Читать книгу Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku - Peter Mastersiga - Страница 4

90ndatel on hea maine. Tavaliselt mäletame neid kui edukaid ja optimistlikke aastaid, mis lõppesid juhtumisi interneti buumi ja krahhiga. Ent paljud neist aastaist ei olnud sugugi nii rõõmsad, kui me nostalgiliselt mäletame. Oleme ammuilma unustanud aastakümne lõpus poolteist aastat kestnud tehnoloogiamaania üleilmse konteksti.

90ndad algasid eufooriapuhanguga, kui 1989. aasta novembris langes Berliini müür. See eufooria jäi lühiajaliseks. 90ndate keskpaigaks valitses Ameerika Ühendriikides majanduslangus. Tehniliselt lõppes langus 1991. aasta märtsis, ent taastumine oli aeglane ja tööpuudus püsis tõusulainel kuni 1992. aasta juulini. Tootmine ei taastunudki kunagi enam täielikult. Üleminek teenusemajandusele oli veniv ja valulik.

1992. aastast kuni 1994. aasta lõpuni valitses üleüldine madalseis. Kaabeltelevisiooni uudistesaadetes näidati pilte Muqdishos surnud ameerika sõduritest. Mure üleilmastumise ja USA konkurentsivõime pärast võimendus veelgi, kui inimesed hakkasid töökoha saamise nimel Mehhikosse suunduma. See pessimistlik tendents lükkas võimult Ameerika Ühendriikide toonase, 41. presidendi ja teenis Ross Perot’le arvamusküsitluste põhjal 20 % rahva häältest – nn kolmanda jõu kandidaadi parim tulemus pärast Theodore Roosevelti 1912. aasta saavutust. Ja ükskõik, mida kultuurisfääris valitsenud Nirvana, grunge ja heroiinilummus ka ei peegeldanud, ei olnud see igal juhul lootus ega ka kindlustunne.

Ka Silicon Valleys valitses loidus. Näis, et pooljuhtide pärast peetava sõja võidab Jaapan. Internet ei olnud veel tuult tiibadesse saanud – osaliselt seetõttu, et selle kommertskasutus oli kuni 1992. aasta lõpuni piiratud, ja osaliselt seetõttu, et puudusid kasutajasõbralikud veebisirvijad. Kõnekas on see, et kui ma 1985. aastal Stanfordi läksin, oli populaarseim eriala majandus, mitte arvutiteadus. Enamikule ülikoolilinnakus viibijaile näis tehnoloogiasektor idiosünkraatiline või isegi provintslik.

Internet muutis seda kõike. Veebisirvija Mosaic toodi ametlikult turule 1993. aasta novembris ja sellega tagati tavainimesele võimalus internetti pääseda. Mosaici ettevõttest sai peagi Netscape, mis tõi 1994. aasta lõpus välja oma veebisirvija Navigator. Navigatori kasutuselevõtt oli nii kiire (1995. aasta jaanuaris kuulus Navigatorile ligikaudu 20 % veebisirvijate turust, vähem kui 12 kuu pärast oli turuosakaal aga juba 80 %), et 1995. aasta augustis oli võimalik korraldada aktsiate esmane avalik pakkumine, ehkki ettevõte ei olnud veel kasumlik. Viie kuuga kerkis Netscape’i aktsiate hind 28 dollarilt 174-le. Ka teised tehnoloogiaettevõtted kasvasid jõudsalt. Yahoo! läks börsile 1996. aasta aprillis, ettevõtte väärtuseks hinnati siis 848 miljonit dollarit. Amazon läks sama teed 1997. aasta mais, olles väärt 438 miljonit dollarit. 1998. aasta kevadeks oli mõlema ettevõtte aktsiate väärtus enam kui neljakordistunud. Skeptikud küsisid, kuidas saavad internetiettevõtete tulud ja käive kerkida mitu korda rohkem kui teistel ettevõtetel. Oli lihtne järeldada, et turg on hulluks läinud.

See järeldus oli mõistetav, ent ennatlik. 1996. aasta detsembris – enam kui kolm aastat enne mulli tegelikku lõhkemist – hoiatas USA Föderaalreservi esimees Alan Greenspan, et „ebamõistlik ülevoolavus“ võib olla kaasa toonud „varade väärtuse kohatult kõrgele kerkimise“. Tehnoloogiainvestoreid oli tabanud joovastus, ent ei ole sugugi kindel, kas nende käitumine oli ebaratsionaalne. Liiga lihtne on unustada, et mujal maailmas ei sujunud asjad toona väga hästi.

Ida-Aasiat tabasid finantskriisid 1997. aasta juulis. Semukapitalism ja üüratu välisvõlg surusid Tai, Indoneesia ja Lõuna-Korea majanduse põlvili. Järgnes 1998. aasta augusti rublakriis, kui kroonilisest eelarvepuudujäägist halvatud Venemaa devalveeris rubla ega suutnud oma võlga tasuda. Ameerika investoreid muutis närviliseks riik, millel on 10 000 tuumapead, ent mitte üldsegi raha; Dow Jones Industrial Average’i indeks kukkus mõne päevaga enam kui 10 %.

Inimesed olid õigustatult mures. Rublakriis käivitas ahelreaktsiooni, mis surus põrmu äärmiselt mõjuvõimsa USA riskifondi Long-Term Capital Management. Too riskifond suutis 1998. aasta teises pooles kaotada 4,6 miljardit dollarit ning kui Föderaalreserv tohutu päästeoperatsiooni käivitamisega sekkus ja süsteemse katastroofi ennetamiseks intressimäärasid kärpis, oli ettevõttel kohustusi veel enam kui 100 miljardi dollari ulatuses. Ega Euroopalgi eriti palju paremini läinud. Suurest skeptilisusest ja apaatiast hoolimata võeti euro 1999. aasta jaanuaris kasutusele. Esimesel euroga kauplemise päeval kerkis selle hind 1,19 dollarini, ent kukkus siis kahe aastaga 0,83 dollari tasemele. 2000. aastate keskpaigas pidid G7 keskpankurid eurot mitme miljardi suuruse sekkumispaketiga turgutama.

Seega oli 1998. aasta septembris alanud lühiajalise tehnoloogiamaania taustsüsteemiks maailm, kus mitte miski muu ei näinud toimivat. Nn vana majandus ei tulnud üleilmastumise proovikividega toime. Oli vaja midagi, mis töötaks – ja töötaks ülihästi –, juhul kui tulevik saab üleüldse paremaks minna. Kaudsed tõendid viitasid sellele, et nn uus internetimajandus on ainuke tee edasi.