Читать книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett - Страница 8

313–316 pN

Kolm nie’dama’t lähenesid talle igaüks ise küljest, ning kuigi Jardir dama’ting’i ei näinud, aimas ta siiski, et too vaatab pealt. See naine vaatas alati pealt.

Ta sõlmis käesoleva hetkega rahu, just nagu valuga, lastes kõigil maistel muredel hajuda. Pärast enam kui viit aastat Sharik Horas tuli rahu nüüd vaevata, kui ta seda kutsus. Ei olnud teda. Ei olnud neid. Ei olnud seda naist. Oli ainult tants.

Ashan ründas esimesena, kuid Jardir teeskles tõrjumist, tegi siis pöördsammu ja hüppas kõrvale, et lüüa Halvanile rusikaga rindu, sellal kui Ashani jalahoop tabas üksnes õhku. Ta kahmas Halvani käsivarrest ja väänas ta hõlpsasti pikali. Ta oleks võinud käsivarre liigesest lahti rebida, aga oskusi näitas paremini see, kui vastased jäid vigastamata.

Shevali ootas Ashani toibumist, enne kui kallale tormas; kaks vastast ründasid unisoonis, mille üle oleks võinud uhkust tunda iga dal’Sharum’ite üksus.

Kuid vahet polnud. Jardiri käed ja reied olid nii kärmed, et liigutusi polnud nähagi, tõrjutud löögid kõlasid trummipõrinana, kui rütm viis teda vältimatu lõpplahenduse poole. Viiendat hoopi andes jättis Shevali oma kurgualuse korraks kaitseta ning seejärel, nagu lõpus alati, pidasid Jardir ja Ashan juba kahevõitlust.

Jardiri väledust teades üritas Ashan alustada maadlust, ent aastad olid Jardiri luudele liha kasvatanud. Seitsmeteistkümneselt oli ta pikemat kasvu kui enamik mehi, ja lakkamatu harjutamine oli muutnud ta soonilised kõõlused saledateks jõulisteks lihasteks. Niipea kui need Ashani ümbert kinni haarasid, oligi viimane selili.

Ashan naeris, tema vaikimisaasta oli ammu möödas. „Ühel päeval teeme sulle veel tuupi, nie’Sharum!”

Jardir aitas tal püsti tõusta. „Niisugust päeva ei tule.”

„Tõsijutt,” kinnitas dama Khevat. Jardir pöördus, sellal kui poiste ja õpetajate ring laiali lagunes ja vaimulik lähemale sammus, dama’ting kõrval. Jardir tundis, kuidas veri kadus ta näost.

Dama’ting kandis käes musta rüüd.

Dama’ting juhatas ta eraviisiliselt ühte kambrisse ja päästis bido omaenese kätega valla, tõmmates selle ära. Jardir püüdis sõlmida rahu naise sõrmedega, mis puutusid ta paljast nahka, ent ükski naisterahvas polnud teda eales niiviisi katsunud ning esimest korda mitme aasta jooksul jäi rahu leidmata. Tema keha vastas puudutusele ning ta kartis, et naine tapab ta lugupidamatuse pärast.

Kuid dama’ting ei maininud sõnagagi tema erutust, sidudes bido asemele musta niudevöö, tõmmates talle seejärel jalga lahedad pantaloonid ja kobakad sandaalid ning selga dal’Sharum’i rüü.

Kaheksa aastat bido väel veetnud, aimas Jardir ette, et iga muu riietusese tundub seljas veidrana, aga ta polnud valmis selleks, kui raske oli dal’Sharum’ite turvistatud must rüü. Kogu riideeseme ulatuses hoidsid kinniõmmeldud taskud paigal põletatud saviplaate ja – liistakaid. Jardir teadis, et plaadid suudavad pehmendada vägevaid hoope, ent need purunesid kokkupõrkel ja tuli põrutuse järel iga kord välja vahetada.

Oma hajameelsuses ei pannudki ta kohe tähele, et loor, mille naine ta kurgu alla kinnitas, on valge. Kui ta lõpuks märkas, ahmis ta valjusti õhku.

„Kas sa arvasid, et veedad dama’de hulgas niisama aega, Hoshkamini poeg?” küsis dama’ting. „Sa lähed oma vendade dal’Sharum’ite juurde tagasi nende isandana, kai’Sharum’ina.”

„Ma olen ju ainult seitseteist!” ütles Jardir.

Dama’ting noogutas. „Aastasadade noorim kai’Sharum. Nagu sa olid ka kõige noorem, kes kinni püüdnud tuuledeemoni, ja kõige noorem, kes elanud üle alagai’sharak’i. Kes teab, mida sa veel võid saavutada.”

„Teie ju teate,” sõnas Jardir. „Arbud rääkisid teile.”

Dama’ting raputas pead. „Ma olen näinud saatust, mille poole sinu vaim küünitab, aga see tee on hädaohtlik ning sellel käimine ei pruugi õnnestuda.” Ta tõmbas valge loori nooruki näole. Tema puudutus oli peaaegu hellitav. „Sul seisab ees palju katsumusi. Keskendu praegusele. Kui sa täna tagasi Kaji paviljoni pöördud, esitab üks Sharum sulle väljakutse. Sa pead…”

Jardir tõstis käe, katkestades teda. Dama’ting’i pilk sähvis nooruki jultumuse peale.

„Kogu lugupidamise juures,” lausus Jardir, tuletades meelde Kaji’sharaj’ kördisabasid, „Sharum’ite maailm on mulle arusaadav. Ma põrmustan väljakutsuja avalikult, enne kui keegi tema eeskuju järgib.”

Dama’ting silmitses teda viivu ja kehitas siis õlgu, silmis naeratus.

Uhkusega sammus Jardir Kaji hõimu harjutusväljakule, dama Khevat ja dama’ting kannul. Seda pilti märgates katkestasid dal’Sharum’id oma harjutused ning pomisesid Jardiri nägu nähes äratundvalt. Üks neist tõi kuuldavale naerurõkatuse.

„Etskae! Rott on tagasi!” hüüdis Hasik, kelle hääldus oli kõigi nende aastate järel ikka veel vilisev. Suurt kasvu sõdalane toetas odaotsa mütsatusega maapinnale. „Tal kulus bidost pääsemiseks kõigest viis aastat!” Selle peale naeris veel mitu sõdalast.

Jardir naeratas. Sharum’ite jaoks oli loomulik uue kai südikust proovile panna ning oli inevera, et seda tegi Hasik. Võimsa kehaehitusega sõdalane oli Jardirist endiselt kogukam, kuid nooruk ei tundnud lähemale astudes hirmu.

Hasik põrnitses teda külmalt ja kartmatult. „Sinu kurgu all võib ju tilpneda valge loor, aga sellegipoolest oled sa kusesigitis,” pilas Hasik küllalt vaikselt, et teised ei kuuleks.

„Ai, Hasik, mu ajin’pal!” hõikas Jardir valjusti. „Kas sind kutsutakse ikka Vilistajaks? Kui soovid, eemaldaksin su suust veel mõned hambad, et sinu häda ravida.”

Sharum’id ümberringi naersid. Jardir heitis neile pilgu ja nägi paljusid, kes olid teeninud tema alluvuses, kui ta oli Nie Ka.

Hasik urises ja tormas ta poole, ent Jardir astus kõrvale, andes pöördelt jalahoobi, mis paiskas suurt kasvu sõdalase tolmu sisse istuli. Ta seisis kannatlikult, sellal kui Hasik vihaselt jõllitas ja vigastamatult püsti hüppas.

„Selle eest ma tapan su,” lubas Hasik.

Jardir naeratas, lugedes Hasiki iga liigutust nagu kirja liival. Hasik tungis kallale, sooritades odaga ägeda torke, kuid Jardir tegi pöördsammu, tõugates teraviku kõrvale, ning Hasik koperdas tasakaalu kaotanult mööda. Ta pöördus ja viibutas oda nagu malakat, aga Jardir painutas end tahapoole justkui palmipuu tuules, vältides hoopi, ilma et oleks tolligi paigalt liikunud. Enne kui Hasik jõudis toibuda, ajas ta välgukiirusel selja sirgu ja haaras relvast mõlema käega kinni, lüües jalaga käte vahelt üles ja lõhkudes jämeda puitvarre. Järgnes teinegi jalalöök, mis tabas Hasikit näkku.

Kõlas rahuldustpakkuv raksatus ja Hasiki lõualuu purunes, ent Jardir ei piirdunud sellega. Ta viskas odateraviku maha, kuid jättis tömbi tagumise otsa pihku, astudes lähemale, sellal kui Hasik uuesti püsti rabeles.

Hasik äigas rusikaga ning Jardir pani imeks, et kunagi olid need rusikahoobid tema silmale liiga kärmed. Pärast dama’de hulgas veedetud aastaid näis rusikas liikuvat teokiirusel. Ta kahmas Hasiki randmest kinni ja väänas valusalt, tundes, kuidas vastase õlg liigesest lahti tuli. Hasik kisendas, kui Jardir viibutas oda tagumist otsa, lömastades sellega sõdalase põlve. Hasik varises kokku ning Jardir keeras ta jalahoobiga kõhuli. Tal oli täielik õigus Hasik tappa ning ümberseisjad tõenäoliselt ootasidki seda, aga Jardir polnud unustanud, mida Hasik talle Labürindis tegi.

„Nüüd, Hasik,” lausus ta, sellal kui kõik Kaji hõimu dal’Sharum’id pealt vaatasid, „õpetan ma sulle, kuidas naine olla.” Ta tõstis tömbi odaotsa. „Ja see siin olgu mees.”

„Mine vaata, et ta end häbiga oma oda otsa ei kukutaks,” käskis Jardir Shanjatit, kui valust ja alandusest ulguv Hasik dama’ting’i paviljoni lohistati. „Ma ei taha, et minu ajin’pal’ile sünniks mingit püsivat kahju.”

„Nagu kai’Sharum soovib,” ütles Shanjat, „ehkki oda tuleks sealt kõigepealt välja võtta, enne kui ta saab end sellele kukutada.” Ta kummardas Jardirile irvitades ja kiirustas vigastatud sõdalasele järele. Jardir saatis Shanjatit pilguga, pannes imeks, kui ruttu oli taastunud nende endisaegne austus, ehkki Shanjat oli musta rüü pälvinud juba aastate eest ning tema alles tänasel päeval.

Jardir oli aastaid Hasikile kättemaksu kavandanud, sellal kui tantsis oma tillukeses Sharik Hora kongis sharusahk’i. Mehe alistamisest ei piisanud; Jardiri kättemaks pidi olema karm õppetund kõigile, kes muidu võiksid talle väljakutse esitada. Kui Hasik poleks väljakutsuvalt käitunud, oleks ta selle mehe ise üles otsinud ja temaga tüli norinud.

Tänu Everami otsatule õiglusele lahenes kogu olukord täpselt nõnda, nagu ta oli kujutlenud, aga nüüd, mil ta oli saavutanud võidu, ei pakkunud see rohkem rahuldust kui nie’Sharum’ite kördisabas Shanjatiga koha pärast kaklemine.

„Paistab, et sul on asi käpas,” lausus dama Khevat, patsutades Jardirile õlale. „Mine Kaji paviljoni ja võta endale enne öist lahingut mõni naisterahvas.” Ta naeris. „Võta või kaks! Jiwah’Sharum’id kahtlemata kibelevad, et viia voodisse tuhande aasta noorim kai’Sharum!”

Jardir sundis end naerma ja noogutama, kuigi südame alt läks raskeks. Ta polnud eales ühtegi naist tunda saanud. Kui välja arvata paar pilguheitu jiwah’Sharum’eile sel ühel õhtul Kaji paviljonis, siis polnud ta ühtegi naist isegi ilma rüüta näinud. Kai’Sharum või mitte, viimane mehelikkuse proov seisis tal veel ees, ja erinevalt Hasiki põrmustamisest või alagai’de tapmisest polnud väljaõpe teda selleks ette valmistanud.

Khevat lahkus ning Jardir tõmbas sügavalt hinge, heites pilgu Kaji paviljoni poole.

Nad on ju kõigest naised, kinnitas ta endale, astudes ettevaatlikult sammukese lähemale. Nende ülesandeks on sinule naudingut pakkuda, mitte vastupidi. Teise sammu tegi ta juba enesekindlamalt.

„Räägime sõnakese,” sosistas dama’ting, äratades ta tähelepanu. Teda haarasid ühekorraga kergendus ja hirm. Kuidas võis ta selle naise unustada?

„Nelja silma all,” lisas too ning Jardir noogutas, kõndides koos naisega harjutusväljaku servale, õuel viibivate dal’Sharum’ite kuuldekaugusest välja.

Ta oli nüüd naisest märksa pikemat kasvu, aga pelgas teda ikka veel. Noorukile meenus tuledeemoni kolbast sähvatanud leek ning ta proovis end veenda, et naise alagai võlukunst ei toimi päevaajal, kui nende peale särab Everami valgus.

„Ma küsisin alagai hora’lt järele, enne kui sulle musta rüü tõin,” lausus naine. „Kui jiwah’Sharum’itega magad, siis üks neist tapab su.”

Jardiri silmad läksid pärani. Kes oli enne midagi säherdust kuulnud? „Miks?” tahtis ta teada.

„Luud ei ütle meile põhjuseid, Hoshkamini poeg,” väitis dama’ting. „Nad näitavad olevikku ja seda, mis võib juhtuda. Ehk püüab mõni Hasiki armuke kätte maksta või on mõnel naisel sinu suguvõsaga verivaen.” Ta kehitas õlgu. „Aga kui jiwah’Sharum’itega magad, siis hoia oma nahk.”

„Nii et ma ei saagi kunagi naisterahvast tundma?” küsis Jardir. „Mis elu see ühe mehe jaoks on?”

„Ära liialda,” ütles dama’ting. „Sa võid sellegipoolest abielluda. Ma küsin luudelt nõu, et sulle sobivaid kaasasid leida.”

„Mispärast sa seda teed?” päris Jardir.

„Põhjus jäägu minu teada,” kostis dama’ting.

„Ja hind?” küsis Jardir. Evejah’ lood pajatasid alati varjatud hinnast, mida tuli maksta, kui hora võlukunsti kasutati millekski muuks peale sharak’i.

„Ahaa,” lausus dama’ting. „Sa polegi enam nii süütuke, kui välja paistab. See on hea. Hind on selline, et sa pead abielluma ka minuga.”

Jardir kivistus. Veri kadus ta näost. Abielluda selle naisega? Mõeldamatu. See naine kohutas teda.

„Ma ei teadnud, et dama’ting’il on lubatud mehele minna,” sõnas ta, püüdes aega võita, sellal kui ta pea pööritas.

„On küll, kui me seda soovime,” kuulutas naine. „Kõige esimesed dama’ting’id olid abielus Päästjaga.”

Jardir vaatles teda uuesti, paks valge rüü peitis naise keha kõik jooned ja kumerused. Pearätik kattis juukseid viimseni ning läbipaistmatu loor oli tõmmatud kõrgele nina kohale, summutades koguni häält. Näha võis üksnes silmi, erksaid ja kirglikke. Neis oli midagi tuttavat, aga ta ei osanud arvata isegi naise vanust, rääkimata sellest, kas naine on ilus. Oli ta neitsi? Heast perekonnast? Seda ei saanud kuidagi teada. Dama’ting’id viidi emade juurest varakult ära ja kasvatati salaja üles.

„Mehel on õigus näha naisterahva nägu, enne kui ta temaga abiellub,” lausus ta.

„Seekord mitte,” ütles dama’ting. „Pole tähtis, kas minu ilu läheb sulle südamesse või kas mu üsk on viljakandev. Sinu tulevikku ähvardavad varjatud noad. Sa kas võtad mu endale Jiwah Ka’ks või veedad eluaja neid otsides, ilma et minu ennustused sind abistaksid.”

Jiwah Ka. Naine ei tahtnud mitte lihtsalt temaga abielluda, vaid olla tema abikaasade hulgas esimene. Jiwah Ka’l oli õigus küsitleda ja tagasi lükata kõiki Jiwah Sen’e, järgmisi abikaasasid, kes pidid esimesele naisele jäägitult alluma. Ta valitseks täielikult Jardiri majapidamise ja laste üle, kuuletudes üksnes mehele endale, ning Jardir oli küllalt nutikas taipamaks, et naine kavatseb valitsema hakata ka teda.

Aga kas ta sai endale keeldumist lubada? Näost näkku ei kartnud ta ühtegi väljakutsujat, kuid nagu Khevat õpetas, oli sõja olemuseks pettus ja mitte kõik mehed ei võidelnud oma vaenlaste vastu oda ning rusikaga. Mürgitatud jook või pistoda selga, ja ta läheks Everami juurde kuulsusetult, võib-olla taevassegi pääsemata, ning ta emal ja õdedel poleks sellest mingit kasu.

Ja Sharak Ka oli tulekul.

„Sa tahad, et ma loovutaksin sulle kõik,” lausus ta kähedalt, kuiva suuga.

Dama’ting raputas pead. „Ma jätan sulle sharak’i,” vastas ta. „Millegi muuga pole Sharum’il tarvis end vaevata.”

Jardir põrnitses teda tükk aega. Viimaks noogutas ta nõustuvalt.

Kui kokkulepe oli sõlmitud, ei raisanud dama’ting aega. Veel enne nädala lõppu leidis Jardir end dama Khevati juurest, jälgides, kuidas naine andis oma tõotused.

Jardir vaatas dama’ting’i silmadesse. Kes see naine oli? Oli ta vanem kui Jardiri ema? Küllalt noor, et talle poegi sünnitada? Mida ta avastab, kui nad abieluvoodisse poevad?

„Ma pakun end sulle kaasaks vastavalt Evejah’ õpetustele,” kõneles naine, „nagu need on määranud Kaji, Everami Oda, kes istub Everami laua otsas, kuni sünnib Sharak Ka ajal uuesti. Tõotan ausalt ja siiralt, et minust saab sulle sõnakuulelik ja ustav abikaasa.”

Kas ta mõtleb neid sõnu tõsiselt, mõlgutas Jardir, või on see lihtsalt uus viis minu elu üle valitseda, nüüd kus ma kannan musta?

Khevat pöördus tema poole. Jardir võpatas ja lausus kohmakalt vande. „Tõotan Everami, kõige Looja nimel,” ütles ta, pressides sõnu suust, „ja Kaji, Shar’Dama Ka nimel, et viin su endale koju ning olen sulle õiglane ja armastav mees.”

„Kas sa võtad selle dama’ting’i oma Jiwah Ka’ks?” küsis Khevat, ja miski tema hääles tuletas Jardirile meelde dama sõnu, kui Jardir palus tal kombetalituse läbi viia.

Oled sa ikka kindel, et soovid seda, oli Khevat küsinud. Dama’ting ei ole mõni tavaline abikaasa, keda sa võid kamandada või sõnakuulmatuse korral peksta.

Jardir neelatas. Oli ta kindel?

„Jah,” ütles ta kähedalt ning kogunenud dal’Sharum’id tõid kuuldavale vägeva hõiske, kolkides odadega vastu kilpe. Tema ema Kajivah embas ta noorukesi õdesid, kes kõik nutsid uhkusest.

Jardir tundis, kuidas ta süda klopib, ning osa temast igatses viibida praegu Labürindis, tantsides alagai’sharak’i, ja mitte siin hämaralt valgustatud, patjadega kambris, kuhu nad olid tulnud ööd veetma.

„Ära muretse, alagai’sharak toimub ka homme!” oli Shanjat naernud. „Täna öösel ootab sind teistsugune lahing!”

„Sa paistad kuidagi rahutu,” tähendas dama’ting, tõmmates rasked eesriided nende selja taga kokku.

„Kuidas saakski see teisiti olla?” küsis Jardir mõrult. „Sa oled minu Jiwah Ka, aga ma ei tea isegi su nime.”

Dama’ting naeris, nooruk polnud teda kunagi varem naermas kuulnud. See oli imekaunis helisev naer. „Kas tõesti?” küsis naine, võttes loori ja pearätiku ära. Jardiri silmad läksid pärani, kuid seda ei põhjustanud noorus ja ilu, mis talle vastu vaatasid.

Ta tundis teda tõepoolest.

„Inevera,” ohkas ta, tuletades meelde nie’dama’ting’i, kes oli teda paviljonis nii paljude aastate eest kõnetanud.

Naine noogutas, naeratades talle veel kaunimalt, kui Jardir oli söandanud unistada.

„Sel õhtul, kui me kohtusime,” rääkis Inevera, „lõpetasin oma esimese alagai hora märkide uuristamise. See oli saatus; Everami tahe, nagu mu nimigi. Deemoniluudele uuristatakse märke täielikus pimeduses, käsikaudu. Üheainsa arbu peale võib kuluda nädalaid, terve kogumi lõpetamiseks aga aastaid. Ja alles siis, kui kõik arbud on valmis, saab neid proovile panna. Kui katse ei õnnestu, viiakse need valguse kätte ning uuristamine algab otsast. Kui see õnnestub, saab nie’dama’ting’ist dama’ting, ja me hakkame kandma loori.

Sel õhtul saingi oma arbud valmis ja pidin neile küsimuse esitama. Et näha, kas arbud ikka kätkevad saatuse väge. Kuid mida küsida? Siis meenus mulle söakate silmade ja läbematute kommetega poiss, keda olin päeval kohanud, ning deemoniarbusid raputades küsisin ma: „Kas näen veel kunagi Ahmann Jardirit?”

Ja sellest õhtust peale,” lausus ta, „teadsin ma, et leian su pärast sinu esimest alagai’sharak’i Labürindist – ning enamgi veel, et ma abiellun sinuga ja sünnitan sulle palju lapsi.”

Nende sõnadega kehitas ta õlgu ning valge rüü libises põrandale. Jardir oli seda hetke peljanud, aga kui hubisev valgus langes naise alastusele, hakkas tema keha sellele vastama ning ta teadis, et läbib oma viimase mehelikkuseproovi, nagu ta oli läbinud kõik teisedki.

„Jardir, sina viid oma mehed kümnendasse koridori,” lausus Sharum Ka.

See oli rumal otsus. Kolm aastat pärast seda, kui Jardir oli hakanud kandma valget loori, teadsid kõik kogunenud kai’Sharum’id, et tema üksus on Krasia raevukaim ja parima väljaõppega. Jardir ei hellitanud oma mehi, aga dal’Sharum’id nautisid seda, nad tapsid rohkem deemoneid kui mõned teised üksused kolme peale kokku. Kümnes koridor oli nende puhul raiskamine. Keegi polnud kuulnud, et alagai’d oleksid ealeski tunginud nii kaugele Labürinti.

Sharum Ka irvitas Jardirile näkku, ahvatledes teda vastu vaidlema, ent Jardir sõlmis alandusega rahu ja leppis sellega. „Nagu Sharum Ka käsib,” ütles ta, kummardades padjal istudes sügavalt ning puudutades laubaga Esimese Sõdalase vastuvõtutoa vaipa. Kui ta selja uuesti sirgu ajas, oli tema näoilme pidulik, hoolimata põlgusest, mida ta tundis mehe vastu enda ees. Sharum Ka pidanuks olema linna tugevaim sõdalane. See mees polnud sinnapoolegi. Ta juuksed olid hallisegused, nägu kortsuline nagu mõnel Damaji’l. Ta polnud juba hulk aastaid Labürindis võidelnud ning rasvas kõht näitas seda välja. Esimene Sõdalane oleks pidanud alagai’sharak’i rünnakut juhtima ja mehi kuulsusrikastele tegudele innustama, mitte korraldama sõda oma paleemüüride varjust.

Aga kõigele vaatamata – kuni ta kandis valget turbanit, maksis öös tema tahe.

Dama Ashan, Jardiri üksuse vaimulik, ning tema leitnandid Hasik ja Shanjat ootasid Sharum Ka palee juures, et saata Jardirit tagasiteel Kaji paviljoni. Ta oli kõigest kai’Sharum, kuid juba olid kadedad võistlejad, koguni tema enda hõimust, ta elu kallale kippunud. Sharum Ka ei ela igavesti ning kuna Andrah oli pärit Kaji hõimust, siis polnud erilist kahtlust, et sellele kohale määratakse järgmiseks mõni Kaji soost kai’Sharum. Jardir oli jalus paljudel vanematel kai’Sharum’itel, kes ametikõrgendust lootsid.

Need kolm meest viibisid lakkamatult tema lähedal sellest ajast peale, kui Inevera naitis nad Jardiri õdedega. Kui Jardir kolme aasta eest Sharik Horast lahkus, virelesid Imisandre, Hoshvah ja Hanya vaesuses, aga nüüd olid nad tema usaldusväärsemate leitnantide Jiwah Ka’d ning sünnitanud truudussidemete tugevdamiseks talle õepoegi ja – tütreid.

„Meie korraldused?” küsis Shanjat.

„Kümnes koridor,” vastas Jardir.

Hasik sülitas maha. „Sharum Ka solvab sind!”

„Rahune, Hasik,” ütles Jardir tasa, ja suurt kasvu sõdalane vaikis otsekohe. „Lepi solvanguga ja see saab osakeseks sinust, aidates sul näha Everami teed.”

Hasik noogutas, kõndides Jardiri kannul, kes sammus palee juurest minema. Kolme aasta eest oli Hasik pöördunud dama’ting’i paviljonist tagasi muutunud mehena. Ta oli endiselt üks Kaji hõimu vihasemaid sõdalasi, kuid taltsutatud hundi kombel kuulus tema ustavus jäägitult Jardirile – pärast alandavat kaotust oli see ainuke viis oma au säilitada.

„Sharum Ka kardab sind,” tähendas Ashan. „Ja peabki kartma. Kui sind saadab lakkamatult au ja kuulsus, võib Andrah tüdineda sellest, et tema vägesid juhatab nõrk vanaätt, ja lubada sul ta kahevõitlusele kutsuda.”

„Ja kui ta annab käsu võitlust alustada, on meil mõne hetkega uus Esimene Sõdalane,” kiitis Shanjat.

„Seda küll ei juhtu,” ütles Jardir. „Andrah ja Sharum Ka on ammused sõbrad. Andrah ei reeda oma ustavat teenrit, isegi kui Damaji’d seda nõuaksid.”

„Mis siis teha?” küsis Hasik.

„Sina lähed koju minu õe juurde ja tänad teda eine eest, mille ta on sulle kindlasti valmistanud,” lausus Jardir. „Ja kui õhtu saabub, siis läheme kümnendasse koridori ja palvetame, et Everam saadaks meile alagai’sid, kellele päikest näidata.”

Kui ta Kaji paleesse oma eluruumidesse jõudis, ootas Inevera teda nagu alati. Naine oli rüüd nii palju langetanud, et paljastuks rind, millega ta imetas nende tütart Anjhat. Jardiri noored ja tugevad pojad, Jayan ja Asome, klammerdusid Inevera rüüserva külge.

Jardir põlvitas ja ajas käed laiali, poisid tormasid naerdes ta sülelusse ning ta tõstis nad kõrgele. Kui ta nad uuesti maha pani, jooksid nad tagasi ema juurde. Korraks muutis poegade nägemine ta meele mõruks, enne kui ta jõudis selle tundega rahu teha. Sharum Ka ei rikkunud ainult tema mainet. Vaid ka nende oma.

„Kas miski teeb sulle muret, mu mees?” küsis Inevera.

„Pole midagi,” ühmas Jardir, kuid Inevera laksutas keelt.

„Ma olen sinu Jiwah Ka,” tuletas naine meelde. „Minu ees ei pea sa tunnetega rahu sõlmima.”

Jardir vaatas talle otsa ja laskis enesevalitsuse ohjad lõdvemaks.

„Sharum Ka saadab mu täna öösel kümnendasse koridori,” sülitas ta. „Kui palju sõdalasi ta kaotab, sellal kui parim üksus peab tühja koridori valvama?”

„See on hea märk, abikaasa,” ütles Inevera. „See tähendab, et Sharum Ka kardab sind ja sinu auahnust.”

„Mis kasu sellest on,” sõnas Jardir, „kui ta röövib minult kogu tulevase aupaiste?”

„Seda ei tohi talle lubada,” nõustus Inevera. „Sa pead Labürindis kuulsusrikkaid tegusid sooritama, rohkem kui kunagi varem. Luud näitavad, et Esimest Sõdalast pole siinilmas enam kauaks. Kui tahad tema kohale asuda, pead sa tema Everami juurde mineku ajal kuulsuselt kõiki teisi ületama.”

„Odaga tühja õhku viibutamine ei aita seda saavutada,” porises Jardir.

Inevera kehitas õlgu. „Sharak on sinu kätes. Sa pead võimaluse leidma.”

Jardir uratas noogutades. Naisel oli muidugi õigus. Mõningais asjus ei osanud ka dama’ting nõu anda.

„Päikeseloojanguni on mitu tundi,” kuulutas Inevera. „Korralik armatsemine ja lühike uinak teevad su pea klaariks.”

Jardir naeratas ja tuli lähemale. „Ma kutsun ema, et ta lapsed enda hoolde võtaks.”

Aga Inevera raputas pead, astudes ta väljasirutatud kätest eemale. „Mitte minuga. Luud ütlevad, et Everalia on küps. Kui sa teda jõuliselt tagantpoolt võtad, sünnitab ta sulle tugeva poja.”

Jardir põrnitses pahaselt. Everalia oli tema kolmas naine. Inevera polnud vaevunud tüdrukut talle näitamagi, enne kui nad paari pandi, kinnitades, et Jiwah Sen valiti laiade lapsekandja puusade ja alagai hora arbude soodsa näidu järgi, mitte ilu pärast.

„Alati need kondid!” nähvas Jardir. „Tahaksin ükski kord ise valida, millise naise ma voodisse viin!”

Inevera kehitas õlgu. „Võta Thalaja, kui soovid,” ütles naine, viidates tema ilusamale teisele abikaasale. „Ka tema on küps. Arvasin vaid, et sa eelistad poega veel ühele tütrele.”

Jardir kiristas hambaid. Ta ihaldas Ineverat, kuid nagu Khevat oli hoiatanud, abikaasa või mitte, oli Inevera siiski dama’ting, keda ei tohtinud lihtsalt võtta, nagu ta oleks talitanud mõne teise naisterahvaga. Ta maigutas suud.

Kas Inevera küsis tõesti kõike luude käest? Vahel jäi mulje, et ta kõneleb nende ennustustest üksnes selleks, et meest oma pilli järgi tantsima panna, aga ta polnud veel kordagi eksinud ning oli tõsi, et Jardir vajas rohkem poegi, kui tahtis taastada Jardiri soo kunagise vägevuse. Kas oligi tähtis, millist naist ta võtab? Selja tagant oli Everalia piisavalt nägus.

Rüüd seljast tõmmates suundus ta magamiskambri poole.

Nad ootasid.

Ootasid, sellal kui välimistes koridorides kaikusid lahinguhüüded ning taevas kriiskasid tuuledeemonid.

Ootasid, sellal kui teised mehed läksid kuulsusrikkalt Everami juurde.

„Ühtegi alagai’d pole näha,” teadustas Shanjat, kellele nie’Sharum’id olid müürilt märku andnud.

„Siin ei saagi me ühtegi näha!” urises Hasik ning Jardiri mehed torisesid nõustuvalt. Viiskümmend Kaji hõimu parimat sõdalast küürutas nendega varitsuspesas. Raiskamine.

„Me jõuame veel aupaiste leida, kui läheme teiste üksuste juurde,” pakkus Jurim.

Jardir teadis, et peab mõtte lämmatama, enne kui ülejäänud sellest kinni hakkavad. Ta äigas oda tömbi tagumise otsaga Jurimile silmade vahele, paisates sõdalase pikali.

„Ma puurin isiklikult odaga läbi kõik, kes ilma minu korralduseta postilt lahkuvad,” lausus ta valjult. Teised noogutasid, sellal kui Jurim end vaevaliselt püsti ajas, käsi vastu verist nägu surudes.

Jardir silmitses mehi, kõige tublimaid dal’Sharum’eid, keda Kõrbeodas leida, ning tundis sügavat häbi. Sharum Ka oli tema peale kade, aga kannatama pidid mehed. Meestel, kes olid sündinud ja kasvatatud alagai’sid tapma, tuli loobuda oma saatusest, kuna üks vanaätt pelgas võimu kaotada. Juba mitmendat korda kujutles Jardir, kuidas ta Esimese Sõdalase tapab, kahevõitluse käigus või ka teisiti, ent säherdune kuritöö oleks alatu ning läheks talle lisaks saavutatule tõenäoliselt maksma ka elu.

Sel hetkel kõlas sarvehääl ning Jardir muutus tähelepanelikuks. Helide järjestus teatas talle, et tegu on appikutsega.

„Vahimehed!” hüüdis ta ning kaks tema üksuse vahimeest, Amkaji ja Coliv, astusid ette. Nad kinnitasid oma kaheteistkümne jala pikkused raudpeeltega redelid kärmelt otsakuti ja toetasid ülemise otsa müürile. Vaevalt oli Amkaji redeli paika pannud, kui Coliv juba seda mööda üles jooksis, kolm pulka korraga, keharaskust pealtnäha ühegi sammu juures jalgadele toetamata. Silmapilk seisis ta müüripealsel, uurides ümbrust. Viivu pärast andis ta märku, et Jardiril on ohutu üles tulla.

Alguses, kui Jardir üksust juhtima asus, oli ta vahimeestesse kahtlusega suhtunud, kuna nood olid pärit teisest, Krevakhi hõimust. Ent ta oli neid läbi ja lõhki tundma õppinud ning Amkaji ja Coliv olid talle niisama ustavad ja alagai’sharak’ile niisama pühendunud nagu tema enda hõimukaaslasedki. Krevakhi hõim teenis Kaji hõimu jäägitu truudusega, kuna nende vaenlashõim Nanji teenis Majah’d.

Vastavalt seadusele viibisid kaks vahimeest nii ööl kui ka päeval Jardiri üksuse juures, sest vahimeestel oli eriline väljaõpe vähemtuntud relvade ja võitluslaadide alal ning nende oskused olid iga kai’Sharum’i jaoks olulised. Ronimine. Maakuulamine. Varitsemine.

Salamõrvad.

Sellal kui Amkaji redelit hoidis, jooksid Jardir ja Shanjat müürile. Coliv ulatas Jardirile oma pikksilma.

„Sharachi hõim, neljas koridor,” kuulutas ta sõrmega osutades.

„Mine hangi teateid,” käskis Jardir pikksilma võttes ning Coliv lippas minema, hoides kitsukesel müüril laitmatult tasakaalu. Kerguse huvides ei kandnud vahimehed oda ega kilpi ning Coliv kadus kähku vaateväljalt.

„Sharachi hõim on väike,” ütles Shanjat. „Nad peavad alagai’sharak’i vaevalt kahe tosina sõdalasega. Ainult lollpea paigutaks niisuguse väikese üksuse neljandasse koridori.”

„Lollpea nagu Sharum Ka,” vastas Jardir.

Hetke pärast pöördus Coliv tagasi. „Trobikond alagai’sid jõudis nendeni ega kukkunud auku. Palju sõdalasi on rivist väljas ning lähedal pole ühtegi abiväge, mis poleks ise taplusega hõivatud. Varsti on neil lõpp peal.”

Jardir kiristas hambaid. „Ei, ega ei ole küll. Pange mehed valmis.”

Shanjat asetas käe ta käsivarrele. „Sharum Ka käskis meil valvata kümnendas,” tuletas ta meelde, aga kui Jardir üksnes vaikides noogutas, ilmus ta näole lai naeratus.

„Me ei jõua neljandasse koridori õigel ajal, kai’Sharum,” lausus Coliv, uurides Labürinti terase pilguga. „Vahepeal möllab mitu lahingut. Tee on kinni.”

„Sel juhul laske köied alla,” käsutas Jardir. „Kõik mehed peavad kohe tulema üles müürile.”

Nad jooksid nie’Sharum’ite kombel mööda müüripealseid; viiskümmend täiskasvanud sõdalast täies lahinguvarustuses. See oli küllalt ohtlik juba paljasjalgsete ja vilgaste, üksnes bido väel poiste jaoks, kuid sandaalides ja rasketes turviseplaatidega rüüdes meeste jaoks, kes kandsid oda ja kilpi, oli asi veel märksa hullem.

Siiski olid nad Kaji hõimu dal’Sharum’id, Jardiri parimad. Nad jooksid kartmatult ja huilgasid müürilt müürile hüpates rõõmust, tundes end poisikestena, kui öötuul neile näkku lõõtsus, ning olid valmis surema meeste vääriliselt.

Jardir, kes jooksis kõige ees, tundis seda teistest enamgi. Sharum Ka saab tema peale küll maruvihaseks, ent Nie võtku, ta ei luba tervel hõimul välja surra lihtsalt selleks, et Esimese Sõdalase uhkus oleks rahuldatud.

Teekond, mis oleks Labürindis võtnud mitu korda rohkem aega, kestis müüridel vaid viivu ning Sharachi üksus ilmus peagi nähtavale. Varitsuspesas oli üle tosina alagai, kes olid põgenemisteed viimseni ära lõiganud. Vähemalt pooled Sharachi mehed lamasid maas ning allesjäänud seisid kaitseasendis, seljad ja kilbid koos, sellal kui deemonid igast küljest ründasid.

Nad käitusid ülekaaluka alagai’de väe ees nagu mehed, ja see vaatepilt täitis Jardiri krasialase südame raevuga. Täna öösel ei luba ta enam langeda ühelgi dal’Sharum’il.

„Julgust, Sharachi mehed!” hüüdis ta. „Kaji hõim tuli teile appi!” Ta oli esimene, kes konksu paika pani ja köie alla varitsuspessa langetas, laskudes kahe kiire hüppega kakskümmend jalga. Ta ei jäänud isegi oma mehi ootama, vaid tungis loitsumärkidega kilbi varjus peale, tõugates üht liivadeemonit selga. Loitsumärgid lõõmasid ning lennutasid deemoni Sharachi meeste vankuvast kaitseringist eemale.

Jardir ei pööranud jahmunud elukale rohkem tähelepanu, liikudes odatorkega edasi järgmise deemoni juurde ja peletades toda rea täpsete löökidega soomuse nõrgematesse kohtadesse. Tagantpoolt kuulis ta oma viiekümne sõdalase möirgamist, kes müürilt alla valgusid, ning teadis, et seljatagune on kindlustatud.

„Everam vaatas teie vaprust uhkusega, vend!” hõiskas Jardir Sharachi kai’Sharum’ile, kelle valge loor oli verest punane. „Tegelege nüüd oma haavatutega! Me viime lõpule, mida teie kuulsusrikkalt alustasite, ja hoolitseme, et Sharachi hõim jääks püsima!”

Kolmas deemon, keda Jardir ründas, pöördus näoga tema poole ja haaras lõugadega ta odast kinni, hammustades puidu puruks. Kokkupõrge lõi Jardiri tasakaalust välja ning olevus krabas küünisega ta kilbiservast. Olendi sõlmiline käsivars pinguldus ning kilbirihmad katkesid. Jardir prantsatas maha, põigeldes kallaletungija eest kõrvale. Korraks oli deemonil ülekaal, aga Sharachi kai’Sharum tormas küljelt peale, paisates eluka tema juurest eemale.

„Sharachi mehed võitlevad lõpuni, mu vend!” hüüdis kai’Sharum, ent liivadeemon andis vastulöögi, sähvates ettevaatamatu sõdalase sabaga pikali. Koll valmistus ohvrile otsa kargama.

Jardir heitis pilgu ümberringi. Kõik sõdalased olid taplusega hõivatud ning ühtegi relva polnud käepärast.

Ma sündisin, et surra alagai küüniste otsas, tuletas ta meelde ning urises püsti hüpates, takistades liivadeemonit, kes parajasti Sharachi kai’Sharum’i poole viskus.

Deemon oli temast märksa tugevam, aga võitles vaistu järgi, valdamata sharusahk’i jõhkrat kunsti. Jardir haaras peletise käsivarrest ja tegi pöördsammu, suunates rünnaku hoo kõrvale ja visates eluka viieteistkümne jala kaugusele varitsuspesa keskele deemoniauku. Alagai kadus ulgudes silmist, jäädes lõksu, kuni tõusis päike, mis pidi ta maailmast igaveseks põletama.

Veel üks liivadeemon tungis peale, kuid Jardir äigas talle rusikaga valusalt kõrri ja lõi jalaga põlveõnnaldesse, maadles olendiga ja surus ta maha, vääneldes, et vältida hambaid ja küüniseid, ning pöörates rapsiva alagai jõu tema kahjuks.

Deemoni kare soomus käristas rüü katki, lõigates ihusse, ning Jardiri viimse piirini pingul lihased huugasid, ent toll-tollilt nihkus ta kaugemale deemoni selja taha, kuni saavutas soovitud asendi ja tõusis püsti. Ta oli olevusest pikemat kasvu, ning pressides käsivarred kolli kaenalde alt läbi kukla taha, kergitas ta vastase hõlpsasti maast lahti. Koll põtkis ja kriiskas, aga Jardir keerutas teda, hoides eluka tagajalgu oma kehast eemal ja komberdades deemoniaugu poole.

Röögatuse saatel heitis ta teisegi deemoni auku, märgates rahuldusega, et tema sõdalased olid vahepeal sinna ajanud suurema osa alagai’sid. Augupõhi oli üksainus soomuste ja küüniste segadik, seintesse raiutud loitsumärgid sähvisid vihaselt, kui nad üritasid välja ronida.

„Ma vaatan pealt, kuidas päike teid kõiki võtab!” karjus Jardir.

Ta pöördus tagasi lahingusse, õhetades võidurõõmust ja valmis edasi taplema, ent vaid vähesed sõdalased võitlesid veel ning alagai’d olid neil kenasti pihus.

Ülejäänud mehed vahtisid teda pärani silmi.

Jardir ja Sharachi kai’Sharum valvasid augu juures terve ülejäänud öö. Mehed seisid kobaras nende ümber ning juubeldasid valjusti, kui päikesevalgus auku langes. Deemonid kriiskasid ja hakkasid suitsema, enne kui lõpuks leekidesse lahvatasid, ning mehed olid uhkusega tunnistajaks, kuidas Everami valgus põletas nad uuesti eimiskiks, millest nad pärinesidki.

Jardir ja teised Sharum’id langetasid oma loorid, nagu oli päikese käes kohane. Päevaajal oli Sharachi hõim, kel oli kohustusi Majah’ ees, Kaji hõimu verivaenlane. Jardir piidles kai’Sharum’it kahtlustavalt. Rünnata teineteist Labürindi erapooletul pinnal ei teeks au neile kummalegi, ometi oli sääraseid juhtumeid ette tulnud.

Selle asemel Sharachi kapten kummardas. „Minu inimestel on sinu ees nüüd verevõlg.”

Jardir raputas pead. „Me täitsime vaid Everami käsku. Ükski dal’Sharum ei hülgaks ealeski oma vendi, ja öös on kõik mehed vennad.”

„Ma olin kohal, kui Sharum Ka saatis teid kümnendasse, kus meie oleksime pidanud olema,” lausus Sharachi mees. „Te tulite kaugelt ja seadsite end meie nimel suurde ohtu.”

Labürindist lahkudes sattusid nad kokku ülejäänud sõdalastega, kelle püünisaugud samuti leegitsesid. Kaks verivaenlast seisid külg külje kõrval. Hakkas moodustuma rahvahulk ning Jardir kuulis jutuajamiste suminat. Ikka jälle kuulis ta enda ja Sharachi hõimu mehi pajatamas, kuidas ta oli viga saamata alagai’dega võidelnud. Lugu ilustati iga korraga üha rohkem ning varsti kuulutati juba, et ta oli paljakäsi tapnud viis deemonit. Jardir oli ennegi näinud sõdalasi selliste asjadega liialdamas. Õhtuks on tema poolt auku paisatuid juba tosinkond ning kuu aja pärast poolsada.

Neile lähenes Majah’ hõimu kai’Sharum. „Majah’ hõimu nimel,” lausus ta, „tahan teid tänada, et kaitsesite Sharachi mehi. Sharum Ka käitus… mõtlematult, kui nad sellisesse ohtu asetas.”

Mehe sõnad võrdusid peaaegu reetmisega, ent Jardir üksnes noogutas. „Sharachi mehed võitlesid vapralt,” ütles ta. „Oli inevera, et nad jäid ellu ja saavad seda jälle teha.”

„Inevera,” nõustus Majah’ mees, kummardades sügavamalt, kui üks kai’Sharum oli teise ees õieti kohustatud. „Kas sa heitsid tõepoolest üksinda auku kuus deemonit?”

Jardir raputas pead ja avas suu, et vastata, kuid teda katkestas hüüatus, kui vaateväljale tormasid Sharum Ka kaardiväelased, vabastades Esimesele Sõdalasele teed.

„Sa rikkusid käsku ja lahkusid postilt!” karjus Sharum Ka, osutades Jardirile sõrmega.

„Sharachi hõim vajas abi ja meie polnud taplusega hõivatud,” vastas Jardir. „Evejah’ järgi tuleb öös ennekõike kaitsta oma vendi.”

„Ära tule mulle pühakirjast kõnelema,” nähvas Sharum Ka. „Ma õpetasin seda oma poegadele, kui sinu isa alles bidot kandis, ning tean selle tõdesid sinust märksa paremini! Mitte miski seal ei ütle, et peab meestega ronima Labürindi müüridele ja jätma oma koridori valveta, kuni ise kaitstakse teist koridori poole Labürindi kaugusel.”

„Valveta!” tegi Jardir suured silmad. „Kaheksandaski polnud ühtki deemonit, kümnendast rääkimata!”

„Sinu asi on käskudele alluda, mitte jahtida aupaistet, mis ei kuulu sulle, kai’Sharum!” röökis Sharum Ka.

Jardiris kihvatas meelepaha. „Võib-olla poleks mulle nii rumalaid käske antud, kui nende jagaja ei peidaks end koidikuni palees,” lausus ta, teades seejuures, et oleks võinud niisama hästi ka oda haarata. Säärast solvangut ei saa Esimene Sõdalane alla neelata. Kui ta vähegi mees on, siis kahmab ta oda ja ründab Jardirit otsekohe, et ta kõigi kogunenute silme all tappa.

Ent Sharum Ka oli vana ning mehed sosistasid, kuidas Jardir oli ainuüksi sharusahk’i kasutades tapnud pool tosinat deemonit. Jardir ei tohtinud Esimest Sõdalast ise rünnata, aga kui Sharum Ka ründaks teda, siis oleks Jardiril õigus ta tappa ja avada sellega järglusküsimus, mis võiks ta vabalt Sharum Ka paleesse viia. Huvitav, kas sellist saatust olidki Inevera luud nii paljude aastate eest ennustanud?

Nad põrnitsesid teineteist ning Jardir teadis, et Sharum Ka mõtleb sedasama mida temagi ega julge rünnata. Ta irvitas pilkavalt.

„Vahistage ta!” käsutas Sharum Ka. Kaardiväelased kuuletusid otsekohe.

Jardiri käed seoti kinni, mis oli ränk teotus, kuid ehkki ta paljastas kaardiväelastele hambad, ei hakanud ta vastu. Kogunenud sõdalased, isegi Majah’ omad, porisesid rahulolematult. Nad pigistasid odad pihku ja tõstsid kilbid, jättes Esimese Sõdalase kaardiväe suurde arvulisse vähemusse.

„Mida te teete?” nõudis Sharum Ka meestehulgalt. „Lõpetage kohe!”

Aga torin üksnes kasvas ning mehed tõkestasid Labürindi väljapääsud. Sharum Ka taganes kõhklevalt. Jardir vaatas talle silma ning naeratas.

„Ärge sekkuge,” ütles Jardir, pööramata Sharum Ka’lt pilku. „Sharum Ka andis käsu ning kõigil Sharum’eil tuleb kuuletuda. Minu saatuse üle otsustab Everam.”

Pomin vaibus sedamaid, mehed vabastasid tee ning Jardiri võim meeste üle näis Sharum Ka raevu kahekordistavat. Jardir irvitas taas pilkavalt, ahvatledes teda ründama.

„Viige ta ära!” karjus Sharum Ka. Jardir hoidis selja sirgena ja kõndis uhkelt, sellal kui kaardiväelased kahmasid tal käsivartest ja toimetasid ta Labürindist minema.

Kui Jardir Andrah’ paleesse saabus, ootas Inevera juba.

Kas ta teadis ka seda päeva aastaid tagasi ette, mõtles mees.

Naise lähenedes pigistasid kaardiväelased ta käsivarsi kõvemini, aga mitte hirmust, et Jardir võib midagi teha. Nad kartsid hoopis Ineverat.

„Jätke meid omavahele,” käsutas Inevera. „Teatage oma isandale, et minu abikaasa kohtub temaga tunni aja pärast Andrah’ vastuvõtusaalis.”

Silmapilk lasid kaardiväelased Jardiri käed lahti ja kummardasid. „Nagu dama’ting käsib,” kogeles üks ning nad sibasid minema. Inevera turtsatas, tõmmates välja loitsumärkidega pistoda, et mehe köidikud läbi lõigata.

„Sa käitusid täna öösel õigesti,” sosistas naine, kui nad jalutasid. „Säilita lähematel tundidel külma verd. Andrah’ vastuvõtul pead sa Sharum Ka’d sõnadega ärritama, jäädes väliselt alandlikuks. Aja ta raevu, aga ära anna talle ettekäänet sind rünnata.”

„Ma ei tee mitte midagi niisugust,” vaidles Jardir.

„Labürindis juba tegid,” nähvas Inevera. „Nüüd on see kolmekordselt tähtis.”

„Sa näed kõike,” tunnistas Jardir, „ent mõistad küll väga vähe, kui arvad, et ma selle mehe ees pilgu langetan. Ma ahvatlesin teda juba enne mind ründama.”

Inevera kehitas õlgu. „Eks talita nõnda, kui soovid, aga hoia oma käedjalad paigal. Ta ei söanda sind mingil juhul ise rünnata, kuid kui sa peaksid ähvardava mulje jätma, teevad ta mehed sulle otsa peale.”

„Kas sa pead mind rumalaks?” küsis Jardir.

Inevera turtsatas. „Aja ta lihtsalt raevu. Kõik muu on inevera.”

„Nagu dama’ting käsib,” ohkas Jardir.

Inevera noogutas. Nad jõudsid patjadega ootetuppa. „Oota siin,” kamandas naine. „Ma lähen räägin nüüd Andrah’ga nelja silma all, enne kui sinu kohtupidamine algab.”

„Kohtupidamine?” küsis Jardir, aga naine oli juba toast välja lipsanud.

Jardir ei olnud kunagi varem Andrah’le nii lähedal viibinud, et mehe nägu näha. See oli vana ja kortsuline, tema habe oli helevalge. Ta oli tüse mees, kes ilmselgelt armastas rammusaid toite. Tema lihavus oli silmale vastik ning Jardir pidi endale meelde tuletama, et kord oli see mees oma põlvkonna suurim sharusahk’i-meister, kes Pealuutroonile tõusmiseks alistas kahevõitluses kõige osavamad Damaji’d. Sharik Hora keldrites oli Jardir näinud, kuidas Amadeveram, Kaji hõimu Damaji, umbes kuuekümneaastane mees, seljatas sharusahk’i ringis pool tosinat noort ja osavat dama’t.

Ta vaatas hoolikamalt, otsides Andrah’ liigutustest sellise väljaõppe märke, aga paistis, et ihukaitsjate ja teenrite lakkamatu kohalolu oli mehe lodevaks muutnud. Praegugi mekkis ta vastuvõtu ajal taldrikult suhkurdatud datleid.

Jardiri pilk vilksas kummalegi poole Andrah’ trooni. Paremal käel seisid Damaji kaksteist liiget, kõigi Krasia hõimude juhid. Seljas valged rüüd ja peas mustad turbanid, pomisesid nad isekeskis sellest, kuidas neid oli asjatoimetuste juurest ära paleesse tiritud, kui päike oli vaevalt silmapiiri kohal. Andrah’ vasakul käel, troonist kahe sammu kaugusel, seisid Damaji’ting’id. Nagu Damaji’d, nii kandsid ka nemad pearätikuid ja musti loore, mis valgete rüüde juures teravalt silma torkasid. Erinevalt Damaji’dest olid nad täiesti vait, jälgides toimuvat läbitungival pilgul.

Kas nemadki teavad minu saatust ette, mõlgutas Jardir, piiludes seejärel oma Jiwah Ka poole, kes seisis ta kõrval. Või teavad nad ainult seda, mida Inevera neile räägib?

„Hoshkamini poeg,” tervitas Damaji Amadeveram Jardirit, „palun jutusta meile, kuidas sina eileöiseid sündmusi mäletad.” Tema oli Kaji hõimust ja Andrah’ peaminister, küllap kogu Krasia mõjuvõimsaim vaimulik, kui Andrah ise välja arvata. Ametlikult pidi Andrah esindama kõiki hõime, aga ühtlasi määras ta ametisse nii Sharum Ka kui ka peaministri, ning Jardir teadis oma õpiaegadest, et juba sadu aastaid polnud ükski Andrah määranud kummalegi kohale kedagi mõnest teisest hõimust. Seda oleks peetud nõrkuse märgiks.

Sharum Ka põrnitses pahaselt, ilmselgelt oli ta lootnud, et temal palutakse esimesena kõnelda. Ta tormas teekandiku juurde, mis oli tema jaoks kaetud, ja võttis tassi. Tee korrapäratu auramise järgi taipas Jardir, et mehe vanad käed värisevad.

„Nagu alati, jagas Sharum Ka kai’Sharum’ite söömaajal käsud kätte,” alustas Jardir. „Minu mehed on öös väga tublid olnud ja kibelesid Nie juurde tagasi läkitama uusi tuhastatud alagai’sid.”

Damaji noogutas. „Teie tublidust on tähele pandud,” kinnitas ta. „Ja sinu õpetajad Sharik Horas kiidavad sind. Jätka.”

„Oma meelehärmiks kuulsime, et meid määratakse kümnendasse koridori,” lausus Jardir. „Veel üsna hiljuti võitlesime esimeses, näidates iga kaotatud mehe kohta päikest sajale alagai’le. Seejärel tõsteti meid natukese aja eest ümber teise, siis peagi kolmandasse. Meie uhkus polnud riivatud; eesliini koridorides jätkub aupaistet kõigile. Kuid selle asemel, et meid ootuspärasel kombel neljandasse ümber tõsta, saatis Sharum Ka sinna Sharachi hõimu, määrates meile nende tavalise koha kümnendas.”

Jardir nägi, kuidas Kevera, Sharachi hõimu Damaji, pingule tõmbus, ent ta polnud kindel, kas põhjuseks oli häbi selle hõimu „tavalise koha” kuulsusetu maine pärast või muudatuse ootamatu iseloom.

Jardir piilus Damaji’ting’ide poole, aga nende nägusid polnud näha ning ta ei teadnud, milline neist kuulub Sharachi hõimu. See polnudki tähtis; ükski ei näidanud välja oma suhtumist tema sõnadesse.

„Sharachi mehed on vaprad sõdalased,” lisas ta. „Nad võtsid ülesande uhkusega vastu. Kuid Sharachi hõimul pole alagai’sharak’i jaoks just palju sõdalasi. Ka juhul, kui iga mees võitleks kahe eest,” ta heitis pilgu Keverale, „ja nõnda see ongi, neil napib ikkagi sõdalasi, et neljandat varitsuspesa täielikult mehitada.”

Sharachi Damaji noogutas ning Jardir hingas kergendatult.

„Ja mida teie tegite?” küsis Amadeveram.

Jardir kehitas õlgu. „Sharum Ka oli käsu andnud, niisiis järgisime seda.”

„Valevorst!” hüüdis Sharum Ka. „Sa lahkusid postilt, sina kaamelikuse sigitis!”

Solvang, mida keegi polnud söandanud kasutada sestsaadik, kui ta Hasiki alistas, vapustas Jardirit. Viivuks mõtles ta, kas söösta üle saali ja tappa see mees siinsamas, ehkki tõenäoliselt surmaksid Andrah’ kaardiväelased ta kiiresti. Kuid ta sõlmis solvanguga rahu ja see sai osakeseks temast, täites ta külmaverelise kõigutamatu vihaga.

„Me veetsime kümnendas pool ööd,” ütles Jardir, pööramata peadki, nagu poleks too mees üleüldse kõnelnud. „Vahimehed ei märganud meie koridoris ainsatki alagai’d, ega ka üheksandas või kaheksandas. Me ootasime sellegipoolest.”

„Valevorst!” karjus Sharum Ka uuesti.

Seekord pöördus Jardir lõpuks tema poole. „Kas te olite kohal, Esimene Sõdalane, et eitate minu sõnade õigsust? Kas te ülepea viibisite Labürindis?” Sharum Ka ajas silmad pärani, seejärel muutus ta ilme raevunuks. Need sõnad haavasid teda valusamalt, kui seda oleks suutnud ükski hoop.

Sharum Ka avas suu, et vastata, kuid Andrah tõi kuuldavale sisina. Kõigi pilgud pöördusid sinnapoole.

„Rahu, mu sõber,” lausus Andrah Sharum Ka’le. „Las ta räägib oma loo lõpuni. Sinule jääb viimane sõna.”

Jardir taipas nüüd jahmatusega, kui lähedased need mehed ikkagi on. Kumbki oli oma ametipalees elanud ligemale nelikümmend aastat. Jardir oli hellitanud mõningat lootust, et Andrah soovib Sharum Ka kohale kedagi tugevamat, aga ülemvaimuliku pundunud kere tekitas selles kahtlusi. Kui Andrah ise oli sõdalaste kombed unustanud, kas ta mõistab siis oma ustava Sharum Ka sellesama süü eest hukka?

„Kõlas sarvehüüd, mis kutsus appi,” jätkas Jardir. „Kuna me istusime käed rüpes, siis ronisin müürile, et näha, kas õnnestub sellele vastata. Ent appikutse tuli neljandast koridorist ning nende ja meie vahele jäi mitu lahingut. Tahtsin juba alla Labürinti laskuda, kui vahimees, kelle olin läkitanud, tuli tagasi uudisega, et Sharachi mehed on hädas ega pea siinilmas enam kaua vastu.”

Ta vakatas korraks. „Kõik dal’Sharum’id loodavad langeda Labürindis. Tosin sõdalast, kaks tosinat, ehk koguni sada öö jooksul – mis tähtsust sel on, kui me teeme Everami tööd?

Ning ometi on vahe, kas hukkuvad mehed või hukkub terve hõim. Kas minust oleks olnud auväärne kõrvalseisjaks jääda?”

„Sa ise ütlesid, et läbipääs oli tõkestatud,” märkis Amadeveram.

Jardir noogutas. „Aga minu vahimees jõudis ju kohale, pealegi mäletan ma siiani, kuidas me meestega nie’Sharum’itena müüripealseil lippasime. Ma küsisin endalt: Kas siis mees ei saa hakkama sellega, millega tuli toime poisike? Nõnda jooksimegi müüridel, palvetades Everami poole, et me hiljaks ei jääks.”

„Ja mida te saabudes eest leidsite?” küsis Amadeveram.

„Pooled Sharachi mehed olid rivist väljas,” lausus Jardir. „Võib-olla tosinkond seisis veel jalul, kõik samuti vigastatud. Nende vastas oli samasugune arv alagai’sid, ning kuna auk polnud enam riidega kaetud, oskasid deemonid seda vältida.”

Taas heitis Jardir pilgu Sharachi hõimu Damaji’le. „Järelejäänud mehed võitlesid öös vapralt. Sharach võitles Shar’Dama Ka enda kõrval, ja tema veri voolab endiselt nende soontes.”

„Ja edasi?” käis Damaji peale.

„Minu mehed ühinesid meie Sharachi vendadega ning me saime alagai’dest võitu, paisates nad auku ja näidates neile päikest.”

„Kõneldakse, et sa tapsid mitu tükki omaenese kätega,” lausus Amadeveram, hääles kõlamas uhkus, „kasutades ainuüksi sharusahk’i.”

„Sel kombel saatsin ma auku vaid kaks,” ütles Jardir. Ta teadis, et abikaasa põrnitseb loori taga pahaselt, aga ükskõik. Ta ei kavatsenud Damaji’le valetada ega võtta endale au, mis ei kuulunud õigusega talle.

„Siiski oli see paras vägitükk,” kostis Amadeveram. „Liivadeemon on inimesest mitu korda tugevam.”

„Sharik Horas veedetud aastad õpetasid mulle, et tugevus on suhteline,” vastas Jardir kummardades.

„See ei vabanda veel tema reetmist!” lõrises Sharum Ka.

„Kuidasmoodi ma reetsin?” küsis Jardir.

„Ma andsin käsu!” karjus Sharum Ka.

„Te andsite rumala käsu,” vastas Jardir. „Käsu, millega raiskasite oma parimate sõdalaste jõudu, määrates samal ajal Sharachi hõimu hävingule. Ja mina kuuletusin ikkagi!”

Ette astus Aleverak, Majah’ hõimu Damaji. Ta oli muldvana, koguni Amadeveramist eakam. Ta sarnanes odaga – peenike nagu pulk, aga ligi seitsmekümnele eluaastale vaatamata pikk ja sirge.

„Ma ei näe siin ühtegi reeturit peale sinu,” nähvas Aleverak Sharum Ka’le. „Sa peaksid seisma kõikide Krasia Sharum’ite eest, kuid tahtsid ohverdada Sharachi hõimu lihtsalt selleks, et võistleja tiibu kärpida!”

Sharum Ka astus sammukese Damaji poole, ent Aleverak ei taganenud, vaid marssis lähemale ja võttis sisse sharusahk’i asendi. Erinevalt Jardirist, kes oli tühipaljas kai’Sharum, tohtis Damaji Sharum Ka’le väljakutse esitada ja tolle tappa, avades sellega järglusküsimuse.

„Aitab!” karjatas Andrah. „Minge tagasi kohtadele!” Mõlemad mehed kuulasid sõna, langetades alandlikult pilgu.

„Ma ei luba teil oma trooniruumis võitlema hakata nagu… nagu…”

„Mehed?” lõpetas Inevera tema lause.

Naise jultumus pani Jardiri köhima, kuid Andrah üksnes põrnitses ega kõssanudki seepeale.

Andrah ohkas, näol väga väsinud ilme, ning Jardir nägi, kuidas aastate koorem teda rõhus. Andku Everam, et mina sureksin noorelt, palvetas ta endamisi.

„Ma ei näe siin eksimust,” lausus Andrah viimaks. Ta heitis Majah’ hõimu esindajale kaaluka pilgu. „Mõlemad käitusid õigesti. Sharum Ka andis käsu nagu kord ja kohus, ja kai’Sharum langetas lahingumöllus vajaliku otsuse.”

„Ta solvas mind minu meeste kuuldes!” hüüdis Sharum Ka. „Juba selle eest oleks mul õigus ta tappa lasta.”

„Palun vabandust, Sharum Ka, aga nii see pole,” parandas Amadeveram. „Solvang annab sulle õiguse ta ise tappa, kuid sa ei tohi käskida seda teistel teha. Kui sa oleksid nõnda talitanud, ei oleks siin midagi arutada. Kas tohib küsida, miks sa teda ei tapnud?”

Järgnes vaikus, kui Sharum Ka meeleheitlikult vastust otsis. Inevera müksas oma meest õrnalt.

Jardir piilus tema poole. Kas me pole juba võitnud, küsis ta pilguga, aga naise silmad vastasid talle karmilt.

„Sellepärast, et ta on argpüks,” kuulutas Jardir. „Liiga nõrk, et valget turbanit kaitsta, peidab ta end palees ja saadab teisi enda asemel võitlema, oodates surma nagu mõni khaffit, selle asemel et Labürindis Sharum’i kombel ise surma otsida.”

Sharum Ka pungitas silmi ja kiristas hambaid ning veresooned tõusid ta näol ja kaelal teravalt esile. Jardir tõmbus pingule, arvates, et mees hüppab talle kohe kallale. Vaimusilmas kujutles ta, kuidas vanameest tappa.

Aga selleks polnudki tarvidust, kuna Sharum Ka kahmas kätega rinnast ja kukkus põrandale, tõmmeldes vahutava suuga, enne kui jäi liikumatult lamama.

„Sa teadsid, et niiviisi läheb,” süüdistas Jardir, kui nad kahekesi jäid. „Teadsid, et kui ma teda küllalt raevu ajan, ütleb ta süda üles.”

Inevera kehitas õlgu. „Mis siis, kui teadsingi?”

„Loll naine!” karjus Jardir. „Mehe seesuguses tapmises pole mingit au!”

„Ole oma sõnadega ettevaatlik,” hoiatas Inevera sõrme viibutades. „Sa ei ole veel Sharum Ka ega saagi ilma minuta selleks.”

Jardir põrnitses pahaselt, naise sõnade üle aru pidades. Kas tema saatus oli tõusta Sharum Ka’ks? Ja kui nõnda, kas saatust sai siis muuta? „Mul veab, kui ma pärast seda kai’Sharum’ikski jään,” ütles ta. „Ma tapsin Andrah’ sõbra.”

„Tühi jutt,” vastas Inevera nurjatult naeratades. „Andrah on… järeleandlik. See post on nüüd vaba ning isegi Majah’ hõim tunnustab sinu väljateenitud aupaistet. Ma veenan teda, et tema jaoks on ainuvõimalik sind sellele kohale määrata.”

„Kuidas?” küsis Jardir.

„Jäta see minu hooleks,” lausus Inevera. „Sinul on teisi muresid. Kui Andrah asetab sulle pähe valge turbani, pead sa otsekohe tegema avalikult ettepaneku, et võtad ühtsuse märgiks igast hõimust endale viljaka naise.”

Jardir ei uskunud oma kõrvu. „Segada Kaji, esimese Päästja verd vähemate hõimudega?”

Inevera tonksas talle vastu rinda. „Kui sa lõpetad narrimängu ja käitud, nagu sulle öeldakse, saab sinust Sharum Ka. Kui sinu järeltulijatel on sidemed kõikide hõimudega…”

„Siis ühineb Krasia nagu ei kunagi varem,” taipas Jardir. „Ma võiksin paluda Damaji’sid, et nemad mulle mõrsjad välja valiksid,” arutles ta. „Sellega saavutaksin nende soosingu.”

„Ei,” ütles Inevera. „Jäta see minu hooleks. Damaji’d valivad vastavalt poliitikale. Alagai hora valib Everami tahte järgi.”

„Alati need luud,” pomises Jardir. „Kas ka Kaji ise pidi nende tahtmist täitma?”

„Kaji oligi see, kes meile ennustusloitsud andis,” lausus Inevera.

Järgmisel päeval leidis Jardir end taas kord Andrah’ troonisaalist. Damaji’d pomisesid isekeskis, kui ta sisenes, ning Damaji’ting’id jälgisid teda läbitungimatul pilgul nagu ikka.

Andrah istus troonil, keerutades käes Sharum Ka valget turbanit. Riide alla jääv teras helises kõlavalt, kui Andrah seda oma pika värvitud küünega nipsutas.

„Sharum Ka oli suur sõdalane,” lausus Andrah, otsekui tema mõtteid lugedes. Ta tõusis troonilt ja Jardir laskus sedamaid põlvili, toetades käed alandlikult põrandale.

„Jah, Teie Pühadus,” ütles ta.

Andrah viipas tõrjuvalt käega. „Sa muidugi ei mäleta teda sellisena. Kui sina bidot kandma hakkasid, oli temal juba rohkem eluaastaid, kui saab osaks enamikule Sharum’eile, ja ta ei suutnud enam alagai’dega noore mehe kombel vastamisi seista.”

Jardir langetas pea.

„Noortel on paha komme arvata, et mehe väärtus peitub vaid tema käsivarre jõus,” jätkas Andrah. „Kas sa mõistaksid mindki sel viisil hukka?”

„Palun vabandust, Teie Pühadus,” lausus Jardir, „aga teie ei ole Sharum. Sharum’id on teie käsivars öös ning see käsivars peab olema tugev.”

Andrah uratas. „Julge,” nentis ta. „Ehkki mees, kes võtab endale naiseks dama’ting’i, ei saagi vist muud olla.”

Jardir vaikis.

„Sa püüdsid teda meelitada sind ründama,” ütles Andrah. „Kahtlemata arvates, et nõnda peakski üks vapper mees surema.”

Jardir vaikis endiselt.

„Aga kui ta oleks sind rünnanud, siis oleks ta näidanud, et on lollpea,” märkis Andrah. „Ja Everam ei kannata lollpäid.”

„Jah, Teie Pühadus,” sõnas Jardir.

„Ja nüüd on ta surnud,” lausus Andrah. „Minu sõber, mees, kes näitas päikest lugematule hulgale alagai’dele, suri häbiga põrandal, kuna sina ei osutanud talle väärilist lugupidamist!”

Jardir neelatas ägedalt. Andrah paistis olevat valmis teda lööma. Asjad ei arenenud sugugi Inevera lubadust mööda, ja tähelepanuväärsel kombel puudus naine pealtvaatajate seast. Tema pilk otsis saalist tuge, kuid Damaji’de silmad olid maas, sellal kui Andrah rääkis, ning Damaji’ting’id vahtisid teda, nagu oleks ta mõni putukas.

Andrah ohkas justkui õhust tühjenedes, paterdas tagasi trooni juurde ja võttis raskelt istet. „Mulle teeb haiget, et elus säärase aupaiste saavutanud mees pidi surema teotatuna. Minu süda kisendab kättemaksu järele, ent Sharum Ka on paraku surnud ning ma oleksin narr, kui ei teeks välja tõsiasjast, et esimest korda mitmesaja aasta jooksul on Damaji liikmed ühel meelel küsimuses, kellest võiks saada tema järglane.”

Jardir heitis Damaji’dele uuesti pilgu. Võib-olla kujutas ta seda ette, kuid tundus, et Amadeveram noogutas talle lühidalt.

„Sina oled nüüd Sharum Ka,” lisas Andrah järsult. „Öö kuulub sulle.”

Jardir toetas käed maha ja kummardas põlvedel ettepoole, surudes lauba vastu paksu punutud trooniesist vaipa. „Minust saab teile öös tugev käsivars,” tõotas ta.

„Avalik teadaanne järgneb täna õhtul Sharik Horas,” ütles Andrah. „Sa võid minna.”

Jardir puudutas otsaesisega veel kord põrandat, tuletades meelde Inevera juhtnööre. Damaji’d olid juba omavahel pomisema hakanud. Kui ta tahab kõnelda, siis tuleb seda teha praegu.

„Teie Pühadus,” alustas ta ja nägi, kuidas Andrah ärritunult pilgu uuesti temale pööras, „ma palun teie ning samuti Damaji liikmete õnnistust, et tohiksin Sharum’ite ühtsuse tõenduseks võtta igast hõimust endale viljaka naise.”

Andrah tegi suured silmad, ja Damaji’d niisamuti. Koguni Damaji’ting’id nihelesid, näidates ühtäkki välja huvi.

„See on küll tavatu palve,” sõnas Andrah viimaks.

„Tavatu?” nõudis Amadeveram. „See on ennekuulmatu! Sa oled Kaji hõimust! Ma ei kavatse õnnistada sinu pulmi mingisuguse…”

„Sina ei peagi seda tegema,” katkestas Aleverak avalalt naeratades. „Mina olen rõõmuga nõus kombetalituse läbi viima, kui Sharum Ka peaks endale Majah’ naist soovima.”

„Sa lahjendaksid rõõmuga Kaji hõimu puhast verd, selles ma ei kahtle,” urises Amadeveram, kuid Aleverak ei läinud õnge, vaid üksnes muheles.

„Minagi õnnistan pulmi mõne Sharachi hõimu tütrega,” kuulutas Kevera, Sharachi Damaji. Viivu pärast järgisid ülejäänud Damaji’d eeskuju, kõik ihaldasid saada Esimese Sõdalase õukonnas püsivat hääleõigust.

„Te ometi ei anna selleks luba!” hüüdis Amadeveram, pöördudes Andrah’ poole.

„Mina olen Andrah, mitte sina, Amadeveram,” lausus Andrah. „Kui Sharum Ka tahab ühtsust ja Damaji’d on nõus, siis ei näe ma põhjust keelduda. Nagu mina, nii lakkab ka Esimene Sõdalane turbanit kandes kuulumast hõimu.”

Esimest korda pöördus ta Jardiri nähes Damaji’ting’e silmitsema. „See küsimus jääb pigem naiste kui esimese odakandja valdkonda,” ütles ta, ühtegi naist täpsemalt kõnetamata. „Mida kostavad ettepaneku peale Damaji’ting’id?”

Naised pöörasid meestele selja ja kogunesid kobarasse, nende summutatud sosinast oli võimatu aru saada. Mõne hetkega olid nad lõpetanud ja pöördusid uuesti Andrah’ poole.

„Damaji’ting’id kiidavad heaks,” kuulutas üks neist.

Amadeveram põrnitses süngelt ning Jardir teadis, et oli vaimuliku võibolla jäädavalt oma vaenlaseks teinud, aga enam polnud midagi parata. Tal oli juba kolm Kaji päritolu naist, tema Jiwah Ka kaasa arvatud. Sellest peab piisama.

„Asi on siis otsustatud,” lausus Aleverak. „Minu enda pojatütar on alles neliteist, Sharum Ka, imeilus ja pole meest tunda saanud. Ta sünnitab sulle tugevaid poegi.”

Jardir kummardas sügavalt. „Palun vabandust, Damaji, ent pruutide valimine jäägu minu Jiwah Ka hooleks. Ta küsib nõu alagai hora’lt, et igal liidul oleks kindlasti Everami õnnistus.”

Damaji’ting’id hakkasid jälle sumisema ning lai naeratus haihtus kohe Aleveraki, nagu ka paljude teiste Damaji’de näolt. Kuid nõusolekut tagasi võtta oli juba hilja. Amadeverami põrnitsuse asendas ülbelt rahulolev ilme.

„Aitab mõrsjajutust!” käratas Andrah. „Sa said oma õnnistuse, Sharum Ka. Mine nüüd ja ära sega rohkem minu õukonda!”

Jardir kummardas ja lahkus.

„Oled sa peast põrunud?” nõudis Amadeveram. Jardir polnud veel Andrah’ paleest väljas, kui eakas Damaji talle järele jõudis, tirides ta eraviisiliselt ühte tuppa.

„Loomulikult mitte, mu Damaji,” vastas Jardir.

„Paistab, et „sinu” Damaji olen ma veel vaid paar tundi,” ütles Amadeveram.

Jardir kehitas õlgu. „Ma allun endiselt Damaji nõukogule, kus kõneleb ka teie hääl. Aga Sharum Ka’na pean ma esindama kõikide hõimude sõdalasi.”

„Sharum Ka ei esinda sõdalasi, ta valitseb neid!” karjus Amadeveram. „See, et sa oled Kaji päritolu, tõestab, et Kaji võim on Everamile meeltmööda. Sa ei tohi seda hullumeelset plaani ellu viia.”

„Kogu Krasia huvides tuleb mul seda teha ja ma teengi,” lausus Jardir. „Minust ei saa sulle viimase Sharum Ka kombel nõrguke ettur. Et tugevad olla, vajavad sõdalased ühtsust. Nende kõigiga üheks saamine on ainuke viis, kuidas muuta nad ustavaks.”

„Sa keerad omaenese hõimule selja!” röökis Amadeveram.

„Ei, ma lihtsalt pöördun näoga teiste poole,” vastas Jardir. „Ma palun sind, pöördu koos minuga.”

„Näoga oma verivaenlaste poole?” ütles Amadeveram pahviks löödult. „Pigem sureksin häbist!”

„Kaji ajal olid kõik üksainuke hõim,” tuletas Jardir talle meelde. „Meie verivaenlased on ühtlasi meie veri.”

„Sina ei ole Kaji verd,” sõnas Amadeveram, sülitades Jardiri jalge ette. „Shar’Dama Ka veri on sinu soontes kaamelikuseks muutunud.”

Jardiri nägu tumenes ning viivu pidas ta aru, kas mitte teist rünnata.

Amadeveram oli sharusahk’i suurmeister, kuid Jardir oli noorem, tugevam ja kiirem. Ta võiks vanamehe tappa.

Ent ta polnud veel Sharum Ka. Amadeverami tapmine üksnes rikuks Inevera plaanid ja läheks talle maksma Odatrooni.

Kas minu osaks on alati saavutada edu uhkuse hinnaga, küsis ta endalt.

„Sharum Ka on surnud!” hüüdis Andrah Sharik Horasse kogunenud sõdalastele. Suure templi pingiridu täitvad Sharum’id vastasid uudisele ulgumisega, kolkides suurt lärmi tehes odadega vastu kilpe, mis pidi kuulutama Esimese Sõdalase Everami juurde minekut.

„Aga meie ei taandu öö ees nagu põhjamaa asukad!” hõiskas Andrah, kui kära vaibus. „Me oleme krasialased! Shar’Dama Ka enda veri! Ja me võitleme, kuni Päästja pöördub tagasi või kuni oda langeb viimase nie’Sharum’i käest ja Krasia mattub liiva alla!”

Sõdalased huilgasid seepeale, viibutades odasid.

„Ja nõnda olen ma valinud uue Sharum Ka alagai’sharak’i juhtima,” kõneles Andrah. „Kui ta oli nie’Sharum, sai temast Nie Ka ja ta seisis müüridel kaheteistkümneaastaselt, kõige nooremana viimase saja aasta jooksul! Ta polnud seal veel poolt aastatki, kui püüdis võrguga kinni tuuledeemoni, kes oli tapnud tema vahimehe ja paisanud tema meistri pikali. Selle eest toodi ta Kaji paviljoni, kõige nooremana Naasmisest saadik! Esimesel ööl pidas ta alagai’sharak’i nii hästi, et saadeti Sharik Horasse, kus ta õppis viis aastat koos dama’dega, tõmmates oma esimese musta rüü selga juba kai’Sharum’ina – kõige noorema seesugusena Päästja aegadest peale!”

Kaji meeste hulgas, kes Jardiri saavutusi hästi teadsid, kõlas pomin. Andrah vaikis viivu, et lasta elevusel levida, ja jätkas siis. „Kaks ööd tagasi juhtis ta oma sõdalased julgesti appi Sharachi hõimule, keda ähvardas täielik häving, ja tappis alagai’sid paljaste kätega, sellal kui mehed alles odasid valmis panid!”

Pomin kasvas üle suminaks. Nüüdseks ei leidunud Krasias enam ühtegi meest, naist ega last, kes polnuks seda lugu kuulnud.

„Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji, tule ja seisa Pealuutrooni ette!” käskis Andrah ning sõdalased juubeldasid ja kolkisid odadega vastu kilpe, kui Jardir katmata päi nähtavale ilmus, seljas Sharum’i must rüü.

Inevera kõndis hääletult ta kõrval, kui ta Pealuutrooni juurde läks ja austuse märgiks kähku põlvitas, kummardades vaibani ja asetades Andrah’ Evejah oma lauba alla. Püha raamat oli kirjutatud dal’Sharum’i verega kai’Sharum’i nahast valmistatud pärgamendile, mis omakorda oli köidetud ühe Sharum Ka pargitud nahka. Kui ta peaks seda puudutades valetama, põletab see ta kolpa.

„Kas sa teenid kõikides asjades Everami?” küsis Andrah.

„Teenin, Teie Pühadus,” tõotas Jardir.

„Kas sinust saab öös Tema tugev käsivars, kes teeb au Sharik Hora troonidele?”

„Jah, Teie Pühadus.”

„Oled sa valmis võtma alagai’sharak’i enda hoolde, kuni Shar’Dama Ka tagasi tuleb või kuni sa sured?” küsis Andrah.

„Olen küll, Teie Pühadus.”

„Siis tõuse,” ütles Andrah, tõstes Sharum Ka valge turbani kõrgele, et kõik seda näeksid. „Öö ootab Sharum Ka’d.”

Jardir tõusis ning Andrah pöördus Inevera poole. Ta ulatas turbani naisele, kes pani selle Jardirile pähe.

Sharum’id möirgasid ja trampisid jalgu, ent Jardir vaevalt märkas seda. Miks ei pannud Andrah talle turbanit ise pähe, nagu komme ette nägi? Miks loovutas ta selle au Ineverale?

„Ära peesiskle aupaistes, hakka kõnelema,” sosistas Inevera, äratades ta mõtisklusest. Jardir võpatas ja pöördus seejärel näoga kogunenud Sharum’ite poole, keda oli ligi kuus tuhat oda. Veel hiljuti oli neid kümme tuhat, aga eelmine Sharum Ka oli eludega pillavalt ümber käinud. Jardir tõotas endamisi, et ei käitu samamoodi.

„Mu vennad öös,” lausus Jardir. „Praegu on Sharum’ite jaoks kuulsusrikas aeg! Ka iga Krasia hõim üksikuna paneb alagai’d hirmust värisema, aga üheskoos pole meile miski võimatu!”

Sõdalased möirgasid ning Jardir ootas, kuni nad vait jäid. „Siiski näen ma teid vaadates lahkhelisid!” hüüdis ta. „Majah’ mehed ei istu Kaji meestega samal pool vahekäiku! Jama mehed väldivad Khanjini mehi! Pole ühtegi hõimu, kes ei näeks siin ruumis oma vaenlasi! Me peaksime öös vennad olema, aga kas keegi on vabatahtlikult avaldanud soovi võidelda koos Sharachi meestega, kellest on suur osa hukkunud?”

Nüüd valitses vaikus, sõdalased ei osanud vastata. Nad teadsid, et ta räägib õigust, ent hõimude sügavast vihavaenust polnud kerge vabaneda, isegi kui seda tahta – ja vähesed tahtsid.

„Sharum Ka ei kuulu ametlikult ühtegi hõimu,” jätkas Jardir, „aga minu meelest on see hullemgi! Ilma hõimuta mees pole kellelegi ustav! Sest eks õpetab ju Evejah, et tõelise ustavuse otsustab veri. Ja seepärast,” ta viipas käega selja taha, kus Andrah ja Damaji’d troonidel istusid, „palusin ma meie juhtidelt luba saada veresugulaseks teie kõigiga.

Andrah’ õnnistusel,” kuulutas Jardir, „andsid Damaji’d nõusoleku, et ma võin igast hõimust võtta naiseks ühe viljaka tütre, kes sünnitab mulle poja – Sharum’i, kellele ma olen igavesti ustav.”

Järgnes jahmunud vaikus, siis vallandusid heakskiidumöirged kõigi hõimude suust peale Kaji. Nemad olid ilmselgelt arvanud, et Jardir jääb nende hõimule truuks, täpselt nagu eelmised Sharum Ka’d, õpetagu Evejah mida tahes.

Las mossitavad, mõtles Jardir. Labürindis võidan uuesti nende poolehoiu.

„Ja seega,” lõpetas ta, templitäit veel kord vaigistades, „kui minu Jiwah Ka pruudid välja valib, viivad Damaji’d läbi pulmatalituse.”

Aga nüüd astus ette Inevera, ilma et seda oleks varem kokku lepitud, üllatades Jardirit niisama palju kui Sharum’eid või kogunenud juhtegi. Kas ta kavatses kõnelda? Oli ennekuulmatu, et ükski naisterahvas, dama’ting või mitte, kõneleks Sharik Horas.

Ent Inevera näis olevat harjunud ennekuulmatult käituma.

„Viivitus pole vajalik,” lausus ta valjusti. „Sharum Ka mõrsjad astugu ette!”

Jardiri suu vajus ammuli. Naine oli talle juba mõrsjad välja valinud? Võimatu!

Kuid üksteist naist sammusid tõepoolest Sharik Hora vägeva altari juurde, põlvitades oma hõimude pahviks löödud Damaji’de ette. Neid nähes läks Jardiril südame alt õõnsaks.

Nad olid dama’ting’id, iga viimane kui üks.

Sharum Ka palee oli Kaji paleest väiksem, aga kui viimane majutas tosinaid kai’Sharum’eid, dama’sid ja nende perekondi, siis see palee oli ainuüksi Jardiri päralt. Talle meenusid aastad, mil ta magas räpasel riidetükil Kaji’sharaj’ poisse täis kivipõrandal, ning ta silmitses imetlevalt ümbritsevat hiilgust. Igalt poolt vaatasid talle vastu plüüsvaibad, samet ja siid. Ta sõi nii õrnadelt portselantaldrikutelt, et ei julgenud neid õieti puudutadagi, ning jõi kalliskividega ehitud kuldpeekrist. Ja purskkaevud! Krasias polnud miski veest väärtuslikum, ja ometi sulises värske voolav vesi koguni ta ema magamistoas.

Ta lükkas Qasha padjakuhilale pikali, tundes rõõmu neiu pehmete rindade õõtsest, mis olid läbipaistva särgikese all selgelt nähtaval. Tüdruku jalgu kattis seesama habras materjal, jättes raseeritud ja lõhnastatud suguosad paljaks. Neiule peale ronides täitis meest iha ning ta mõtles, et abielu kaheteistkümne dama’ting’iga polegi säärane vaev, nagu ta oli kartnud.

Sharachi päritolu Qasha oli Jardiri uutest naistest kahtlemata tema lemmik. Ilu poolest Ineveraga peaaegu võrdne, oli tüdruk kahtlemata kuulekam, iga hetk valmis rüüd seljast koorima. Tema kõht polnud veel kasvama hakanud, ent kuus nädalat pärast pulmi ootas ta juba poega – esimest, kelle uued mõrsjad Jardirile sünnitavad. Mees teadis küll, et peaks praegu kedagi teist võtma, täitma palee paisuvate kõhtudega, mis teda kindlalt hõimudega seoksid, kuid Qasha seisund üksnes piitsutas üles Jardiri iha tema järele. Ineveral näis olevat ükskõik. Dama’ting’idest Jiwah Sen’idega polnud ta hoopiski nii range, vaid lubas Jardiril neid soovi mööda magatada. Jardirile meeldis Qashat enda läheduses hoida, kuna tüdruk teenis teda, nagu üks korralik abikaasa pidigi.

Naerdes tõukas Qasha ta selili, istudes talle himuralt kaksiratsa otsa.

„Everami kontide nimel, naine!” hüüatas Jardir, ahmides õhku, kui neiu end tema peale langetas.

„Kas peaksin Sharum Ka juures patjadel häbelikult käituma?” küsis Qasha, ratsutades tal reite laksudes. „Alles eile õhtul kõneles Andrah ise aupaistest, mida sa pärast ametikõrgendust oled Labürindis saavutanud. On tõeline au sinu odale tuppe pakkuda.” Ta kummardus lähemale, liigutades end rütmiliselt.

„Naisterahvas võib korraga üsas kanda ka kaht last,” sosistas Qasha lõhnastatud suudluste vahele. „Ehk õnnestub sul minusse veel üks poeg külvata.” Jardir tahtis vastata, aga neiu itsitas ja summutas ta sõnad, andes talle lutsimiseks lopsaka rinna. Nad higistasid ja rassisid tükk aega, pidades ainsat lahingut, mis oli alagai’sharak’iga võrdväärne.

Kui nad olid lõpetanud, veeretas Qasha end tema pealt maha ja tõstis jalad üles, et mehe seeme välja ei valguks.

„Eile õhtul olid sa palees, kui ma videvikus lahkusin,” ütles Jardir hetke pärast.

Qasha vaatas talle otsa ning korraks virvendas neiu armsal näol hirm, enne kui selle asemele ilmus külm dama’ting’i mask, mida Jardir kohtas oma naiste juures alati, kui jutt läks millelegi muule peale armatsemise ja laste.

„Olin küll,” kinnitas tüdruk.

„Millal sa siis Andrah’d nägid?” küsis Jardir. „Lapseootel naistel, olgu nad või dama’ting’id, on keelatud õhtuti paleest lahkuda.”

„Ma eksisin,” ütles Qasha. „See oli mõnel teisel õhtul.”

„Millisel õhtul?” ei jätnud Jardir. „Millisel õhtul viisid sa minu sündimata poja ilma loata palee kaitsvast rüpest välja?”

Qasha tõusis istukile. „Ma olen dama’ting ega pea sulle…”

„Sa oled minu jiwah!” möirgas Jardir, pannes neiu vabisema. „Evejah ei tee dama’ting’idele erandeid, kui käsib abielunaistel sõna kuulata!” Oli küllalt halb, et Inevera seda püha seadust suva mööda rikkus, aga neetud, kõigile oma naistele ei kavatsenud Jardir samasugust võimu anda. Ta oli ikkagi Sharum Ka!

„Ma ei lahkunud loitsumärkide varjust!” karjatas Qasha ja sirutas käed välja. „Ma vannun!”

„Kas sa valetasid Andrah’ sõnade kohta?” küsis Jardir, pigistades sõrmed rusikasse.

„Ei!” hüüdis Qasha.

„Sel juhul käis Andrah siin, minu palees?” küsis Jardir.

„Palun, mul on keelatud sellest rääkida,” anus Qasha ja langetas alistuvalt pilgu.

Jardir kahmas tüdrukust karmilt kinni, sundides teda silma vaatama. „Minu käsk on sulle kõikidest keeldudest ülem!”

Qasha rabeles ja tõmbas end vabaks, kaotas tasakaalu ja kukkus põrandale. Ta puhkes nutma, kattis näo kätega ja värises. Ta jättis nii hapra ja hirmunud mulje, et mehe viha lahtus. Jardir põlvitas ja pani käed talle õrnalt õlgadele.

„Kõikidest minu naistest,” lausus mees, „oled sina mu lemmik. Ma ei palu sinult muud kui ustavust. Sa ei saa oma vastuse pärast karistada, vannun seda.”

Neiu vaatas talle suurte märgade silmadega vastu ning mees lükkas ta juuksed kõrvale, pühkides pöidlaga ta pisaraid. Tüdruk tõmbus eemale, pilk põrandal. Kui ta suu avas, oli tema hääl nii vaikne, et Jardir eristas vaevalt sõnu.

„Öösiti, kui isand viibib alagai’sharak’il,” ütles Qasha, „pole Sharum Ka palees kõik alati sugugi vagusi.”

Jardir neelas vihapurske alla. „Ja millal palee rahu järgmine kord häiritakse?”

Qasha raputas pead. „Ma ei tea,” niuksatas ta.

„Eks uuri siis luude käest järele,” käskis Jardir.

Neiu tõstis rabatult pilgu. „Seda ma ei või!”

Jardir urises, tema viha lõi jälle lõkendama, kui ta kirus endamisi päeva, mil oli dama’ting’idega abiellunud. Isegi kui Qasha poleks kandnud tema last, ei tohtinud Jardir teda lüüa ning tüdruk teadis seda. Nie sügavikus oli eraldi kiht meeste jaoks, kes peaksid mõnele dama’ting’ile viga tegema.

Kuid ehkki Jardir ei saanud oma naisi Evejah’ õpetust mööda korrale kutsuda, ei mõelnudki ta lasta endast üle trampida. Neiu hirmutamiseks oli teisigi viise.

„Sinu sõnakuulmatus tüütab mind, jiwah,” lausus ta. „Küsi luude käest järele või ma saadan Sharachi mehed esimesse koridori ning öö neelab su hõimu. Poisid heidetakse Hannu Pash’ist khaffit’itena välja ja naised jäävad kehvematele hõimudele hooradeks.” Loomulikult ei teeks ta midagi säherdust, kuid tüdruk ei pruukinud seda teada.

„Sa ei söandaks!” ütles Qasha.

„Miks peaksin austama sinu hõimu, kui sina keeldud austamast mind?” nõudis Jardir.

Qasha nuttis nüüd lahinal, ent sirutas sellegipoolest käe pungil musta viltkotikese järele, mida iga dama’ting kogu aeg kaasas kandis. Tema puhul oli see kinnitatud paljast pihta ümbritseva värvilistest helmestest vöö külge.

Talitusega juba harjunud Jardir tõmbas rasked sameteesriided ette, tõkestades vähimagi päikesevalguse, mis oleks võlujõu tühjaks teinud ja arbud kasutuks muutnud.

Qasha süütas küünla. Ta vaatas mehele hirmunud pilgul otsa. „Tõota mulle,” palus ta. „Tõota, et sa ei räägi Jiwah Ka’le iialgi, mida ma nüüd kohe teen.”

Ineverale. Jardir muidugi aimaski, et kui palees on teoksil intriig, siis on tema esimene naine sellega seotud, aga selle kuulmine haavas teda ometi. Ta oli nüüd Sharum Ka, kuid naine ei pühendanud teda endiselt plaanidesse.

„Tõotan Everami ja oma poegade vere nimel,” kinnitas Jardir.

Qasha noogutas ja heitis luud laiali. Jardir silmitses nende halvaendelist kuma ja kahtles esimest korda, kas need üldse on Everami hääl Ala peal.

„Täna öösel,” sosistas Qasha.

Jardir noogutas. „Pane kondid ära. Me ei räägi sellest rohkem.”

„Ja Sharachi hõim?” küsis Qasha.

„Ma poleks eladeski valanud raevu välja oma poja hõimu peale,” ütles Jardir, asetades käe neiu kõhule. Qasha ohkas ja toetas pea ta õlale, keha pingelangusest lõtv.

Kui päike oma päevase teekonna lõpetas, jättis Jardir Qasha padjaasemele magama ja tõmbas selga musta rüü ning pähe valge turbani. Ta võttis oma lemmikoda ja – kilbi ning läks trepist alla kai’Sharum’itega õhtust sööma.

Nad mekkisid vürtsiliha ja jõid külma vett, mille Jardiri ema, dal’ting’idest abikaasad ja õed olid lauale toonud. Tema dama’ting’idest kaasad kahtlemata luurasid varjude keskel, kuulates pealt, aga jiwah’d või mitte, lauas teenida ei suvatsenud nad kunagi. Ashan, tema vaimulik nõuandja, istus laua teises otsas tema vastas. Shanjat, kes oli Jardiri järel tõusnud tema vana üksuse kai’Sharum’iks, istus Jardiri paremal käel, ja Hasik, tema isiklik ihukaitsja, istus vasakul.

„Millised olid eile öösel meie kaotused?” küsis Jardir, kui nad teed rüüpasid.

„Kaotasime neli meest, Esimene Sõdalane,” ütles Ashan.

Jardir heitis talle üllatunud pilgu. „Kaji hõim kaotas neli meest?”

Ashan naeratas. „Ei, mu sõber. Krasia kaotas neli. Kaks sööda- ja kaks vahimeest. Dal’Sharum’id, kelle parim iga oli möödas ja kes läksid hiilgusesse.”

Jardir naeratas vastu. Sellest peale, kui temast sai Sharum Ka, olid öised kaotused kahanenud ning tapetud deemonite arv kasvanud.

„Ja alagai’d?” küsis ta. „Kui paljud nägid päikest?”

„Üle viiesaja,” vastas Ashan.

Jardir naeris. Tõeline arv oli küllap üle kahe korra väiksem, kuna kõikidel hõimudel oli kombeks tapetute hulgaga liialdada, aga sellegipoolest oli tegu ühe öö kohta tubli tööga, mida eelmise Sharum Ka ajal juba ette ei tulnud.

„Kaheksanda koridori hõimudel jäi aupaiste nägemata,” lausus Ashan. „Mõtlesime, kas jätta Labürindi väravad täna öösel kauemaks lahti, et tapmiseks jätkuks ikka piisavalt alagai’sid.”

Jardir noogutas. „Kümme minutit lisaaega. Kui sellest ei aita, pange homme veel kümme juurde. Täna öösel viibin ma müüridel, et vaadata üle uued skorpionid ja lingumasinad.”

Ashan kummardas. „Nagu Sharum Ka käsib.”

Pärast õhtusööki mindi Sharik Horasse, kus Damaji’d ülistasid nende edu ja õnnistasid eelseisva öö lahingut. Kui sõdalased Labürinti lahkusid, pidas Jardir oma kaks leitnanti kinni.

„Hasik, täna öösel kannad sina valget turbanit,” ütles Jardir.

Hasiki silmad lõid metsikult särama. „Nagu Sharum Ka käsib.” Ta kummardas.

„Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt!” lausus Ashan. „Lasta dal’Sharum’il etendada Sharum Ka’d on meie püha vande rikkumine!”

„Jamajutt,” kostis Jardir. „Evejah pajatab, et Kaji mängis sageli sääraseid mänge, kui ei tahtnud, et tema liikumisi teataks.”

„Andestust, Esimene Sõdalane,” vaidles Ashan, „aga teie ei ole Päästja.”

Jardir naeratas. „Seda ehk mitte. Kuid Shar’Dama Ka jättis meile Evejah’ selleks, et me sealt õpiksime.”

Ashan kortsutas kulmu. „Aga kui Hasik vahele jääb?”

„Ei jää,” kinnitas Jardir. „Kui ta kannab ööloori, ei tunne lingumasinate meeskonnad teda ära, sest nad on mind üldjuhul eemalt näinud. Seevastu Hasikit näevad müüripealsel kõik ning Sharum’itel pole mingit kahtlust, kas ma ikka viibisin täna öösel Labürindis.”

„Kui sa eksid, siis ta surmatakse,” hoiatas Ashan.

Jardir kehitas õlgu. „Hasik on tapnud sadu alagai’sid. Kui see on tema saatus, siis ärkab ta paradiisis.”

„Ma ei karda, Sharum Ka,” sõnas Hasik.

Ashan turtsatas. „Lollpead enamasti ei kardagi,” pomises ta. „Aga kuhu sa siis lähed,” küsis ta Jardirilt, „sellal kui teised arvavad, et oled müüril?”

„Nonoh,” ühmas Jardir, võttes Hasiki musta turbani ja sidudes loori näo ette, „jäägu see minu teada.”

Krasia kindluse tänavad olid öösel vaiksed, tõelised mehed olid viimseni lahingusse läinud ning naised, lapsed ja khaffit’i lihtrahvas viibisid Linnaaluses luku taga. Nagu kõigil linna paleedel, nii olid ka Sharum Ka paleel omaenda müürid ja loitsumärgid, selle keldrikorrustelt pääses mitmes kohas Linnaalusesse. Palee oli alagai’de eest kaitstud sama hästi kui iga teinegi, ja pealegi polnud Jardiri teada veel kunagi juhtunud, et mõni deemon oleks Krasia välismüürist läbi tunginud.

Jardir püsis varjus, must dal’Sharum’i rüü muutis ta pimeduses nähtamatuks. Isegi kui pealtnägijaid oleks olnud, poleks keegi tema möödumist märganud.

Tema palee väravad olid kinni, kuid nie’Sharum’ina veedetud aastad olid õpetanud teda mängleva kergusega müüridel ronima. Silmapilgu pärast laskus ta pimeduses juba teiselt poolt alla.

Kui ta üle õue palee poole läks, tundus kõik olevat korras. Üheski aknas ei põlenud tuld ning valitses vaikus. Siiski ei andnud Qasha sõnad talle rahu. Öösiti pole Sharum Ka palees kõik alati sugugi vagusi.

Jardir hiilis omaenese kodu pimedates koridorides hääletult nagu varas, kasutades kõiki oskusi, mida oli õppinud Labürindis alagai’sid varitsedes. Ühtegi eesriiet paigalt nihutamata käis ta ükshaaval läbi vastuvõtusaalid ja ootetoad – iga viimsegi koha, kuhu võinuks koguneda need, kes söandasid trotsida öist liikumiskeeldu –, ent ei leidnud sealt hingelistki.

Nii võiski arvata, mõlgutas ta. Kõik on end keldrikorrustele lukustanud, nagu seadus ette näeb. Sa olid narr, et tulid. Ashanil oli õigus. Sa mängid oma kohustustega, et rahuldada uudishimu. Mehed surevad öös, sellal kui sina luurad omaenese kodus.

Ta tahtis juba lahkuda, minna tagasi Labürinti, kui kuulis oma magamiskambrist mingit heli. Kui ta lähemale hiilis, muutus see valjemaks. Ta piilus eesriide tagant ja nägi magamistoa ukse ees seismas kaht kai’Sharum’it, kes kandsid Andrah’ kaardiväe valget särpi. Helid kõlasid selgemalt ning ta taipas, millega tegu.

Need olid Inevera karjatused.

Temas lahvatas raev, millesarnast ta poleks osanud ettegi kujutada. Taipamata, et on liikvele läinud, purustas ta rusikaga juba ühe kai’Sharum’i selgroo. Mees uratas, kuid jäi kähku vakka, varisedes põrandale, kus Jardir lömastas kannaga ta kõri.

Teine sõdalane pöördus vilkalt ümber, liikudes sujuvalt, nagu Sharik Horas treenitud Sharum’ilt võiski oodata, aga Jardiri raev ei tundnud piire. Sõdalane püüdis temast kinni kahmata, ent Jardir sukeldus ta väljasirutatud käte vahelt läbi mehe selja taha, haarates tal ühe käega lõuast ja teisega kuklast. Järsk nõksatus, ja mees kukkus surnult vaibale.

Jardir pöördus, virutades jalaga kõvasti vastu ust. See oli seestpoolt riivis, kuid ta kiristas üksnes hambaid ja virutas uuesti, lüües seekord ukse hingedelt maha, mispeale see prantsatas tuppa põrandale.

Avanev vaatepilt tarretas ta paigale, tal oli tunne, nagu oleks oda talle rinda puurinud. Ta oli arvanud, et Andrah surub Ineverat pikali, võttes naist väevõimuga, aga hoopis tema naine, alasti, ratsutas paksmaol niisama himuralt, nagu Qasha oli hommikul ratsutanud Jardiril. Andrah piilus hirmunult tema poole, kuid ei pääsenud Inevera pehme keha alt välja. Naine pööras pead ning raevunud Jardir polnud kindel, kas ta kujutas seda ette või võbeles Inevera suunurkades tõepoolest kerge irve abikaasa üle, kellelt oli võetud viimnegi auraasuke.

Kui enne hõõgus Jardiri raev nagu sepaahi, siis nüüd oli sellest saamas Nie sügaviku viies kiht. Ta marssis seinaraami juurde, valides sealt lühikese torkeoda. Kui ta ümber pöördus, oli Andrah Inevera alt vabaks rabelnud. Mees seisis alasti Jardiri magamiskambris, lõtv riist peaaegu peidus tohutu kõhu voltide all. See pilt täitis Jardiri tülgastusega.

„Pea kinni! Ma käsin!” karjus Andrah ründavale Jardirile, ent viimane ei teinud väljagi, vaid äigas talle oda tömbi tagumise otsaga vastu lõugu.

„Selles asjas ei saa isegi sina abikaasat keelata!” hüüdis Jardir, kui Andrah maha kukkus. „Täna öösel teen ma Krasiale teene!” Ta tõstis oda, et mees läbi torgata.

Inevera kahmas ta käsivarrest. „Lollpea!” kisendas naine. „Sa rikud kõik ära!”

Jardir pöördus ja lõi Ineverale käeseljaga näkku, paisates naise eemale. „Ära muretse, truudusetu jiwah,” ütles ta, vaadates uuesti Andrah’ poole. „Minu oda leiab peagi ka sinu.”

Ta tõstis jälle oda ja Andrah kriiskas, ent siis muutus kõik oranžiks ja punaseks ning Jardirit tabas uskumatult tugev hoop, mis lennutas ta ohvrist kaugemale. Raskesse sõdalaserüüsse õmmeldud põletatud savist plaadid pehmendasid lööki üksjagu, aga kui ta vastu seina põrganult toibus, avastas ta, et rüü on leekides. Röögatusega kiskus ta selle seljast.

Ta vahtis Ineverat, kes hoidis käes sedasama tuledeemoni kolpa, mis oli naisel kaasas nende esimesel kohtumisel Sharik Horas. Inevera seisis vähimagi häbita kahe mehe ees alasti, teades, et veel praegugi pole tema ilule võrdset. Viha ja erutus kobrutasid Jardiris, heideldes ülevõimu pärast.

„Lõpeta see rumalus!” nähvas naine.

„Sinu korraldusi ma enam ei kuula,” vastas Jardir. „Põleta kas või terve palee, kui soovid, aga ma tapan selle paksu sea ikkagi ja võtan sind tema laibal!” Andrah niutsatas, kuid Jardiri lõrin vaigistas ta.

Inevera isegi ei võpatanud, vaid tõi teise käega lagedale väikese eseme. See meenutas söekamakat, kuni sellesse uuristatud loitsumärk loitvele lõi ning Jardir taipas, et seegi on alagai hora. Mustaks tõmbunud luutükk pragises ning sellest kargas Jardiri pihta hõbedane välgunoole sarnane võluvägi.

Jardir kerkis õhku ja paisati vastu seina, tema keha raputas kirjeldamatu piin. Ta proovis sellega rahu sõlmida, ent valu lõppes sama äkki, nagu algaski, jättes endast maha üksnes halvava õudustunde. Ta pöördus uuesti Inevera poole, kuid naine tõstis jälle kivi ning välk sähvatas teist korda, ja kolmandatki, kuna ta end ikka veel püsti ajas. Kolmandalgi korral üritas ta tõusta, aga käed-jalad ei kuulanud sõna, lihased tõmbusid isetahtsi krampi.

„Viimaks me mõistame teineteist,” lausus Inevera. „Mina olen Everami tahe, ja sinul oleks targem loobuda vastuhaku mõtetest. Kui selle paksu sea magatamine hankis sulle valge turbani, siis peaksid sa mind eneseohverduse eest tänama, mitte püüdma kõike vussi keerata!”

„Paksu sea?!” nõudis Andrah, ajades end lõpuks jalule. „Ma olen…!”

„… elus, sest mina tahtsin nii,” ütles Inevera, tõstes deemonikolba. Selle lõugade vahelt nilpsasid leegid, pannes Andrah’ kahvatama.

„Mul oli vaja, et sa Jardirit toetaksid, kuni ta võidab Sharum’ite ja ülejäänud hõimude Damaji’de poolehoiu,” kõneles naine, „aga nüüd, mil Qasha ootab last, peavad kõik Sharum’id teda oma vennaks nii öös kui ka päevaajal. Enam sa temast ei vabane.”

„Ma olen Andrah!” karjus mees. „Mul tarvitseb ainult kätt viibutada, et see palee maatasa tehtaks!”

Inevera naeris. „Sel juhul algaks kodusõda. Ja kui sul ka õnnestuks Ahmann tappa, kuidas jääb siis tema naistega, dama’ting’idega? Kas sa vägistad ja mõrvad nad, nagu on kombeks? Evejah ei jäta kahtlust, milline saatus ootab neid, kes söandavad mõnele dama’ting’ile viga teha.”

Andrah põrnitses süngelt, oskamata midagi kosta.

„Taeva väravad on suletud,” lausus naine, tõmmates õlgadele siidrüü, et oma alastus kinni katta. „Ehk avanevad need järgmine kord jälle, kui mul on sinult mõnd otsust tarvis, aga võib-olla saadan Ahmanni, et ta selle sinu verega valmis kirjutaks. Seni kasi oma kärbunud vana odaga tagasi enda paleesse.”

Andrah ei vaevunud riidessegi panema, vaid korjas rõivad sülle ja sibas toast minema.

Inevera lähenes Jardirile, põlvitades abikaasa kõrvale. Deemoniluu kamakas, mida ta oli välkude pildumiseks kasutanud, lagunes tuhaks, mille ta peopesalt lõbustatult maha pühkis. „Sa oled tugev,” kiitis ta. „Vähesed mehed suudaksid üheainsagi tabamuse järel tõusta, kolmest rääkimata. Kui täna öösel uue valmistan, pean võtma suurema luu.”

Ta sirutas käe, silitades mehe juukseid ja hellitades ta nägu. „Ah, mu arm,” sõnas ta kurvalt, „kuidas ma soovin, et sa poleks seda näinud.”

Jardir püüdis liigutada keelt, mis tundus olevat nii paistes, et täitis lausa terve suu. „Miks?” krooksatas ta viimaks vaevaliselt.

Inevera ohkas. „Andrah tahtis sind hukata, kuna sa tema sõbra nii autul kombel tapsid. Ma tegin mis tarvis, et päästa su elu ja sind võimu juurde aidata. Aga ära muretse. Varsti saabub päev, mil tema troon kuulub sulle, ning sel päeval võid sa tema meheriista ise küljest lõigata.”

„Kas…” alustas Jardir, suutmata edasi rääkida. Ta neelatas ägedalt, üritades keelt süljega niisutada, kuid seegi näis olevat võimatu.

Inevera tõusis ja tõi talle vett, kallates seda ta huultele ja masseerides ta kurku, et ta neelata saaks. Naine kuivatas ta suu oma siidrüü hõlmaga, paljastades ühe rinna. Mees imestas, kuidas ta võis seda naist praegugi ihaldada, aga just nõnda see oli.

„Kas sa teadsid, et see niimoodi läheb,” küsis ta, „kui lasid mul Sharum Ka tappa?” Taas tegi ta katset käsi-jalgu liigutada, ja taas ei kuulanud need sõna.

Inevera ohkas jälle. „Sa oled elanud vaid kakskümmend talve, mu arm, ning isegi sina mäletad aega, kui Krasias oli kümme tuhat dal’Sharum’it. Damaji vanimad liikmed mäletavad, kui neid oli kümme korda nii palju, ning muistsete ürikute järgi oli meid enne Naasmist miljoneid. Meie rahvas hukkub, Ahmann, kuna tal puudub juht. Tugev Sharum Ka, võimukas Andrah – sellest ei piisa. Vaja läheb Shar’Dama Ka’d, enne kui Nie pillutab viimasedki meist liivadele laiali.”

Inevera vakatas, pöörates pilgu kõrvale, ning paistis järgmisi sõnu hoolega kaaluvat. „Tookord esimesel õhtul ei küsinud ma arbudelt, kas me näeme sinuga veel,” tunnistas ta. „Ma küsisin, kas Krasias leidub mõni mees, kes suudaks meid kurnatusest välja tuua ja uuesti hiilgusele juhtida, ning mulle vastati, et aastate pärast leian ma Labürindis nutmas ühe poisi.”

„Mina olengi Päästja?” küsis Jardir, hääl kare ja uskmatu.

Inevera kehitas õlgu. „Arbud ei valeta, kuid nende tõde pole ka lõplik. On olemas tulevik, kus inimesed peavad sind selleks ja ühinevad sinu toetuseks, ning tulevik, kus nad ühinevad kellegi teise toetuseks või ei ühine üldse.”

„Mis kasu neist luudest siis on?” küsis Jardir. „Kui see on inevera, siis otsustab ju saatus.”

„Saatust, nagu sina seda mõistad, pole olemas,” väitis Inevera, „kui välja arvata, et Sharak Ka, viimne lahing, on peagi tulekul. Me ei söanda lasta tulevikul omasoodu kujuneda. Ma hoidsin sul silma peal sestsaadik, kui sa hakkasid bidot kandma, mu kallis. Sina oled Krasia pääsemislootus ning ma kavatsen sind kõigiti aidata, isegi kui pean selleks teotama oma keha või koguni sind ennast.”

Jardir vahtis teda pärani silmi. Käed-jalad vedasid teda endiselt alt, ja nüüd polnud tal ka sõnu. Inevera kummardus ja suudles pehmete jahedate huultega ta laupa. Naine tõusis, vaadates nukralt pealt, kuidas ta abituna põrandal rapsis.

„Kõik, mis ma teen, on sinu ja Sharak Ka heaks,” lausus ta ning väljus toast.