Читать книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett - Страница 5

305–308 pN

Jardir oli üheksa-aastane, kui dal’Sharum’id ta ema juurest ära viisid. See sündis noorelt isegi Krasia kohta, ent Kaji hõim oli tol aastal palju sõdalasi kaotanud ja pidi oma ridu tihendama, et mõni teine hõim ei üritaks nende valdusalasse tungida.

Jardir, tema kolm nooremat õde ning ema Kajivah elasid kõik koos ühesainsas toas Kaji plonnagulis kuivanud kaevu kõrval. Poisi isa Hoshkamin oli kahe aasta eest lahingus langenud, tapetud, kui Majah’ hõim korraldas kaevule rüüsteretke. Komme nägi ette, et mõni langenud sõdalase kaaslane võttis tema lesed endale naiseks ja kandis hoolt ta laste eest, aga Kajivah oli järjest ilmale toonud kolm tütart – halb enne, mida ükski mees ei tahtnud oma majapidamisse tuua. Nad elasid kohaliku dama väikestest toiduannetustest ning võisid loota vaid üksteisele.

„Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji,” lausus meister Qeran, „sa tuled koos meiega Kaji’sharaj’sse, et leida oma Hannu Pash, tee, mille Everam on sulle määranud.” Ta seisis ukseavas koos meister Kavaliga – kaks pikka kasvu, punase meistrilooriga heidutavat sõdalast. Nad vaatasid külma näoga pealt, kuidas Jardiri ema nuttis ja poega embas.

„Sa pead nüüd meie pere eest meheks olema, Ahmann,” rääkis Kajivah talle, „minu ja oma õdede eest. Kedagi teist meil pole.”

„Ma olen meheks, ema,” tõotas Jardir. „Minust saab suur sõdalane ja ma ehitan sulle palee.”

„Selles ma ei kahtlegi,” ütles Kajivah. „Kõneldakse, et ma olen äraneetud, kuna sünnitasin pärast sind kolm tüdrukut, aga mina arvan, et Everam õnnistas meie peret nii tubli pojaga, kel polegi vendi tarvis.” Ema kallistas poega kõvasti, niisutades tema põske pisaratega.

„Aitab nutust,” sõnas meister Kaval, võttis Jardiri käsivarrest ja tõmbas poisi eemale. Jardiri nooremad õed vahtisid ainiti, kui ta meeste saatel toapugerikust lahkus.

„See on alati nõnda,” porises Qeran. „Emad ei suuda teil minna lasta.”

„Tal pole meest, kes tema eest hoolitseks,” vastas Jardir.

„Sulle ei antud luba rääkida, poiss,” käratas Kaval, äiates talle võmmu kuklasse. Jardir neelas alla valukarjatuse, kui lõi põlve vastu tänava liivakivisillutist. Süda käskis tal vastu virutada, kuid ta valitses ennast. Kui väga Kaji hõim ka sõdalasi ei vajaks, säärase jultumuse pärast tapaksid dal’Sharum’id ta silmapilk, nagu sandaaliga lömastatakse skorpion.

„Tema eest hoolitsevad kõik Krasia mehed,” lausus Qeran ja noogutas üle õla ukse poole, „valades öösiti verd, et tal ohutu oleks, sellal kui tema nutab oma viletsa pojahakatise pärast.”

Nad pöörasid ümber tänavanurga, võttes kursi Suurele basaarile. Jardir teadis hästi teed, kuna käis basaaril sageli, ehkki raha tal polnud. Vürtside ja lõhnavee aroom joovastas ning talle meeldis relvameistrite putkades odasid ja vägevaid kõveraid mõõku imetleda. Vahetevahel kakles ta teiste poistega, valmistudes päevaks, mil temast saab sõdalane.

Dal’Sharum’id tulid basaarile harva; säherdused paigad polnud nende väärilised. Naised, lapsed ja khaffit’id sibasid meistrite teelt eest. Jardir vaatles sõdalasi tähelepanelikult, püüdes hoolega jäljendada nende rühti.

Ühel päeval, mõtles ta, olen mina see, kellele kõigest väest püütakse teed vabastada.

Kaval uuris kriidimärkidega tahvlikest ja heitis pilgu avarale telgile, mis oli ehitud värviliste vimplitega. „Seesama ongi,” ütles ta ning Qeran uratas. Jardir järgnes neile, kui nad telgisiilu kergitasid ja hoiatamata sisse astusid.

Telgis lõhnas viirukisuitsu järele ning põrandat katsid uhked vaibad, ruum oli täis siidpadjakuhjasid, rippuvate vaipadega varnu, maalingutega savinõusid ja muid aardeid. Jardir libistas sõrmega üle ühe siidriidepaani, mille siledus pani judisema.

Minu ema ja õed peaksid kandma sellist riiet, mõtles ta. Ta silmitses omaenda pruune pantaloone ja vesti, mis olid määrdunud ja lõhkised, ning unistas päevast, mil ta võib selga tõmmata musta sõdalaserüü.

Naisterahvas leti taga karjatas meistreid märgates ning Jardir tõstis tema poole pilgu samal hetkel, kui naine loori näo ette tõmbas.

„Omara vah’Haman vah’Kaji?” küsis Qeran. Naine noogutas, silmad hirmust pärani.

„Me tulime sinu poja Abbani järele,” kuulutas Qeran.

„Teda pole siin,” ütles Omara, aga tema silmad ja käed, ainsad kehaosad, mida paks must riie ei katnud, olid ebakindlad. „Saatsin ta täna hommikul välja, kaupu kohale viima.”

„Otsi tagant,” käskis Qeran Kavalit. Meister noogutas ja suundus leti taha kaht ruumi lahutava eesriide poole.

„Palun, ei!” karjatas Omara, astudes teele ette. Kaval ei teinud temast välja, tõukas ta kõrvale ja kadus tagaruumi. Kõlas veelgi kiljatusi ning viivu pärast ilmus meister taas nähtavale, vedades käsivart pidi järel pruuni vesti, mütsi ja pantaloonidega poisikest – kuigi Jardiri omadega võrreldes olid need märksa peenemast riidest. Poiss oli Jardirist ehk aastakese-kaks vanem, töntsakas ja hästi toidetud. Talle järgnes mitu vanemat tüdrukut, kaks pruunis ja veel kolm vallaliste naiste mustas rüüs, mille pearätt jättis näo paljaks.

„Abban am’Haman am’Kaji,” ütles Qeran, „sa tuled koos meiega Kaji’sharaj’sse, et leida oma Hannu Pash, tee, mille Everam on sulle määranud.” Nende sõnade peale hakkas poiss värisema.

Omara halas, kahmas pojast kinni ja sikutas teda enda poole. „Palun! Ta on liiga noor! Veel üks aasta, ma anun teid!”

„Vait, naine,” lausus Kaval, tõugates ta põrandale. „Poiss on juba niigi küllalt vana ja paks. Kui teda veel päevakski sinu juurde jätta, lõpetab ta khaffit’ina nagu tema isa.”

„Ole uhke, naine,” kuulutas Qeran. „Sinu pojale antakse võimalus oma isast kõrgemale tõusta ning teenida Everami ja Kajid.”

Omara surus käed rusikasse, kuid ei tõusnud sealt, kuhu oli kukkunud, vaid nuttis langetatud päi. Ükski naisterahvas ei söandanud dal’Sharum’eid trotsida. Abbani õed klammerdusid ema külge, jagades tema leina. Abban sirutas käe nende poole, aga Kaval kiskus ta eemale. Poiss kisas ja halas, kui ta telgist välja tiriti. Jardir kuulis naiste nuttu veel siis, kui raske telgisiil oli juba alla langenud ja neid ümbritses turuplatsi kära.

Sõdalased ei teinud poistega eriti tegemist, juhatades teed harjutusväljakule ja lastes neil järele lonkida. Kuni nad läksid, nuttis ja vappus Abban edasi.

„Miks sa nutad?” küsis Jardir. „Meid ootab ju ees aupaiste.”

„Ma ei taha sõdalaseks saada,” ütles Abban. „Ma ei taha surra.”

Jardir kehitas õlgu. „Võib-olla tehakse sinust dama.”

Abban judises. „See oleks veelgi hullem. Üks dama tappis mu isa.”

„Mispärast?” küsis Jardir.

„Minu isa ajas ta rüüle kogemata tinti peale,” vastas Abban.

„Ja dama tappis ta selle eest?” küsis Jardir.

Abban noogutas, uued pisarad silmi valgumas. „Ta murdis sealsamas paigas mu isa kaela. See juhtus nii kiiresti… ta sirutas käe, kõlas prõksatus ning isa kukkus maha.” Ta neelatas ägedalt. „Nüüd olen ma ainuke mees, kes mu ema ja õdede eest hoolt kannab.”

Jardir võttis tal käest kinni. „Minu isa on ka surnud ja räägitakse, et mu ema on neetud, kuna sünnitas järjest kolm tütart. Aga meie oleme Kaji hõimu mehed. Me võime oma isadest ülemaks tõusta ja oma naisterahvaste au taastada.”

„Aga ma kardan,” nohises Abban.

„Mina ka, natuke,” tunnistas Jardir, langetades seejuures pilgu. Hetke pärast tema tuju paranes. „Lepime omavahel kokku.”

Abban, kes oli kasvanud basaari armutu äri tingimustes, silmitses teda kahtlustavalt. „Milles me kokku lepime?”

„Et me aitame üksteist, kuni Hannu Pash kestab,” ütles Jardir. „Kui sa komistad, püüan ma su kinni, ja kui mina kukun,” ta irvitas ja laksas käega vastu Abbani ümarat kõhtu, „teed sa mulle maandumise pehmeks.”

Abban kiunatas ja hõõrus kõhtu, aga ei kaevanud, vaid vaatas Jardirile imestavalt otsa. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?” küsis ta, kuivatades käeseljaga silmi.

Jardir noogutas. Nad kõndisid basaari lõuendist purikatuste varjus, ent ta kahmas Abbani käsivarrest ja tõmbas ta päikesevalgusse. „Vannun Everami valguse nimel.”

Abban naeratas laialt. „Ja mina vannun Kaji kalliskividega krooni nimel.”

„Ärge maha jääge!” käratas Kaval ning nad lippasid järele, kuid Abbani samm oli nüüd enesekindlam.

Võimsast Sharik Hora templist möödudes joonistasid meistrid õhku loitsumärke ja pomisesid palveid Everamile, Loojale. Sharik Hora taga laiusid harjutusväljakud ning Jardir ja Abban püüdsid vaadata korraga kõikjale, uudistades treenivad sõdalasi. Mõned askeldasid kilbi ja odaga või võrguga, sellal kui teised marssisid või jooksid ühtses rivis. Vahimehed seisid redelite ülemistel pulkadel millelegi toetumata, lihvides tasakaaluoskusi. Veelgi rohkem dal’Sharum’eid sepistas odaotsi ja loitsumärkidega kilpe või harjutas sharusahk’i – tühjade kätega võitlemise kunsti.

Sharaj’sid ehk koole oli kokku kaksteist, need ümbritsesid harjutusväljakut, üks igale hõimule. Jardir ja Abban kuulusid Kaji hõimu ning viidi seega Kaji’sharaj’sse. Siin pidi algama nende Hannu Pash, mille käigus igaühest sai kas dama, dal’Sharum või khaffit.

„Kaji’sharaj on ülejäänutest nii palju suurem,” lausus Abban, silmitsedes hiiglaslikku paviljontelki. „Ainult Majah’sharaj küünib ligilähedale.”

„Iseendastki mõista,” ütles Kaval. „Kas sinu meelest on siis kokkusattumus, et meie hõimu nimi on Kaji – Shar’Dama Ka, Päästja järgi? Meie oleme tema tuhande naise järeltulijad, veri tema verest. Majah’ hõim,” sülitas ta, „on üksnes selle nõrgukese veri, kes valitses pärast Shar’Dama Ka siit maailmast lahkumist. Teised hõimud on meie kõrval igas mõttes alamad. Ära seda kunagi unusta.”

Nad viidi paviljoni, kus neile anti bidod – lihtsad valged niudevööd –, ja nende pruunid rõivad võeti ära ja põletati. Nüüd olid nad nie’Sharum’id; mitte veel sõdalased, aga mitte enam ka lapsed.

„Kuu aega körti ja kõva harjutamist põletab rasva su kerest, poiss,” ütles Kaval, kui Abban särgi seljast kooris. Tülgastust tundes äigas meister rusikaga vastu Abbani ümarat kõhtu. Abban tõmbus hoobist kõverasse, kuid Jardir püüdis ta kinni, enne kui ta kukkuda jõudis, hoides teda püsti, kuni ta jälle hingata sai. Kui nad olid oma uue riietuse kätte saanud, viisid meistrid nad kasarmusse.

„Värske veri!” hüüdis Qeran, kui nad tõugati avarasse mööblita ruumi, mis oli teisi nie’Sharum’eid täis. „Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji ning Abban am’Haman am’Kaji! Nüüd on nad teie vennad.”

Abban lõi õhetama ning Jardir taipas otsekohe selle põhjust, nagu ka kõik ülejäänud poisid, kes juures viibisid. Jättes välja tema isa nime, oli Qeran sama hästi kui teatanud, et Abbani isa oli khaffit – Krasia ühiskonna kõige madalam ja põlatum kast. Khaffit’id olid argpüksid ja nõrgukesed, mehed, kes ei suutnud kinni pidada sõdalase teest.

„Haa! Meile toodi paks seaõgija poeg ja üks lahja rott!” karjus kõige suuremat kasvu nie’Sharum. „Kupatage nad minema!” Teised poisid naersid kooris.

Meister Qeran urises ja virutas poisile rusikaga näkku. See prantsatas kivipõrandale ja sülitas suust vereklimbi. Naer lakkas.

„Pilgata võid siis, kui sa enam bidot ei kanna, Hasik,” ütles Qeran. „Kuni selle ajani olete kõik lahjad seaõgijad khaffit’i rotid.” Nende sõnadega pöördusid tema ja Kaval kannal ringi ning väljusid pikkade sammudega.

„Selle eest te rotid veel maksate,” ähvardas Hasik, hääldades sõnu veidra vilinaga. Ta kaksas lahtilöödud hamba suust ja viskas Abbani pihta, kes tabamuse peale võpatas. Jardir astus tema ette ja lõrises, aga Hasik oli salgaga juba eemale pöördunud.

Varsti pärast saabumist anti neile kausid ning kördipott toodi sisse. Näljane Jardir tahtis kohe poti juurde minna ning Abban kiirustas veelgi enam, kuid üks vanem poiss tõkestas nende tee. „Kas te mõtlesite, et saate enne mind süüa?” nõudis ta. Ta tõukas Jardiri Abbanile otsa ning mõlemad kukkusid põrandale.

„Tõuske püsti, kui süüa kavatsete,” lausus meister, kes oli kördi toonud. „Järjekorra lõpus jäävad poisid nälga.”

Abban karjatas ning nad kargasid püsti. Enamik poisse oli juba järjekorda võtnud, laias laastus kasvu ja tugevuse järgi, Hasik kõige ees. Järjekorra tagaosas kaklesid väikseimad poisid raevukalt, et mitte päris lõppu sattuda.

„Mida teha?” küsis Abban.

„Trügime vahele,” arvas Jardir, kahmates Abbani käsivarrest ja tirides teda saba keskkoha poole, kus seisvad poisid jäid hästitoidetud Abbanile kaalult alla. „Minu isa ütles, et väljanäidatud nõrkus on tegelikust nõrkusest hullemgi.”

„Aga ma ei oska kakelda!” vaidles Abban värisedes.

„Kohe õpid,” lausus Jardir. „Kui ma kellegi pikali löön, visku talle kogu raskusega peale.”

„Seda võib,” nõustus Abban. Jardiri juhtimisel läksid nad ühe poisi juurde, kes lõrises väljakutsuvalt. Ta ajas rinna kummi ja astus Abbanile, kahest poisist suuremale vastu.

„Järjekorra lõppu, noored rotid!” urises ta.

Jardir vaikis, lüües poisile rusikaga kõhtu ja jalaga põlvedesse. Kui too kukkus, räntsatas Abban kokkulepitult poisile otsa nagu liivakivisammas. Kui Abban tõusis, oli Jardir juba poisi koha järjekorras endale võtnud. Ta jõllitas tagapool seisjaid, kes tegid ka Abbanile ruumi.

Nende autasuks oli üksainuke kulbitäis körti, mis kaussidesse lartsatas. „Kas see on kõik?” küsis Abban jahmunult. Toidu ettetõstja põrnitses teda ning Jardir toimetas ta kähku eemale. Vanemad poisid olid toanurgad juba hõivanud, niisiis võtsid nad platsi ühe seina ääres.

„Ma suren siin nälga,” kurtis Abban ja loksutas vesist körti kausis.

„Siiski läks meil paremini kui mõnedel,” ütles Jardir, osutades kahele sinikaid täis poisile, kes jäid üldse söögita. „Ma annan sulle enda portsust,” lisas ta, kui Abbani tuju ei paranenud. „Ega ma koduski rohkem ei saanud.”

Nad magasid kasarmu liivakivist põrandal, õhukesed tekid ainsaks kaitseks külma vastu. Harjunud ema ja õdedega kehasoojust jagama, puges Jardir Abbani sooja külje alla. Kauguses kuulis ta Sharaki sarve ning teadis, et algamas on lahing. Ta uinus pikkamööda, unistades aupaistest.

Kui veel üks õhuke tekk üle ta näo visati, ärkas ta võpatusega. Ta rabeles ägedalt, ent riie mässiti ümber ta pea ja tõmmati pingule. Enda kõrvalt kuulis ta Abbani summutatud karjatust.

Tema pihta hakkasid igast küljest sadama jala- ja rusikahoobid, mis panid hinge kinni ja pea kumisema. Jardir vehkis käte-jalgadega nagu pöörane, aga kuigi ta tundis, et mitu tema hoopi tabasid kedagi, ei vähendanud see mingilgi määral rünnaku ägedust. Peagi tema keha lõtvus, üksnes lämmatav tekk hoidis teda veel püsti.

Parajasti kui ta arvas, et ei kannata seda rohkem välja ja heidab iga hetk hinge, saavutamata aupaistet ega pääsu paradiisi, lausus tuttav hääl: „Tere tulemast Kaji’sharaj’sse, rotid.” Puuduv hammas muutis Hasiki häälduse vilisevaks. Tekid lasti lahti ja nad potsatasid põrandale.

Ülejäänud poisid naersid ja heitsid tagasi teki alla, sellal kui Jardir ja Abban tõmbusid pimeduses nuuksudes kerra.

* * *

„Seisa sirgelt,” sisistas Jardir, kui nad hommikust ülevaatust ootasid.

„Ma ei suuda,” vingus Abban. „Ma pole silmatäitki maganud ja kere valutab üleni.”

„Ära näita seda välja,” õpetas Jardir. „Minu isa ütles, et kõige nõrgem kaamel tõmbab hunte ligi.”

„Minu oma käskis peitu pugeda, kuni hundid ära lähevad,” lausus Abban.

„Jutt jätta!” käratas Kaval. „Dama tuleb, et teid armetuid närusid üle vaadata.”

Tema ja Qeran ei teinud möödudes nende haavu ja sinikaid märkamagi. Jardiri vasak silm oli peaaegu kinni paistetanud, aga meistrid panid tähele üksnes Abbani küürus turja. „Selg sirgu!” kamandas Qeran ning Kaval rõhutas käsku, laksates Abbanile nahkrihmaga vastu sääri. Abban kisendas valust ja oleks äärepealt kukkunud, kuid Jardir jõudis seda viimasel hetkel takistada.

Kõlas itsitus ning Jardir lõrises Hasiki poole, kes ainult irvitas vastuseks.

Tõtt-öelda oli Jardir niisama halvas seisus nagu Abban, ent ta polnud nõus seda välja näitama. Ehkki ta pea käis ringi ning käed-jalad valutasid, ajas Jardir rinna ette ja jälgis oma terve silmaga teraselt, kuidas dama Khevat lähenes. Meistrid astusid vaimuliku eest kõrvale, kummardades alandlikult.

„Kurb päev, mil Kaji sõdalased – Shar’Dama Ka, Päästja enda vereliin – on muutunud sääraseks haletsusväärseks kambaks,” põlastas dama ja sülitas tolmu sisse. „Teie emad segasid vist küll meeste seemnele kaamelikust hulka.”

„See on vale!” hüüdis Jardir, enne kui sõnasabast kinni sai. Abban vahtis teda küll rabatult, kuid solvang oli ületanud poisi taluvuse piiri. Kui Qeran talle hirmuäratava kiirusega kallale kargas, teadis Jardir, et oli teinud ränga vea. Meistri rihm jättis paljale nahale tulised jutid, paisates ta pikali.

Aga sellega dal’Sharum ei lõpetanud. „Kui dama leiab, et sa oled kusesigitis, siis nii ongi!” karjus mees, jätkates Jardiri piitsutamist. Bido väel Jardir ei saanud hoope kuidagi tõrjuda. Iga kord, kui ta väänles või end keeras, et mõnd vigastatud kohta kaitsta, avastas Qeran tema ihult veel nahka, mida maha koorida. Ta kriiskas, aga see üksnes õhutas peksu tagant.

„Aitab küll,” ütles Khevat. Hoobid lakkasid silmapilk.

„Oled sa kusesigitis?” küsis Qeran.

Jardiri käed-jalad olid nagu vettinud leib, kui ta end püsti sundis. Tema pilk püsis rihmal, mis oli tõstetud ja endiselt löögivalmis. Ta teadis, et kui ta jääb häbematuks, siis meister tapab ta. Ta sureb igasuguse aupaisteta ning tema hing peab veetma tuhandeid aastaid paradiisi värava taga khaffit’ite seltsis, piiludes sissepääsenuid, keda Everam on omaks võtnud, ja oodates ümbersündi. Kohutav mõte, ent peale isa nime ei kuulunud talle maailmas midagi ning sellest ta ei loobu.

„Olen Ahmann, Hoshkamini poeg, Jardiri soost,” ütles ta nii rahulikult, kui suutis. Ta kuulis, kuidas teised poisid õhku ahmisid, ning valmistus uueks rünnakuks.

Qerani nägu moondus vihast ning ta tõstis rihma, kuid dama peatas kerge viipega meistri käe.

„Ma tundsin su isa, poiss,” lausus Khevat. „Ta kuulus meeste hulka, aga suurt aupaistet oma lühikeses elus ei saavutanud.”

„Siis saavutan mina seda meie mõlema eest,” tõotas Jardir.

Dama uratas. „Võib-olla tõesti. Aga mitte täna. Täna pole sa isegi khaf-fit.” Ta pöördus Qerani poole. „Viska ta roojaaukudesse, et tõelised mehed võiksid tema peale sittuda ja kusta.”

Meister naeratas ja virutas Jardirile rusikaga kõhtu. Kui poiss kõverasse tõmbus, krabas Qeran ta juustest kinni ja hakkas teda aukude poole tirima. Minnes heitis Jardir pilgu Hasikile, oodates järjekordset irvet, kuid vanema poisi näolt paistis – nagu kõikidel kogunenud nie’Sharum’itel – uskmatuse ja kaame hirmu segu.

„Everam nägi Nie külma mustavat pimedust, ja see ei rahuldanud teda. Ta lõi päikese, et see annaks valgust ja sooja ning peletaks tühjust. Ta lõi Ala, maailma, ja pani selle ümber päikese tiirlema. Ta lõi inimese, ja loomad inimest teenima, ja vaatas, kuidas Tema päike andis neile elu, ja armastas neid.

Kuid pool aega oli Ala näoga Nie pimeduse poole, ja Everami loodud olendid kartsid. Niisiis tegi Ta kuu ja tähed, et need peegeldaksid päikese valgust, meeldetuletuseks öös, et kedagi pole unustatud.

Everam tegi seda, ja Tal oli hea meel.

Aga ka Nie’l, kes oli naissoost, oli olemas tahe. Ta vaatas kõige loodu peale, mis rikkus Tema täiuslikku pimedust, ja vihastas. Ta sirutas käe välja, et Ala hävitada, kuid Everam ei taganenud ja peatas Ta käe.

Aga Everam polnud küllalt kärme, et Nie puudutust täiesti tõrjuda. Tumedate sõrmede kõige põgusam riive jäi Everami täiuslikus maailmas idanema nagu nuhtlus. Nie tintjasmust kurjus levis üle kaljude ja liiva, lõõtsus laiali tuules ning jättis õlise laigu Ala puhastele vetele. See imbus metsadesse ja sulatulle, mis mullitab maailma all.

Ja neis paigus tekkisid alagai’d, keda sai palju. Pimeduse sigitised, ainsaks sihiks kõige loodu põrmustamine; ainsaks rõõmuks Everami olendite tapmine.

Aga ennäe, maailm pöörles, ja päike kiirgas valgust ja sooja Nie külmade pimeduseolendite peale, ja nende kavatsused luhtusid. Eluandja põletas ära nende libaelu, ja alagai’d kisendasid.

Põgenedes meeleheites, pugesid nad varjude keskele, tungisid sügavale maailma põue, nakatasid selle sisemuse.

Seal, tumedas kuristikus, mis jääb loomise südamesse, kasvas Alagai’ting Ka, Deemonite Ema. See Nie ümmardaja ootas öö saabumist, et saata oma lapsed taas välja kõike loodut lõhkuma.

Everam nägi seda ja sirutas käe, et kurjus maailmast välja kihutada, kuid Nie ei taganenud ja peatas Tema käe.

Aga ka Everam puudutas maailma veel viimast korda, andes inimestele vahendid, kuidas pöörata alagai’de võlujõud nende vastu. Ta kinkis meile loitsumärgid.

Seejärel, kõige oma loomingu pärast heitlusse astudes, ei jäänud Everamile üle muud kui keerata maailma poole selg ja viskuda tervenisti Nie kallale, igaveses võitluses Tema külma pimeduse vastu.

Ja nagu taevas, nii sündigu ka maa peal.

Esimesel kuul olid kõik päevad sharaj’s Jardiri jaoks sarnased. Koidu aegu viisid meistrid nie’Sharum’id välja kõrvetava päikese kätte, kus nad pidid tundide kaupa seisma, sellal kui dama kõneles Everami hiilgusest. Nende kõhud olid tühjad ja põlved pingutusest ning unepuudusest nõrgad, aga poisid ei kurtnud. Jardiri nägemine, kes pöördus oma karistuse järel tagasi lehkava ja verisena, oli neid kõiki õpetanud küsimata sõna kuulama.

Meister Qeran lõi Jardirit valusalt rihmaga. „Kes on sinu kannatustes süüdi?” nõudis ta.

„Alagai’d!” karjus Jardir.

Qeran pöördus ja nähvas Abbani pihta. „Kelle pärast on Hannu Pash vajalik?”

„Alagai’de!” kisendas Abban.

„Kui poleks alagai’sid, siis oleks kogu maailm nagu taevane paradiis Everami kaitsvas embuses,” lausus dama Khevat.

Meistri rihm plaksus taas vastu Jardiri turja. Esimese päeva häbematusest saadik langes talle alati osaks kaks piitsahoopi, kui mõni teine poiss sai ühe.

„Mis on sinu eesmärk selles elus?” röökis Qeran.

„Tappa alagai’sid!” kisendas Jardir.

Mehe käsi sööstis välja, haarates Jardiril kõrist ja tõmmates ta lähemale. „Ja kuidas sa kavatsed surra?” küsis meister tasa.

„Alagai küüniste otsas,” kähistas Jardir. Meister laskis ta lahti ning ta ahmis õhku, võttes uuesti valveseisangu, et Qeran ei leiaks põhjust teda edasi peksta.

„Alagai küüniste otsas!” hüüdis Khevat. „Dal’Sharum’id ei sure voodis vanadusse! Neile ei tee lõppu haigus ega nälg! Dal’Sharum’id langevad lahingus ning pääsevad paradiisi. Nad kümblevad ja kustutavad janu jaheda piima jõgedes, saades osa Everami aupaistest, ning neile anduvad lugematud neitsid.”

„Surm alagai’dele!” karjusid kõik poisid nagu ühest suust ja vehkisid rusikatega. „Au Everamile!”

Pärast selliseid kogunemisi anti neile kausid ning kördipott toodi õue. Kõigile ei jätkunud kunagi ning iga päev jäi vähemalt paar poissi nälga. Vanemad ja suuremat kasvu poisid, keda juhtis Hasik, olid järjekorras esimesed ja täitsid oma kausid kõigepealt, kuid nemadki võtsid vaid igaüks ühe kulbitäie. Endale rohkem tõsta või poti juures kiseldes körti maha ajada tähendas välja kutsuda meistrite viha, kes pidevalt lähedal viibisid.

Kuni vanemad poisid sõid, kaklesid noorimad ja nõrgimad nie’Sharum’id ägedalt järjekorra kohtade üle. Pärast esimese öö peksu ja roojaaukudes veedetud päeva ei olnud Jardir mitu päeva kaklemiseks vormis, ent Abban oli hästi õppinud oma keharaskust relvana kasutama ning kindlustas neile alati koha, isegi kui see oli pigem tagapool.

Kui kausid olid tühjad, algas treening.

Takistusrajad kasvatasid vastupidavust, ja pikalt harjutati sharukin’e – liigutuste sarju, millest koosnesid sharusahk’id. Nad õppisid ka suurel kiirusel sammu marssima ja üheskoos liikuma. Kõhutäiteks üksnes vedel kört, muutusid poisid odateravike sarnaseks, kõhnaks ja karastatuks nagu relvad, millega nad treenisid.

Mõnikord saatsid meistrid poisse salgakesi varitsema kõrvalasuvate sharaj’de nie’Sharum’eid, keda siis rängalt peksti. Kusagil polnud ohutu, koguni mitte roojaaugul kükitades. Vahel ronisid vanemad poisid, näiteks Hasik ja tema sõbrad, teiste hõimude alistatud poistele selga, surudes end neile sisse, nagu oleksid nood naised. See oli karm teotus ning Jardiril oli tulnud rohkem kui ühele ründajale jalaga kubemesse virutada, et säärane saatus tedagi ei tabaks. Ühel Majah’ hõimu poisil õnnestus kord Abbani bido maha sikutada, aga Jardir lõi talle jalaga nii kõvasti näkku, et poisi ninast purskas verd.

„Majah võib iga hetk rünnata, et vallutada kaev,” kuulutas Kaval Jardirile, kui nad pärast kallaletungi tema ette ilmusid, „ja Nanji hõim võib tulla ära viima meie naisi. Me peame iga päev lakkamatult valmis olema, et tappa või saada tapetud.”

„Ma vihkan seda paika,” hädaldas nutu äärel Abban meistri lahkudes. „Ma ei jõua ära oodata vanakuud, et võiksin minna koju ema ja õdede juurde, ehkki ainult kuu loomise ajaks.”

Jardir raputas pead. „Tal on õigus. Valvsuse kaotamine, kas või hetkeks, meelitab ligi surma.” Ta pigistas käe rusikasse. „Minu isaga võis ju nõnda juhtuda, aga minuga nii ei lähe.”

Iga päev, kui meistrid olid õppetunnid lõpetanud, viisid vanemad poisid läbi kordamise ega olnud karistustega sugugi dal’Sharum’itest kitsimad.

„Pöördsammu tehes hoia põlved kõverdatuna, rott,” urises Hasik, kui Jardir sooritas keeruka sharukin’i. Ta rõhutas oma nõuannet sellega, et virutas Jardirile jalaga põlveõnnaldesse, tõugates viimase tolmu sisse maha.

„Kusesigitis ei suuda teha lihtsat pöördsammugi!” lõugas Hasik naerdes ülejäänud poistele. Ta hääldas ikka veel sõnu vilinal läbi tühemiku, kust Qeran oli ühe ta hamba välja löönud.

Jardir urises ja viskus vanemale poisile kallale. Dama’dele ja dal’-Sharum’eile pidi ta küll kuuletuma, kuid Hasik oli kõigest nie’Sharum, kelletaolistel ta ei lubanud oma isa solvata.

Ent ühtlasi oli Hasik temast viis aastat vanem ega pidanud enam kaua bidot kandma. Ta oli Jardirist tublisti kogukam ning tühja käe tapvas kunstis oli tal aastate viisi kogemusi. Ta kahmas Jardiri randmest kinni, väänas käsivart ja tõmbas selle sirgu, tegi seejärel pöördsammu, vajutades liikumisvõimetule käele järsult küünarnukiga.

Jardir kuulis prõksatust ja nägi luud naha alt välja kargamas, aga kulus terve pikk, tärkava õudusega täidetud viiv, enne kui valupuhang kohale jõudis.

Siis ta kisendas.

Hasik laksas peopesa Jardiri suule, summutades ulgumise ja tõmmates ta lähemale.

„Järgmine kord, kui sa mulle vastu hakkad, kusesigitis, ma tapan su,” lubas ta.

Abban puges Jardiri terve käsivarre alla ja pooleldi kandis ta harjutusväljaku kaugemasse serva dama’ting’i paviljoni. Nende lähenedes telgisuu avanes, nagu oleks neid oodatud. Pealaest jalatallani valgesse riietatud naisterahvas, kellest olid näha vaid käed ja silmad, hoidis telgisiilu üleval. Telgis viipas ta ühe laua poole ning Abban kiirustas Jardirit sinna toimetama; laua kõrval seisis tütarlaps, kes kandis samuti dama’ting’i kombel üleni valget. Kuid tüdruku nägu, noor ja ilus, oli katmata.

Dama’ting’id ei rääkinud nie’Sharum’itega ealeski.

Kui Jardir oli lauale aidatud, kummardas Abban sügavalt. Dama’ting noogutas telgisuu poole ning Abban väljus ruttu, kukkudes seejuures äärepealt ninali. Kõneldi, et dama’ting’id näevad tulevikku ja teavad meeste surma ette lihtsalt neile otsa vaadates.

Naine hõljus Jardiri juurde, poisi valust hägustunud pilgule oli ta nagu valge udu. Poiss ei osanud öelda, kas naine on vana või noor, ilus või inetu, range või lahke. Ta paistis sellistest pisiasjadest kõrgemale jäävat, tema pühendumus Everamile ületas kõik surelikud mured.

Tütarlaps tõstis pulgakese, mis oli mitmekordselt valgesse riidesse mässitud, ja pistis Jardirile suhu, surudes ta lõuapärad õrnalt kokku. Jardir taipas ning hammustas pulka.

„Dal’Sharum’id sõlmivad oma valuga rahu,” sosistas tütarlaps, sellal kui dama’ting läks teiselt laualt abivahendeid võtma.

Kui dama’ting haava puhastas, tuikas see ägedalt, ja kui naine väänas ta käsivart, et luu paika panna, sähvatas tõeline piin. Jardir pures pulka ning üritas järgida tütarlapse õpetust valuga leppida, ehkki ei mõistnud seda päriselt. Viivuks näis valu olevat talumatu, aga siis, nagu oleks ta astunud sisse mingist uksest, kaugenes see kuhugi, ta oli kannatusest küll teadlik, kuid ei osalenud selles. Ta ei pigistanud enam hambaid kokku ning tarbetuks muutunud pulk kukkus maha.

Valu kiuste rahunedes pöördus Jardir dama’ting’i vaatama. Naine tegutses külmaverelise osavusega, pomisedes Everamile palveid, sellal kui õmbles kinni lihaseid ja nahka. Ta tampis ravimtaimi pudruks, mida määris haava peale, ja sidus selle kinni puhta, paksus valges segus leotatud riidetükiga.

Üllatava jõuga tõstis ta poisi laualt ning asetas kõvale narile. Naine kergitas ta huultele mingi neljakandilise pudeli ja Jardir jõi, tundes end otsekohe soojalt ja uimaselt.

Dama’ting pöördus eemale, ent tütarlaps viivitas veel hetke. „Luud muutuvad tugevamaks, kui need on korra murtud,” sosistas ta lohutavalt, sellal kui Jardir unne vajus.

Ärgates avastas ta tütarlapse istumas oma nari veerel. Tüdruk surus ta laubale niisket riidetükki. Selle jahedus oligi ta äratanud. Tema pilk libises üle tütarlapse katmata näo. Varem oli ta oma ema kauniks pidanud, aga selle tüdrukuga ei saanud ema võrreldagi.

„Noor sõdalane ärkab,” lausus tütarlaps ja naeratas talle.

„Sa räägid,” ütles Jardir kuivanud suuga. Tema käsivars oli kui valgesse kivisse tardunud; kuni ta magas, oli dama’ting’i mähis kõvastunud.

„Olen ma siis loom, et ei peaks rääkida oskama?” küsis tüdruk.

„Pidasin silmas, et sa räägid minuga,” täpsustas Jardir. „Olen kõigest nie’Sharum.” Ega ole veel pooltki sinu vääriline, lisas ta mõttes.

Tütarlaps noogutas. „Ja mina olen nie’dama’ting. Peagi teenin ma välja ka loori, aga praegu ma seda ei kanna ning võin rääkida, kellega ise tahan.”

Ta pani riidetüki käest ja tõstis poisi huultele aurava pudrukausi. „Küllap teid näljutatakse Kaji’sharaj’s. Söö. See aitab dama’ting’i kunstidel sind ravida.”

Jardir kugistas sooja toidu kähku alla. „Mis su nimi on?” küsis ta, kui oli lõpetanud.

Tüdruk naeratas, pühkides pehme riidetükiga ta suud. „Poisi kohta, kes on vaevalt bido kandmise eas, käitud sa söakalt.”

„Palun vabandust,” ütles Jardir.

Tütarlaps naeris. „Söakuse pärast ei maksa vabandust paluda. Everam ei armasta pelglikke. Minu nimi on Inevera.”

„Nagu Everam tahab,” tõlkis Jardir. See oli Krasias levinud väljend. Inevera noogutas.

„Ahmann,” tutvustas Jardir end, „Hoshkamini poeg.”

Tüdruk noogutas, nagu oleks see mõni sünge uudis, kuid tema pilk oli lustakas.

„Ta on tugev ja võib väljaõpet jätkata,” kuulutas dama’ting järgmisel päeval Qeranile, „aga ta peab korrapäraselt sööma, ja kui tema käsivars peaks uuesti viga saama, enne kui ma lahase ära võtan, siis vastutad sina.”

Meister kummardas. „Kõik tehakse nii, nagu dama’ting käsib.” Jardirile anti kauss ja ta lubati järjekorras ette. Ükski teine poiss, koguni mitte Hasik, ei julgenud sellele vastu vaielda, ent Jardir tundis turjal nende nördinud pilke. Ta oleks põrnitsustele eelistanud söögi pärast kaklemist, kas või lahases käega, ent dama’ting’i käsk oli kindel. Kui ta vabatahtlikult ei söö, kallavad meistrid talle kördi kõhklematult vägisi kurku.

„Saad sa terveks?” küsis Abban, kui nad oma tavapärases kohas einestasid.

Jardir noogutas. „Korra murtud luud muutuvad paranedes tugevamaks.”

„Omal nahal ma seda järele ei prooviks,” arvas Abban. Jardir kehitas õlgu. „Vähemalt algab homme vanakuu,” lisas Abban. „Pääsed mõneks päevaks koju.”

Jardir silmitses lahast sügava piinlikkustundega. Ema ja õdede eest ei anna seda kuidagi varjata. Vaevalt kuu aega sharaj’s, ja juba oli ta neile häbi teinud.

Vanakuuks nimetati kolme päeva kuu loomise aegu, mil Nie vägi oli juttude järgi kõige tugevam. Hannu Pash’i poisid veetsid selle ajavahemiku kodus pere juures, et isadele meenuks poegi nähes, mille nimel nad ikkagi öösiti võitlevad.

Kuid Jardiri isa oli surnud ning Jardir kahtles, kas ta üldse suudaks isa südame uhkusega täita. Tema ema Kajivah ei maininud vigastust, kui ta koju tuli, aga Jardiri nooremad õed polnud nii peenetundelised.

Teiste nie’Sharum’ite hulgas oli Jardir harjunud ära eluga üksnes bido ja sandaalide väel. Ümbritsetuna õdedest, keda kõiki pealaest jalatallani kattis pruun rüü, mis jättis nähtavale üksnes käed ja näo, tundis ta end alasti ning ei saanud oma lahast kuidagi varjata.

„Mis su käsivarrega juhtus?” küsis noorim õde Hanya kohe, kui ta saabus.

„Murdsin selle harjutuste käigus,” ütles Jardir.

„Kuidas?” küsis Imisandre, vanim õde, kellega Jardir oli kõige lähedasem. Ta pani käe Jardiri teisele käsivarrele.

Tema kaastundlik puudutus, mis kunagi mõjus Jardirile palsamina, kasvatas poisi häbi nüüd kümnekordseks. Jardir tõmbas käe ära. „Ma murdsin selle, kui harjutasin sharusahk’i. Tühiasi.”

„Kui mitut poissi selleks vaja läks?” jätkas Hanya ning Jardirile meenus, kuidas ta oli kord andnud basaaril peksa kahele vanemale poisile, kes Hanyat norisid. „Vean kihla, et vähemalt kümmet.”

Jardir põrnitses pahaselt. „Ühtainsat,” nähvas ta.

Hoshvah, keskmine õde, vangutas pead. „Too oli vist küll kümme jalga pikk.” Jardir tahtis kisendada.

„Aitab venna tüütamisest!” lausus Kajivah. „Katke talle laua äärde koht ja jätke ta rahule.”

Hanya võttis Jardiri sandaalid, sellal kui Imisandre tõmbas laua otsas lagedale pingi. Patju polnud, kuid ta laotas puidule puhta riidetüki, et vend võiks istuda. Kuu aega sharaj’ põrandal istunud poisile paistis seegi luksusena. Hoshvah kiirustas juba täksitud savikaussidega, kuhu Kajivah auravast potist rooga tõstis.

Enamikul õhtutel sõi Jardiri pere vaid lihtsat kuskussi, ent Kajivah hoidis annetatud toitu kokku ning vanakuu aegu oli sellesse alati segatud juurvilju ja maitseaineid. Seekord, esimesel vanakuul, mil Hannu Pash’i alustanud Jardir koju pääses, leidus tema kausis koguni paar vintsket, tundmatut päritolu liharäbalat. Nii külluslikku toitu polnud Jardir ammu näinud ja see kõneles emaarmastusest, kuid Jardiril nappis isu, eriti kui ta märkas, et ema ja õdede kaussides lihatükikesi pole. Et ema mitte solvata, sundis ta end toitu neelama, aga tõsiasi, et ta sõi vasaku käega, pani teda veelgi rohkem häbenema.

Pärast sööki palvetas pere üheskoos, kuni Sharik Hora tornidest kõlas videvikku kuulutav hõik. Evejah’ seadus nõudis, et kui see hõik Sharik Hora tornidest kostab, peavad kõik naised ja lapsed minema maa alla.

Isegi Kajivah’ kehval plonnidest pugerikul oli loitsumärkidega kaitstud kelder, mille luuki sai riivistada ja mis oli ühendatud Linnaalusega, tohutu koobaste võrgustikuga, kuhu deemonite linnatungi korral pääses kõikjalt Kõrbeodast.

„Minge alla,” käskis Kajivah tütreid. „Tahan teie vennaga omavahel rääkida.” Tüdrukud kuuletusid ning Kajivah kutsus Jardiri viipega toanurka, kus rippusid poisi isa kilp ja oda.

Nagu ikka, näisid relvad teda hukkamõistvalt silmitsevat. Lahas valmistas Jardirile küll kibedat tuska, aga üks asi rõhus teda veelgi enam. Ta vaatas emale otsa.

„Dama Khevat ütles, et isa ei surnud auväärselt,” lausus Jardir.

„Sel juhul tundis dama Khevat sinu isa minust kehvemini,” vastas Kajivah. „Ta kõneles ainult tõtt ega tõstnud kunagi vihas minu vastu kätt, ehkki ma sünnitasin talle ühtejärge kolm tütart. Ta tegi mulle lapsi ja tõi meile liha lauale.” Ema vaatas Jardirile silma. „Need asjad pole alagai’de tapmisest vähem auväärsed. Korda seda päikese käes ja ära unusta.”

Jardir noogutas. „Ei unusta.”

„Sa kannad nüüd bidot,” sõnas Kajivah. „See tähendab, et sa pole enam laps ega tohi koos meiega alla tulla. Sa pead ootama ukse juures.”

Jardir noogutas. „Ma ei karda.”

„Aga vahest ehk peaksid,” ütles Kajivah. „Evejah õpetab meid, et vanakuu ajal käib Alagai Ka, deemonite isa, Ala peal ringi.”

„Kõrbeoda sõdalastest ei pääse temagi mööda,” uskus Jardir.

Kajivah tõusis, võttes seinalt Hoshkamini oda. „Võib-olla mitte,” lausus ta, surudes relva poja tervesse vasakusse kätte, „aga kui pääseb, siis on sinu kohus teda meie uksest eemale tõrjuda.”

Jardir hoidis jahmunult relva ning Kajivah noogutas lühidalt, enne kui läks tütarde järel alla. Jardir asus otsekohe uksele, valvates sirge seljaga nii selle öö kui ka kaks järgmist.

„Mul on vaja ohver leida,” ütles Jardir, „kohe kui dama’ting lahase eemaldab ja ma pean tagasi toidujärjekorda asuma.”

„Me võime seda teha kahekesi koos,” pakkus Abban, „nagu ennegi.”

Jardir raputas pead. „Kui mul läheb tarvis sinu abi, peetakse mind nõrgaks. Ma pean neile näitama, et olen paranenult tugevam kui enne, muidu ei anna keegi mulle asu.”

Abban noogutas aru pidades. „Sul tuleb järjekorras püüda varasemast paremat kohta, aga mitte nii head, et kutsuda välja Hasiki ja tema semude pahameel.”

„Sa mõtled nagu kaupmees,” muigas Jardir.

Abban naeratas. „Ma ju kasvasin basaaril.”

Paar järgmist päeva vaatlesid nad järjekorda hoolikalt, nende pilk sihtis veidi ettepoole keskkohast, kus Jardir oli enne vigastust oodanud. Sealsed poisid olid temast mõni aasta vanemad ja hoopis suuremat kasvu. Nad valisid võimalikud ohvrid välja ning hakkasid neid poisse treeningul tähelepanelikult jälgima.

Treening oli enam-vähem samasugune kui varemgi. Kõva lahas hoidis Jardiri käsivart paigal, kui ta takistusradu läbis, ning oda- ja võrguharjutuste ajal lubasid meistrid tal visata vasaku käega. Teda ei koheldud eriliselt, ja ta polekski seda tahtnud. Rihm leidis ta turja üles niisama tihti nagu enne ning Jardir tervitas seda, sõlmis valuga rahu ja teadis, et iga hoop tõestab teistele poistele vigastuse kiuste tema tugevust.

Nädalad läksid ning Jardir nägi vaeva, harjutades igal võimalusel sharukin’e ja korrates neid õhtuti magama minnes mõttes. Oma üllatuseks avastas ta, et suudab vasaku käega heita ja lüüa sama hästi, nagu oli suutnud paremaga. Tal sai koguni kombeks vastaseid lahasega klobida, sõlmides valukihvatusega rahu, kui see kuuma kõrbetuulena temast läbi pühkis. Ta teadis, et kui dama’ting viimaks lahase lahti lõikab, siis on vigastus talle kasuks tulnud.

„Mina soovitan Jurimit,” lausus Abban viimaks õhtul enne seda, kui Jardiri lahas pidi ära võetama. „Ta on pikka kasvu ja tugev, aga ei pea õpetusi meeles ja üritab vastastest lihtsalt jõuga jagu saada.”

Jardir noogutas. „Võib-olla küll. Ta on aeglane, ja kui ma talle kolki annaksin, ei esitaks keegi mulle selle pärast väljakutset, ent mina mõtlesin pigem Shanjati peale.” Ta noogutas ühe saleda poisi poole, kes seisis järjekorras täpselt Jurimi ees.

Abban raputas pead. „Ära lase end tema väikesest kasvust petta. Shanjat seisab põhjusega Jurimist eespool. Tema käed ja jalad sähvavad nagu piits.”

„Aga tal napib täpsust,” ütles Jardir. „Ja ta kaotab tasakaalu, kui tema hoobid ei taba.”

„Mida juhtub harva,” hoiatas Abban. „Jurimiga on sinu võiduvõimalus parem. Ära riku liigse tingimisega kogu tehingut.”

Järgmise päeva keskhommikul, kui Jardir dama’ting’i paviljonist tagasi pöördus, olid poisid juba kördisabasse kogunenud. Jardir hingas sügavalt sisse, sirutas oma paremat käsivart ning sammus lähemale, võttes suuna otse järjekorra keskele. Nagu kokku lepitud, oli Abban võtnud koha sisse tagapool ega pidanud teda aitama.

Kõige nõrgem kaamel tõmbab hunte ligi, kuulis ta isa ütlemas ning see lihtne nõuanne aitas tal oma hirmuga toime tulla.

„Järjekorra lõppu, sant!” käratas Shanjat, nähes teda lähenemas.

Jardir ei teinud väljagi ja sundis end laialt naeratama. „Everam õnnistagu sind, et sa mulle kohta hoidsid,” lausus ta.

Shanjati silmi ilmus rabatud pilk; ta oli Jardirist kolm aastat vanem ning tublisti kogukam. Ta kõhkles viivu ning Jardir kasutas seda ära, et teda kõvasti tõugata, lükates ta järjekorrast minema.

Shanjat komistas, kuid oli kärme ja jäi püsti, paisates tasakaalu säilitades jalaga üles tolmupilve. Jardir oleks võinud tal jalad alt lüüa ja teda rünnata, kui ta tasakaalu kaotab, aga kui ta tahtis peletada kuulujutte, et vigastus on ta nõrgaks teinud, siis ei piisanud selleks tavalisest võidust.

Kõlasid rõõmuhuilatused, kördijärjekord lagunes ning kaks poissi piirati sisse. Jahmunud ilme kadus Shanjati näolt, see tõmbus raevust krimpsu ning ta tungis ägedalt peale.

Jardir liikus sujuvalt nagu tantsija, et vältida Shanjati esimesi hoope, mis olid täpselt nii kiired, nagu Abban hoiatas. Viimaks hakkas Shanjat ootuspärasel kombel pööraselt vehkima ja kaotas tasakaalu, kui ei tabanud. Jardir tegi sammu vasakule, sukeldus käsivarre alt läbi ja äsas parema küünarnuki nagu odaga Shanjatile neerudesse. Mööda vaarudes kisendas Shanjat valust.

Jardir pööras kannal ringi ning virutas Shanjatile küünarnukiga veel kord selga, kukutades vastase maha. Tema mitu nädalat lahasesse kängitsetud käsivars oli kõhn ja kahvatu, ent luud tundusid nüüd tõepoolest tugevamad, just nagu dama’ting oli öelnud.

Kuid Shanjat haaras Jardiri pahkluust kinni, tõmbas ta pikali ja prantsatas talle peale. Nad maadlesid tolmus, kus kehakaal ja pikemad käed andsid Shanjatile eelise. Ta sai Jardiri nupuvõttesse, pressides oma parema rusika vasaku käega Jardiri hingekõrile.

Kui maailm hakkas mustaks minema, kartis Jardir juba, et oli end üle hinnanud, aga ta sõlmis selle tundega rahu, täpselt nagu valugagi, keeldudes alla andmast. Ta põtkas jalaga ägedalt selja taha – armutu kubemehoobi peale lõpetas Shanjat ulgudes tema kägistamise. Jardir väänles vabaks ja litsus end Shanjati ligi, kus teise hoobid polnud eriti jõulised, kui need üldse Jardirini jõudsid. Pikkamisi ja vaevaliselt nihkus ta Shanjati selja taha, tümitades seejuures valusalt kõigi haavatavate kohtade pihta – kõrri, makku, vastu silmi.

Lõpuks õiges asendis, kahmas Jardir Shanjati parema käsivarre ja väänas seljale, vajudes kogu keharaskusega põlvili vanema poisi turjale. Kui ta tundis, et küünarnukk on liikumisvõimetu, toetas ta oma õla selle alla ja tiris käsivart ülespoole.

„Aaaaaa!” karjus Shanjat ning Jardir teadis, et nüüd oleks imelihtne poisi käsivars murda, nagu Hasik oli teinud temaga.

„Sa hoidsid mulle kohta, kas pole?” küsis Jardir valjusti.

„Ma tapan su, rott!” kisendas Shanjat, tagudes vaba käega tolmu, vääneldes ja rapsides, suutmata siiski Jardirit maha raputada.

„Ütle seda!” nõudis Jardir, sikutades Shanjati käsivart veelgi. Ta tundis, kuidas käsivars pingule tõmbus, ning teadis, et see ei pea enam kaua vastu.

„Pigem lähen Nie sügavikku!” röökis Shanjat.

Jardir kehitas õlgu. „Luud muutuvad tugevamaks, kui on korra murtud. Naudi puhkust dama’ting’i juures.” Sikutades tundis ta, kuidas luu prõksatas ja lihased rebenesid. Shanjat kriiskas valust.

Jardir tõusis aeglaselt püsti, uurides kogunenud poisse, et näha, kas veel mõni kavatseb väljakutse esitada, kuid ehkki teda vahiti pärani silmi, ei paistnud keegi kibelevat tolmus ulguva Shanjati eest kätte maksma.

„Tehke teed!” kärkis meister Kaval poistesummast läbi trügides. Ta heitis pilgu Shanjatile, seejärel Jardirile. „Sul on veel lootust, poiss,” uratas ta. „Kõik tagasi järjekorda,” hüüdis ta, „või me tühjendame kördipoti roojaaukudesse!” Poisid valgusid kähku tagasi kohale, Jardir aga viipas rüsina keskel Abbanile, andes sõbrale märku võtta järjekorras sisse koht tema selja taga.

„No kuulge!” karjus Jurim, kes oli järgmine poiss sabas, kuid Jardir jõllitas teda ja ta taganes Abbanile ruumi tehes.

Kaval lõi Shanjatit jalaga. „Püsti, rott!” hüüdis ta. „Sinu jalad ei ole murtud, seega ära arva, et sind kantakse dama’ting’i juurde, kui poole väiksem poiss sinust paremaks osutus!” Ta krabas Shanjati tervest käsivarrest kinni ja vinnas poisi püsti, tirides teda ravitsemispaviljoni suunas. Ikka veel järjekorras poisid huilgasid Shanjatile pilkavalt järele.

„Ei saa aru,” ütles Abban. „Miks ta lihtsalt ei alistunud?”

„Sest ta on sõdalane,” lausus Jardir. „Kas sina alistud, kui alagai’d ründavad?”

Abban judises selle mõtte peale. „See on teine asi.”

Jardir raputas pead. „Ei, üldsegi mitte.”

Varsti pärast seda, kui Jardiri lahas ära võeti, alustasid Hasik ja mõned teised vanemad poisid treeningut Labürindi müüridel. Aasta hiljem tegid nad Labürindis läbi bido kaotamise ning ellujäänuid, Hasikit sealhulgas, võis näha harjutusväljakul uues mustas rüüs uhkeldavalt kõndimas ja suurt haaremit külastamas. Nagu kõik dal’Sharum’id, tegid nemadki edaspidi nie’Sharum’itega võimalikult vähe tegemist.

Jardiri meelest läks aeg kiiresti, päevad sulasid lõputus jadas ühte. Hommikuti kuulas ta, kuidas dama ülistas Everami ja Kaji hõimu hiilgust. Ta kuulis teiste Krasia hõimude kohta ja miks nood olid alamad ning miks eeskätt Majah’ hõim oli Everami tõdede suhtes pime. Dama kõneles ka teistest maadest ning argpükslikest chin’idest põhjas, kes olid oda hüljanud ja elasid nagu khaffit’id, värisedes alagai’de ees.

Jardir ei olnud iialgi rahul nende kohaga kördisabas, igatsedes muudkui pääseda ettepoole, kus olid suuremad portsjonid. Ta ei andnud asu poistele endast eespool, läkitas nad üksteise järel dama’ting’i paviljoni ja tõi Abbani alati järjekorras endaga kaasa. Kui Jardir sai üheteistkümneseks, olid nad sabas esimesed, mitme vanema poisi ees, kes kõik hoidsid neist heaga eemale.

Pärastlõunad veedeti treenides või sihtmärkidena joostes, et dal’Sharum’i võrgumehed saaksid nende pihta täpsust harjutada. Öösiti lamas Jardir Kaji’sharaj’ külmal kivipõrandal, kikitades kõrvu, et kuulda väljast alagai’sharak’i helisid, ning unistades päevast, kui temagi astub meeste sekka.

Hannu Pash’i edenedes valis dama mõned poisid eriliseks väljaõppeks, et suunata nad valge rüü kandmise teele. Nad lahkusid Kaji’sharaj’st ja neid ei nähtud enam. Jardiril seda au ei olnud, aga ta ei hoolinudki sellest. Tal polnud vähimatki isu kulutada päevi, ninapidi iidsetes ürikutes või Everamile kiitust hüüdes. Tema oli sündinud odameheks.

Abbani vastu, kes oskas lugeda, kirjutada ja arvutada, näitas dama üles rohkem huvi, kuid tema isa oli khaffit ning see polnud meeltmööda, ehkki ametlikult ei kandunud häbi mehe poegadele üle.

„Parem saagu sinust võitleja,” soovitas dama Abbanile viimaks, koputades sõrmega ta laiale rinnale. Abban oli endiselt kerekas, aga lakkamatu ränk treening oli peki asemele istutanud lihased. Ta oli tõepoolest muutumas aukartustäratavaks sõdalaseks ning ohkas kergendatult, kui oli selge, et teda ei kutsuta valgerüüliste hulka.

Teised poisid, liiga nõrgad või pikatoimelised, heideti Kaji’sharaj’st khaffit’itena välja – nemad pidid elu lõpuni kandma laste pruune rõivaid. See oli kaugelt kõige hullem saatus, mis häbistas nende peresid ja võttis neilt paradiisilootuse. Need, kellel oli sõdalase süda, pakkusid end sageli vabatahtlikena söödameesteks, et deemoneid õrritades meelitada noid Labürindi lõksudesse. Selline elu jäi lühikeseks, ent kinkis neile, kes muidu olnuksid kadunud, autunde ja pääsu taevasse.

Kaheteistkümnendal eluaastal lubati Jardir esimest korda Labürinti vaatama. Meister Qeran viis vanimad ja tugevaimad nie’Sharum’id üles suurele loitsumüürile – kolmekümne jala kõrguselt püstloodis liivakivirajatiselt avanes vaade deemonite tapmise alale, mis kord ammustel aegadel, kui Krasia rahvaarv oli suurem, kujutas endast tervet linnaosa. Seda täitsid kunagiste eluasemete riismed ja tosinad väiksemad liivakivimüürid. Need olid kahekümne jala kõrgused, lohklike uuristatud loitsumärkidega. Mõned ulatusid väga kaugele ja neis leidus järske käänakuid, sellal kui teiste näol oli tegu vaid üheainsa kivirahnu või – nukiga. Koos moodustasid need peidetud püünisaukudest kubiseva labürindi, mis oli kavandatud, et alagai’sid lõksu püüda ja neid hommikupäikese tulekuni kinni hoida.

„Müür teie jalge all,” ütles Qeran jalaga trampides, „kaitseb meie naisi ja lapsi, isegi khaffit’eid,” ta sülitas üle müüriserva, „alagai’de eest. Ülejäänud müürid,” ta viipas kätega Labürindi lõputult käänlevate müüride poole, „ajavad alagai’sid meie juurde lõksu.” Nende sõnadega pigistas ta käe rusikasse, tundes ilmset uhkust, mida kõik poisid jagasid. Jardir kujutles end selles labürindis jooksmas, kilp ja oda käes, ning ta süda juubeldas. Seal, verest läbi imbunud liival, ootas teda aupaiste.

Nad kõndisid mööda paksu müüri, kuni jõudsid puust sillani, mida sai vägeva vända abil üles tõsta. See viis alla ühele Labürindi müürile, mis olid kõik kas kivikaartega ühendatud või hüppamiseks küllalt lähestikku. Labürindi müürid olid õhemad, mõnes paigas vähem kui jala paksused.

„Vanemate sõdalaste jaoks on müüripealsed liiga salakavalad,” lausus Qeran, „kui vahimehed välja arvata.” Vahimehed olid Krevakhi ja Nanji hõimude dal’Sharum’id. Nad tegutsesid redelitega, iga mees kandis kaheteistkümne jala pikkust raudpeeltega redelit. Redeleid sai üksteise külge kinnitada või eraldi kasutada ning vahimehed olid sedavõrd nõtked, et suutsid toetuseta redeli ülemisel pulgal tasakaalus seista ja lahinguvälja silmitseda. Krevakhi hõimu redelimehed allusid Kaji hõimule, Nanji omad Majah’ hõimule.

„Järgmise aasta vältel abistate teie, poisid, Krevakhi vahimehi,” kõneles Qeran, „jälgite alagai’de liikumisi ja hõikate neid alla Labürinti dal’Sharum’eile ning toimetate lisaks käskjalgadena kohale kai’Sharum’ite korraldusi.”

Ülejäänud päeva veetsid nad mööda müüripealseid joostes. „Te peate tundma õppima iga tolli Labürindist, nagu te tunnete oma odasid!” kinnitas Qeran seejuures. Kiired ja nõtked nie’Sharum’id hõiskasid võidukalt, karates ühelt müürilt teisele ja sööstes üle väikeste kaarsildade. Jardir ja Abban naersid rõõmust.

Ent Abbanil oli raskusi oma suure kere tasakaalus hoidmisega ning ühel kitsal sillal ta libastus, kukkudes müürilt. Jardir püüdis ta käest kinni haarata, aga polnud küllalt väle. „Nie mind võtku!” kirus ta, kui nende sõrmed kergelt kokku puutusid ja sõber alla sadas.

Abban tõi kuuldavale lühikese hädalduse, enne kui maapinnale prantsatas, ning isegi kahekümne jala kõrguselt nägi Jardir, et ta jalad murdusid.

Tema selja tagant kõlas parastav naer, mis meenutas kaameli kisa. Pöördudes nägi Jardir Jurimit, kes laksas käega vastu põlve.

„Abban pole kass, vaid kaamel!” hüüdis Jurim.

Jardir lõrises ja pigistas sõrmed rusikasse, aga ei jõudnud veel tõusta, kui platsi ilmus meister Qeran. „Kas sinu meelest on teie harjutused naljakad?” nõudis too. Enne kui Jurim jõudis vastuseks midagi iitsatada, kahmas Qeran tema bidost kinni ja lennutas ta alla Abbanile järele. Jurim röökis, kukkudes kakskümmend jalga allapoole, räntsatas siis maha ja jäi liikumatult lebama.

Meister pöördus ja kõnetas teisi poisse. „Alagai’sharak pole mingi nali,” lausus ta. „Pigem hukkuge viimseni, kui et te oma vendi öös häbistate.” Poisid taganesid sammukese ja noogutasid.

Qeran pöördus Jardiri poole. „Jookse ja teata kohe meister Kavalile. Ta saadab mehed, kes viivad nad dama’ting’i juurde.”

„Me tooksime nad ise kiiremini ära,” poetas Jardir, teades, et Abbani saatus võib sõltuda igast väärtuslikust hetkest.

„Ainult mehed tohivad Labürinti siseneda, nie’Sharum,” ütles Qeran. „Tee minekut, muidu tuleb dal’Sharum’eil ära tuua kolm poissi.”

* * *

Kui dama’ting sel õhtul pärast körti meister Qeraniga rääkima tuli, nihkus Jardir nii lähedale, kui vähegi julges, kikitades kõrvu, et kuulda naise tasast juttu.

„Jurim murdis mitu luud ning tal oli äge sisemine verejooks, ent ta paraneb siiski,” lausus naine, kõneldes, nagu arutaks ta midagi tähtsusetut, näiteks liiva värvi. Tema näoilmet varjasid loorid. „Teisel, Abbanil, murdusid jalad mitmest kohast. Ta hakkab küll uuesti kõndima, aga mitte tingimata jooksma.”

„Kas ta võidelda suudab?” küsis Qeran.

„Seda on veel vara öelda,” vastas dama’ting.

„Kui asi on nõnda, siis peaksite ta kohe tapma,” arvas Qeran. „Parem olgu surnud kui khaffit.”

Dama’ting viibutas tema poole sõrme ning meister tõmbus kössi. „See, mida dama’ting’i paviljonis tehakse, pole sinu otsustada, dal’Sharum,” sisistas naine.

Meister põimis käed kokku justkui palvetades ja kummardas sügavalt, nii et ta habe puudutas põrandat.

„Palun dama’ting’ilt andestust,” ütles ta. „Ma ei tahtnud olla lugupidamatu.”

Dama’ting noogutas. „Iseendastki mõista ei tahtnud. Te olete dal’Sharum’ite õpetaja ning hauataguses elus lisandub teie õpilaste kuulsus teie omale, kui te istute Everami kõige auväärsemate hulgas.”

„Dama’ting teeb mulle au,” sõnas Qeran.

„Sellegipoolest,” jätkas dama’ting, „ei teeks paha, kui teile teie kohta meelde tuletada. Paluge dama Khevatilt karistust. Kahekümnest alagai saba hoobist peaks piisama.”

Jardir ahmis õhku. Alagai saba oli piitsadest kõige valusam – kolm nelja jala pikkust nahkrihma, üleni metallkidasid täis.

„Dama’ting on armuline,” pomises Qeran, küürutades ikka veel. Jardir põgenes, enne kui teda oleks märgatud ja huvi tuntud, kui palju ta pealt kuulis.

„Sa ei tohiks siin olla,” sisistas Abban, kui Jardir dama’ting’i paviljoni telgisiilu vahelt sisse puges. „Kui vahele jääd, sind tapetakse!”

„Tahtsin lihtsalt näha, kuidas sinuga on,” ütles Jardir. See vastas küll tõele, kuid tema pilk eksles telgis sinna-tänna asjatus lootuses uuesti Ineverat näha. Pärast päeva, mil Jardir käeluu murdis, polnud tütarlapsest vähimatki märki, ent ta polnud unustanud tüdruku ilu.

Abban silmitses oma purustatud jalgu, mida kõvastuvad lahased tihkelt ümbritsesid. „Ei tea, kas ma saangi enam terveks, sõber.”

„Jamajutt,” lausus Jardir. „Murtud luud muutuvad paranedes veelgi tugevamaks. Peagi seisad jälle müüritipus.”

„Võib-olla,” ohkas Abban.

Jardir hammustas huulde. „Ma vedasin sind alt. Tõotasin su kinni püüda, kui peaksid kukkuma. Ma ju vandusin Everami valguse nimel.”

Abban võttis Jardiri käe. „Ja sa oleksidki püüdnud, selles ma ei kahtle. Nägin, kuidas sa kõhuli viskusid, et minu käest haarata. See pole sinu süü, et ma vastu maad kukkusin. Sina pidasid oma vandest kinni.”

Jardiri silmi tulvasid pisarad. „Rohkem ma sind alt ei vea,” tõotas ta.

Sel hetkel astus eesriide vahelt sisse üks dama’ting, hõljudes kaugemalt paviljonist hääletult nende telgiossa. Ta vaatas nende poole ning kohtas Jardiri pilku. Poisi süda jättis rinnas löögi vahele ning veri valgus näost. Nad silmitsesid teineteist justkui terve igaviku. Dama’ting’i ilmet varjasid läbipaistmatud valged loorid.

Viimaks kallutas naine pea väljapääsu suunas. Jardir noogutas, suutmata oma õnne uskuda. Ta pigistas viimast korda Abbani kätt ja sööstis telgist minema.

„Müüridel puutute kokku tuuledeemonitega, aga te ei tohi nendega lahingusse astuda,” kõneles Qeran, marssides nie’Sharum’ite ees edasi-tagasi. „See on dal’Sharum’ite ülesanne, keda te teenite. Siiski on oluline, et te mõistaksite oma vaenlaste olemust.”

Jardir kuulas tähelepanelikult, istudes oma tavalisel kohal rühma esimeses reas, kuid ta oli teravalt teadlik, et Abban puudub tema kõrvalt. Jardir oli üles kasvanud kolme noorema õega ning seejärel kohanud Kaji’sharaj’sse tuleku päeval Abbanit. Üksildus oli talle võõras tunne.

„Dama’de õpetuse järgi kuuluvad tuuledeemonid Nie sügaviku neljandasse kihti,” kuulutas Qeran poistele ja osutas odaga liivakiviseinale, kuhu oli kriidijoonega veetud tiivuline kujutis.

„Mõned, näiteks Majah’ hõimu lollpead, alahindavad tuuledeemonit, kuna sel puuduvad liivadeemoni paksud soomused,” jätkas ta, „aga ärge laske ennast petta. Tuuledeemon jääb Everami pilgust kaugemale ning on hoopis rüvedam olevus. Odateravik põrkab tema nahalt sellegipoolest tagasi ning lennukiirus teeb talle pihtasaamise keerukaks. Tema pikad küünised,” ta joonistas need jubedad relvad odaotsaga õhku, „võivad mehe pea õlgadelt rebida, enne kui too eluka ligiolu taipab, ning tema nokka meenutavad lõuad rebivad inimnäo ainsa ampsuga küljest.”

Ta pöördus poiste poole. „Nõndaks. Millised on tema nõrgad kohad?”

Jardir tõstis silmapilk käe. Meister noogutas talle.

„Tiivad,” ütles Jardir.

„Õigus,” kiitis Qeran. „Ehkki need on seesama sitke kile, millest ka tema nahk, on tuuledeemoni tiivad õhukesed, neid täidavad kõhred ja luud. Tugevam mees võib need odaga läbi torgata või küljest saagida, kui tera on vahe ja olevus silmili maas. Veel?”

Jälle kerkis Jardiri käsi esimesena. Meistri pilk vilksas ülejäänud poistele, ent ükski ei tõstnud kätt. Jardir oli rühma noorim, kuid teised poisid, üle kahe aasta vanemad, alistusid talle siin samuti nagu kördisabas.

„Maapinnal on nad kohmakad ja aeglased,” ütles Jardir, kui Qeran noogutas.

„Õigus,” lausus Qeran. „Kui tuuledeemonid on sunnitud maanduma, peavad nad uuesti õhku tõusmiseks hoogu võtma või kuhugi ronima, et sealt hüpata. Labürindi kitsad vahekäigud on ehitatud nõnda, et see ei õnnestuks. Müüridel üritavad dal’Sharum’id neid võrku püüda või õhust alla tõmmata heitpüünistega, millel on raskused küljes. Teie ülesanne on teatada nende asukoht maapinnal viibivatele sõdalastele.”

Ta piidles lapsi. „Kas keegi teab, milline märguanne tähistab allakukkunud tuuledeemonit?”

Jardiri käsi tõusis nobedalt.

Möödus kolm kuud, enne kui Abban ja Jurim taas nie’Sharum’itega liitusid. Tagasi harjutusväljakule kõndides lonkas Abban silmatorkavalt ning Jardir kortsutas seda nähes kulmu.

„Kas sinu jalad teevad endiselt valu?” küsis ta.

Abban noogutas. „Ehk muutusid minu luud paranedes tõesti tugevamaks,” lausus ta, „aga igatahes mitte sirgemaks.”

„Vara veel,” arvas Jardir. „Küll need aja jooksul terveks saavad.”

„Inevera,” ütles Abban. „Kes teab, milline on Everami tahe.”

„Oled sa valmis kördisabas kaklema?” küsis Jardir, noogutades meistri poole, kes potiga õue tuli.

Abban kahvatas. „Veel mitte, ma anun,” palus ta. „Kui jalad mind reedavad, siis olen igaveseks ära märgitud.”

Jardir kortsutas kulmu, kuid noogutas. „Aga ära liiga kaua venita,” ütles ta, „muidu märgistab sind loidus.” Juttu ajades jalutasid nad järjekorra etteotsa ning teised poisid taandusid Jardiri eest nagu hiired kassi eest, lubades neil esimestena kausid täita. Mõned põrnitsesid Abbanit halvakspanevalt, ent ükski ei söandanud väljakutset esitada.

Jurimil sel kombel ei vedanud ning Jardir vahtis teda külmalt, ikka veel meeles vanema poisi naerukisa Abbani kukkumise peale. Jurim kõndis veidi kangelt, aga tema puhul polnud mingit lonkamist, mis rikkus Abbani kunagi nii sirge rühi. Poisid kördisabas jõllitasid teda, kuid Jurim sammus oma tavapärasele kohale Shanjati taga.

„See koht on võetud, sant,” lausus Esam, veel üks Jardirile kuulekas nie’Sharum. „Kasi järjekorra lõppu!” Esam oli tubli kakleja ning Jardir jälgis tüli mõningase huviga.

Jurim naeratas ja laiutas otsekui rahustavalt käsi, ent Jardir märkas ta jalgade asendit ega lasknud ennast petta. Jurim hüppas ettepoole, haarates Esamist kinni ja surudes ta pikali. Hetkega oli kõik möödas ning Jurim tagasi kohal, mis kuulus õigusega talle. Jardir noogutas. Jurimil oli sõdalase süda. Ta heitis pilgu Abbanile, kes oli oma kördikausi juba tühjaks söönud ega pannud kaklust tähelegi, ning vangutas nukralt pead.

„Kogunege lähemale, rotid,” hõikas Kaval, kui kausid olid virna pandud. Jardir sammus sedamaid meistrite juurde ning ülejäänud poisid järgnesid.

„Mis sa arvad, milles asi?” küsis Abban.

Jardir kehitas õlgu. „Kohe räägitakse meile.”

„Teid kõiki ootab ees proovilepanek,” kuulutas Qeran. „Te lähete läbi öö ning me saame teada, kellel teist on sõdalase süda ja kellel mitte.” Hirmunud Abban tõmbas järsult hinge, aga Jardirit haaras elevus. Iga proovilepanek viis ta ihaldatud mustale rüüle natuke ligemale.

„Baha kad’Everami külast pole juba mitu kuud ühtegi teadet ning me kardame, et alagai’d võisid nende loitsumärkidest läbi tungida,” jätkas Qeran. „Bahalased on khaffit’id, seda küll, kuid nad põlvnevad Kajist, ja Damaji otsustas, et me ei tohi neid hüljata.”

„Ta peab silmas, et me ei tohi hüljata väärtuslikke savinõusid, mida nad müüvad,” pomises Abban. „Bahas elab meisterpottsepp Dravazi, kelle töö on ehteks igale Krasia paleele.”

„Kas sa peale raha muust ei mõtlegi?” nähvas Jardir. „Kui nad oleksid ka Ala kõige närusemad koerad, seisavad nad alagai’dest ikkagi mõõtmatult kõrgemal ning väärivad kaitset.”

„Ahmann!” käratas Kaval. „Kas sul on midagi lisata?”

Jardir nõksatas uuesti valveseisangusse. „Ei, meister!”

„Siis hoia keel hammaste taga,” ütles Kaval, „muidu lõikan selle ära.”

Jardir noogutas ning Qeran jätkas. „Viiskümmend sõdalast, kõik vabatahtlikud, võtavad dama Khevati juhtimisel ette nädalapikkuse retke Bahasse. Teie lähete kaasa, et neid abistada, tassida nende varustust, sööta kaameleid, valmistada neile einet ning teritada nende odasid.” Ta heitis Jardirile pilgu. „Hoshkamini poeg, sina oled sellel teekonnal Nie Ka.”

Jardiri silmad läksid pärani. Nie Ka, „esimene tühisuste seas”, tähendas, et Jardir tõuseb nie’Sharum’ite hulgas esimeseks – mitte ainult kördisabas, vaid ka meistrite silmis – ja võib teisi poisse oma äranägemist mööda käsutada ning korrale kutsuda. Sestsaadik kui Hasik teenis välja musta rüü, polnud juba aastaid uut Nie Ka’d määratud. See oli tohutu au, mida ei kingitud ega võetud vastu kergekäeliselt. Sest võimuga, mida see endas kätkes, kaasnes ka vastutus. Qeran ja Kaval hakkavad temalt teiste poiste vigade pärast aru nõudma, karistades teda nende järgi.

Jardir kummardas sügavalt. „Te teete mulle au, meister. Ma palun Everami, et ei valmistaks teile pettumust.”

„Parem oleks, kui su nahk on sulle armas,” lausus Kaval, sellal kui Qeran võttis sõlmilise nahkrihma ja sidus auastme märgiks Jardiri kakspealihase ümber.

Jardiri süda peksles. See oli kõigest nahkrihm, kuid praegusel hetkel tundus see Kaji enese kroonina. Jardir kujutles, kuidas dama räägib ta emale, kui ema läheb iganädalase toiduannetuse järele, ning ta rind paisus uhkusest. Juba oligi ta hakanud taas jalule seadma oma perekonna naiste au.

Ja mitte ainult seda, vaid ees seisis ka tõeline proovilepanek. Nädalatepikkune rännak lageda taeva all. Ta näeb alagai’sid näost näkku ja õpib oma vaenlast tundma millegi enamana kui kriidijoonistusena tahvlil või müüripealsel joostes silmatud kauge varjuna. Tõepoolest, tänane päev oli uus algus.

Kui nie’Sharum’id lubati tagasi oma ülesannete juurde, pöördus Abban Jardiri poole. Ta naeratas, tonksates rusikaga Jardiri kakspealihast ja selle ümber seotud sõlmilist nahkrihma. „Nie Ka,” ütles ta. „Sa väärid seda, mu sõber. Peagi saab sinust kai’Sharum, kes kamandab lahingus tõelisi sõdalasi.”

Jardir kehitas õlgu. „Inevera,” kostis ta. „Eks näis, mis homne toob. Tänaseks piisab sellestki aust.”

„Enne oli sul muidugi õigus,” lausus Abban. „Nähes, kuidas khaffit’eid koheldakse, täidab mu südant mõnikord kibedus ning see kõneleski minus äsja. Bahalased väärivad meie kaitset, ja rohkemgi veel.”

Jardir noogutas. „Ma teadsin küll,” vastas ta. „Minagi kõnelesin ebaõiglaselt, sõber. Ma tean, et sinu südames peitub enamat kui kaupmehe ahnus.”

Ta pigistas Abbani õlga ning poisid jooksid oma ülesannete juurde, et hakata retkeks ettevalmistusi tegema.

Nad lahkusid keskpäeval: viiskümmend Kaji sõdalast, kaasa arvatud Hasik, koos dama Khevati, meister Kavali, kahe Krevakhi vahimehe ning Jardiri parimate nie’Sharum’ite rühmaga. Mõned sõdalased, kõige vanemad, juhtisid kordamööda moonavankreid, mida vedasid kaamelid, kuid ülejäänud marssisid rongkäigu eesotsas jalgsi Labürindi kaudu suure linnavärava juurde. Jardir ja teised poisid läbisid Labürindi moonavankritel, et mitte püha maapinda teotada.

„Üksnes dama’d ja dal’Sharum’id tohivad astuda oma vendade ja esivanemate verele,” oli Kaval hoiatanud. „Kui teie seda teete, siis hoidke oma nahk.”

Kui nad linnast välja jõudsid, nähvas meister odaga vastu vankreid. „Kõik maha!” käratas Kaval. „Me marsime Bahasse!”

Abban vaatas Jardirile rabatult otsa. „See on ju nädalane reis läbi kõrbe, ja päikese eest kaitseb meid ainult bido!”

Jardir hüppas vankrilt maha. „Seesama päike lõõskab ka meie harjutusväljaku kohal.” Ta osutas dal’Sharum’eile, kes marssisid moonavankrite ees. „Ole tänulik, et sa ei kanna midagi peale bido,” lausus ta. „Nemad kannavad musta, mis imab soojust, aga sellegipoolest on igal mehel käes kilp ja oda ning rüü all turvisplaadid. Kui nemad tulevad toime, siis tuleme meiegi.”

„Kuule, kas sa ei igatsegi jalgu sirutada pärast kõiki neid nädalaid, mis me lahastes veetsime?” küsis Jurim, patsutades Abbanile irvitades õlale ja hüpates maha.

Ülejäänud nie’Sharum’id järgnesid marssides, sellal kui Jardir hõikas takti, et nad vankritest ja sõdalastest maha ei jääks. Kaval kõndis silma peal hoides nende kannul, ent jättis käsutamise Jardiri hooleks. Meistri usaldus täitis poisi uhkusega.

Kõrbetee kujutas endast iidsete märgupostidega tähistatud rada, mille moodustasid kõvaks tambitud liiv ja kivikõva savi. Lakkamatu tuul tuiskas nende pihta tulist liiva; seda kogunes teele, muutes jalgealuse viletsaks. Päike kuumutas liiva, kuni see hakkas kõrvetama koguni läbi sandaalide. Aga nie’Sharum’id, keda aastatepikkune treening oli karastanud, marssisid sellegipoolest kurtmata. Jardir silmitses neid kiitvalt.

Varsti sai siiski selgeks, et Abban ei suuda sammu pidada. Üleni higine, hakkas ta konarlikul pinnal aina vaevalisemalt lonkama ning komistas ühtelugu. Kord komberdas ta Esamile otsa, kes tõukas ta vihaselt vastu Shanjatit. Ka Shanjat ei jätnud tõukamata ning Abban prantsatas maha. Teised poisid naersid, kui Abban suust liiva sülitas.

„Ärge jääge seisma, rotid!” hüüdis Kaval, koputades odaga vastu kilpi.

Jardir tahtis sõpra jalule aidata, kuid teadis, et teeks sellega asja ainult hullemaks. „Tõuse püsti!” käratas ta hoopis. Abban heitis talle anuva pilgu, ent Jardir raputas vaid pead, lüües Abbanit viimase enda huvides jalaga. „Sõlmi valuga rahu ja aja end püsti, narr,” ütles ta tasasel karmil häälel, „muidu lõpetad khaffit’ina nagu su isa!”

Valu Abbani silmis lõikas Jardirile südamesse, aga ta kõneles ju tõtt.

Abban teadis seda samuti. Sõber tõmbas hinge ja ajas end jalule, vaarudes ülejäänutele järele. Mõnda aega pidas ta sammu, kuid hakkas siis jällegi rivi lõppu jääma, põrgates sageli teiste poistega kokku, mispeale teda tõugati. Valvsalt jälgiv Kaval pani seda tähele ja kõndis kiiremini, jõudes Jardiri kõrvale.

„Kui ta meie marssimist aeglustab, poiss,” lausus ta, „siis oled sina see, kellele ma kõigi nähes rihma annan.”

Jardir noogutas. „Ja põhjusega, meister. Ma olen Nie Ka.” Kaval uratas ega rääkinud sellest rohkem.

Jardir läks teiste juurde. „Jurim, Abban, ronige vankritele,” käskis ta. „Te tulite alles dama’ting’i paviljonist ega jaksa veel tervet päeva marssida.”

„Jutt või kaamelikusi!” lõrises Jurim, pistes sõrme Jardiri nina alla. „Ma ei kavatse naisterahva kombel vankris sõita lihtsalt sellepärast, et seaõgija poeg ei jõua sammu pidada!”

Vaevalt oli Jurim need sõnad kuuldavale toonud, kui Jardir ründas. Ta haaras Jurimi randmest ja pöördus kiirelt, tõugates kõvasti vastu Jurimi õlga. Poisil ei jäänud muud üle kui end lõdvaks lasta, et Jardir ta käeluud ei murraks, ning heite peale maandus ta raskelt selili. Jardir hoidis käsivarrest kinni ja sikutas ägedalt, asetades jala Jurimi kõrile.

„Sa sõidad vankriga, sest sinu Nie Ka käsib nõnda,” ütles ta valjusti, sellal kui Jurimi nägu tõmbus punaseks. „Kui selle veel kord unustad, siis hoia oma nahk.”

Kui Jurim viimaks noogutas ja Jardir ta lahti lasi, oli ta juba näost lilla ning ahmis meeleheitlikult õhku. „Dama’ting andis käsu, et te kõnniksite iga päev natuke rohkem, kuni teie jõud täielikult taastub,” valetas Jardir. „Homme marsite tund aega kauem.” Ta vaatas Abbanile külmalt otsa. „Teie mõlemad.”

Abban noogutas innukalt ning kaks poissi suundusid vankrite juurde. Jardir jälgis nende minekut, palvetades, et Abban ruttu paraneks. Lõputult ei saa ta sõbrale katet teha.

Ta heitis pilgu ülejäänud nie’Sharum’eile, kes teda vahtisid, ning lõrises. „Kas ma lubasin peatuda?” nõudis ta ning poisid alustasid kähku uuesti marssi. Jardir hõikas topeltkiirusel sammu, kuni nad taas järele jõudsid.

* * *

Saabus õhtu ning Jardir laskis nie’Sharum’eil valmistada eine ja magamisasemed maha panna, sellal kui dama’d ja auguloitsijad sättisid üles loitsuringi. Kui ring oli valmis, seisid sõdalased selle servale, näoga väljapoole, kilbid koos ja odad käes, kuni päike loojus ja deemonid hakkasid kerkima.

Linnale sedavõrd lähedal ilmusid liivadeemonid hulkadena, sisistades dal’Sharum’ite peale ja viskudes sõdalaste poole. Jardir nägi neid esimest korda lähedalt ning vaatles alagai’sid külmaverelisel pilgul, jättes meelde nende liigutusi, sellal kui nad rünnakule tormasid.

Auguloitsijad olid teinud head tööd ning võlujõud loitis, hoides deemoneid eemal. Kui nad vastu loitsumärke hüppasid, tõid dal’Sharum’id kuuldavale hüüatusi ja suskasid odadega. Enamik hoope põrkas liivadeemonite soomuselt tagasi, aga mõni täpne torge silmadesse või ammuli kurku lõppes elukaile surmaga. Säärase üliosava torke sooritamine võlujõu põgusa sähvatuse valgel näis sõdalaste jaoks olevat mäng, kus naerdes õnnitleti neid käputäit, kel see õnnestus. Nood läksid sööma, sellal kui teised jätkasid üritamist ja deemonid kogunesid. Jardir pani tähele, et Hasik oli üks esimesi, kes toidukausi kätte sai.

Ta vaatas, kuidas ringist väljus meister Kaval, kes oli samuti ühe deemoni tapnud. Mehe punane ööloor oli näo ees, Jardir polnudki seda varem tõstetuna näinud. Ta püüdis kinni meistri pilgu, ning kui viimane noogutas, astus Jardir lähemale, kummardades sügavalt.

„Meister,” ütles ta, „see alagai’sharak pole selline, nagu meile õpetati.”

Kaval naeris. „See siin ei olegi alagai’sharak, poiss, lihtsalt mäng, et meie odad püsiksid teravana. Evejah’ järgi tohib alagai’sharak’i pidada üksnes ettevalmistatud pinnal. Siin pole deemoniauke, müüride labürinti ega varitsuspesasid. Me oleksime narrid, kui oma ringist lahkuksime, aga see ei tähenda veel, nagu ei võiks me mõnele alagai’le päikest näidata.”

Jardir kummardas uuesti. „Tänan teid, meister. Ma mõistan nüüd.”

Mäng jätkus veel mitu tundi, kuni järelejäänud deemonid otsustasid, et loitsuringis pole avaust, ja hakkasid ümber laagri tiirutama või istusid odade ulatusest kaugemal tagajalgadele, jälgides toimuvat. Seejärel asusid täis kõhuga sõdalased vahikorda, huilates pilkavalt nende poole, kel polnud õnnestunud ühtegi vastast tappa ja kes nüüd sööma läksid.

Kui kõik olid einestanud, heitsid pooled sõdalased magamisasemeile ning ülejäänud seisid sõõris ümber laagri nagu kujud. Paar tundi maganud, vahetasid sõdalased oma vennad välja.

Järgmisel päeval mindi läbi ühest khaffit’i külast. Jardir polnud varem seesuguseid näinud, ehkki kõrbes leidus küllaga väikesi oaase, peamiselt linnast lõuna ja ida pool, kus maapinnast tungis välja veeniresid, mis moodustasid pisikesi tiike. Linnast pagenud khaffit’id kogunesid sageli sinna, aga senikaua kui nad endile ise süüa muretsesid ja linnamüüri ääres ei kerjanud ega varitsenud mööduvaid kaupmehi, tegid dama’d näo, nagu poleks neid olemas.

Oli ka avaramaid oaase, kus suur veekogu pakkus äraelamist sajale või rohkemalegi khaffit’ile, kel tihti olid kaasas naised ja lapsed. Nendele pöörasid dama’d tähelepanu, sõdalaste hõimud vallutasid üksikuid oaase nagu linnas kaevusid, pannes khaffit’itele seal elamise õiguse eest töö- ja andamikohustuse. Vahetevahel reisisid dama’d linnale kõige lähematesse küladesse, et võtta noored poisid Hannu Pash’i jaoks ja kaunimad tüdrukud suurtesse haaremitesse jiwah’Sharum’eiks.

Külal, millest nad läbi läksid, puudus müür, seda ümbritses vaid rida liivakivilahmakaid, kuhu olid sügavale uuristatud iidsed loitsumärgid. „Mis paik see on?” imestas Jardir valjusti, kui nad marssisid.

„Küla kutsutakse Liivakiviks,” kostis Abban. „Siin elab üle kolmesaja khaffit’i. Neid hüütakse augukoerteks.”

„Augukoerteks?” küsis Jardir.

Abban osutas hiiglaslikule augule maapinnas – selliseid oli külas mitu –, kus mehed ja naised üheskoos rügasid, raiudes liivakivi lahti labidate, kirkade ja saagidega. Inimesed olid laiaõlgsed ja lihastes ega sarnanenud põrmugi khaffit’itega, nagu Jardir neid linnast teadis. Sealsamas töötasid ka lapsed, ladudes vankritele koormaid ja juhtides kaameleid, kes vedasid kivimurdu aukudest üles. Kõik kandsid pruune rõivaid – mehed ja poisid ühesuguseid veste ja mütse ning naised ja tüdrukud pruune kleite, mis jätsid väga vähe kujutlusvõime hooleks, kuna nende näod, käsivarred ja koguni sääred olid suuresti paljad.

„See on tugev rahvas,” ütles Jardir. „Mis ettekirjutus tegi neist meestest khaffit’id? On nad siis viimseni argpüksid? Aga tüdrukud ja poisid? Miks neid abielu või Hannu Pash’i tarvis ära ei viida?”

„Võimalik, et nende esivanemad olid khaffit’id omal süül, mu sõber,” lausus Abban, „kuid need inimesed on seda sünni poolest.”

„Ei saa aru,” ütles Jardir. „Mitte keegi ei ole sünni poolest khaffit.”

Abban ohkas. „Sa kurdad, et ma ei mõtle millelegi peale kaubitsemise, aga võib-olla ei mõtle sina sellele piisavalt. Damaji liikmed tahavad kivi, mida siin raiutakse, ja et jaksukaid töölisi jätkuks. Vastutasuks ei luba nad dama’del khaffit’ite laste järele tulla.”

„Mõistes nõnda ka lapsed elu lõpuni khaffit’iteks,” taipas Jardir. „Miks peaksid nende isad-emad seda tahtma?”

„Isad-emad kipuvad kummaliselt käituma, kui mehed nende laste järele tulevad,” lausus Abban.

Jardirile meenusid tema enda ema pisarad ja Abbani ema karjed ning ta oli sunnitud nõustuma. „Siiski saaksid neist meestest tublid sõdalased ning nende naistest, kes toovad ilmale tugevaid poegi, saaksid toredad abikaasad. Masendav on näha, et neid niiviisi raisatakse.”

Abban kehitas õlgu. „Kui mõni neist viga saab, siis vähemalt ei karga tema vennad talle kallale nagu hundikari.”

Nad rändasid veel kuus päeva, enne kui jõudsid kaljuseinani, mille tipust avanes vaade Baha kad’Everami küla toitvale jõele. Khaffit’ite külasid teel rohkem ette ei tulnud. Abban, kelle pere kaubitses paljude sääraste küladega, väitis põhjuseks selle, et maa-alune jõgi toidab küll paljusid linnalähedasi oaase, aga ei ulatu nii kaugele itta. Enamik külasid jäi linnast lõunasse selle jõe äärde, Kõrbeoda ja kaugete lõunapoolsete mägede vahele. Jardir polnud kunagi kuulnud ühestki maa-alusest jõest, ent ta usaldas oma sõpra.

Nende ees ei voolanud jõgi päriselt maa all, kuid oli endale aja jooksul uhtunud sügava oru, uuristanud läbi lõpututest liivakivi- ja savikihtidest. Jõesäng paistis kaugel allpool, ehkki sellisest kõrgusest tundus vesi tühipalja nirekesena.

Nad marssisid piki kaljuserva lõunasse, kuni leidsid alla külasse viiva jalgraja, nii raskesti märgatava, et nad nägid seda alles, kui otsa komistasid. Dal’Sharum’id puhusid tervituseks sarvi, aga kui mööda järsku kitsast teed külatanumale laskuti, ei kõlanud mingit vastust. Isegi asula keskel ei hakanud silma ühtegi elanikku.

Baha kad’Everami küla oli ehitatud kaljuseina raiutud astangutele. Laiad ebaühtlased trepiastmed viisid siksakitades üles, moodustades igal tasandil plonnmajadele terrassi. Külas polnud ainsatki elumärki ning tuul heljutas laisalt ukse-eesriideid. Jardirile meenutas see mõningaid Kõrbeoda vanemaid osi; rahvaarvu kahanedes olid terved suured linnajaod hüljatud. Iidsed hooned andsid tunnistust ajast, mil krasialasi oli veel arvutul hulgal.

„Mis siin küll juhtus?” mõlgutas Jardir valjusti.

„Kas pole ilmselge?” küsis Abban. Jardir vaatas talle uudishimulikult otsa.

„Ära vahi ainult küla ja heida pilk ümberringi,” soovitas Abban. Jardir pöördus ja avastas, et jõgi polnudki üksnes kõrgusest nirekesena paistnud. Vesi täitis sügavat sängi vaevalt kolmandiku ulatuses.

„Vihma oli vähe,” lausus Abban, „või siis muutis vesi ülajooksul suunda. See olukord jättis bahalased arvatavasti ilma kaladest, kellest sõltus nende ellujäämine.”

„See ei selgita, miks suri välja terve küla,” ütles Jardir.

Abban kehitas õlgu. „Võib-olla muutus vesi alanedes kibedaks, kuna sängipõhjast tõusis üles muda. Igatahes, olgu siis haiguse või nälja tõttu, ei suutnud bahalased nähtavasti säilitada oma loitsuvõrku.” Ta viipas sügavatele küünisejälgedele mõnede majade plonnseintel.

Kaval pöördus Jardiri poole. „Otsige külas märke ellujäänutest,” käskis ta. Jardir kummardas ja pöördus oma nie’Sharum’ite poole, jaotades nad paarideks ja saates iga paari ühele tasandile. Poisid sööstsid konarlikest astmetest üles niisama hõlpsasti, nagu nad jooksid Labürindi müüripealsetel.

Kähku sai selgeks, et Abbanil oligi õigus. Peaaegu kõikides majades leidus märke deemonitest – küünisejälgi seintel ja mööblil –, ja võitluse märke oli igal pool.

„Kuid mitte ühtegi surnukeha,” tähendas Abban.

„Need söödi ära,” ütles Jardir, osutades põrandal millelegi, mis meenutas musta kivi ja millest turritasid mõned valged tükid.

„Mis see on?” küsis Abban.

„Deemonisõnnik,” vastas Jardir. „Alagai’d pistavad ohvrid kõige täiega kinni ja roojavad luud välja.” Abban tõstis käe suu ette, aga sellest ei piisanud. Ta jooksis seina äärde öökima.

Nad kandsid leidudest ette meister Kavalile, kes noogutas, nagu ei üllataks see teda põrmugi. „Tule kaasa, Nie Ka,” lausus ta ning Jardir järgnes meistrile, kui too läks dama Khevati ja kai’Sharum’iga rääkima.

„Nie’Sharum’id tegid kindlaks, et ellujäänuid pole, dama,” kuulutas Kaval. Kai’Sharum oli temast auastmelt üle, ent õpetajana oli Kaval arvatavasti treeninud kõiki sõdalasi, kes retkel viibisid, sealhulgas ka kai’Sharum’it. Nagu oli kombeks öelda: Punase loori jutt on valge omast kaalukam.

Dama Khevat noogutas. „Loitsumärkidest läbi tungides needsid alagai’d selle maapinna ära, jättes surnud khaffit’ite hinged siia maailma lõksu. Ma tunnetan õhus nende karjeid.” Ta heitis pilgu Kavalile. „Vanakuu on käes. Esimesed kaks päeva ja ööd veedame küla ette valmistades ja palvetades.”

„Ja vanakuu kolmandal ööl?” küsis Kaval.

„Kolmandal ööl tantsime alagai’sharak’i,” lausus Khevat, „pühitsedes maapinna ja vabastades nende hinged, et need võiksid parema kasti lootuses ümber sündida.”

Kaval kummardas. „Aga muidugi, dama.” Ta libistas pilgu üle trepiastmete, kaljuseina ehitatud majade ning jalamil jõekaldani ulatuva avara hoovi. „Siin on tegu peamiselt savideemonitega,” oletas ta, „ehkki arvatavasti ei puudu ka mõned tuule- ja liivadeemonid.” Ta pöördus kai’Sharum’i poole. „Teie loal lasen dal’Sharum’eil kaevata hoovi loitsudega ümbritsetud deemoniaugud ning seada astmetele üles varitsuskohad, et kihutada alagai’sid kaljult alla aukudesse päikest ootama.”

Kai’Sharum noogutas ning meister pöördus Jardiri poole. „Las nie’Sharum’id korjavad majadest kokku kõik, millest saaks ehitada kindlustõkkeid.” Jardir noogutas ja pöördus minekule, ent Kaval kahmas ta käsivarrest kinni. „Vaata, et midagi ei riisutaks,” hoiatas ta. „Kõik peab minema alagai’sharak’i ohvrianniks.”

„Meie koristame esimest tasandit,” teatas Jardir Abbanile.

„Seitse on õnnelikum arv,” lausus Abban. „Las Jurim ja Shanjat koristavad esimest.”

Jardir heitis Abbani jalale kahtleva pilgu. Abban oli suutnud marsi vältel sammu pidada, kuid ta lonkas endiselt ning Jardir nägi sageli, kuidas ta oma jalga hõõrus, kui arvas, et keegi pealt ei vaata.

„Mõtlesin, et esimesele on ligipääs kergem, kuna su jalg pole täielikult paranenud,” ütles Jardir.

Abban pani käed puusa. „Sõber, sa haavad mind!” kuulutas ta. „Ma olen vormis nagu basaari kõige tervem kaamel. Sa tegid õigesti, kui sundisid mind iga päev ennast ületama, ning seitsmendale tasandile ronimine tuleb ainult kasuks.”

Jardir kehitas õlgu. „Kuidas soovid,” lausus ta, ja kui ta oli ülejäänud nie’Sharum’itele juhtnöörid kätte jaganud, hakkasid nad astmetest üles ronima.

Baha ebaühtlane kivitrepp oli kaljuseina raiutud ning tähtsamates punktides liivakivi ja saviga toestatud. Mõnes kohas olid astmed kitsad nagu inimese jalalaba, teistes pidi järgmisele astmele pääsemiseks tegema mitu sammu. Kulumisjäljed kivil näitasid, et siit oli läbi läinud palju koormaloomade tiritud täislastis vankreid. Igal astangul muutis trepp suunda, sellelt hargnes tasandi majade juurde viiv jalgrada.

Nad polnud veel kaugele jõudnud, kui Abbani hingamine muutus raskeks ja tema ümar nägu hakkas higist läikima. Ta lonkas üha hullemini ning viiendal tasandil pani iga samm ta juba valust sisistama.

„Oleme ehk tänaseks küllalt roninud,” poetas Jardir.

„Jamajutt, sõber,” vaidles Abban. „Ma olen…” ta ägas ja tõmbas hinge, „… tugev nagu kaamel.”

Jardir naeratas ja patsutas talle õlale. „Me teeme sinust veel sõdalase.”

Viimaks jõudsid nad seitsmendale tasandile ning Jardir pöördus, et üle madala müüri kiigata. Kaugel all küürutasid dal’Sharum’id, kaevates lühikese varrega labidatega avaraid deemoniauke. Augud paigutati otse esimese astangu serva, nii et auku maanduks iga deemon, kes paiskub alla näiteks müürilt, millest Jardir praegu üle vaatas. Kuigi temal ja teistel nie’Sharum’itel ei olnud lubatud võidelda, ootas Jardir elevusega peatset lahingut.

Ta pöördus Abbani poole, ent sõber oli juba terrassil kaugemale läinud, tegemata vaatest väljagi.

„Peaksime hakkama maju koristama,” ütles Jardir, kuid Abban ei paistnud kuulvat, longates sihiteadlikult eemale. Jardir jõudis järele samal hetkel, kui Abban seisatas uhke võlvkäigu ees, naeratades laialt ning silmitsedes võlvitise pinnale uuristatud märke.

„Seitsmes tasand, ma teadsin seda!” lausus Abban. „Samasugune arv sambaid jääb taeva ja Ala vahele.”

„Selliseid loitsumärke pole ma varem näinud,” sõnas Jardir märke uudistades.

„Need pole loitsumärgid, vaid joonistatud sõnad,” selgitas Abban.

Jardir vaatas talle uudishimulikult otsa. „Nagu need, millega on kirjutatud Evejah?”

Abban noogutas. „Need ütlevad: „Siin, seitsmendal astangul Ala kohal, kiituseks Temale, kes on Kõiksus, asub meister Dravazi tagasihoidlik töökoda.””

„See pottsepp, kellest sa rääkisid,” urises Jardir. Abban noogutas ja tahtis ukseavas rippuva erksavärvilise eesriide kõrvale lükata, aga Jardir kahmas ta käsivarrest, pöörates Abbani näoga enda poole.

„Nii et sa oled valmis valuga rahu sõlmima, kui mängus on kasum, aga au nimel mitte?” nõudis ta.

Abban naeratas. „Ma olen asise loomuga, mu sõber. Au ei maksa iseenesest midagi.”

„Taevas see ju maksab,” ütles Jardir.

Abban turtsatas. „Taevast ei saa me oma emadele ja õdedele riideid osta.” Ta tõmbas käe vabaks ja astus töökotta. Jardir oli sunnitud järgnema, põrgates vastu Abbanit, kes oli ukseava juures seisatanud, suu ammuli.

„Terve laadung on alles,” sosistas Abban, pilk ahnelt läikimas. Jardir vaatas temaga ühes suunas ning temagi silmad läksid pärani. Seal, laiadele alustele kenasti virna laotud, olid kõige hunnitumad savinõud, mida ta oli eales näinud. Tuba oli neid täis – potte ja vaase ja karikaid, lampe ja taldrikuid ja kausse. Kõik rõõmsate värvidega üle maalitud, lehtkullaga ehitud ja tulega laitmatult säravaks glasuuritud.

Abban hõõrus erutusest käsi. „Kas sa üldse kujutad ette, mis see väärt on, mu sõber?” küsis ta.

„Pole tähtis,” ütles Jardir. „See ei kuulu meile.”

Abban vahtis teda, nagu oleks ta lollpea. „See pole vargus, kui omanikud on surnud, Ahmann.”

„Surnutelt riisumine on varastamisest hullemgi,” lausus Jardir. „See on rüvetus.”

„Rüvetus oleks see, kui meisterkäsitöölise elutöö heidetaks prügihunnikusse,” vaidles Abban. „Siin leidub küllaga muud risu, mida kindlustõketeks kasutada.”

Jardir silmitses savinõusid. „No hüva,” kostis ta viimaks. „Me jätame need siia. Las need jutustavad selle vägevaima khaffit’i oskustest, et Everam võiks tema kätetöö peale vaadata ja ta hing sünniks ümber paremasse kasti.”

„Mis vajadust on Everamile jutustada, kui Ta teab niigi kõik?” küsis Abban.

Jardir pigistas käe rusikasse ning Abban taganes sammukese. „Ma ei luba kellelgi Everami teotada,” urises poiss. „Isegi mitte sinul.”

Abban tõstis rahustavalt käed. „See polnud teotusena mõeldud. Tahtsin lihtsalt öelda, et Everam näeb neid savinõusid mõne Damaji palees niisama hästi kui unustatud töökojaski.”

„Võib ju olla,” möönis Jardir, „aga Kaval ütles, et kõik peab minema alagai’sharak’i ohvrianniks, ja see tähendab ka neid asju siin.”

Abban kõõritas Jardiri rusikat, mis oli ikka veel ähvardavalt püsti, ning noogutas. „Endastki mõista, mu sõber,” kinnitas ta. „Aga kui me tahame seda vägevat khaffit’it tõepoolest austada ja teda taevale soovitada, siis kasutagem tema toredaid potte, et nendega dal’Sharum’ite deemoniaukudest mulda välja kanda. Nii aitaksid need nõud kaasa alagai’sharak’i pidamisele, näidates Everamile Dravazi väärtust.”

Jardir rahunes, rusikas lõtvus uuesti viieks harali sõrmeks. Ta naeratas Abbanile ja noogutas. „See on hea mõte.” Nad valisid välja tööks kõige sobivamad esemed ja viisid alla laagrisse. Ülejäänu jätsid nad kenasti virnadesse, täpselt nagu olid need leidnud.

Jardir ja teised andsid tööle pihta ning kaks ööpäeva kulusid kiiresti, sellal kui alagai’sharak’i lahinguväli hakkas ilmet võtma. Öösiti varjusid nad oma loitsuringidesse, vaadeldes deemoneid ja seades plaane. Küla ridamisi tõusvad astangud muudeti risuhunnikute labürindiks, see peitis loitsumärkidega kaitstud orvasid, mida dal’Sharum’id pidid kasutama varitsuspaikadena, et välja hüpates alagai’sid üle ääre deemoniaukudesse tõugata või piisavalt kauaks võrku püüda ning kaasaskantava loitsuringiga ümbritseda. Igal tasandil olid loitsudega kaitstud varustusehoidlad, kus nie’Sharum’id pidid ootama, valmis uute odade või võrkudega sõdalaste juurde jooksma.

„Püsige loitsude varjus, kuni teid kutsutakse,” juhendas Kaval algajaid, „ja kui teil tuleb nende tagant välja astuda, siis tehke ruttu, suunduge otseteed ühest loitsumärkidega kaitstud alast teise, kuni jõuate sihtkohta. Liikuge müüri varjus kummargil, kasutage iga võimalust end varjata.” Ta laskis poistel selle ajutise labürindi pähe õppida, kuni nad suutsid loitsudega kaitstud orvad ka kinnisilmi üles leida. Sõdalased pidid süütama lõkked, et võidelda nende valgel ja peletada kõrbeöö külmust, aga sellegipoolest pidi jääma ka suuri varjudega täidetud nurgataguseid, kus deemonitel, kes nägid pimeduses, on eelisseisund.

Õige pea ootasidki Jardir ja Abban ühes kolmanda tasandi varustusehoidlas, sellal kui päike loojus. Kaljusein oli näoga ida poole, niisiis jälgisid nad, kuidas selle vari pikenedes mähkis endasse jõeoru ja roomas piki kauget kaljuseina üles nagu tintjasmust plekk. Ning varju mähkunud orus hakkasid kerkima alagai’d.

Udu immitses üles savist ja liivakivist, tihenedes deemonlikeks kogudeks. Jardir ja Abban vaatasid lummatult, kuidas deemonid kerkisid hoovis kolmkümmend jalga allpool, valgustatuna vägevatest lõketest, kui dal’Sharum’id panid tule otsa kõigele Bahast põletamiseks leitule.

Esimest korda taipas Jardir tõeliselt, mida dama oli neile aastate viisi rääkinud. Alagai’d olid jõletised, kelleni ei ulatunud Everami valgus. Terve Ala oleks Looja paradiis, kui nemad seda ei rüvetaks. Jälestus täitis teda üdini ning ta teadis, et annaks nende hävitamise eest rõõmuga oma elu. Ta pigistas orvas seistes üht varuoda, kujutledes päeva, mil ta asub koos oma dal’Sharum’eist vendadega neid küttima.

Abban kahmas Jardiri käsivarrest ning pöördudes nägi ta sõpra väriseva käega osutamas mõne jala kaugusele astangumüürile. Kogu astangu ulatuses kerkis udu ning müüril võttis parajasti kuju üks tuuledeemon. See küürutas kehastudes, tiivad kokku pandud. Kumbki poiss polnud iial ühelegi deemonile nii lähedal viibinud, ja sellal kui Abbanit täitis vaatepilt ilmse hirmuga, tundis Jardir vaid raevu. Ta pigistas oda kõvemini pihku ning mõtles, kas tal õnnestuks olevust rünnata, lükata elukas müürilt alla mõnda deemoniauku, enne kui too jõuab täielikult kehastuda.

Abban pitsitas Jardiri käsivart nii ägedalt, et see tegi haiget. Jardir heitis sõbrale pilgu ja nägi, et Abban vaatab talle otse silma.

„Ära ole narr,” hoiatas Abban.

Jardir pööras pilgu tagasi deemonile, kuid sel hetkel lahenes kiusatus iseenesest, kuna alagai päästis küünised liivakivimüüri küljest lahti ja sukeldus pimedusse. Järgnes ootamatu plagisev heli ning tuuledeemon liugles uuesti ülespoole, tema möödatuhisevad hiigeltiivad katsid kinni tähti.

Siinsamas lähedal võttis kuju oranž savideemon, kes plonnseina külge klammerdudes sellest vaevu eristus. Deemon oli pisike ja nosuninaga, väikese koera mõõtu, ent ometi oli tegu pingul lihastest, küünistest ning paksudest, osalt kattuvatest soomustest koosneva tapamasinaga. Peletis tõstis oma tömbi pea, nuuskides õhku. Kaval oli õpetanud, et savideemonid suudavad peaga läbi virutada enam-vähem kõigest, purustada kivi ja mõlkida tugevat terast. Kui deemon ründas, põrutades pea ees vastu orva ümbritsevaid loitse, olid nad omaenese silmaga tema jõu tunnistajaks. Hõbedane võluvägi hargnes kokkupõrkekohast ämblikuvõrguna laiali ning savideemon paisati tagasi. Siiski ligines ta loitsudele kohe uuesti, surudes küünised kaljuseina, sellal kui ta pea korduvalt ette sööstis, tümitades loitse ja pannes võlujõu õhus värelema.

Jardir võttis oda ja suskas deemoni lõugade vahele, nagu oli kõrberetkel näinud dal’Sharum’eid tegevat. Kuid deemon oli liiga kärme ning pigistas lõuad teraviku ümber kokku. Metallist odaots väändus nagu savi, kui deemon pead raputas, kiskus relva Jardiri haardest ja tõmbas äärepealt teda ennastki ohutust orvast välja. Deemoni pea jõnksatas, lennutades oda vuhinal üle müüri pimedusse.

Kaugemal astangul oli Hasik juhtunut oma orvast pealt näinud. Tema ülesandeks oli olla söödamees, ning varsti pidi ta väljuma, et deemoneid hukatuse poole juhtida.

„Kui veel ühe oda raisku lased, rott,” karjus ta pärast kõiki neid aastaid endiselt vilinal, „siis viskan su üle müüri sellele järele!” Jardirit haaras häbi ja ta kummardas, tõmbudes kaugemale orva, et käsklusi oodata.

Redelitel tasakaalu hoidvad Krevakhi vahimehed võisid mõne hetkega liikuda ühelt tasandilt järgmisele. Nad silmitsesid lahinguvälja ülaltpoolt ja andsid märku kai’Sharum’ile, kes puhus Sharaki sarve, kuulutades tantsu alanuks.

Hasik astus sedamaid oma orvast välja, röökis ja keksles ringi, et äratada lähedalviibivate deemonite tähelepanu. Jardir jälgis lummatult. Mida ta ka Hasikist isiklikult ei arvanud, selle mehe au oli piiritu.

Mitu savideemonit kriiskas teda märgates, asudes tagaajamisele. Nende lühikesed jõulised jalad lippasid hirmuäratava väledusega, ent Hasik seisis kartmatult, lastes neil jälitamisele pühenduda, enne kui putku pani, joostes kaugemale esimeste tõkete taha varitsuspunkti poole. Kui ta möödus, hüppas savideemon Jardiri orva kõrvalt müürilt talle peale, kuid Hasik pöördus ja tõstis kilbi, tõrjudes rünnaku ja keerates kilbi ühtlasi nõnda, et selle võlujõud paiskas deemoni üle müüri kisaga alla aukudesse – õhtu esimene tapatöö.

Hasik lidus risulabürinti, põigeldes oma raske kehaehituse puhul üllatava kiiruse ja nõtkusega ümber tõkete. Ta kadus Jardiri ja Abbani vaateväljalt, aga nad kuulsid, kuidas ta hõiskas varitsuspesale lähenedes: „Oot!” See oli söödameeste kombekohane hõige, mis andis varitsuspunkti dal’Sharum’eile märku alagai’de lähenemisest.

Järgnesid hüüded ja võlujõu sähvatused, kui peidus olnud sõdalased kargasid pahaaimamatuile deemoneile kallale. Alagai’de kriisked täitsid öö ning see heli tõi Jardirile judinad ihule. Temagi igatses panna deemoneid piinades kriiskama. Ühel päeval…

Kuni ta mõtteid mõlgutas, vupsas otse nende ees üle müüri vahimees Aday. Kaheteistkümne jala pikkustest redelitest piisas parasjagu, et mööda kaljut ühelt tasandilt teisele pääseda.

Aday sikutas randme külge kinnitatud jämedat nahkpiugu, tõmmates redeli enda järel üles. Ta asus seda paigale sättima, et turnida järgmisele tasandile, kuid tardus pea kohalt urinat kuuldes. Ta tõstis pilgu samal hetkel, kui üks savideemon talle peale kargas.

Jardir kohkus, aga muretsemiseks polnud põhjust. Vahimees, vilgas nagu madu, keeras oma redeli risti, peatades deemoni, enne kui see temani jõudis. Aday äigas redelipulkade vahelt ladusalt jalaga, virutades alagai astangupõrandale maha.

Ajaga, mis savideemonil kulus toibumiseks, taandus Aday mitme jala kaugusele, sirutades kaheteistkümnejalase redeli täies pikkuses enda ette välja. Deemon ründas uuesti, ent Aday püüdis ta peelte vahele kinni ja kergitas redelit jõnksuga, lennutades väikese deemoni vaevata üle müüri. Mõne hetke pärast sättis ta redeli jälle paika.

„Viige hoovi tõukajaile odasid juurde,” hüüdis ta neile, silgates üles järgmisele tasandile, kätega kordagi redelipulki puudutamata.

Jardir kahmas kaks oda ning Abban talitas samuti, kuid Jardir nägi tema pilgus hirmu. „Püsi minu lähedal ja tee nagu mina,” õpetas ta sõpra. „Me harjutasime seda ju päev otsa.”

„Ainult et praegu on öö,” lausus Abban. Ent ta järgnes siiski, kui Jardir piilus mõlemale poole ja sööstis Hasiki orva suunas, hoidudes müüri varju küürakile, et kõrgel küla kohal tiirutavad tuuledeemonid teda ei märkaks.

Poisid jõudsidki orva ning edasi trepist alla hoovi. Ülalt sadas savideemoneid nagu vihma, kui dal’Sharum’id neid rõdumüüridelt alla kupatasid. Varitsuspunktid olid täpselt paigutatud ning suurem jagu alagai’sid kukkus otse värskelt kaevatud deemoniaukudesse. Mis puutus ülejäänutesse ning hoovil kehastunud liivadeemoneisse, siis ajasid tõukajad neid auku kilpide ja odadega. Iga augusuu ja – põhja ümber olid laotud sellised loitsumärgid, mis lasksid alagai’sid sisse, aga mitte enam välja. Sõdalaste odad ei läbistanud küll alagai’de soomuseid, kuid nendega sai torkida ja tõugata ja trügida, kihutades deemoneid käkaskaela üle serva.

„Poiss! Oda!” hõikas Kaval ning Jardir nägi, et meistri enda oda on võitluses ühe liivadeemoniga pooleks murdunud. Laskmata end sellest pealtnäha kõigutada, keerutas Kaval poolikut vart nii kiiresti, et silm ei püüdnud liigutusi kinni, nüpeldades sellega deemoni õlgu ja puusi, laskmata elukal leida vähimatki tasakaalu või jalgealust, välja arvatud sealpool, kuhu meister teda juhtis. Kaval jätkas kogu aeg pealetungi, sooritades veatuid pöördsamme, et hoopidele hoogu anda, ja kasutades ka kilpi, et deemonit auguservale üha lähemale suruda.

Aga ehkki meistri ees seisev deemon ei paistnud teda ohustavat, sadas neid astangutelt iga hetk juurde ning poolik relv, mis ei võimaldanud deemonile kähku lõppu teha, oli takistuseks.

„Acha!” hüüdis Jardir, visates talle uue oda. Hüüde peale suskas Kaval murdunud varre deemonile kurku ja püüdis oda nobedalt kinni, pöörde pealt kohe uue relvaga rünnates. Mõne hetke pärast kukkus liivadeemon kiljudes auku.

„Ära seisa seal niisama!” käratas Kaval. „Kui valmis saad, mine tagasi postile!” Jardir noogutas ja sibas minema; koos Abbaniga toimetasid nad teistelegi sõdalastele odad kätte.

Kui need otsa lõppesid, pöördusid nad tagasi trepist üles. Nad polnud kaugele jõudnud, kui mütsatus selja taga sundis neid üle õla vaatama. Jardir märkas vihast savideemonit, kes veeretas end püsti ja raputas pead. Elukas oli tõukajatest kaugel ning Abbanis ja Jardiris kerge saagi leidnud.

„Varitsuspesa!” karjus Jardir, osutades väikesele loitsumärkidega kaitstud orvale, kus tõukajad olid end peitnud, kuni deemonid ülalt kukkuma hakkasid. Savideemon kannul, panid kaks poissi sinnapoole jooksu. Hirmunud Abban litsus koguni ette.

Aga just enne orva varjule jõudmist karjatas Abban, sest jalg vedas teda alt. Ta prantsatas maha ning oli ilmne, et õigel ajal ta püsti ei saa.

Jardir lisas kiirust, viskudes tõusta üritavale Abbanile otsa. Kukkumise põhiraskuse võttis ta enda peale, veeretades neid mõlemat maas ja ammutades sellest hoogu laitmatuks sharusahk’i-heiteks, mis läkitas kereka Abbani ülepeakaela paari jala kaugusele ohutusse kohta.

Kui heide oli sooritatud, langes Jardir näoli maha ning jäi paigale. Ootuspärasel kombel järgnes deemon liikumisele ja hüppas Abbani poole, põrgates aga varitsuspesa loitsudele.

Jardir tõusis kärmelt, sellal kui savideemon end raputas, et vastu loitse põrkamisest toibuda, kuid deemon märkas teda kohe – ja mis veelgi hullem, seisis tema ja loitsude pakutud varjupaiga vahel.

Jardiril polnud relva ega võrku ning ta teadis, et deemon jookseb temast kiiremini. Korraks haaras teda kabuhirm, kuni talle meenusid meister Qerani sõnad.

Alagai’del pole mingit kavalust, oli õpetaja seletanud. Nad on teist ehk tugevamad ja väledamad, aga mõistust on neil sama vähe kui mõnel rumalamal koeral. Nad paljastavad käitumisega oma kavatsused ning lihtsaimgi petteliigutus viib nad segadusse. Olge nutikad, ja teil ei jää koidik nägemata.

Jardir teeskles, nagu jookseks ta lähima deemoniaugu poole, pöördus siis järsult ja lidus hoopis trepile. Mälu järgi põikles ta ümber prügi ja kindlustõkete, raiskamata aega, et silmadega järele vaadata, mida tema pea nagunii teadis. Deemon kriiskas ja asus taga ajama, kuid Jardir ei mõelnud talle enam, keskendudes üksnes rajale eespool.

„Oot!” hüüdis ta, andmaks märku deemonist oma selja taga, kui Hasiki orv nähtavale ilmus. Ta võis sinna varjule lipsata, kuni Hasik juhib deemoni varitsejate kätte.

Ent Hasiki orv oli tühi. Sõdalane oli nähtavasti äsja mõne teise eluka lõksu meelitanud ning võitles varitsuspunkti juures.

Jardir teadis, et leiab orvast varju, aga kuidas jääb deemoniga? Parimal juhul võib peletis tapaväljalt põgeneda ning halvimal juhul leida mõne pahaaimamatu sõdalase või nie’Sharum’i ja rünnata, enne kui too taipab, mis on juhtunud.

Pea kumaras, jooksis ta edasi.

Ajutises labürindis õnnestus tal enda ja savideemoni vahemaad kasvatada, ent kui varitsuspunkt paistma hakkas, oli koll ikkagi tihedalt kannul.

„Oot!” hõikas Jardir. „Oot! Oot!” Ta pani viimase jõuvaru mängu, lootes, et sõdalased pesas kuulsid tema hõiget ja on valmis.

Ta sööstis ümber viimase tõkke ning üks kätepaar krabas temast kähku kinni ja tiris ta kõrvale. „Kas see on sinu meelest mäng, rott?” nõudis Hasik.

Jardir ei teadnud, mida vastata, ning tänuväärsel kombel polnudki seda tarvis, kuna deemon tormas täie ajuga varitsuspunkti sisse. Üks dal’Sharum viskas elukale võrgu peale, tõmmates kolli pikali.

Deemon rapsis, punutud hobusejõhvidest võrgu jämedad keermed katkesid lõngana ja ta paistis end iga hetk vabastavat, kui mitu sõdalast talle kallale tormas ning ta maha surus. Ühe dal’Sharum’i nägu sai küünistada ja mees taganes kisendades, ent tema kohale asus teine, haaras kinni kahest deemoni osaliselt kattuvast rinnaplaadist ja kiskus need lahku, paljastades nende all haavatava ihu.

Hasik lükkas Jardiri kõrvale, jooksis ja lõi odaga sellesse avausse. Deemon kriiskas ja väänles piinades, kuid Hasik keeras relva metsikult. Deemon tõmbles veel viimast korda ja jäi vagusi. Jardir huilatas ja tõstis rusika kõrgele.

Siiski ei kestnud ta rõõm kaua, kuna Hasik laskis odast lahti, jättes selle surnud alagai kehasse turritama, ning sööstis tema juurde.

„Kas sa pead end söödameheks, nie’Sharum?” nõudis ta. „Mehed oleksid võinud sinu pärast surma saada, kuna sa arvasid heaks meelitada alagai’sid lõksu, mis polnud valmis.”

„Ma ei tahtnud…” alustas Jardir, ent Hasik lõi talle rusikaga valusalt kõhtu ning vastus kustus ta huultel.

„Ma ei andnud luba rääkida, poiss!” karjus Hasik. Jardir nägi, et teine on raevus, ning pidas targu suu. „Sul oli käsk püsida oma orvas, mitte juhtida alagai’sid ootamatult sõdalastele turja!”

„See on hea, et ta deemoni siia tõi, mitte ei jätnud teda astangule luusima, Hasik,” tähendas Jesan. Hasik jõllitas meest, kuid hoidis keele hammaste taga. Jesan oli eakam sõdalane, ehk koguni nelikümmend talve vana, ning Kavali või kai’Sharum’i äraolekul kuuletusid rühma ülejäänud liikmed talle. Tema näost, mida deemon oli küünistanud, nõrises verd, aga ta ei näidanud välja vähimatki valu märki.

„Sa poleks viga saanud, kui…” alustas Hasik, ent Jesan katkestas teda.

„Need ei ole minu esimesed deemoniarmid, Vilistaja,” lausus mees, „ja igaüks neist on au, mida tuleb kõrgelt hinnata. Mine nüüd tagasi postile. Deemonite tapmine pole täna öösel veel lõppenud.”

Hasik põrnitses pahaselt, aga kummardas siiski. „Sul on õigus, öö on alles noor,” nõustus ta. Tema pilk sihtis Jardirit odana, kui ta oma orva lahkus.

„Mine sinagi tagasi postile, poiss,” ütles Jesan, patsutades Jardirile õlale.

Viimaks saabus koidik ja terve seltskond kogunes deemoniaukude juurde, et jälgida alagai’de põlemist. Baha kad’Everam jäi näoga ida poole ning tõusva päikese kiired ujutasid oru kiiresti üle. Deemonid ulgusid aukudes, kui taevas valgeks tõmbus ja nende ihu suitsema hakkas.

Dal’Sharum’ite kilpide sisekülg läikis kui peegel, ning sellal kui dama Khevat lausus palve bahalaste hingede eest, püüdsid sõdalased kilpidega üksteise järel valgust, suunates kiired alla aukudesse, et need deemonitele otse peale langeksid.

Kui valgus deemoneid puudutas, lahvatasid nood leekidesse. Varsti lõõmasid juba kõik alagai’d, ja nie’Sharum’id juubeldasid. Nähes sõdalasi samuti talitamas, langetasid mõned koguni bidod, et deemonite pihta kusta, sellal kui Everami valgus nad maailmast põletas. Jardir polnud end iialgi tundnud nii elusana kui sel hetkel, ja ta pöördus Abbani poole, et oma rõõmu jagada.

Ent Abbanit ei paistnud kusagil.

Arvates, et sõber on öisest kukkumisest ikka veel masenduses, läks Jardir teda otsima. Abban oli vigastatud, muud midagi. See polnud sama mis nõrkus. Nad ootavad parajat aega ega tee välja teiste nie’Sharum’ite itsitustest, kuni Abban on jõu tagasi saanud, ning siis võtavad nad itsitajad korralikult käsile ja teevad mõnitustele igaveseks lõpu.

Ta käis Abbanit leidmata läbi kogu laagri, märgates viimaks sõpra roomamas välja ühe moonavankri alt.

„Mida sa teed?” küsis Jardir.

„Oih!” ütles Abban ümber pöörates. „Ma ainult…”

Jardir ei teinud kuulmagi, vaid trügis Abbanist mööda ja heitis pilgu vankri alla. Abban oli sinna riputanud võrgu ja täitnud selle Dravazi savinõudega, mida nad olid tööriistadena kasutanud, mähkides need nutikalt riidesse, et need tagasiteel katki ei läheks ega koliseks.

Kui Jardir Abbani poole pöördus, laiutas too naeratades käsi. „Mu sõber…”

Jardir katkestas teda. „Pane need tagasi.”

„Ahmann,” alustas Abban.

„Pane need tagasi või ma murran su teisegi jala,” urises Jardir.

Abban ohkas, aga pigem ärritunult kui alistudes. „Taas kord palun ma sul mõelda asiselt, mu sõber. Me teame mõlemad, et sellise jalaga on mul võimalik oma perekonda aidata pigem kasumit kui au teenides. Ja kui ma sellegipoolest peaksin imekombel dal’Sharum’iks saama, siis kui kaua ma vastu pean? Isegi tugevad veteranid, kes siia Bahasse tulid, ei pöördu kõik elusana koju. Mul veab, kui ma esimesegi öö üle elan. Ja mis saab minu perest edasi, kui ma siit maailmast kuulsusetult lahkun? Ma ei taha, et ema peaks mu õed jiwah’Sharum’eiks müüma, kuna neil pole muud kaasavara peale minu mahavalatud vere.”

„Jiwah’Sharum’eid ostetakse?” küsis Jardir, kellele meenusid tema enda õed, Abbani õdedest hoopis vaesemad. Jiwah’Sharum’id olid rühmanaised, keda peeti suures haaremis kõigile dal’Sharum’eile pruukimiseks.

„Kas sa arvasid, et need tüdrukud on vabatahtlikud?” küsis Abban.

„Noorte ja nägusate jaoks võib jiwah’Sharum’i amet hiilgusrikkana tunduda, kuid üldjuhul nad isegi ei tea, kelle laps nende üsas parajasti kasvab, ning kui nende üsk muutub viljatuks ja näojooned vähem kauniks, tuhmub ka nende au. Päris abikaasa, olgu või khaffit, on sellest märksa etem.”

Jardir vaikis kuuldut seedides ning Abban astus lähemale, kummardudes ta poole, otsekui selleks, et salakesi kõnelda, ehkki nad olid nagunii omavahel.

„Me võiksime kasumi pooleks jagada, sõber,” lausus ta. „Pool minu ja pool sinu emale. Millal tema või su õed viimati liha sõid? Või kandsid midagi kaltsudest etemat? Au võib neile abiks olla aastate pärast, aga kiire tulu võib neid aidata praegu.”

Jardir silmitses teda kahtlustavalt. „Mis kasu võib siin olla käputäiest pottidest?”

„Need pole mingid tavalised potid, Ahmann,” kõneles Abban. „Sa mõtle vaid! Meister Dravazi viimased tööd, mida dal’Sharum’id kasutasid selleks, et kätte maksta tema surma eest ja vabastada Baha khaffit’ite hinged. Need on hindamatud! Damaji’d ise ostaksid neid, et oma ruume sisustada. Me ei pea neid puhastamagi! Baha muld trumpab üle mis tahes kuldglasuuri.”

„Kaval käskis kõik ohvrianniks tuua, et Baha maapinda pühitseda,” ütles Jardir.

„Ja nii sündiski,” vaidles Abban. „Need on lihtsalt tööriistad, Ahmann, täpselt nagu labidad, millega dal’Sharum’id auke kaevasid. Tööriistade alleshoidmine pole riisumine.”

„Miks sa need siis varga kombel vankri alla peitsid?”

Abban naeratas. „Kas sa arvad, et Hasik ja semud lubaksid meil kasumi endale jätta, kui teaksid?”

„Vist mitte,” möönis Jardir.

„Seega on asi otsustatud,” lausus Abban, patsutades Jardiri õlale. Nad ladusid ka ülejäänud savinõud kähku salajasse võrkkiigesse.

Nad olid peaaegu lõpetanud, kui Abban võttis ühe õrna tassi ja hakkas seda sihiteadlikult poris veeretama.

„Mida sa teed?” küsis Jardir.

Abban kehitas õlgu. „See tass oli tööde juures kasutamiseks liiga väike,” ütles ta, tõstes tassi üles ja imetledes tolmu sellel. „Kuid Baha tolm kasvatab selle väärtuse kümnekordseks.”

„Aga see on ju valetamine,” sõnas Jardir.

Abban pilgutas silma. „Ostja ei tea seda, mu sõber.”

„Aga mina tean!” karjus Jardir, võttes tassi ja visates selle maha. See purunes maapinnale kukkudes.

Abban kiljatas. „Lollpea, kas sa ei tea, mis see väärt oli?” Ent Jardiri tigedat jõllitust nähes tõstis ta targu käed ja taganes sammukese.

„Endastki mõista on sul õigus, sõber,” kinnitas ta. Nagu oma sõnade rõhutamiseks võttis ta veel ühe samamoodi puhta eseme ja virutas sellegi maapinnale puruks.

Jardir vaatas katkisi kilde ja ohkas. „Ära minu perele midagi saada,” keelas ta. „Ma ei taha, et Jardiri suguvõsale tõuseks tulu sellisest… madalast teost. Pigem närigu mu õed kõvu viljateri, kui et nad söövad teotusega hangitud liha.”

Abban heitis talle rabatud pilgu, aga kehitas viimaks õlgu. „Kuidas soovid, mu sõber. Aga kui sa peaksid meelt muutma…”

„Kui niisugune päev tuleb ja sa oled minu tõeline sõber, siis ütled sa mulle ära,” lausus Jardir. „Ja kui ma sind veel kunagi milleltki säherduselt taban, viin su ise dama ette.”

Abban silmitses teda viivu ning noogutas.

Oli öö Krasia müüril ja Jardir tundis lahingu pulbitsemist kõikjal enda ümber. Ühel päeval langeb temagi Labürindis Kaji sõdalasena, ja see täitis ta uhkusega.

„Alagai maas!” hõikas vahimees Aday. „Kirdepoolne lõik! Teine koridor!”

Jardir noogutas, pöördudes teiste poiste poole. „Jurim, teata Majah’ omadele kolmandas koridoris, et aupaiste on lähedal. Shanjat, sina anna Anjha omadele teada, et Majah’ mehed lahkuvad oma asetusest.”

„Mina võin minna,” pakkus Abban. Jardir silmitses teda kahtlevalt. Ta teadis küll, et sõbra säästmine ei tee tollele au, ent Bahast tagasitulekule järgnenud nädalatel polnud Abbani lonkamine vähenenud ning alagai’sharak ei olnud mõni mäng.

„Jää praegu minu juurde,” ütles ta. Teised poisid irvitasid ja lippasid minema.

Meister Qeran pani jutuajamist tähele ja kõverdas Abbanile pilku heites põlglikult huuli. „Tee end kasulikuks, poiss, ja haruta võrgud lahti.”

Kui Abban kuuletus, teeskles Jardir, et ei märka sõbra lonkamist. Ta pöördus tagasi Qerani kõrvale.

„Sa ei saa teda igavesti säästa,” lausus meister tasakesi, tõstes pikksilma, et laotust uurida. „Parem surgu Labürindis mehena, kui et ta müüridelt häbistatuna tagasi pöördub.”

Jardir mõtles nende sõnade üle järele. Milline tee oli õige? Kui ta Abbani saadab, ei pruugi too ülesandega toime tulla, võitlejaid seeläbi ohtu seades. Aga kui ta teda ei saada, kuulutab Qeran poisi lõpuks ikkagi khaffit’iks – saatus, mis oli surmast kaugelt hullem. Abbani hing jääks taeva värava taha ega saaks iialgi tunda Everami heakskiitu, oodates ümbersündi ehk koguni tuhandeid aastaid.

Sestsaadik kui Qeran tegi temast Nie Ka, rõhus vastutus Jardirit rängalt. Huvitav, kas Hasik, kelle päralt kunagi oli olnud samasugune au, tundis ka samasugust survet? Vaevalt küll. Hasik oleks Abbani ammugi tapnud või karja hulgast minema kihutanud.

Ta ohkas, võttes nõuks Abbani järgmise käskjalana välja saata. „Parem surnud kui khaffit,” pomises ta, ja need sõnad olid keelel kibedad.

„Ettevaatust!” hüüdis Qeran, kui üks tuuledeemon tuli sööstlennul. Tema ja Jardir jõudsid õigel ajal pikali viskuda, kuid Aday oli aeglasem. Vahimehe pea veeres müüril Jardiri poole, sellal kui keha kukkus Labürinti. Abban kisendas.

„See pöördub uuele ringile!” hoiatas Qeran.

„Abban! Võrk!” hõikas Jardir.

Abban kuuletus kärmelt, toetudes oma tervele jalale ja tirides Qerani juurde võrgu, mille külge olid kinnitatud raskused. Ta oli selle heiteks õigesti kokku voltinud, nagu Jardir tähele pani. Asi seegi.

Qeran kahmas võrgu, pööramata lähenevalt tuuledeemonilt silmi. Jardiril oli sõdalase pilk ja ta teadis, et meister arvestab praegu vastase kiirust ja lennukaart. Mees oli vibunöörina pingul ning Jardir ei kahelnud peatse heite täpsuses.

Kui alagai sobivasse kaugusse jõudis, keerdus Qeran lahti nagu kobra ja sooritaski sujuva heite. Ent võrk avanes liiga ruttu ning Jardir märkas otsekohe põhjust: Abbani jalg oli kogemata takerdunud ühe raskuse köie taha. Qerani jõuline heide paiskas ta jalust maha.

Tuuledeemonil õnnestus avanevat võrku vältida, andes tiibadega lopsu nii võrgule kui ka Qeranile. Alagai kadus silmist ning meister lendas lootusetult võrku takerdudes pikali.

„Nie sind võtku, poiss!” karjus Qeran võrgu alt välja põtkates ja Abbanil jalgu alt lüües. Röögatusega kukkus Abban teist korda müürilt, sedapuhku alagai’dest kihavasse labürinti.

Enne kui Jardir jõudis toibuda, kõlas kriiskamine ning ta taipas, et alagai liugleb õhus taas kord ligemale. Kuna Qeran oli võrku takerdunud, siis polnud ühtegi dal’Sharum’it elukat peatamas.

„Põgene, kuni veel saad!” hüüdis Qeran.

Jardir ei teinud kuulmagi, joostes Abbani kokku volditud võrkude järele. Ta haaras ühe, uratades selle raskuse peale. Tema ja ülejäänud poisid harjutasid kergemate võrkudega.

Tuuledeemon sööstis nahksete tiibade plaginal mööda ja võttis taevas järsu kaare, et jälle alla vuhiseda. Viivuks varjas olend kuu, haihtudes laotusse, kuid Jardir ei lasknud ennast petta ning jälgis lähenemist rahulikult. Kui ta peaks hukkuma, siis sünnib see auga, ta viib alagai endaga kaasa ning pääseb paradiisi.

Kui deemon jõudis nii ligidale, et Jardir nägi juba ta hambaid, sooritas poiss heite. Hobusejõhvidest võrk pöörles õhus, kui raskused selle laiali laotasid, ning tuuledeemon sattus pea ees võrku. Nööri sikutades, et võrku koomale tõmmata, lipsas Jardir veatu pöördsammuga eest ära ja jälgis, kuidas olevus sadas püstloodis alla Labürinti.

„Alagai maas!” hõiskas ta. „Põhjapoolne lõik! Seitsmes koridor!” Järgmisel hetkel hõigati juba vastuseks.

Ta pööras ümber ja tahtis minna Qeranit vabastama, kui märkas pimeduses liigutusi. Abban kõlkus müüriserva küljes, kivi kriipivad ja sellesse klammerduvad sõrmeküüned verd jooksmas.

„Ära lase mind kukkuda!” karjus Abban.

„Kui sa kukud, siis sured nagu mees ning taevas ootab sind!” kinnitas

Jardir. Ta jättis ütlemata, et ühelgi muul juhul ei pääse Abban kuidagi taevasse. Qeran hoolitseb selle eest, et Abban lõpetaks Hannu Pash’i khaffit’ina ning teda ei lubataks paradiisi. Jardiri süda tilkus küll verd, aga ta pöördus eemale.

„Ei! Palun!” anus Abban, pisarad voolamas mööda määrdunud põski. „Sa vandusid! Vandusid Everami valguse nimel, et püüad mu kinni. Ma ei taha surra!”

„Parem surnud kui khaffit!” urises Jardir.

„Mul ükskõik, kas ma olen khaffit!” väitis Abban. „Ära lase mind kukkuda! Palun!”

Jardir lõrises tülgastusest, aga kummardus sellest hoolimata, laskudes müürile kõhuli ja sikutades kõvasti Abbani käsivart. Abban peksis jalgadega ja ponnistas, roomates lõpuks suure vaevaga üle Jardiri turja müürile. Nuuksudes langes ta Jardirile kaela.

„Everam õnnistagu sind,” nuttis Abban. „Ma võlgnen sulle elu.”

Jardir tõukas ta eemale. „Sa oled mulle vastik, argpüks,” lausus ta. „Kao mu silmist, enne kui ma meelt muudan ja su tagasi viskan.”

Abbani silmad läksid jahmatusest pärani, ent ta kummardas ja sibas minema nii kiiresti, kui lombakas jalg võimaldas.

Jardir jälgis ta minekut, kui teda tabas neerudesse valus rusikahoop, mis paiskas ta uperkuuti. Temas lahvatas valu, aga ta leppis sellega ning valu ununes; ta pöördus näoga ründaja poole.

„Oleksid pidanud laskma tal kukkuda,” ütles Qeran. „Täna öösel tegid sa talle karuteene. Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas.” Ta sülitas lartsatusega Jardiri õlale. „Kolm päeva ilma kördita,” kuulutas ta. „Too nüüd mu pikksilm. Alagai’sharak ei oota argpükside ja narride järele.”