Читать книгу Kõrbeoda - Peter V. Brett - Страница 7

308 pN

Abbani ellujätmise eest piitsutati Jardirit alagai sabaga, mille kidad kiskusid ta seljalt liha, ning päevad ilma söögita olid rängad, ent ta sõlmis oma karistusega rahu nagu valuga ikka. Sellel polnud tähtsust.

Ta oli võrguga kinni püüdnud alagai.

Teised sõdalased olid tuuledeemonil tiivad küljest lõiganud ja vangistanud eluka loitsuringi päikest ootama, aga Jardir oli peletise alla toonud ning kõik teadsid seda. Ta pani tähele ülejäänud nie’Sharum’ite imetlevaid pilke ning dal’Sharum’ite tõrksat lugupidamist. Koguni dama’d vahtisid teda, kui arvasid, et keegi ei näe.

Neljandal päeval suundus Jardir näljast nõrgana kördisappa. Kahtlane, kas ta oleks jaksanud kõige hädisemategi poistega kakelda, kuid siiski sammus ta sirge seljaga oma tavapärasele kohale järjekorra etteotsa. Teised taganesid, silmad aukartlikult maas.

Ta sirutas parajasti kausi välja, kui Qeran ta käsivarrest kinni võttis.

„Täna sa körti ei söö,” ütles meister. „Tule kaasa.”

Jardiril oli tunne, nagu küünistaks tema kõhtu seestpoolt mõni liivadeemon, kuid ta ei kaevanud, vaid ulatas oma kausi ühele teisele poisile ja järgnes meistrile läbi laagri.

Kaji paviljoni poole.

Veri kadus Jardiri näost. See polnud võimalik.

„Kolmesaja aasta jooksul pole ükski sinuvanune poiss sõdalaste paviljoni pääsenud,” lausus Qeran justkui ta mõtteid lugedes. „Minu meelest oled sa liiga noor ning see võib sulle surma tuua ja olla Kaji hõimu jaoks kohutav raiskamine, aga seadus on seadus. Kui poiss püüab müüril võrguga kinni oma esimese deemoni, kutsutakse ta pidama alagai’sharak’i.”

Nad astusid telki ning tosinad mustas rüüs kogud pöördusid teda silmitsema, enne kui uuesti sööma hakkasid. Neid teenisid naisterahvad, kuid Jardir ei olnud varem näinud ühtegi naist, keda poleks pealaest jalatallani katnud paks must riie. Siinsete naiste loorid olid peened ja erksavärvilised, poolläbipaistvad rõivad liibusid pehmetele kumerustele. Nende käsivarred ja kõhud olid paljad, kui kalliskividega ehted välja arvata, ning pikad lõhikud pantaloonide külgedel paljastasid saledaid sääri.

Jardir tundis, kuidas ta nägu vaatepildi peale õhetama lõi, ent kellegi teise meelest ei paistnud siin midagi vääriti olevat. Üks sõdalane piidles hetke teda parajasti teenivat naist, asetas siis lihavarda käest ja kahmas naisest kinni, heites ta endale õlale. Naine naeris, kui mees tassis ta eesriidega varjatud, kirevaid patju täis ruumi.

„Sinulgi on selleks õigus, kui sa tänase öö üle elad,” kuulutas Qeran. „Kaji hõim vajab uusi sõdalasi. Meeste kohus on neid sigitada. Kui näitad end heast küljest, võid ehk välja teenida abikaasa, kes hakkab sinu kodu hoidma, aga kõigilt dal’Sharum’eilt oodatakse, et nad teeksid ka oma hõimu jiwah’Sharum’eile lapsi.”

Selline paljastavates riietes naiste hulk lõi Jardiri pahviks ning ta uuris nende noorukesi nägusid, pooleldi kartes siit eest leida oma õdesid. Kui meister viis ta suure laua äärde padjale istuma, oli ta keeletu.

Nii palju toitu polnud ta eladeski näinud. Datlid ja rosinad ja riis ja vürtsitatud lambaliha vardad. Kuskuss ja viinapuulehtedesse keeratud aurav liha. Kõht korises, teda kimbutasid nälg ja iha.

„Söö kõht täis ja puhka,” soovitas Qeran. „Täna õhtul kuulud sa meeste hulka.” Ta patsutas Jardirile õlale ja lahkus telgist.

Jardir sirutas ettevaatlikult käe lihavarda järele, ent üks käsi napsas selle kiiresti ära. Pilguga süüdlast otsides leidis ta vastu vaatamas Hasiki.

„Tookord öösel sul vedas, rott,” lausus Hasik. „Parem palveta Everami poole, sest tühipaljast vedamisest ei piisa, et elada üle öö Labürindis.”

Jardir läks koos teiste sõdalastega Sharik Horasse, et Damaji’d neid enne öist lahingut õnnistaksid. Ta polnud varem kangelaste kontide templis sees käinud ning sealne vaatepilt ületas kõik selle kohta kujutletu.

Sharik Hora sisemus oli üleni ehitatud alagai’sharak’is langenud dal’-Sharum’ite pleegitatud ja lakitud luudest. Vägeval altaril olid Damaji’de kaheteistkümne tooli jalgadeks säärekondid, mis toetusid sõdalaste jalalabadele. Käetoed olid kord viibutanud deemonite soo vastu oda ja kilpi. Toolipõhjad olid läikima löödud ribid, mis kord varjasid kangelaste südameid. Seljatoed olid valmistatud öös sirgelt seisnute selgroogudest. Peatugedeks olid nende meeste kolbad, kes nüüd istusid taevas Everami kõrval. Kaksteist tooli ümbritsesid poolkaares Andrah’ trooni, mis oli ehitatud kai’Sharum’ite, alagai’sharak’i kaptenite kolpadest.

Tosinad hiigellühtrid koosnesid sadadest kolpadest ja selgroogudest. Kontidest olid ka sajad pingid, kus teenistuste ajal palvetati. Ja altar. Ja karikad. Seinadki. Ja võimas kuppellagi. Lugematu arv sõdalasi oli seda templit oma ihuga kaitsnud ning ehitanud selle oma luudest.

Tohutu lööv oli ringikujuline, selle seinu ehtisid sajad väikesed orvad, kus kontidest alustel seisid püsti terved luukered. Need olid Sharum Ka’d, linna Esimesed Sõdalased.

Dama’de juhtimise all käsutasid kai’Sharum’id igaüks oma hõimu sõdalasi, aga kui päike loojus, kuulusid nad Sharum Ka käsu alla, kelle määras ametisse Andrah. Praegune Sharum Ka oli Kaji soost, nagu ka Jardir – see tõsiasi täitis ta suure uhkusega.

Jardiri käed värisesid, kui ta kõike silmitses. Kogu tempel lausa pakatas aust ja kuulsusest. Tema isa, kes oli langenud Majah’ röövretke ja mitte alagai’sharak’i käigus, ei peetud siin meeles, kuid Jardir unistas, et ühel päeval tuuakse siia pühitsetud paika ka tema enda kondid, tehes au isalegi, nii et tema ohverdust mäletataks veel kaua pärast ta surma. Suurim võimalik au oli saada selles ja järgmises maailmas üheks nendega, kes olid andnud oma elu enne teda, ja nendega, kes sünnivad ehk alles sadade aastate pärast, et siis samamoodi oma elu anda.

Sharum’id võtsid valveseisangu, kui Damaji’d palusid eelseisvaks lahinguks Everami ning samuti esimese Päästja Kaji õnnistust.

„Kaji,” hüüdsid nad, „Everami Oda, Shar’Dama Ka, kes sa ühendasid maailma ja päästsid meid endistel aegadel alagai’de küüsist, vaata nende vaprate sõdalaste peale, kes lähevad öösse jätkama igavest heitlust, pidama lahingut gai’de vastu Ala pinnal, nii nagu Everam heitleb Nie’ga taevas. Õnnista neid julguse ja jõuga, et nad võiksid öös seista sirge seljaga ning koidikuni vastu panna.”

Loitsumärkidega kilp ja raske oda olid kõige väiksemad ja kergemad, mis Qeranil leida õnnestus, ent Jardir tundis end nendega sellegipoolest kääbusena. Ta oli kaheteistkümnene ning kogunenud sõdalastest noorimgi oli temast viis aastat vanem. Teiste juurde astudes teeskles ta küll, et tunneb end mugavalt, aga väikseimatki kasvu mehed olid temaga võrreldes hiiglased.

„Esimesel ööl Labürindis pannakse iga nie’Sharum mõne teise sõdalase külge lõõga,” kõneles Qeran, „et nende tahtejõud ei murduks, kui alagai’d esimest korda peale tormavad. See hetk paneb proovile ka vapraima sõdalase südame. Sõdalane, kellega sind kokku määratakse, saab sinu ajin’pal’iks, verevennaks. Sa kuulad kõiki tema käske ja teid liidab side kuni surmani.”

Jardir noogutas.

„Kui sa öö üle elad, tuleb koidikul sinu juurde dama’ting,” jätkas Qeran.

Jardiri pilk pöördus õpetajale. „Dama’ting?” küsis ta. Ta ei kartnud silmitsi seista alagai’dega, kuid dama’ting’id ajasid talle endiselt hirmu nahka.

Qeran noogutas. „Üks neist tuleb, et ette ennustada sinu surma,” lausus ta, surudes maha judina. „Vaid tema õnnistusega saab sinust dal’Sharum.”

„Nad ütlevad, millal ma suren?” küsis Jardir kohkunult. „Ma ei taha teada.”

Qeran turtsatas. „Nad ei ütle sulle, poiss. Tulevik on ainult dama’ting’ile teadmiseks. Aga kui sinu tulevikus ootab argpüksisurm või siis aupaiste, teavad nemad seda veel enne, kui sina bido kaotad.”

„Argpüksisurma ma küll ei sure,” kostis Jardir.

„Ei,” nõustus Qeran, „ka mina arvan, et mitte. Kuid sa võid sellegipoolest hukkuda lollpea kombel, kui ei kuula oma ajin’pal’i ega ole ettevaatlik.”

„Ma kuulan hoolega,” lubas Jardir.

„Hasik avaldas soovi sinu ajin’pal’iks hakata,” ütles Qeran sõdalase poole viibates.

Kahe aasta jooksul pärast bido kaotamist oli Hasik tublisti kasvanud. Seitsmeteistkümneaastane ja lihastega, mis tänu dal’Sharum’ite rikkalikule söögile pungitasid, oli ta Jardirist vähemalt jala jagu pikem ja kaks korda raskem.

„Ei mingit muret.” Hasik naeratas. „Kusesigitisel on minuga ohutu.”

„Kusesigitis püüdis oma esimese alagai kinni sinust kolm aastat varem, Vilistaja,” tuletas Qeran meelde. Hasik naeratas edasi, ent ta huul tõmbles.

„Ta teeb Kaji hõimule kindlasti au,” nõustus Hasik. „Kui ta peaks ellu jääma.”

Jardirile meenus käeluu murdumise heli ning Hasiki lubadus, mis sellele järgnes. Ta teadis, et Hasik asub otsima mis tahes allumatuse märki, mis tahes ettekäänet tema tapmiseks, enne kui ta bido kaotab ja võrdsele pulgale tõuseb.

Seega sõlmis Jardir solvanguga samamoodi rahu nagu valugagi, neelates selle vihastamata alla. Ta ei luba end läbikukkumisele ahvatleda, kui võimalus aupaiste saavutamiseks on juba käes. Kui ta tänase öö vastu peab, saab temast noorim dal’Sharum, keda üldse mäletatakse, ja Hasik olgu neetud.

Nende üksus ootas teises koridoris, peites end varitsuspesas. Väikese valendiku keskele jäi kinnikaetud auk, mida peagi pidid täitma päikese tapvaid kiiri ootavad alagai’d. Jardir pigistas oda kõvemini pihku ja kohendas kilpi, et õlal oleks kergem. Aga kuigi need kaalusid palju, rõhus teda kõige rohkem ikkagi lõõg. Nelja jala pikkune nahkrihm ühendas ta pahkluud Hasiki pihaga. Poiss liigutas rahutult jalga.

„Kui sa minuga sammu ei pea, siis puurin su odaga läbi ja lõikan lõa katki,” hoiatas Hasik. „Ma ei luba, et minu aupaiste sinu pärast kahaneks.”

„Olen su kannul nagu vari,” lubas Jardir ning Hasik uratas. Ta napsas rüü alt väikese neljakandilise pudeli ja võttis korgi pealt, neelates korraliku sõõmu. Ta ulatas pudeli Jardirile.

„Rüüpa julgustuseks seda,” ütles ta.

„Mis see on?” küsis Jardir, võttes pudeli ja nuusutades selle suud. Ta tundis kaneelilõhna, kuid see lõhn kõrvetas sõõrmeid.

„Couzi,” vastas Hasik. „Kääritatud vili ja kaneel.”

Jardiri silmad läksid pärani. „Dama Khevati sõnul keelab Evejah juua kääritatud tera- või puuviljajooke.”

Hasik naeris. „Labürindis ei ole dal’Sharum’ile miski keelatud! Joo! Öö on peaaegu käes!”

Jardir heitis talle kahtleva pilgu, ent nägi, kuidas terves varitsuspesas rüüpasid ülejäänud sõdalased samasugustest pudelitest. Ta kehitas õlgu, tõstis pudeli huultele ja jõi ahnelt.

Couzi kõrvetas kurku ning ta hakkas köhima, sülitades muist maha. Ta tundis kanget jooki sisikonnas kõrvetamas ja kõhus mao kombel vingerdamas. Hasik naeris ja patsutas talle seljale. „Nüüd oled valmis alagai’dega silmitsi seisma, rott!”

Couzi mõjus kähku ning Jardiri pilk klaasistus. Kui päike allapoole vajus, täitsid varjud Labürindi. Jardir jälgis, kuidas taevas tõmbus punaseks, seejärel lillakaks, muutudes viimaks üleni mustaks. Ta aimas, kuidas alagai’d linnamüüride taga kerkivad, ning judises.

Vägev Kaji, Everami Oda, palvetas ta, kui on tõsi, et sinu sugu elab sadu aastaid hiljem edasi minus, siis anna mulle julgust, et võiksin teha au sulle ja oma esivanematele.

Varsti kuuliski ta Sharaki sarve, misjärel lingujad saatsid välimiselt müürilt teele oma kivid. Alagai’de kriisked hakkasid Labürindis kaikuma. „Tähelepanu!” hõigati pea kohalt, ja enda meelest tundis Jardir ära Shanjati hääle. „Söödamehed lähenevad! Neli liivadeemonit ja üks tuledeemon!”

Jardir neelatas ägedalt. Au ja kuulsus olid käeulatuses.

Hüüetega „Oot!” lippasid söödamehed täie hooga varitsuspesast läbi, tehes aukude vältimiseks vaid kergeid haake. Pea kohal süütasid vahimehed läikima löödud metallpeeglite ees õlituled ning valgus ujutas ümbruse üle.

Liivadeemonid jooksid karjakesi koos, pikad keeled limpsamas nugateravate hammaste ridu. Nad olid inimesega ühte kasvu, kuid jätsid neljakäpakil maas ja küürus seljaga väiksema mulje. Pikad küünised tungisid Labürindi põranda liiva ja kivisse ning ogalised sabad sähvisid õhus edasi-tagasi. Nende karedas soomuses leidus vähe nõrku kohti.

Tuledeemon oli pisem, väikese poisi mõõtu, nurjatute küünistega ja hirmuäratavalt väle. Tema tillukeste teemantkõvade sillerdavate soomuste vahel polnud ainsatki pragu. Silmad ja suu hõõgusid oranžilt ning Jardirile meenus, mida oli räägitud olevuse tapva tulesülje kohta. Varitsuspesa vastasservas oli lomp, kuhu sõdalased pidid üritama elukat uputada.

Taas kord täitis alagai’de nägemine Jardiri jäägitu tülgastusega. Need olendid olid katk Ala pinnal, Nie rüvetus, mis oli selle nakatanud. Ja täna öösel aitab ta neid kisaga tagasi sügavikku paisata.

„Pea kinni,” hoiatas Hasik, kes tundis teda pingule tõmbuvat. Jardir noogutas, sundides end rahulikuks. Couzi valgus ta kehas laiali, soojendades teda jahedas öös.

Söödamehi jahtivad alagai’d möödusid neist. Kaks tükki jooksid otse deemoniauku katvale puldanriidele ja kukkusid kiljatusega sisse. Ülejäänud liivadeemonid peatusid, ent tuledeemon põikas ümber augu, karates aeglasemale söödamehele turja. Küünised kaevusid mehe selga ja hambad puresid raevukalt õlga. Sõdalane varises maha, aga ei karjunud.

„Nüüd!” hüüdis kai’Sharum ning juhtis ründajad varitsuspesast välja.

Jardiri rinnast kerkis sõdalase möire, mis sulas öös ühte tema vendade häältega ja kandis teda koos teistega edasi. Nad tormasid kahele liivadeemonile selja tagant kallale, tõugates nood auku.

Kai’Sharum pöördus, läkitas oda teele ja paiskas tuledeemoni söödamehe seljast maha. Teine söödamees tiris kaaslase kaitsvate loitsumärkide varju, tehes oma parima, et verejooksu tõkestada.

Kõlas kriise ning Jardir nägi pöördudes, et esimene auku kukkunud liivadeemon oli servast kinni saanud, auku varjanud puldanriie kaitses ta küüniseid loitsumärkide eest. Elukas viskus vähimagi vaevata august välja, hammustades lähimal sõdalasel jala põlve juurest ära. Sõdalane ulgus ja kukkus teistele otsa, mis tekitas kilbimüüri avause. Deemon kisendas ja sööstis lähemale, küünised harali.

„Kilp ette!” hüüdis Hasik ning Jardir kuuletus täpselt õigel ajal, nii et deemon räntsatas kogu raskusega vastu kilpi. Poiss kukkus maha, aga enne lõid loitsumärgid lõõmama, tõrjudes alagai tagasi. Maandudes tõmbus deemon kerra ja kargas uuesti tema poole, ent lamav Jardir tõstis oda ja tabas deemonit rinnasoomuste vahele. Ta toetas oda tagumise otsa kindlalt maapinnale ning kasutas deemoni enda hoogu, et viimast eemale lennutada.

Deemon oli alles õhus, kui teda tabasid poole tosina sõdalase heitpüünised, ning maapinnale potsatas ta juba võrkudesse mässituna. Ta hakkas püüniseid hammastega rebima ning Jardir kuulis, kuidas võrgusilmad eluka sõlmiliste lihaste surve all katkesid. Peletis pidi kohe-kohe vabaks pääsema.

Kai’Sharum andis märku ning kaks sõdalast eemaldusid, et tegeleda tuledeemoniga, sellal kui ülejäänud piirasid liivadeemoni tihedalt üksteise vastu kiilutud kilpidega sisse. Iga kord, kui deemon mõnele sõdalasele kallale tungis, torgati teda selja tagant odadega. Relvad ei läbistanud küll soomust, aga tegid sellegipoolest haiget. Kui elukas näoga ründajate poole pöördus, lükati kilbid kokku ja hoobid sadasid jälle selja tagant.

Auguloitsija oli loitsumärgid puldanriidest vabastanud, takistades nõnda teistel alagai’del august põgeneda, sellal kui sõdalased asusid kilbimüüriga edasi trügides deemonit augu poole ajama. Viimaks taganes deemon augu äärele ja sealsed sõdalased pudenesid laiali.

Jardir oli nende hulgas, kes suskasid odadega, et deemonit loitsumärkide taha lõksu ajada. „Põletagu sind Everami valgus!” karjus ta odaga torgates. Deemon taganes ning kukkus auku.

See oli tema elu ilusaim hetk.

Jardir vaatas varitsuspesas ringi. Kaks dal’Sharum’it olid tuledeemoni madalas uputamislombis odade abil vee alla surunud. Vesi auras ja kees, sellal kui deemon rapsis, ent sõdalased hoidsid teda kuni viimase tõmbluseni paigal.

Haavatud söödamehel ei paistnud suuremat häda olevat, kuid Moshkama, ärahammustatud jalaga sõdalane, lamas kahvatuna ja õhku ahmides vereloigus. Ta püüdis kinni Jardiri pilgu ja viipas poisi ning Hasiki enda juurde.

„Tehke mulle lõpp,” hingeldas ta. „Ma ei taha sandina elada.”

Jardir piilus Hasiki poole.

„Tee seda,” käskis Hasik. „Pole õige lasta tal kannatada.”

Jardiri mõtted pöördusid Abbanile. Kui palju kannatusi oli ta sõbrale toonud sellega, et ei lasknud tollel sõdalase kombel surra?

Dal’Sharum’i kohus on toetada oma vendi nii elus kui ka surmas, oli Qeran öelnud.

„Minu vaim on valmis,” oigas Moshkama. Nõrkade värisevate sõrmedega vedas ta rüü eest lahti, tõmbas kõrvale riidesse õmmeldud põletatud savist turviseplaadid ja paljastas rinna. Jardir vaatas talle silma ja nägi autunnet ning julgust. Abbanil oli mõlemat kõvasti nappinud.

Uhkusega andis ta odahoobi.

„Sa said hästi hakkama, rott,” ütles Hasik, kui sarved olid puhunud märguande, et Labürinti pole jäänud ainsatki elus ja lõksu püüdmata alagai’d. „Mina arvasin, et sa lased oma bido täis, aga sina käitusid nagu tõeline mees.” Ta võttis couzi-pudelist veel ühe lonksu ja ulatas selle Jardirile.

„Aitäh,” sõnas Jardir, rüübates tubli sõõmu ning teeseldes, et kange vedelik ei kõrveta ta kurku. Hasik ajas talle ikka veel hirmu peale, kuid meistrite jutt vastas tõele: Labürindis üheskoos verevalamine oli mõndagi muutnud. Nad olid nüüd vennad.

Hasik sammus edasi-tagasi. „Alagai’sharak paneb mu vere alati keema,” tunnistas ta. „Võtku Nie seda Damaji otsust, et suur haarem on koiduni suletud.” Mitu sõdalast uratas nõustuvalt.

Jardirile meenus sõdalane, kes oli hommikul ühe jiwah’Sharum’i eesriide taha tassinud, ning ta punastas.

Hasik pani tema ilmet tähele. „Kas see erutab sind, rott?” naeris ta. „Kas kusesigitis kibeleb esimest korda naisterahvast võtma?”

Jardir vaikis.

„Kannab ta siis bidot või mitte, mina arvan, et see poiss on ka homme alles laps!” naeris Manik, üks teine sõdalane. „Ta on liiga noor, et teada, milleks padjatantsijad on tegelikult mõeldud!”

Jardir avas suu ja sulges selle taas. Nad õrritasid teda meelega. Ükskõik mis ka Labürindis ei juhtunud, ta oli endiselt nie’Sharum, kuni dama’ting polnud ette näinud tema surma. Iga sõdalane tohtis ta vähimagi häbematuse eest ikka veel tappa.

Üllataval kombel asus Hasik teda kaitsma.

„Jätke rott rahule,” lausus ta. „Ta on minu ajin’pal. Kes pilkab teda, pilkab ka mind.”

Manik ajas end selle väljakutse peale puhevile, kuid Hasik oli noor ja tugev. Nad piidlesid teineteist viivu, seejärel sülitas Manik tolmu sisse.

„Päh,” mühatas ta. „Poisi kallal norimine pole seda väärt, et sul soolikad välja lasta.” Ta pöördus ja marssis minema.

„Aitäh,” ütles Jardir.

„Tühiasi,” vastas Hasik, pannes talle käe õlale. „Ajin’pal’ide kohus on teineteise eest hoolitseda ning sa poleks esimene poiss, kes kardab padjatantsijaid rohkem kui alagai’sid. Dama’ting’id õpetavad jiwah’Sharum’eile armukunsti nippe, aga meistrid sharaj’des selliseid õpetusi ei anna.”

Jardir tundis end punastavat, mõeldes, mis küll ootab teda eesriiete varjus patjadel, kui loorid kerkivad.

„Ära pelga,” ütles Hasik, patsutades talle õlale. „Ma õpetan sind, kuidas naisi huilgama panna.”

Nad jõid pudeli tühjaks ning Hasiki näole kerkis nurjatu naeratus. „Tule, rott. Ma tean, kuidas võiksime senikaua lõbutseda.”

* * *

„Kuhu me läheme?” küsis Jardir komistades, kui Hasik teda läbi Labürindi juhtis. Couzi pani pea ringi käima ja muutis käed-jalad vedelaks. Seinad näisid iseenesest liikuvat.

Hasik pöördus, naeratades laialt. Tühemik hammaste vahel, kuhu Qeran oli teda Jardiri esimesel Kaji’sharaj’ õhtul löönud, paistis kuuvalgel musta auguna.

„Läheme?” küsis Hasik. „Me olemegi kohal.”

Jardir vaatas segadusse sattunult ringi ning sel hetkel lahvatasid ta silme ees värvilised sädemed, kui Hasik talle rusikaga jõhkralt näkku virutas.

Enne kui ta jõudis vastu hakata, oli Hasik tal juba kallal, surudes ta näoli tolmu. „Ma lubasin sind õpetada, kuidas naisi huilgama panna,” lausus ta. „See õppetund käib nii, et sina oled naine.”

„Ei!” kisendas Jardir rabeldes, kuid Hasik litsus ta näoga vastu maad, pannes ta kõrvad kumisema. Jardiri käsivarre seljale väänanud, hoidis kerekas sõdalane teda ühe käega kinni ja sikutas teisega maha Jardiri bido.

„Tundub, et sa kaotad bido öö jooksul kaks korda, rott!” naeris ta.

Jardiri suus oli vere ja mulla maik. Ta püüdis valuga rahu sõlmida, ent seekord ei tulnud ta toime ning tema karjed kaikusid Labürindis.

Ta nuttis ikka veel, kui dama’ting ta leidis.

Naine libises hääletult nagu vaim, valge rüü tasakesi liiva riivamas. Jardir lõpetas nuuksumise ja vahtis üksisilmi. Siis taipas ta äkki oma olukorda ning vedas bido kiiruga üles. Teda haaras häbi ning ta peitis oma näo.

Dama’ting laksutas keelt. „Püsti, poiss!” nähvas ta. „Sa vaatad silma alagai’dele, aga sellise asja pärast nutad nagu naine? Everam vajab dal’Sharum’eid, mitte khaffit’eid!”

Jardir soovis, et Labürindi müürid variseksid talle peale ja lömastaksid ta, kuid dama’ting’i käsku tuli täita. Ta ajas end jalule, äigas peopesaga pisarad ära ja pühkis nina.

„Juba parem,” lausus dama’ting, „ehkki see võttis sul tükk aega. Paha lugu küll, kui ma pidin siia kaugele tulema, et ette ennustada argpüksi saatust.”

Need sõnad torkasid Jardirile südamesse. Ta polnud kellegi argpüks. „Kuidas te mu leidsite?”

Naine turtsatas, viibates tema poole käega. „Ma teadsin juba aastate eest, et leian su siit.”

Jardir jõllitas teda uskumatult, ent naise hoiak andis mõista, et tal on ükskõik, kas Jardir usub või ei. „Tule siia, poiss, et saaksin sind paremini vaadata,” kamandas ta.

Jardir kuuletus ning dama’ting kahmas ta näo oma pihkude vahele, keerates seda kuuvalguses sinna-tänna. „Noor ja tugev,” ütles naine. „Aga seda on kõik, kes siia välja jõuavad. Sina oled noorem kui enamik – mis pole tavaliselt hea.”

„Kas te tulite minu surma ennustama?”

„Ja söakas kah,” pomises naine. „Sul on veel lootust. Põlvili, poiss.”

Ta laskus põlvili ning dama’ting tegi samuti, laotades laiali valge riidetüki, et oma säravpuhast rüüd Labürindi tolmu eest kaitsta.

„Miks peaks mind huvitama sinu surm?” küsis naine. „Ma tulin ennustama su elu. Surm jäägu sinu ja Everami vahele.”

Ta pistis käe rüü alla, tuues lagedale paksust mustast vildist paunakese. Ta sõlmis selle nöörid lahti ja kallas sisu klõbinaga peopesale. Jardir luges kokku üle tosina eseme, kõik mustad ja siledad nagu obsidiaan, ning neile uuristatud loitsumärgid kumendasid pimedas punaselt.

„Alagai hora,” ütles naine, tõstes esemed ta nina alla. Nimetust kuuldes ahmis Jardir õhku ja tõmbus eemale. Naisel olid käes deemonite läikima hõõrutud luud, lõigatud rohkete tahkudega arbudeks. Jardir ei pidanud neid puudutamagi, et tunda nende kurja võlujõu tukset.

„Oled jälle argpüks?” küsis dama’ting leebelt. „See ju ongi loitsumärkide mõte, et pöörata alagai’de võlujõud meie teenistusse.”

Jardir võttis julguse kokku, kummardudes uuesti lähemale.

„Siruta oma käsi,” käskis naine, pannes vildist kotikese endale sülle ja asetades arbud sellele. Ta pistis käe rüü vahele ja tõmbas välja terava kõvera pistoda, millele olid uuristatud loitsumärgid.

Jardir sirutas käe, sundides seda tahtejõuga mitte värisema. Lõige oli kärme ning dama’ting pigistas haava, määrides oma käe verega kokku. Ta võttis alagai hora mõlemasse pihku, raputades neid.

„Everam, valguse ja elu andja, ma anun sind, kingi oma alandlikule teenijale teadmine sellest, mis ootab ees. Räägi mulle Ahmanni, Hoshkamini poja kohta, kes on Jardiri, Kaji seitsmenda poja vereliini viimane kandja.”

Kui ta arbusid raputas, hakkasid need üha enam kumendama, loites ta sõrmede vahel, kuni jäi mulje, nagu hoiaks naine peos tuliseid süsi. Ta päästis sõrmed valla, heites luud nende ette maapinnale.

Ta pani käed põlvedele ja kummardus ettepoole, uurides hõõguvaid märke. Tema silmad läksid pärani ja ta sisistas. Hoolimata enam ühtäkki porist, mis määris ta puhast valget rüüd, laskus dama’ting käpuli, silmitsedes märkide mustrit, sellal kui loitsude tukslev kuma aegapidi tuhmus. „Need luud on vist küll valguse kätte sattunud,” pomises ta.

Ta lõikas veel kord poisile kätte ja lausus oma palve, raputades ägedalt arbusid, mis lõid taas lõõmama. Ta viskas need maha.

„Ei või olla!” karjatas ta, kahmates arbud ja visates veel kolmandat korda. Isegi Jardir nägi, et muster jäi samaks.

„Mis lahti?” söandas Jardir küsida. „Mida te näete?”

Dama’ting tõstis pilgu tema poole ja kissitas silmi. „Tulevik ei ole sinule teadmiseks, poiss,” ütles naine. Vihane hääletoon pani Jardiri kössi tõmbuma, ta polnud kindel, kas selle oli põhjustanud tema häbematus või miski, mida naine nägi.

Või mõlemad. Mida olid arbud naisele avaldanud? Poisile meenusid savinõud, mida ta oli lubanud Abbanil Baha kad’Everamist varastada, ning ta mõtles, kas naine nägi ära ka selle patu.

Dama’ting korjas luud kokku ja pistis tagasi paunakesse, enne kui tõusis. Ta peitis pauna rüü alla ja kloppis end tolmust puhtaks.

„Mine tagasi Kaji paviljoni ja palveta kuni hommikuni,” käskis ta ja kadus varjude keskele nii kiiresti, et Jardir hakkas juba kahtlema, kas polnud teda mitte ette kujutanud.

Qeran äratas poisi jalahoobiga, kui sõdalased kõikjal ümberringi alles magasid. „Üles, rott,” ütles meister. „Dama kutsub sind enda juurde.”

„Kas ma pääsen nüüd bido kandmisest?” küsis Jardir.

„Mehed räägivad, et sa võitlesid öösel hästi,” lausus Qeran, „aga see otsus pole minu teha. Üksnes dama võib nie’Sharum’ile musta rüü anda.”

Meister viis ta Sharik Hora siseruumidesse. Külm kivipõrand tundus Jardiri paljaste jalgade all millegi pühana.

„Meister, kas tohib küsimuse esitada?” ütles Jardir.

„See on võib-olla viimane kord, mil sa küsid minult kui õpetajalt,” vastas Qeran, „nii et olgu su küsimus arukas.”

„Kui dama’ting kunagi teie juurde tuli, kui mitu korda ta arbusid heitis?”

Meister kõõritas tema poole. „Ühe korra. Nad viskavadki ainult ühe korra. Arbud ei valeta iialgi.”

Jardir tahtis veel midagi lisada, kuid nad pöörasid ümber nurga ja seal ootaski dama Khevat. Khevat oli Jardiri õpetajaist kõige rangem, see, kes oli nimetanud teda kaamelikuse sigitiseks ja ta häbematuse pärast roojaauku heitnud.

Meister pani Jardirile käe õlale. „Ole sõnadega ettevaatlik, kui ei taha keelest ilma jääda, poiss,” pomises ta.

„Everam olgu teiega,” tervitas Khevat. Meister kummardas ning Jardir talitas samuti. Dama noogutuse peale pöördus Qeran kannal ringi ja tegi minekut.

Khevat juhatas Jardiri väikesesse akendeta kambrisse, mida täitsid paberivihud ja kus lõhnas tindi ning lambiõli järele. Tuba näis sobivat pigem mõnele khaffit’ile või naisterahvale, ent seegi oli täis meeste luid. Kontidest olid nii iste, mille juurde Jardir juhatati, kui ka kirjutuslaud, mille taga Khevat istet võttis. Koguni paberivihkudele olid raskuseks asetatud kolbad.

„Sa üllatad mind lakkamatult, Hoshkamini poeg,” alustas Khevat. „Ma ei uskunud, kui sa ütlesid, et saavutad küllaga aupaistet nii enda kui ka oma isa jaoks, aga sinu otsusekindluse läbi paistab see tõeks saavat.”

Jardir kehitas õlgu. „Täitsin vaid sõdalase kohust.”

Khevat kõhistas naerda. „Sõdalased, keda mina tunnen, ei ole nii tagasihoidlikud. Sa tapsid ühe deemoni üksipäini, aitasid tappa viit, ja kui palju te neid kokku tapsite? Kolmteist?”

„Kaksteist,” vastas Jardir.

„Kaksteist,” kordas Khevat. „Ja sa aitasid eile öösel Moshkamal surra. Vähesed nie’Sharum’id oleksid sellega toime tulnud.”

„Tema aeg oli käes,” ütles Jardir.

„Tõepoolest,” lausus Khevat. „Moshkamal ei olnud poegi. Tema vennana surmas jääb sinu ülesandeks tema luude pleegitamine Sharik Hora jaoks.”

Jardir kummardas. „See teeb mulle au.”

„Sinu dama’ting käis eile öösel minu jutul,” jätkas Khevat.

Jardir tõstis innukalt pilgu. „Kas ma ei pea enam bidot kandma?”

Khevat raputas pead. „Tema sõnul oled sa liiga noor. Kui sind edasise väljaõppe ja kasvuajata tagasi alagai’sharak’ile saata, läheks see ainult Kaji hõimule sõdalase maksma.”

„Ma ei karda surra,” ütles Jardir, „kui see on inevera.”

„Sa kõneled nagu ehtne Sharum,” kiitis Khevat, „aga asi pole nii lihtne. Tema otsusega ei lubata sind Labürinti enne, kui oled vanemaks saanud.”

Jardir põrnitses pahaselt. „Nii et ma pean häbiga Kaji’sharaj’sse tagasi pöörduma, ehkki kuulusin juba meeste hulka?”

Dama raputas pead. „Seadus on siinkohal selge. Ühtki poissi, kes on viibinud Sharum’ite paviljonis, ei lasta enam tagasi sharaj’sse.”

„Aga kui ma ei saa sinna minna ega ka võidelda koos meestega…” alustas Jardir ning taipas äkki olukorra tõsidust.

„Minust… peab saama khaffit?” küsis ta esimest korda elus hirmust halvatuna. Kartus dama’ting’i ees polnud sellega võrreldes midagi. Veri valgus ta näost, kui ta meenutas, kuidas Abban oli oma elu pärast palunud.

Ma pigem suren, mõtles ta. Ründan esimest dal’Sharum’it, kes ette juhtub, ega jäta talle muud valikut kui mind tappa. Parem surnud kui khaffit.

„Ei,” lausus dama ning Jardir tundis, et ta süda hakkab jälle lööma. „Võimalik, et dama’ting’i jaoks pole sellistel asjadel tähtsust, kuna kõige madalamgi khaffit seisab naisterahvast kõrgemal, aga mina ei luba ühelgi sõdalasel nii madalale langeda, kui ta ometi on kõigi väljakutsete vääriline. Shar’Dama Ka aegadest peale ei ole musta rüüta jäänud ükski poiss, kes on Labürindis alagai’de verd valanud. Dama’ting’i otsus häbistab meid ning olgu ta pealegi Everami ümmardaja, siiski on ta ainult naine ega suuda mõista, kuidas see haavaks kõiki Sharum’eid.”

„Mis minust siis saama peab?” küsis Jardir.

„Sa tuled elama Sharik Horasse,” kõneles Khevat. „Ma olen juba rääkinud Damaji Amadeveramiga. Kui sul on tema õnnistus, ei saa isegi dama’ting seda keelata.”

„Ma pean õppima vaimulikuks?” küsis Jardir. Ta püüdis oma rahulolematust varjata, kuid ta hääl murdus ning ta teadis, et see ei õnnestunud.

Khevat kõhistas naerda. „Ei, poiss, sinu saatuseks on endiselt Labürint, aga sa harjutad siin koos meiega, kuni oled valmis. Õpi hoolega ning sa võid tõusta kai’Sharum’iks, sellal kui teised sinuvanused kannavad alles bidot.”

„See kong on sinu,” ütles Khevat, juhatades Jardiri sügaval Sharik Hora keldrites ühte kambrisse. Neljakandiline ruum oli liivakivisse lõigatud, mõõtmetega kümme korda kümme jalga, ja selle ühes nurgas seisis kõva nari. Raskel puituksel puudusid nii lukk kui ka riiv. Ainuke valgus pärines koridorilambist, paistes sisse trellitatud ukseakna kaudu. Kaji’sharaj’ ühisruumi ja kivipõrandaga võrreldes oleks küll seegi mõjunud luksusena, kui polnuks häbiväärseid asjaolusid, mis ta siia tõid, ega Kaji paviljoni mõnusid, mida talle keelati.

„Siin sa paastud ja puhastad oma mõtted deemonitest,” lausus Khevat. „Hommikul algab sinu väljaõpe.” Ta lahkus ja tema sammud eemaldusid koridoris, kuni kõik jäi vaikseks.

Jardir viskus näoli narile, toetades pea ristatud kätele. Ent kõhuli lamamine viis ta mõtted Hasikile ning raev ja häbitunne lõid temas lõõmama, kuni muutusid talumatuks. Ta hüppas püsti ja kahmas narist kinni, virutades selle röögatusega vastu seina. Ta paiskas selle põrandale, peksis jalaga puitu ja kiskus riiet, kuni jäi lõõtsutades ja käheda kurguga seisma pilbaste ja riideribade hunniku otsa.

Äkitselt taibates, millega oli hakkama saanud, ajas Jardir selja sirgu, kuid kärale ei järgnenud mingit vastust. Ta lükkas riismed nurka ja alustas sharukin’e. Sisseharjunud rida sharusahk’i-liigutusi aitas paremini keskenduda kui ükski palve.

Viimase nädala sündmused pöörlesid ta peas. Abban oli nüüd khaffit. Jardiril oli selle pärast häbi, aga ta sõlmis oma tunnetega rahu ja nägi nende varjus peituvat tõde. Abban oli kogu aeg khaffit olnud ning Hannu Pash tõi selle välja. Jardir oli Everami tahet edasi lükanud, kuid polnud suutnud seda peatada. Mitte keegi ei suutnud.

Inevera, mõtles ta ning sõlmis kaotusega rahu.

Ta mõtles Labürindis deemonite tapmise aupaistele ja elevusele ning leppis sellega, et ei pruugi säärast rõõmu nüüd mitu aastat kogeda. Arbud olid rääkinud.

Inevera.

Ta mõtles uuesti Hasikile, aga see ei olnud inevera. Vaid tema enda viga. Ta oli olnud narr, et Labürindis couzi’t jõi. Narr, et Hasikit usaldas. Narr, et ei osanud valvel olla.

Kehalise valu ja verejooksuga oli ta juba rahu sõlminud. Isegi alandusega. Ta oli näinud, kuidas teisi poisse sharaj’s sel kombel pruugiti, ning võis sellega rahu teha. Aga ta ei suutnud leppida tõsiasjaga, et praegugi kõndis Hasik dal’Sharum’ite hulgas ringi, arvates, et on võitnud – et on Jardiri murdnud.

Jardir põrnitses pahaselt. Võib-olla ma olengi murtud, tunnistas ta endamisi, aga murtud luud muutuvad paranedes tugevamaks ning minu võidupäev ootab veel ees.

Öö saabumisest andis märku üksnes koridorilambi kustutamine, mis jättis ta kongi mustavasse pimedusse. Jardiril polnud pimeduse vastu midagi. Sharik Hora loitsumärgid olid maailma parimad ning koguni ilma nendeta valvasid templit lugematute sõdalaste vaimud. Iga alagai, kes tõstaks jala sellesse pühitsetud paika, põleks ära, nagu oleks ta päikest näinud.

Isegi kui Jardir oleks magada tahtnud, ei oleks ta suutnud uinuda, niisiis jätkas ta sharukin’e, korrates liigutusi ikka jälle, kuni need said osaks temast, niisama loomulikuks nagu hingamine.

Kui kongiuks kriiksatusega avanes, oli Jardir sellest otsekohe teadlik. Tuletades meelde esimest ööd Kaji’sharaj’s, lipsas ta pimedas hääletult ukse kõrvale ja võttis sisse võitlusasendi. Kui nie’dama’d plaanisid talle samasuguse vastuvõtu korraldada, siis nad veel kahetsevad.

„Kui ma sulle halba sooviksin, ei oleks ma sind siia õppima toonud,” lausus tuttav naisehääl. Süttis punane tuluke, valgustades eelmisel ööl kohatud dama’ting’i. Naine hoidis käes väikest tuledeemoni kolpa, millesse uuristatud loitsumärgid hõõgusid pimeduses ärevalt. Valguse süttides vaatas naine talle juba otse silma, nagu oleks kogu aeg teadnud, kus poiss seisab.

„Teie ei toonud mind siia,” piuksatas Jardir. „Te käskisite dama Khevatil mind häbiga sharaj’sse tagasi saata!”

„Ma ju teadsin, et seda ta ei teeks,” ütles dama’ting poisi süüdistavat hääletooni eirates. „Teadsin ka, et ta ei tee sinust khaffit’it. Talle ei jäänud muud võimalust kui sind siia saata.”

„Autult,” kostis Jardir, pigistades sõrmed rusikasse.

„Ohutusse kohta!” sisistas dama’ting, tõstes alagai kolba. Selle loitsumärgid lõõmasid nüüd eredamalt ning lõuad köhisid välja tuleklombi. Jardir tundis kuumust näkku uhkamas ja tõmbus kössi.

„Ära mõtlegi mind arvustada, nie’Sharum,” jätkas dama’ting. „Mina teen, nagu paremaks pean, ja sina tee, mida sinult nõutakse.”

Jardir tundis selja taga seina ning taipas, et kaugemale pole taganeda. Ta noogutas.

„Õpi siin võimalikult palju,” käskis naine lahkudes. „Sharak Ka on tulekul.”

Need sõnad tabasid Jardirit nagu rusikahoop. Sharak Ka. Lõplik lahing oli tulekul ning tema võitleb selles. Kõik ta maised mured haihtusid silmapilk, kui naine sulges ukse ja jättis ta uuesti pimedusse.

Mõne aja pärast süttis koridorilamp vilkudes jälle ning uksele koputati kergelt. Kui Jardir lahti tegi, seisis seal Khevati noorim poeg Ashan. See oli saleda kehaehitusega poiss, riietatud bidosse, mis ulatus ülespoole üle ühe õla, andes tunnistust, et tegu on nie’dama, vaimulikuks õppijaga. Suu ees kandis ta valget loori ning selle järgi teadis Jardir, et ta õpib alles esimest aastat, mil nie’dama’del ei lubata rääkida.

Poiss noogutas tervituseks ja silmitses seejärel nari jäänuseid nurgas. Ta pilgutas silma ja kummardas kergelt, nagu oleks Jardir kuidagi läbinud mõne salajase katse. Ashan nookas peaga koridori poole, sammudes seejärel mööda koridori minema. Jardir taipas, mida soovitakse, ja järgnes.

Nad jõudsid avarasse, läikiva marmorpõrandaga kambrisse. Tosinad dama’d ja nie’dama’d, võib-olla kogu hõimu omad, seisid siin harkisjalu, harjutades sharukin’e. Poiss andis Jardirile viipega märku eeskuju järgida ning nad võtsid nie’de ridades kohad sisse, ühinedes selle aeglase tantsuga, kus kehad sujuvalt ühest asendist teise liikusid ja terve ruum hingas üheskoos.

Paljud liigutused olid Jardirile võõrad ning kogemus ise ei sarnanenud põrmugi harjumuspäraste jõhkrate õppetundidega, kus Qeran ja Kaval poistele sõimu karjusid, piitsutades igaüht, kellel sharukin’id laitmatult ei õnnestunud, ning nõudes, et nad liiguksid üha kiiremini. Dama’d harjutasid vaikides, ainsaks suuniseks juht-dama ja üksteise jälgimine. Jardiri meelest olid vaimulikud ärahellitatud ja nõrgad.

Tunni aja pärast harjutus lõppes. Otsekohe algas vestlussumin, kui dama’d salkadesse kogunedes ruumist lahkusid. Jardiri kaaslane andis talle märku kohale jääda ning nad liitusid nie’dama’de salgaga.

„Teil on nüüd uus vend,” kuulutas dama Khevat poistele, viibates Jardiri poole. „Jardiril, Hoshkamini pojal, on turjal küll alles kaksteist aastat, ent juba on tema kätel alagai’de veri. Ta jääb siia dama’de kombeid õppima, kuni saab piisavalt vanaks, et dama’ting’id lubaksid tal musta kanda.”

Teised poisid noogutasid vaikides, kummardades Jardirile.

„Ashan,” hõikas dama. „Jardir vajab sharusahk’iga abi. Õpeta teda.” Ashan noogutas.

Jardir turtsatas. Nie’dama? Peaks õpetama teda? Ashan oli temaga ühevanune ja nie’Sharum’ite kördisabas ootas Jardir mitu aastat vanematest poistest eespool.

„Kas sa leiad, et ei vaja õpetust?” küsis Khevat.

„Ei, seda muidugi mitte, auline dama,” ütles Jardir kähku, kummardades vaimulikule.

„Aga sa usud, et Ashan pole väärt sind õpetama?” käis Khevat peale. „Lõppude lõpuks on ta kõigest nie’dama, algaja, kes ei tohi veel rääkidagi, sina aga oled koos meestega alagai’sharak’i pidanud.”

Jardir kehitas abitult õlgu, arvates nimelt nõnda, kuid peljates siiski lõksu.

„Väga hea,” lausus Khevat. „Te peate Ashaniga maha treeningvõitluse. Kui sa ta alistad, määran sulle väärilisema õpetaja.”

Ülejäänud algajad taganesid, moodustades läikival marmorpõrandal ringi. Ashan seisis selle keskel ja kummardas Jardirile.

Jardir heitis veel kord pilgu dama Khevatile ja kummardas seejärel vastu. „Palun vabandust, Ashan,” ütles ta, kui nad teineteisele lähenesid, „aga ma pean su alistama.”

Ashan vaikis, võttes sisse sharusahk’i võitlusasendi. Jardir talitas samuti ning Khevat plaksutas käsi.

„Alustage!” hüüdis dama.

Jardir sööstis ettepoole, et jäikade sõrmedega Ashani kõrist haarata. See liigutus hävitab kärmelt poisi vastupanuvõime, tegemata samas püsivat kahju.

Kuid Ashan üllatas teda, astudes Jardiri teelt ladusa pöördsammuga kõrvale ja andes küljelt jalahoobi, mis lennutas ta uperkuuti.

Jardir veeretas end ruttu jalule, kirudes, et oli poissi alahinnanud. Kaitsevalmilt tungis ta uuesti peale ning teeskles, nagu tahaks rusikaga Ashani lõua pihta äiata. Kui poiss üritas hoopi tõrjuda, tegi Jardir pöörde, teeseldes end küünarnukiga sihtivat teise neeru. Ashan vahetas sellele vastavalt taas asendit ning Jardir pöördus veel kord, andes nüüd tõelise hoobi – vastasele jalgadesse, millele ta kavatses küünarnukiga lisada löögi rindu, et nie’dama selili kukutada.

Ent vastase jalg, mille Jardir mõtles tasakaalust välja tõugata, ei olnudki seal, kus pidanuks, ning tema jalahoop tabas õhku. Ashan kahmas ta jalast kinni, kasutades Jardiri jõudu tema vastu ja sooritades sellesama liigutuse, mida Jardir oli kavandanud. Kui Jardir kukkus, põrutas Ashan talle küünarnukiga rindu, nii et tal hing kinni jäi. Ta prantsatas marmorpõrandale, lüües pea ära, kuid üritas kohe tõusta, enne kui valu pärale jõudis. Ta ei tohi kaotajaks jääda!

Niipea kui ta end käpuli ajas, löödi tal aga käed-jalad uuesti alt. Ta kukkus jälle põrandale ja tundis üht jalga oma ristluukohale astumas. Tema rapsivast vasakust jalast haarati kinni, nagu ka paremast käsivarrest, ning Ashan sikutas ägedalt, ähvardades ta liigesed välja väänata.

Jardir kisendas, pilk valust hägune. Ta sõlmis selle tundega rahu ning kui silme ees taas selgines, märkas ta dama’ting’i, kes jälgis teda koridori varjulisest võlvkäigust.

Naine vangutas oma looritatud pead ja läks minema.

Sügaval Sharik Hora keldrites ei eristanud Jardir ööd päevast. Ta magas, kui dama’d käskisid magama heita, sõi siis, kui süüa anti, ning täitis vahepeal kõiki korraldusi. Templis oli ka käputäis dal’Sharum’eid, kes õppisid, et kai’Sharum’iteks saada, aga mitte ainsatki nie’Sharum’it peale tema. Ta oli tühiseim tühiste seas, ning kui ta mõtles, kuidas need, kes kord olid iga tema käsu peale hüpanud – Shanjat ja Jurim ja teised –, ei peagi ehk enam bidot kandma, ähvardas häbitunne teda lämmatada.

Esimesel aastal käis ta Ashani kannul nagu vari. Hääletult õpetas nie’dama Jardirile vaimulike hulgas ellujäämise oskusi. Millal palvetada, millal põlvitada, kuidas kummardada ning kuidas võidelda.

Jardir oli dama’de võitlusoskusi rängalt alahinnanud. Neile oli küll keelatud oda kasutamine, ent tühja käe kunstis võinuks iga vähimgi nende seast toime tulla kahe dal’Sharum’iga.

Kuid võitlus oli asi, mida Jardir mõistis. Ta pühendus väljaõppele, pestes lõputute sujuvate liigutuste abil maha oma häbi. Isegi pärast seda, kui lambid õhtuti kustutati, harjutas Jardir oma tillukese kongi pimeduses tundide kaupa sharukin’e.

Kui parkalid olid Moshkama naha maha nülginud, võtsid Jardir ja Ashan surnukeha ja keetsid seda õlis, noppisid välja luud ja pleegitasid neid päikese käes kontidest tornide otsas, mis küünitusid kõrbetaevasse. Jiwah’Sharum’id olid tema keha juures nutnud kolm pudelitäit pisaraid ning need segati laki sisse, millega luud üle võõbati, enne kui toimetati käsitöölistele. Moshkama kondid ja tema leinajate pisarad pidid lisanduma Sharik Hora hiilgusele ning Jardir unistas päevast, mil temagi saab püha templiga üheks.

Oli ka teisi ülesandeid, vähem rahuldust pakkuvaid, vähem auväärseid. Iga päev veetis ta tunde, et õppida paberil kõnelema, kirjutades pulgakese abil Evejah’ sõnu ümber liivakastikesse, neid samal ajal valjusti lugedes. See näis olevat kasutu, sõdalasele sobimatu kunst, ent Jardir pidas dama’ting’i sõnu meeles ja nägi vaeva, õppides tähed ruttu selgeks. Edasi hakkas ta õppima arvutuskunsti, ajalugu, mõttetarkusi ning lõpuks loitsutundmist. Sellesse süvenes ta himukalt. Kõigele, mis võis alagai’sid vigastada või nende tegutsemist takistada, sai osaks tema jäägitu tähelepanu.

Meister Qeran tuli mitu korda nädalas, lihvides tundide kaupa Jardiri odavõitluse oskusi, sellal kui pärimusetundjad-dama’d õpetasid talle taktikat ja sõjaajalugu ammusest Päästja ajastust peale.

„Sõda ei hõlma ainult vilumust lahinguväljal,” rääkis dama Khevat. „Evejah õpetab, et sõda nõuab ennekõike pettust.”

„Pettust?” küsis Jardir.

Khevat noogutas. „Nii nagu sa teed odaga petteliigutusi, nõnda peab arukas juht oma vaenlase eksiteele viima veel enne, kui lahing üldse puhkeb. Tugevana tuleb jätta nõrga mulje. Nõrgana tuleb paista võitlusvalmis. Et pääseda hoobi andmiseks küllalt lähedale, peab näima, nagu püsitaks ohutus kauguses. Vägesid ümber korraldades tuleb panna vaenlased uskuma, et iga hetk on järgnemas rünnak. Sel kombel meelitatakse vaenlane oma jõudu raiskama, sellal kui sinu jõud üksnes kasvab.”

Jardir keeras pea viltu. „Kas pole auväärsem vaenlasega lihtsalt vastamisi minna?”

„Me ei ehitanud Suurt Labürinti ju selleks, et alagai’dega lihtsalt niisama, puhta jõuga vastamisi minna,” lausus Khevat. „Pole midagi auväärsemat kui võit, ja et võitu saavutada, tuleb ära kasutada kõiki eeliseid, nii suuri kui ka väikesi. See ongi sõja olemus, ning sõda on kogu elu olemus, madalatest khaffit’itest, kes basaaril tingivad, kuni Andrah’ni, kes oma palees palujaid ära kuulab.”

„Saan aru,” ütles Jardir.

„Pettuse juures on määravaks salajasus,” jätkas Khevat. „Kui salakuulajad sinu pettuse avastavad, on sinu jõud sellega läinud. Vägev juht peab olema pettuses nii osav, et koguni lähimad usaldusalused ja vahel ka tema ise ei mõtleks sellele enne, kui saabub aeg hoop anda.”

„Aga milleks üldse sõdida, dama?” poetas Jardir küsimuse.

„Mis?” vastas Khevat.

„Me kõik oleme Everami lapsed,” ütles Jardir. „Vaenlasteks on alagai’d. Meil on tarvis, et kõik mehed nendega võitleksid, ning ometi tapame üksteist päikese all iga päev.” Khevat heitis talle pilgu ning Jardir polnud kindel, kas see küsimus ärritas või rõõmustas dama’t.

„Ühtsuse pärast,” vastas dama viimaks. „Sõjas võitlevad mehed üheskoos ning see ühine jõud muudabki nad tugevaks. Nagu ütles Kaji ise, kui vallutas rohumaad: Ühtsus on väärt, et selle nimel verd valada. Vastamisi öö ja Nie lugematute hulkadega, on sada tuhat ühtehoidjat parem kui sada miljonit omaette hirmust värisejat. Ära seda kunagi unusta, Ahmann.”

Jardir kummardas. „Ei unusta, dama.”