Читать книгу Nullist üheni. Märkmed idufirmade kohta ehk kuidas ehitada tulevikku - Peter Mastersiga - Страница 5

Tehnoloogiamaania oli intensiivne, ent lühiajaline – 18 kuud hullumeelsust 1998. aasta septembrist kuni 2000. aasta märtsini. Tegemist oli kullapalavikuga Silicon Valleys – raha oli igal pool ning puudust ei olnud ka seda jahtida soovivatest ülienergilistest, sageli ka pealiskaudsetest inimestest. Igal nädalal võistlesid kümned uued algatused kõige ülevoolavama esitluspeo korraldaja tiitli pärast. (Eesmärkide saavutamist tähistanud peod olid palju haruldasemad.) Aktsiamiljonärid korjasid endale ohtralt tuhandedollarilisi õhtusöögiarveid ja proovisid arvete eest tasuda oma idufirma aktsiatega – vahel isegi edukalt. Inimesed tulid hordidena tulema oma hästitasustatud töökohtadelt, et luua idufirmasid või nendega liituda. Tundsin ühte üle 40aastast kraadiõppurit, kes juhtis 1999. aastal kuut ettevõtet. (Tavaliselt peetakse imelikuks, kui oled üle 40aastane ja õpid ülikoolis. Tavaliselt peetakse hullumeelseks, kui käivitad korraga pool tosinat firmat. Kuid 90ndate lõpus võisid inimesed vabalt uskuda, et see ongi edu valem.)

Kõik oleksid pidanud teadma, et maaniaseisund ei ole jätkusuutlik; kõige „edukamad“ ettevõtted näisid olevat omaks võtnud mingi äriloogikavastase mudeli, kus nad kasvades raha kaotasid. Kuid raske on süüdistada inimesi tantsimises, kui muusika mängib; ebaratsionaalne käitumine oli ratsionaalne, arvestades, et laiendi „.com“ lisamine nimele võis su väärtuse üleöö kahekordistada.