Читать книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett - Страница 10

326 pN

„Ühel päeval saab minust Sharum Ka!” hüüdis Jayan, suskides odaga kaltse täis harjutusnukku, mille Jardir oli talle valmistanud. See õõtsus laisalt laetala külge kinnitatud köie otsas.

Jardir naeris, rõõmustades poja innukuse üle. Jayan oli nüüd kaksteist, kandis juba bidot ega jäänud toidujärjekorras kunagi nälga. Jardir oli hakanud poegadele sharukin’e õpetama alates päevast, mil nood astusid oma esimesed sammud.

„Mina tahan Sharum Ka olla,” kurtis üheteistkümneaastane Asome. „Ma ei taha olla mingi tobe dama.” Ta näppis valget riiet, mida kandis üle ühe õla.

„Nojah, aga sinust saab ju Sharum Ka side Everamiga,” lausus Jardir. „Ja ühel päeval ehk koguni Kaji hõimu Damaji. Ehk isegi Andrah.” Ta naeratas, kuid oli sisimas poisiga nõus. Ta tahtis poegadeks sõdalasi, mitte vaimulikke. Sharak Ka oli tulekul.

Alguses oli Inevera soovinud, et valget hakkaks kandma Jayan, ent Jardir oli kindlalt keeldunud. See oli üks tema väheseid võite naise üle, kuid ta kahtlustas, et see ei pruukinudki tegelikult võit olla. Polnud võimatu, et abikaasa tahtis kogu aeg just Asome’ist valge rüü kandjat teha.

Teised poisid olid kobarasse kogunenud, vahtides vanemaid vendi aukartusega. Enamik Jardiri ülejäänud poegi olid Hannu Pash’i jaoks veel noored ning pidid oma tee leidmisega ootama. Teisena sündinud poegadest pidid saama dama’d, ülejäänutest Sharum’id. Oli vanakuu esimene õhtu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam ja Alagai Ka luuras öös. Mitte miski ei andnud sõdalastele öös rohkem jõudu kui poegade nägemine.

Ja tütarde, mõtles mees, pöördudes Inevera poole. „Mulle teeks rõõmu, kui ka minu tütred võiksid kord kuus vanakuu ajaks koju tulla.”

Inevera raputas pead. „Nende väljaõpet ei tohi segada, abikaasa. Nie’dama’ting’ide Hannu Pash on… põhjalik.” Tõepoolest, tüdrukud viidi kodust ära märksa nooremalt kui pojad. Ta polnud oma vanimaid tütreid juba mitu aastat näinud.

„Neist kõikidest ei saa ju ometi dama’ting’e,” ütles Jardir. „Mul peab olema tütreid, kellega naita oma ustavaid mehi.”

„Ja nii sünnibki,” vastas Inevera. „Ainult et ükski mees ei julge sinu tütardele viga teha ja nende ustavus kuulub ennekõike sulle ning alles siis abikaasale.”

„Ja ennekõike Everamile, alles siis oma isale,” pomises Jardir.

„Iseendastki mõista,” kostis Inevera ning mees aimas, et naine naeratab loori taga. Ta tahtis juba vastu kähvata, kui Ashan tuppa astus. Vaimuliku poeg Asukaji, Asome’iga ühevanune, järgnes isale, seljas nie’dama bido. Ashan kummardas Jardirile.

„Sharum Ka, on üks küsimus, mida kai’Sharum’id paluvad teil lahendada.”

„Ma viibin poegade seltsis, Ashan,” sõnas Jardir. „Kas sellega oodata ei anna?”

„Palun vabandust, Esimene Sõdalane, aga minu meelest mitte.”

„No hüva,” ohkas Jardir. „Milles asi?”

Ashan kummardas taas. „Küllap oleks parem, kui Sharum Ka tuleks ja vaataks oma silmaga,” lausus ta.

Jardir kergitas kulmu. Ashan polnud kunagi varem kõhelnud millegi kohta arvamust avaldada, isegi kui teadis, et Jardir temaga ei nõustu.

„Jayan!” hõikas ta. „Too minu kilp ja oda! Asome! Mu rüü!”

Poisid sibasid käsku täitma, sellal kui Jardir tõusis. Tema üllatuseks tõusis ka Inevera. „Ma tulen oma mehega kaasa.”

Ashan kummardas. „Muidugi, dama’ting.”

Jardir heitis naisele terase pilgu. Mida too teadis? Mida olid need neetud kondid naisele tänase öö kohta rääkinud?

Lapsi maha jättes asusid nad kolmekesi teele, laskudes alla Sharum Ka palee uhkest kivitrepist, mis viis Sharum’ite harjutusväljakule. Väljaku kaugemasse otsa jäi Sharik Hora ning külgi ääristasid pikalt hõimude paviljonid.

Trepijalami lähedal, tema palee müüride vahel, seisis rühm Sharum’eid ja dama’sid ringis kahe khaffit’i ümber. See vaatepilt vihastas Jardirit. Oli solvav, et khaffit’ite jalad rüvetasid Sharum Ka eluaset. Ta avas suu, et nõnda öeldagi, kui tema pilk peatus ühel khaffit’il.

Abban.

Jardir polnud oma vanale sõbrale juba aastaid mõelnud, otsekui oleks poiss vandemurdmise ööl tõepoolest surnud. Sellest oli möödas üle viieteistkümne aasta, ning kui Jardir polnud enam väikest kasvu ja kõhetu bidot kandev poisike, siis Abban oli veelgi märgatavamal kombel muutunud.

Kunagine nie’Sharum oli läinud pööraselt paksuks, jättes peaaegu sama värdjaliku mulje nagu Andrah. Ta kandis endiselt khaffit’ite pruuni vesti ja mütsi, ent vesti alla jäid erksavärviline särk ja kirjust siidist pantaloonid ning koonusekujulise pruuni mütsi ümber oli ta mässinud punase siidturbani, mille keskele oli asetatud kalliskivi. Vöö ja tuhvlid olid maonahast. Ta toetus elevandiluust kargule, mille pea oli nikerdatud kaamelikujuliseks; tema kaenlaalune puhkas selle kaameli küürude vahel.

„Miks sa arvad, et tohid siin seista koos väärikatega meestega?” nõudis Jardir.

„Andestust, isand,” ütles Abban, laskudes mullapinnale käpuli ja surudes lauba vastu maad. Shanjat, kes nüüd oli kai’Sharum, naeris ja lõi talle jalaga tagumikku.

„Sa vaata ennast,” lõrises Jardir. „Sa käid riides nagu naine ja edvistad oma räpase rikkusega, justkui ei solvaks see kõike, millesse me usume. Oleksin pidanud sul kukkuda laskma.”

„Palun, vägev isand,” kostis Abban. „Ma ei tahtnud solvata. Viibin siin üksnes tõlgina.”

„Tõlgina?” Jardir pööras pilgu teisele khaffit’ile, kes oli Abbaniga kaasas.

Kuid too teine mees polnudki khaffit. Seda võis otsekohe näha tema heleda naha ja juuste, riietuse ning eriti veel kulunud oda järgi, mida mees kandis. Tegu oli chin’iga. Võõraga põhjapoolsetelt rohumaadelt.

„Chin?” küsis Jardir, pöördudes oma dama poole. „Sa kutsusid mind siia chin’iga rääkima?”

„Kuula ta ära,” soovitas Ashan. „Siis taipad isegi.”

Jardir silmitses rohumaalast, olemata varem ühtegi chin’i lähedalt näinud. Ta teadis, et põhjamaa sõnumitoojad käivad aeg-ajalt Suurel basaaril, kuid see paik polnud tõeliste meeste jaoks ning tema lapsepõlvemälestused sellest olid ebamäärased, neid varjutas näljatunne ja häbi.

Chin polnud üldsegi selline, nagu Jardir oli ette kujutanud. Ta oli noor – umbes sama vana kui Jardir esimest korda musta rüüd kandes – ja mitte kuigi suurt kasvu, ent sellegipoolest oli temas midagi karmi. Ta seisis ja liikus sõdalase kombel, vaadates Jardirile julgelt silma nagu mehele kohane.

Jardir teadis, et põhjamaa mehed on alagai’sharak’ist loobunud ja peidavad end loitsumärkide varjus nagu naisterahvad, kuid Krasia liivad laiusid sadu miile vähimagi varjupaigata. Mees, kes need ületas, pidi igal öösel alagai’dega silmitsi seisma. Ta ei olnud küll Sharum, aga kindlasti polnud ta argpüks.

Jardir heitis pilgu lömitavale Abbanile ja neelas tülgastuse alla. „Räägi, ja tee kähku. Sinu lähedus solvab mind.”

Abban noogutas ja pöördus põhjamaalase poole, tuues kuuldavale mõned sõnad karedas kurguhäälses keeles. Põhjamaalane vastas validalt, koputades odaga rõhukalt vastu maad.

„See on Arlen, Jephi poeg Ojaäärselt Põldaja suguvõsast,” lausus Abban, pöördudes uuesti Jardiri poole, kuid hoidis pilgu maas. „Asunud teele põhjamaalt Rizoni kindlusest, toob ta sulle oma tervituse ning palub, et tal lubataks täna öösel koos Krasia meestega alagai’sharak’i pidada.”

Jardir oli rabatud. Põhjamaalane, kes tahtis võidelda? Ennekuulmatu lugu.

„Ta on chin, Esimene Sõdalane,” urises Hasik. „Argpükside rahva hulgast. Ta pole väärt, et võidelda!”

„Kui ta oleks argpüks, ei viibiks ta praegu siin,” kuulutas Ashan. „Krasias on käinud palju sõnumitoojaid, aga tema on ainus, kes sinu paleesse tulnud. See solvaks Everami, kui me ei lubaks võidelda mehel, kes seda soovib.”

„Mina ei usalda rohumaalast lahingus oma selja taha,” ühmas Hasik ja sülitas sõnumitooja jalge ette. Dama sõnadele vaatamata noogutasid ja uratasid mitmed Sharum’id nõustuvalt. Nähtavasti oli vaimulike võimul siiski piir.

Jardir pidas hoolega aru. Ta taipas nüüd, miks Ashan oli tahtnud otsuse tema õlule lükata. Kummalgi juhul võisid sel olla tõsised tagajärjed.

Ta silmitses uuesti rohumaalast, igatsedes näha viimase käitumist lahingus. Inevera oli ennustanud, et võib-olla vallutab ta ühel päeval rohumaad, ning Evejah õpetas, et vaenlast tuleb tundma õppida, enne kui temaga lahingus kokku minna.

„Abikaasa,” ütles Inevera, puudutades tasakesi ta käsivart. „Kui chin tahab Sharum’i kombel Labürindis võidelda, ei saa seda teha ilma ennustuseta.”

Mõni ime, et naine oli kaasa tulnud. Ta teadis, et selles mehes on midagi erilist, ning vajas võõra verd ettekuulutuse arbumiseks. Jardir kissitas silmi, mõeldes, mida naine küll rääkimata jätab, kuid Inevera oli pakkunud talle raskest olukorrast väljapääsu ja ta oleks narr, kui seda ei kasutaks. Ta pöördus uuesti Abbani poole, kes kössitas ikka veel maas.

„Ütle chin’ile, et dama’ting küsib luude käest järele. Kui need loa annavad, tohib ta võidelda.”

Abban noogutas, kõnetades jälle rohumaalast tolle karedas põhjamaa keeles. Chin’i näol vilksatas ärritus – tuttav tunne Jardiri jaoks, kes oli üle poole elu kontide pilli järgi tantsinud. Nad jutlesid veidi aega, enne kui chin hambaid kiristas ja nõustuvalt noogutas.

„Ma viin ta ennustamiseks paleesse,” lausus Inevera.

Jardir noogutas. „Seisan talituse ajal sinu kõrval, et sind kaitsta.”

„See pole vajalik,” kostis Inevera. „Ükski mees ei söandaks dama’ting’ile viga teha.”

„Ükski krasialane,” parandas Jardir. „Kes teab, milleks need põhjamaa metslased on suutelised.” Ta irvitas. „Et sinu laitmatu vooruslikkusega mitte riskida, ei jäta ma sind temaga kahekesi.”

Jardir teadis, et naine lõriseb loori all vihast, aga ükskõik. Ta tahtis tingimata pealt näha, mis Inevera ja rohumaalase vahel sünnib. Ta andis Hasikile ja Ashanile märku neile majja järgneda, et naine ei saaks teda palees tunnistajateta ukse taha jätta. Ka Abban tiriti kaasa, ehkki tema kohalolu rüvetas palee põrandaid. Et seda teotust kõrvaldada, tuleb need hiljem verega üle pesta.

Peagi viibisid Jardir, Inevera ja chin kolmekesi pimendatud toas. Jardir vaatas rohumaalasele otsa. „Siruta käsi välja, Arlen, Jephi poeg.”

Chin üksnes silmitses teda uudishimulikult.

Jardir sirutas omaenda käe välja, jäljendades liigutustega väikest sisselõiget ning hoides kätt alagai hora kohal.

Chin kortsutas kulmu, kuid kääris varruka kõhklematult üles ja astus kätt välja sirutades ette.

Vapram kui mina esimesel korral, mõtles Jardir.

Inevera tegi sisselõike ning varsti lõid arbud ta pihkudes ärevalt kumendama. Chin’i silmad läksid seepeale pärani ja ta jälgis toimuvat pingsalt. Naine viskas luud maha ning Jardir uuris kähku tulemusi. Tal polnud küll dama’ting’i väljaõpet, ent Sharik Horas oli ta õppinud tundma paljusid arbudel leiduvaid märke. Igal deemoniluul oli ainult üks ennustusloitsu märk. Ülejäänud märgid olid lihtsalt sõnad. Sõnad ja nendest tekkiv muster pajatasidki sellest, mis juhtuma hakkab… või vähemalt, mis võib juhtuda.

Jardir pani tähele kobaras märke „Sharum”, „dama” ja „väljavalitu”, enne kui Inevera luud uuesti pihku kahmas. Shar’Dama Ka. Mida see võis tähendada? Chin ei saa ju ometi Päästja olla. Kas tema saatus oli kuidagi Jardiri omaga seotud?

Jardiri üllatuseks raputas Inevera arbusid ja heitis neid veel kord, nagu mees polnud pärast seda esimest Labürindi-ööd ei teda ega ühtegi dama’ting’i tegemas näinud. Naine jäi rahulikuks nagu dama’ting’ile kohane, aga juba see, et ta luid teist korda viskas, oli kõnekas.

Ja ta viskas kolmandagi korra.

Mida ta seal ka ei näe, mõtles Jardir, ta tahab selles kindel olla.

Ta heitis pilgu rohumaalasele, kuid ehkki too huviga pealt vaatas, ei näinud võõras siin ilmselgelt midagi peale Labürinti pääsemiseks tarviliku ürgse kombetalituse.

Ah, Jephi poeg, kui see vaid oleks nii lihtne.

„Ta tohib võidelda,” ütles Inevera, võttes rüü vahelt savist anumakese ja määrides chin’i haava mingi haisva seguga, enne kui selle puhta riidetükiga kinni sidus.

Jardir noogutas, ta polnudki täpsemaid selgitusi oodanud. Ta lahkus koos chin’iga toast.

„Khaffit,” hõikas ta Abbanile. „Ütle Jephi pojale, et alustagu müüril. Kui ta on võrguga kinni püüdnud alagai, tohib ta Labürinti siseneda.”

„Nalja teete!” sõnas Hasik.

„Everam on rääkinud, Hasik,” lausus Jardir teravalt ning sõdalane rahunes.

Abban tõlkis kähku ja chin turtsatas, otsekui oleks tuuledeemoni võrguga kinnipüüdmine käkitegu. Jardir naeratas. See mees võib talle veel meeldima hakata.

„Kasi tagasi sinna urgu, kust sa välja roomasid,” käskis ta Abbanit. „Jephi poeg on ehk vääriline müüril seisma, aga sina oled selle õiguse kaotanud. Tal tuleb kõnelda oda keeles.”

Abban kummardas ja pöördus selgitusega rohumaalase poole. Chin heitis Jardirile pilgu ja noogutas arusaamise märgiks. Tema ilme oli morn, kuid Jardir tundis ära elevuse ta silmis. Võõra olek meenutas dal’Sharum’eid videviku ajal.

Jardir tahtis juba koos teistega harjutusväljakule suunduda, aga Inevera võttis ta käsivarrest kinni. Ashan ja Hasik pöördusid kõheldes.

„Minge ja vaadake, kas teil õnnestub chin’ile meie märguandeid õpetada,” lausus Jardir. „Tulen teile peagi järele.”

„Chin mängib sinu Shar’Dama Ka’ks tõusmisel ülitähtsat osa,” ütles Inevera pikema sissejuhatuseta, kui nad olid kahekesi jäänud. „Kohtle teda nagu venda, aga hoia oma oda käepärast. Ühel päeval tuleb sul ta tappa, kui tahad, et sind Päästjaks kuulutataks.”

Jardir põrnitses pinevalt naise läbitungimatutesse silmadesse. Mida sa mulle rääkimata jätad, mõlgutas ta.

Kui päike sel õhtul loojus, ei näidanud rohumaalane välja vähimatki hirmu ega kartlikkuse märki. Ta seisis müüripealsel sirge seljaga, pilk innukalt üle liivade kaugusse suunatud, oodates, et vaenlased kerkima hakkaksid.

Ta polnud tõesti põrmugi säärane, nagu Jardir oli õppetükkide järgi põhjamaa nõrku poolmehi kujutlenud. Kui kaua oli möödas sellest, mil mõni krasialane viimati rohumaadel käis ja sealset rahvast oma silmaga nägi? Sada aastat? Kakssada? Kas pärast Naasmist oli üldse keegi Kõrbeodast lahkunud?

Kaks sõdalast itsitasid võõra selja taga. Nad olid Mehndingi hõimust, mis oli pärast Majah’d tähtsuselt järgmine. Mehndingi mehed olid täielikult pühendunud viskerelvade kunstile. Nad ehitasid kivilingumise masinaid ja skorpione, tõid nende tarbeks kivimurdudest rahne ning valmistasid tohutuid skorpioniastlaid – vägevaid odasid, mis tuhande jala kauguselt heidetuna läbistasid liivadeemonite soomuse. Kuigi nad olid teiste hõimudega võrreldes odaga vähem osavad, oli nende au piiritu, sest Mehndingi hõim tappis rohkem alagai’sid kui Kaji ja Majah kokku.

„Huvitav, kui kaua ta vastu peab, enne kui mõni alagai ta tapab?” lausus üks Mehndingi sõdalane.

„Pigem laseb ta oma püksid täis ja paneb hirmuga putku, niipea kui nad ilmuvad,” naeris teine.

Rohumaalane kõõritas nende poole. Näoilme järgi otsustades teadis ta, et teda pilgatakse, aga ta ei teinud sõdalastest välja, vaid keskendus uuesti igiliikuvatele liivadele.

Kui siht on silme ees, sõlmib ta valuga rahu, mõtles Jardir, tuletades meelde, kuidas teda ennast oli Labürindis esimesel ööl pilgatud.

Jardir astus kahe sõdalase juurde. „Päike on loojumas, teil aga pole midagi targemat teha kui oma relvavenda mõnitada?” nõudis ta valjusti. Kõik müüril pöördusid vaatama.

„Kuid, Sharum Ka,” vaidles üks mees, „ta on ju kõigest metslane.”

„Metslane, kelle pilk on pööratud vaenlase poole, sellal kui teie itsitate ta selja taga khaffit’ite kombel!” urises Jardir. „Kui teda veel pilkate, tuleb teil veeta nädalaid dama’ting’i paviljonis, õppides, kuidas keelt viisakalt hammaste taga hoida.” Ta kõneles rahulikul toonil, aga dal’Sharum’id tõmbusid kössi, nagu oleks neid löödud.

Rohumaalase hüüatus äratas Jardiri tähelepanu. Mees koputas odaga vastu müüripealset, karjudes midagi oma kurguhäälses keeles. Ta osutas liivadele ning Jardir taipas äkki.

Alagai’d olid kerkima hakanud.

„Kohtadele!” andis ta käsu ning Mehndingi mehed pöördusid tagasi skorpionide juurde.

Süüdati õlituled, mille kuma peegeldati lahinguväljale, et Mehndingi sõdalastel oleks oma surmava kunsti jaoks piisavalt valgust.

Rohumaalane jälgis skorpionide meeskondi hoolega. Üks mees väntas vedrud pingule, sellal kui teine asetas astla paika. Kolmas sihtis ja päästis heite valla. Kogu asjatoimetuseks kulus Mehndingi sõdalastel vaid mõni hetk.

Kui esimene astel ühe liivadeemoni läbi puuris, tõi rohumaalane kuuldavale huilatuse, vehkides rusikaga õhus, täpselt nagu ka Jardir oli teinud, kui seda nie’Sharum’ina esimest korda pealt nägi.

Põhjamaal ei kasutata skorpione, järeldas ta ja pani teadmise kõrva taha.

Mõnda aega vuhisesid astlad ja lingujate meeskonnad vinnasid paika suuri kive ning raiusid köisi läbi, et tasakaalustavad raskused järele annaksid ja lennutaksid rahne alagai’de kasvava hulga pihta, tappes neid kas ükshaaval või mitmekaupa.

Kuid nagu alati, sarnanes see liivaterade noppimisega luitelt. Tule- ja tuuledeemoneid oli tosinaid, ent liivadeemonid olid nagu lõputu tormimaru, mis võib viimaks ümber paisata terve mäe.

Mehndingi mehed koondusid laias kaares ümber Labürindi uhke värava, valmistudes katsumuseks. Kui alagai’d olid kohale jõudnud, andis Jardir märku ühele nie’Sharum’ile, kes puhus Sharaki sarvel pika kõlava huike. Väravad avanesid peaaegu otsekohe. Nende juures seisid hõimude eakaimad sõdalased, kolkides vastu kilpe ja mõnitades deemoneid, et neid tagaajamisele meelitada.

Nende aupaiste oli otsatu. Koguni rohumaalane sosistas mingi sõna, mis väljendas imetlust.

Alagai’d tormasid kriisates Labürinti. Söödamehed panid huilatuste saatel jooksu, juhtides deemoneid mööda käänakuid kaugemale, sinna, kus nende hõimukaaslased varitsedes ootasid.

Natukese aja pärast andis Jardir märku väravad jälle sulgeda. Skorpionimehed astusid eest ära ning väravad sulgusid kõuekõminat meenutava mürtsatusega.

„Too võrgud,” käsutas Jardir nie’Sharum’it. „Me läheme kaugemale Labürinti ja paneme rohumaalase proovile.”

Aga poiss ei liigutanudki. Jardir heitis talle ärritunud pilgu ja nägi ta näol alasti hirmu. Ta pöördus, et vaadata poisiga ühes suunas, ning märkas, et paljud sõdalased seisavad samamoodi tummaks lööduna.

„Mida te…” alustas ta, kuid nägi siis õlitulede valgel üht alagai’d müdinal üle luidete linna poole jooksmas.

Ainult et see polnud mingi tavaline deemon. Isegi kaugelt sai Jardir aru, et koletis on määratu suur. Liivadeemonid olid suuremad kui nende tule- ja tuuletõugu sugulased – kui viimaste tiibade ulatust mitte arvestada –, aga ka nende mõõtmed ei ületanud inimese omi, pealegi jooksid nad neljakäpakil nagu koerad, õlakõrguseks ehk umbes kolm jalga.

Praegu lähenev deemon seisis tagajalgadel, mida kattis luine soomus, ning oli pikka kasvu mehestki üle kahe korra kõrgem. Koguni tema ogaline saba näis olevat inimesest pikem. Sarved meenutasid odasid, küünised lihunikunuge ning must koorik ta kehal oli paks ja kõva. Üks käsivars lõppes küünarnuki juures – könt, mis oleks võinud lömastada sõdalase pealuu.

Jardir poleks osanud nii tohutut deemonit uneski näha. Tema mehed seisid tardunult – kas hirmust või üllatusest, oli võimatu öelda. Rohumaalane ei paistnud ainsana imestavat, põrnitsedes hiiglast varjamatu vihkamisega.

Aga miks? Ei saanud olla kokkusattumus, et säherdune olend ilmus samal õhtul, kui chin tuli tema paleetrepile, paludes luba võidelda. Milline oli tema seos selle deemoniga?

Jardir kirus, et ei osanud kõnelda rohumaalase metslaskeelt.

„Mida te ootate?” möirgas ta skorpionide meeskondadele. „Alagai on alagai! Tapke ta!”

Tema sõnade peale mehed toibusid ning sööstsid käsku täitma. Rohumaalane pigistas sõrmed rusikasse, kui nad sihtisid ja oma astlad – raske raudpeaga vägevad odad – lendu lasid. Nad sihtisid kõrgele taevasse, et lennukaar annaks heiterelvadele hävitava jõu.

Hiigeldeemonit tabas ligemale tosin astelt, ent kõik purunesid tema soomuse vastu pilbasteks, tegemata olendile vähimatki häda. Elukas kriiskas raevust ja üha lähenes.

Ühtäkki ei paistnudki linn enam haavamatu. Jardir oli Sharik Horas loitsimist õppinud ja teadis, et iga loitsumärk mõjub täie väega üksnes kindlat tõugu deemonite vastu. Krasia müüridesse uuristatud loitsumärgid olid iidsed ja neist polnud kunagi läbi tungitud, aga kas neid oli kordagi proovile pannud mõni säärane koletis?

Ta kahmas rohumaalasel õlast kinni, pöörates võõra näoga enda poole. „Mida sa tead?” nõudis ta. „Neetud, millega me silmitsi oleme?!”

Rohumaalane noogutas, nähtavasti taibates, ning vaatas ringi. Ta astus lingumasina juurde ja puudutas lingule asetatud kivi. Seejärel osutas ta deemonile. „Alagai,” ütles ta.

Jardir noogutas, astudes masina eest vastutava Mehndingi sõdalase juurde.

„Kas sa saaksid talle pihta?” küsis Jardir.

Dal’Sharum turtsatas. „Nii suurele alagai’le? Kui soovite, võin tal kas või teise käsivarre küljest põrutada.”

Jardir patsutas mehele õlale. „Põruta tal pea otsast, ja me tõrvame selle mälestuseks ära.”

„Pange tõrv keema,” vastas sõdalane, kohendades masina tõmmet ja sihtimisnurka.

Rohumaalane tormas Jardiri juurde, kõneledes kiiresti oma inetut keelt. Ta vehkis kätega, nähtavasti üha enam ahastades, et ei suuda end mõistetavaks teha. Ikka jälle osutas ta lingule, karjudes ainsat sõna, mida ta paistis krasia keeles teadvat: „Alagai!”

„Möögib nagu kaamel,” tähendas Hasik.

„Vait,” nähvas Jardir. Ta kissitas silmi, ent siis hüüdis linguja: „Valmis!”

„Tuld!” kamandas Jardir. Rohumaalane hüppas sõdalase poole, kes läks köit läbi raiuma, kuid Hasik haaras temast kinni, tõugates ta toorelt eemale.

„Ma teadsin, et chin’i ei saa usaldada, Esimene Sõdalane,” urises ta. „Ta kaitseb deemonit.”

Jardir polnud selles nii kindel, põrnitsedes meest, kes Hasiki haardes pööraselt rabeles. Mees osutas uuesti sõrmega, seekord müürile jalge all, karjudes: „Alagai!”

Jardirile meenusid järsku õppetükid, mida ta ammugi oli pelgalt muistenditeks pidanud – lood vägevatest deemonitest, kes olid rünnanud Krasia müüre esimese Päästja ajal –, ning äkki sai kõik täiesti selgeks. Rohumaalane polnud osutanud lingule, vaid kivile.

Kivideemon, taipas Jardir tärkava õudusega.

„Kivideemon!” hüüdis ta, aga oli juba hilja. Ta kuulis raksatust, kui lingumasin oma koorma teele läkitas, ning pöördus abitult vaatama. Rohumaalane ta selja taga hädaldas valjusti.

Kivi tuhises läbi õhu ning paistis, et nii inimesed kui ka alagai’d hoidsid ühtviisi hinge kinni. Ühekäeline kivideemon tõstis pilgu kivi poole – rahnu poole, mille paikatõstmiseks oli tarvis läinud kolme sõdalast.

Ja siis püüdis deemon kivi uskumatul kombel oma terve käega kinni ning paiskas kohutava jõuga tagasi.

Rahn tabas suurt väravat, lüües sellesse augu, ja tabamuse kohast jooksid praod ämblikuvõrguna laiali. Kivideemon ründas, tümitades sellesama koha pihta ikka ja uuesti. Võluvägi loitis ja pildus sädemeid, ent loitsumärgid olid mõju avaldamiseks liialt kahjustatud. Värav rappus iga hoobi peale ning üks väravapool rebenes hingedelt lahti, kukkudes mürinaga sissepoole.

Kivideemon tungis läbi avause, sööstes möirates Labürinti. Tema selja taga valgusid deemonid lõhutud väravast sisse.

Jardirile tõusis veri näkku ja kadus sealt siis ühtäkki. Keegi ei mäletanud, et Krasia võimsatest väravatest oleks kunagi läbi murtud. Labürinti lõksu jäänud dal’Sharum’eid jahitakse nüüd nagu loomi, ja see oli tema enda süü, kuna ta ei kuulanud rohumaalast.

Ma olen oma rahva hukutanud, mõtles ta, suutes viivuks vaid tummalt pealt vaadata, kuidas alagai’d Labürinti tungisid.

Sõlmi oma hirmuga rahu, lollpea, karjus ta mõttes. Ehk annab olukorda veel päästa!

„Skorpionid!” hüüdis ta. „Vahetage asendit ja tehke meile katet, kuni me avause sulgeme! Lingujad! Ma tahan, et kivid lömastaksid kõik alagai’d, kes sisse pääsevad, ja tõkestaksid ülejäänute tee!”

„Masinad ei viska nii lähedale,” ütles üks linguja. Teised noogutasid ning Jardir silmas nende nägudel samasugust hirmu, mida oli hetk tagasi ise tundnud. Et neid tardumusest üles äratada, läks vaja vahetumat hädaohtu.

Ta äigas lingujale rusikaga näkku, sirutades tolle müüripealsele pikali. „Mul ükskõik, kui te peaksite kive ka käsitsi pilduma! Tehke, nagu ma käsin!”

Mehe ööloor tõmbus verest märjaks ja tema vastus oli arusaamatu, kuid ta lõi rusikaga vastu rinda ning ajas end püsti, suundudes käsku täitma. Ülejäänud Mehndingi sõdalased talitasid samuti – vilgas tegutsemine aitas hirmu peletada.

Ta heitis pilgu nie’Sharum’ile. „Puhu üldhäiret.” Kui poiss sarve suule tõstis, vaevas Jardirit läbikukkumis- ja häbitunne, et niisugune korraldus tuli anda tema juhtimise all.

Kuid ta peletas selle tunde kähku. Teha oli liigagi palju. Ta pöördus Hasiki poole. „Aja kokku võimalikult palju mehi ja loitsutundjaid, ja kohtume värava juures. Me läheme avaust sulgema.”

Hasik huilatas ja tormas minema, nähtavasti vaimustuses võimalusest alagai’de liivatormi keskele hüpata. Jardir jooksis mööda müüripealseid sinna, kus Shanjati juhtimisel võitles tema isiklik kaardivägi. Selle ülesande jaoks tahtis ta omaenda mehi. Ülejäänud Kaji sõdalased võisid hõimu reetmist Jardirile ikka veel pahaks panna, aga mehed, kes olid aastaid igal öösel tema kõrval võidelnud, olid talle endiselt üdini truud.

Rohumaalane tuli tema kannul ning Jardir soovis, et ta oskaks selle mehe kuidagi minema saata või et tal oleks aega võõrale asju selgitada. Too tahtis küll abiks olla, kuid väljaõppeta sõdalane jääb Jardiri ühtsele, tihedasti kokkukuuluvale üksusele paratamatult jalgu.

Taevast kõlas kriiskamine ning rohumaalane hüüdis: „Alagai!”

Mees sööstis Jardirile otsa, viskudes koos temaga müüripealsele maha. Jardir tundis tuuleõhku, kui nahksed tiivad pea kohal möödusid.

Jardir vandus, veeretades end eemale ja otsides kobamisi mõnd võrku, aga loomulikult polnud ühtegi käepärast. Rohumaalane hüppas kiiresti püsti, seistes küürutades, oda löögivalmis, kui tuuledeemon kaarega tagasi pöördus.

Ta on vapper, ehkki narr, mõtles Jardir. Mida ta loodab ilma võrguta teha?

Kuid deemoni lähenedes laskus rohumaalane äkki ühele põlvele, sooritades pika odaga järsu torke. Kidaline teravik läbistas alagai õhukese tiivakile täpselt õla juurest ning oda käänates kasutas võõras seda, et pöörata deemoni hoog peletise kahjuks ja tõmmata too müüripealsele selili.

Deemon ei saanud tõsiselt viga, ent rohumaalane tegutses kärmelt, krabades käsivarrel lõdvalt rippuva kilbi rihmadest ja pressides loitsumärkidega kilbi vastu deemoni rinda.

Võlujõud sähvis kokkupuutel, andes olendile säherduse suraka, et see hakkas pööraselt kisendama ja rapsima. Aega raiskamata puuris Jardir oda sügavale jahmunud olevuse silma. Elukas põtkis ja kriiskas, mispeale Jardir tõmbas relva vabaks ja suskas selle teisegi silma, keerates seda, kuni olend jäi liikumatult lebama.

Rohumaalane vaatas talle otsa, pilk elevusest säramas, ning ütles midagi oma põhjamaa keeles.

Jardir naeris, patsutades talle õlale. „Sa üllatad mind, Arlen, Jephi poeg!”

Koos jooksid nad mööda müüripealseid Jardiri meeste juurde.

* * *

Kõikjal Labürindis võitlesid sõdalased oma elu eest, aga Jardiril polnud mahti neid päästma minna. Kui lõhutud väravat ei suleta, on päikesetõusu ajaks iga Sharum Labürindis tükkideks rebitud.

„Ärge oma elu odavalt andke!” hüüdis ta, kui mehed müdinal mööda tormasid. „Everam jälgib teid!”

Labürindis kaikuv möiratus ja seda saatvad karjed näisid lausa müüre raputavat. Kusagil nende selja taga tegi hiiglaslik kivideemon tema meeste hulgas laastamistööd.

Üks asi korraga, kinnitas ta endale. Kui avaust ei õnnestu sulgeda, pole millelgi muul tähtsust.

Nad jõudsid suure värava ette varemetes hoovile. Nii alagai’d kui ka dal’Sharum’id lamasid siin ühtviisi surnute ja surijatena, skorpioniodadega läbi puuritud või hammaste ja küünistega lõhki kistud. Mehndingi meestel oli läinud korda katkise väravapoole ette rususid kuhjata, ent nõtked alagai’d ronisid neist vaevata üle.

„Eemale!” kisas Jardir ning üksikud räsitud dal’Sharum’id, kes ikka veel hoovil võitlesid, katkestasid tapluse ja tõmbusid kiiresti eest ära.

Kilbid koos, jooksid Jardiri sõdalased täie hooga avause poole, mis oli kümme jalga lai ja kümme kõrge. Tema kõrval esimeses reas jooksis ka rohumaalane, pidades nendega sammu, nagu oleks terve elu koos dal’Sharum’itega harjutanud. Chin või mitte, aga oda ja kilp polnud sellele mehele võõrad.

Külgedel lisasid sõdalased kiirust ning käigu pealt moodustati enamvähem V-kujuline lahingurivi, mis püüdis sisenevad liivadeemonid kahvlisse ja kihutas neid tagasi värava suunas.

Järgnes äge prahvatus, kui nad põrkasid kokku sissetulvavate alagai’de põhiväega, ent loitsumärgid lõid kilpidel lõõmama ning alagai’d paisati kaugemale. Tagumiste ridade mehed litsusid edasi ja sõdalased möirgasid vastaste poole, hoides heledalt sähvivat võlujõudu enda ja deemonite vahel. Pikkamööda pressis Jardiri sadakond end värava juurde välja.

„Tagumised!” hüüdis Jardir ning kõige tagumised read tegid järsu pöörde, lükkasid kilbid kokku ja tungisid peale, jättes eesmiste ja tagumiste ridade vahel vabaks avara platsi, kus loitsutundjad said tööle asuda. Need parimad dal’Sharum’id viskasid odad käest ja riputasid kilbid seljale, tuues lahingupaunadest lagedale lakitud saviplaadid. Kaks loitsutundjat paigutasid plaadid õiges järjestuses värava ette hoovile laiali. Ülejäänud kaks võtsid odad ja kasutasid neid mõõdupulkadena, sättides plaate ükshaaval joonele.

Jardir puuris oda ühele liivadeemonile silma – see oli alagai kehal väheseid haavatavaid kohti. Tema kõrval leidis rohumaalane üles teisegi sellise koha, torgates odateraviku ühele möirgavale deemonile kurku. Võlujõu sähvatuste vahepeal rapsasid küünised nende poole kilpide vahele ning kõik mehed pidid end sinna-tänna keerutama, et neil soolikaid välja ei lastaks.

Kui nad väravale liginesid, läksid Jardiri silmad linna ette kogunenud vaenuväge nähes pärani. Luited paistsid olevat kaetud liivadeemonitega, kes kõik pressisid lähemale, et oma vaenlaste kantsi sisse pääseda. Alagai’dele sadasid kaela astlad ja kivirahnud, kuid need olid nagu tiiki pillutud klibu, mis kähku neelati.

Seejärel loitsutundjad hõikasid ning Jardir asus meestega taganema. „Järgmine kord,” tõotas Jardir deemonitele, kes peatusid saviplaatidest loitsumüüri võlujõu ees. „Krasia võitleb homme jälle.”

Pöördudes nägi ta, et lahing on hoovil lõppenud. Järelejäänud deemonid olid põgenenud Labürinti.

„Vahimees!” hõikas Jardir, astudes oma meeste juurest eemale, ning viivu pärast laskis Coliv müürilt alla redeli ja jooksis seda mööda ette kandma.

„Halvad uudised, Esimene Sõdalane,” lausus vahimees. „Majah’ sõdalased on kogunenud kuuendasse, et hoida tagasi liivadeemonite põhihulka, kuid laialipillutatud hõimud võitlevad kõikjal Labürindis, vähesed sealjuures edukalt. Hiiglane luusib ringi üha sügavamal, rebides tükkideks terveid üksusi ja tungides vähehaaval peavärava poole. Viimati märgati teda kaheksandas.”

„Ta peaks ju ometi Labürinti ära eksima,” imestas Jardir.

„Näib, et ta ajab mingeid jälgi, Esimene Sõdalane,” vastas Coliv. „Seisatab, et õhku nuuskida, ega ole veel ühegi käänaku juures valesti pööranud. Tema jalge ees keksib käputäis liiva- ja tuledeemoneid, aga ta ei tee neist väljagi.”

Jardir tõstis loori, et suust liiva sülitada. „Mine tagasi müürile ja las vahimehed panevad paika liikumistee, et saaksin laialipillutatud üksused kokku korjata ja jõuaksin lõpuks Majah’ omadeni välja.”

Coliv lõi rusikaga vastu rinda ja jooksis redeli juurde, et ronida tagasi müürile. Jardir pöördus mehi kutsuma ja märkas, et rohumaalane püüab suhelda ühe auguloitsijaga, vehkides metsikult kätega, sellal kui sõdalane teda segaduses vahtis.

„Nie on tänasel vanakuul tugev,” hüüdis Jardir, äratades kõigi tähelepanu, „kuid Everam on veelgi tugevam! Et päevatõusuni vastu pidada, tuleb meil Temasse uskuda, muidu neelab Nie pimedus kogu Ala! Näidake alagai’dele, mida tähendab seista silmitsi Kõrbeoda sõdalastega, ning teadke, et taevas ootab teid!”

Ta viibutas oda ning Sharum’id tegid samuti, hõisates valjult, kui Jardir nad Labürinti juhtis.

Terve öö ründasid Jardiri mehed deemonite hulki, ajades neid loitsumärkidega ümbritsetud aukudesse ja kogudes kokku laialipillutatud üksuste riismeid. Kui nad ühinesid Majah’ üksusega, mis kaitses kuuenda koridori kitsukest sissepääsu, oli tal kaasas üle tuhande sõdalase.

Jardiri mehed tungisid alagai’de ridadele selja tagant ägedalt kallale, kasutades oma loitsumärkidega kilpe, et end kiiluna läbi pressida. Majah’ kilbimüür avanes ning Jardiri mehed tulvasid vilunult sisse, otsekui Sharaj’ väljakul harjutades.

„Kanna ette,” käskis Jardir üht Majah’ hõimu kai’Sharum’it.

„Peame vastu, Esimene Sõdalane,” lausus kapten, „kuid meil pole võimalust alagai’sid aukudesse ajada.”

„Siis ärge tehkegi seda,” ütles Jardir. „Las loitsutundjad sulgevad koridori. Jäta sada oma parimat meest valvesse ning seejärel minge itta seitsmendasse Bajini omadele appi.”

„Kuhu teie lähete?” küsis kai’Sharum.

„Otsin hiiglase üles ja läkitan tagasi Nie sügavikku,” vastas Jardir. Ta võttis endaga nii palju mehi, kui Majah sai anda, ja suundus linnavärava poole, palvetades, et poleks juba hilja.

Ühekäeline kivideemon seisis linna peavärava ees, tümitades vastu loitsumärke. Võlujõu vägevad sähvatused valgustasid ööd ja kõminat oli kuulda kogu linnas, ent iidsed loitsud pidasid rünnakule kenasti vastu. Deemon ulgus võimetus vihas.

Tema jalge ees tunglesid sõdalased, torkides teda tugevast kõrbeterasest odadega, kuid see ei avaldanud deemonile vähimatki mõju. Jardiri silme all äigas ta sabaga, peaaegu nagu muuseas, vajutades lömmi kilpe, purustades odasid ning lennutades kartmatuid sõdalasi laiali.

„Everam kaitsku meid,” sosistas Jardir.

„Igatahes värav tundub vastu pidavat,” ütles Shanjat.

Jardir uratas. „Aga kas ka koidikuni? Kas me julgeme sellega riskida?”

„Mida muud meil üle jääb?” küsis Shanjat. „Isegi skorpionid ei suuda tema kesta läbistada ning deemoniauku meelitamiseks on ta liiga suur. Pea jääks august välja vahtima!”

„Päh, see on lihtsalt üks pirakas deemon!” arvas Hasik. „Piisava hulga sõdalastega tõmbame ta pikali ja seome ta käed kinni.”

„Käe,” parandas Shanjat. „Nõnda kaotaksime liiga palju sõdalasi, pealegi pole üldse kindel, kas see õnnestuks. Ma pole eladeski nii tugevat alagai’d näinud. Kardetavasti on see küll Alagai Ka ise, kes vanakuu ajal käima tulnud.”

„Rumal jutt,” noomis Jardir, jälgides deemonit, sellal kui ta leitnandid vaidlesid. Everami nimel, ma leian viisi sind tappa, tõotas ta vaikimisi.

Ta tahtis juba pealetungiks käsu anda, lootes, et arvulise ülekaaluga läheb korda olevus maha suruda, kui üks auguloitsija jooksuga tema juurde tuli.

„Palun vabandust, Esimene Sõdalane, aga chin’il on plaan,” ütles mees. Ümber pöörates nägi Jardir, et rohumaalane vestleb jälle elavalt loitsutundjatega, selgitades liigutuste abil meeleheitlikult oma kavatsusi.

„Milles see seisneb?” küsis Jardir.

„Sa ju ometi ei kavatse teda veel kord usaldada,” lausus Hasik.

„Kas sinul on mõni plaan, millega ei kaasneks selle jõleda sügavikusigitise ründamine paljude elude hinnaga?” küsis Jardir. Kui Hasik ei vastanud, pöördus ta uuesti loitsutundja poole. „Mis plaan tal on?”

„Chin teab loitsukunstist nii mõndagi,” ütles loitsutundja.

„Eks ole,” pomises Hasik. „Chin’id ei oskagi muud kui loitsude taha peitu pugeda.”

„Pea suu,” nähvas Jardir.

Loitsutundja ei teinud sõnelust märkamagi. „Rohumaalasel on loitsukivid, millega saab eluka lõksu ajada, kui meil õnnestub ta tupikusse peibutada ja nendega sisse piirata. Kivideemonite jaoks kehtib sama loits mis liivadeemonite puhul. Labürindi müürid peaksid teda koidikuni lõksus hoidma.”

Jardir võttis loitsukivid ja uuris neid. Tõepoolest, nende loitsumärgid sarnanesid liivadeemonite tõrjumise märkidega, kuid olid suuremad ja teistsuguse nurga all ning ühes joones oli murdekoht. Ta tõmbas sõrmega üle märkide.

„Üks tupik on kümnendas kahe käänaku kaugusel,” ütles ta.

„Ma tean, Esimene Sõdalane,” vastas loitsutundja kummardades.

Jardir pöördus Hasiki ja Shanjati poole. „Hoidke deemonil silm peal. Ärge midagi ette võtke, kui just ei paista, et värava loitsumärgid hakkavad järele andma. Kui see peaks juhtuma, tuleb kõigil Labürindi meestel koletise kallale söösta.”

Kaks sõdalast lõid rusikaga vastu rinda ja kummardasid. Jardir valis välja kolm parimat loitsutundjat ning nad viisid rohumaalase umbkoridori. Kui viiekesi oli jõutud veendumusele, et müüride ja sissepääsu loitsumärgid peavad vastu, kinnitasid nad loitsukivid kohale ja katsid need liivakarva puldanriidega, mida sai kähku eemaldada.

Jardir leidis taas, et põhjamaalane avaldab talle muljet. Krasias oli loitsutundmine haruldane oskus, mida valdasid üksnes dama’d ja vähesed, vaimulike poolt hoolega valitud sõdalased.

„Kes sa selline oled?” küsis ta, aga rohumaalane kehitas üksnes mõistmatult õlgu.

Nad pöördusid tagasi eesliinile, kus deemon ründas endise järjekindlusega igat tolli väravast, otsides mõnd nõrka kohta.

Jardir silmitses hiiglaslikku alagai’d ja teda pitsitas hirm, kuid ta oli siiski Esimene Sõdalane. Ta ei palu kellelgi teisel seda olevust peibutada.

Ma kas olen Päästja või mitte, ütles ta enesele, püüdes kõigest väest uskuda. Ent ta teadis, et Inevera valetab vabalt muudes asjades, nii et miks mitte selleski?

Ta võttis südame rindu, joonistas õhku loitsumärgi ja astus sammukese lähemale.

„Ei, Sharum Ka!” hüüatas Hasik. „Ma olen sinu ihukaitsja! Luba, et mina peibutan deemonit!”

Jardir raputas pead. „Sinu julgus teeb sulle suurt au, aga see ülesanne jäägu minu kanda.”

Rohumaalane kõneles midagi, tehes käega raiuva liigutuse, kuid tema segase jutu lahtimõtestamiseks polnud aega. Jardir sõlmis oma hirmuga rahu ja sammus deemoni juurde, hõikudes ja odaga vastu kilpi kolkides.

Deemon ei teinud väljagi, vaid jätkas värava ründamist.

Jardir tungis peale, virutades odaga põlveõndla pihta, kus oli soomuse liitekoht, ent olend üksnes viibutas tema poole oma tohutut saba nagu kärbest peletav hobune.

Jardir tantsiskles eest ära, kummardudes, kui ogaline saba üle ta pea vuhises. Ta heitis pilgu odale ja avastas, et teravik on murdunud.

„Kaamelikusi,” pomises ta, kui tuli tagasi rivi juurde, et Hasiki käest uus oda võtta.

„Vaata, Esimene Sõdalane!” karjus ta ihukaitsja sõrmega osutades. Pöördudes nägi Jardir rohumaalast deemoni poole marssimas.

„Narr!” kisendas ta. „Mida sa teed?” Aga rohumaalane ei näidanud välja, et ta üldse kuulis, arusaamisest rääkimata. Ta seisatas väljaspool olendi haardeulatust ja hõikas.

Heli peale katkestas deemon rünnaku, keeras pea viltu ja nuusutas õhku. Ta pöördus rohumaalast vahtima ning tema kollisilmades sähvatas äratundmine.

„Nie vere nimel,” ahhetas Jardir. „Nad tunnevad teineteist.”

Koletis möirgas valjusti ja tormas kallale, vehkides oma terve käe küünistega, kuid rohumaalane hüppas kärmelt kõrvale ja pöördus, et lõksuks muudetud umbkoridori poole joosta.

„Tee vabaks!” hüüdis Jardir ning sõdalased valgusid nagu üks mees nende teelt kõrvale. Kui deemon möödus, sööstis Jardir neile järele, kõik kogunenud sõdalased kannul.

Deemoni jalgade müdin pani Labürindi vappuma ning paiskas õhku suuri tolmupilvi, mis tegi rohumaalase märkamise raskeks. Kuid deemon jooksis ulgudes üha edasi, seega oletas Jardir, et ta polnud chin’i kätte saanud.

Nad läbisid kaks järsku käänakut ning õlilampide tuhmis valguses nägi Jardir, kuidas rohumaalane umbkoridori pööras. Deemon järgnes talle ning varitsenud auguloitsijad hüppasid lagedale, et loitsumärgid paljastada.

Lõksuaetud saaki silmates möirgas kivideemon võidukalt ning kargas rohumaalase poole, kes pööras ümber ja silkas koletisele otse vastu.

Võluvägi loitis ning rohumaalase kilp tõrjus vägeva deemoni küünised kõrvale. Hoop paiskas mehe pikali, aga ta veeretas end püsti nagu kass ja lippas deemonist mööda, enne kui see jõudis uueks rünnakuks hoogu võtta.

Loitsumärgid paljastusid, kuid Jardir märkas kohe, et kivideemon oli mööda trampides ühele kesksele loitsukivile astunud. Loitsumärk oli lõhenenud – rikutud.

Ka rohumaalane pani seda tähele. Jardir arvas, et ta sööstab umbkoridorist välja, enne kui deemon ringi keerab, ent põhjamaalane üllatas teda taas. Ta osutas purunenud loitsumärgile odaga, hüüdis midagi oma kurguhäälses keeles ja pööras tagasi alagai’le vastu.

„Asendage see loitsumärk!” karjus Jardir, aga käsuks polnudki vajadust. Auguloitsijad juba maalisidki sedasama märki ühele kivitahvlile. See ei võta neil kaua aega.

Deemon äigas jällegi ning rohumaalane põikas veel kord kõrvale, hoop ainult riivas ta kilpi. Kuid sedapuhku oli deemon valmis, viibutades oma teise käe könti hiiglasliku nuiana. Rohumaalasel õnnestus pikali viskuda ja rünnakut vältida, aga kuni ta alles maas lamas, tõstis deemon jala ning Jardir taipas, et võõras ei jõua õigel ajal püsti.

Loitsutundjate töö pidi iga hetk tehtud saama. Rohumaalast ootas kangelassurm, ja Krasia oli päästetud. Jardiril oli vaja üksnes selg keerata ning vapra põhjamaalase saladus peast visata.

Selle asemel hüppas ta kisaga umbkoridori.