Читать книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett - Страница 3

Talv 333 pN

Oli öö enne kuu loomist, kõige pimedam aeg, mil isegi peenikest kuusirpi ei paistnud. Kottpimedal maalapikesel ühe salu tihedate okste varjus kerkis Maapõuest üles midagi kurja.

Tume udu võttis pikkamisi kahe hiigeldeemoni kuju, kelle kare pruun nahk oli kühmuline ja pahklik nagu puukoor. Nende õlakõrgus oli üheksa jalga, kõverad küünised kaevusid metsaaluse jäätunud rägusse ja männiokastesse, kui nad õhku nuusutasid. Nende kurgust kerkis kume korin, sellal kui mustad silmad uurisid ümbrust.

Rahule jäänud, nihkusid nad teineteisest eemale ja istusid tagajalgadele, keha pingul ja hüppevalmis. Nende selja taga kasvas kottpimedus veelgi, metsaase mustendas rüvedalt seal, kus kehastus veel kaks ebamaist kogu.

Nood olid saledad, vaevalt viie jala kõrgused, pehme söekarva ihuga, mis põrmugi ei meenutanud suuremate suguvendade pahklikku soomust. Küünised jätsid kõhetutel sõrmedel ja varvastel hapra mulje – õhukesed ja sirged nagu naisterahva hoolitsetud küüned. Teravad hambad olid lühikesed, üksainuke rida koonuta suus.

Pead olid pundunud – tohutute, lauta silmadega ja kõrge koonusekujulise koljuga. Kolpa kattev ihu oli kühmuline ja sõlmjas, see tuksles jäänuklike sarvemuhkude ümber.

Mõnda aega vahtisid kaks uustulnukat teineteist, otsaesised põksumas, ning õhku nende vahel läbisid võnked.

Üks kahest suuremast deemonist märkas põõsas liikumist ja sirutas hirmuäratava väledusega käe, kahmates selle alt kinni roti. Maa-alune tõstis närilise üles ja silmitses seda uudishimulikult. Sealjuures hakkas deemoni koon sarnanema roti omaga, nina ja vurrud võbelesid ning suhu kasvasid pikad purihambad. Maa-aluse keel lipsas välja, et kompida nende teravust.

Üks kahest saledast deemonist pöördus vaatama, otsaesine tukslemas.

Küünisega nähvates lõikas järeleaimaja-deemon roti lõhki ja viskas kõrvale. Maa-aluste vürstide käsul muutsid kaks järeleaimajat kuju: neist said hiiglaslikud tuuledeemonid.

Teadvusedeemonid sisistasid kottpimedalt lapikeselt lahkudes, kui neile langes tähevalgus. Nende hingeõhk tuprus külma käes auruks, ent nad ei näidanud välja ühtegi ebamugavuse märki, jättes lumme küüniselisi jalajälgi. Järeleaimajad kummardusid sügavalt ning kaks maa-aluste vürsti kõndisid nende tiibadele, et turjal istet võtta, kui nad taevasse sööstsid.

Põhja suunas liueldes möödusid nad paljudest lihtdeemonitest allpool. Need, suured ja väikesed, tõmbusid kõik arglikult kössi, kuni maa-aluste vürstid möödusid, ja järgnesid siis kutsele, mille nood enda järel võnkuma jätsid.

Järeleaimajad maandusid kõrgendikule, kus teadvusedeemonid end maha libistasid, et avanevat pilti uudistada. Tasandiku oli hõivanud määratu sõjavägi, valged telgid terendasid täpikestena seal, kus lumi oli poriks trambitud ja kõvaks külmunud. Vägevad küüruga koormaloomad, külma eest tekkidega kaetud, seisid lõõga pandult tõrjeringides. Laagrit ümbritsevad loitsumärgid olid tugevad ning selle piiril patrullisid tunnimehed, näod musta riidesse mähitud. Isegi säärasest kaugusest tunnetasid teadvusedeemonid nende loitsitud relvade jõudu.

Väljaspool laagri loitsumärke vedelesid väljal tosinate lihtdeemonite surnukehad, mis pidid päevatähe ilmudes ära põlema.

Tuledeemonid jõudsid esimesena kõrgendikule, kus ootasid vürstid. Aupaklikku kaugusse hoidudes hakkasid nad lugupidamise märgiks tantsisklema ja andunult kriiskama.

Veel üks tuksatus, ja deemonid jäid vakka. Öös valitses surmavaikus, sellal kui kogunes suur deemonite armee, keda tõmbas ligi maa-aluste vürstide kutse. Puu- ja tuledeemonid seisid kõrvuti, unustanud vastastikuse vihkamise, sellal kui taevas tiirutasid tuuledeemonid.

Kogunejatest välja tegemata silmitsesid teadvusedeemonid all laiuvat tasandikku, koljud põksumas. Viivu pärast heitis üks pilgu oma järeleaimajale, andes talle niiviisi käsu, ning olendi ihu lõi lainetama ja paisus, võttes raske kivideemoni kuju. Hääletult järgnesid kogunenud lihtdeemonid sellele künkast alla.

Kaks vürsti ja mahajäänud järeleaimaja ootasid kõrgendikul. Ja vaatasid pealt.

Kui nad olid ikka veel pimeduse katte all juba laagri lähedusse jõudnud, aeglustas järeleaimaja sammu ja andis tuledeemonitele märku ees minna.

Tuledeemonid olid maa-aluste hulgas kõige väiksemad ja nõrgemad, sisemised leegid panid nende silmade ja suu ümbruse kumendama. Tunnimehed nägid neid otsekohe, aga deemonid olid kärmed ning ründasid tuld sülitades loitsumärke, enne kui tunnimehed said häiret anda.

Loitsumärke tabades susises tulesülg nõrgalt, ent teadvusedeemonite korraldusel keskendusid ründajad hoopis laagripiiri taha kuhjatud lumehangedele, mille nende hingeõhk sedamaid kõrvetavkuumaks auruks muutis. Tunnimehed, kes olid loitsumärkide varjus kaitstud, ei saanud viga, kuid üles kerkis kuum paks udu, mis põletas silmi ja tungis looridest hoolimata hingamisteedesse.

Üks tunnimees jooksis valjusti kella helistades läbi laagri. Senikaua sööstsid teised kartmatult loitsumärkide tagant välja, et lähemaid tuledeemoneid loitsitud odade otsa torgata. Võluvägi pritsis sädemeid, kui relvad puurisid nende teravate tihkete soomuste vahele.

Teised deemonid ründasid külgedelt, aga tunnimehed tegutsesid üheskoos ja varjasid võideldes üksteist oma loitsumärkidega kilpide abil. Laagrist võis kuulda hüüdeid, kui ka ülejäänud sõdalased lahingusse tormasid.

Siiski tungis järeleaimaja armee udu ja pimeduse katte all edasi. Kui deemonid hägu keskelt nähtavale ilmusid, muutusid tunnimeeste võiduhõisked ainsa hetkega jahmunud karjeteks.

Järeleaimaja sai hõlpsasti jagu esimesest ettejäänud inimesest, pühkides mehe oma raske sabaga jalust ja kahmates kukkuja rabelevast jalast kinni. Õnnetu sõdalane tõsteti jalga pidi õhku, ta selgroog löödi piitsaplaksatust meenutava viibutusega puruks. Need vaesed sõdalased, kes järeleaimajaga järgmiseks silmitsi seisid, nüpeldati langenud seltsimehe kehaga pikali.

Deemonid järgisid eeskuju, kuigi väiksema eduga. Mõnest tunnimehest saadi kiiresti võitu, ent paljud deemonid jäid pealetungiga hiljaks, raisates väärtuslikku aega surnute lõhkikäristamisele, selle asemel et sõdalaste uueks laineks valmis olla.

Laagrist tulvas juurde üha enam looriga mehi, kes rivistusid kähku ja tapsid nobedalt, julmalt ning osavalt. Nende relvade ja kilpide loitsumärgid lõõmasid pimeduses ühtelugu.

Ülal kõrgendikul jälgisid teadvusedeemonid kiretult lahingut, näitamata välja mingit muret lihtdeemonite pärast, kes vaenlase odade ees langesid. Ühe kolju tuksles, kui ta saatis tandrile oma järeleaimajale käsu.

Silmapilk virutas järeleaimaja laiba ühe loitsuposti pihta, mis laagrit ümbritsesid, lõhkudes selle ja tekitades loitsuvõrku avause. Ülal kõrgendikul järgnes veel üks tuksatus, mispeale ülejäänud maa-alused katkestasid lahingu sõdalastega ning valgusid avause kaudu vaenlase laagrisse.

Ümber pöörates nägid tasakaalu kaotanud sõdalased leegitsevaid telke, mille vahel sagisid tuledeemonid, ning kuulsid oma naiste ja laste kisa, kui suuremad maa-alused laagri sisemuses söestunud ja kõrbenud loitsumärkidest läbi tungisid.

Sõdalased karjatasid ja tormasid oma kallitele appi, vallandades tõelise segaduse. Hetkega olid tihedad võitmatud üksused lagunenud tuhandeteks üksikinimesteks, kes polnud rohkemat kui saak.

Juba paistis, et laager vallutatakse ja põletatakse maatasa, kuid siis ilmus keskpaviljonist nähtavale üks kogu. Ta oli riietatud musta nagu sõdalasedki, aga hõlst selle peal, turban ja loor olid helevalged. Ta kandis laubal kuldvõru ning hoidis käes vägevat läikivat metalloda. See vaatepilt pani maa-aluste vürstid sisistama.

Mehe lähenemisel kõlasid hüüded. Teadvusedeemonid põlgasid algelisi uratusi ja kiunatusi, mida inimeste suhtlus endast kujutas, ent mõte oli selge. Ülejäänud olid lihtolevused. See siin oli nende teadvus.

Uustulnuka mõjul meenusid sõdalastele nende kohustused ja nad asusid taas korrapäraselt tegutsema. Üksus suundus sulgema loitsuvõrgu avaust. Veel kaks üksust kustutasid tuld. Veel üks juhatas kaitsetuid ohutusse kohta.

Kõik teised, kelle käed jäid sel kombel vabaks, kammisid laagri läbi ning maa-alused ei suutnud neile pikalt vastu panna. Peagi lebasid maa-aluste laibad laagris niisamuti kui väljalgi. Endiselt kivideemoniks maskeerunud järeleaimaja oli varsti maa-alustest ainsana alles, liiga väle, et oda ohvriks langeda, kuid võimetu kilpide müürist läbi murdma ilma enda tegelikku olemust paljastamata.

Kõrgendikul käis tuksatus ning järeleaimaja haihtus varjuks, minetades keha ja pugedes loitsuvõrgu tillukese avause kaudu laagrist välja. Vaenlane otsis teda ikka veel, kui järeleaimaja pöördus tagasi oma kohale isanda kõrval.

Kaks saledat maa-alust seisid kõrgendikul tükk aega, nende vahel liikusid hääletud võnked. Seejärel pöörasid maa-aluste vürstid ühekorraga pilgu põhja poole, kus kuulu järgi viibis teinegi inimeste teadvus.

Üks teadvusedeemon pöördus oma järeleaimaja poole, kes hiiglasliku tuuledeemoni kujul põlvili laskus, ning kõndis mööda selle väljasirutatud tiiba üles. Kui nad öösse kadusid, hakkas mahajäänud teadvusedeemon uuesti silmitsema suitsevat vaenlase laagrit.