Читать книгу Pealuutroon - Peter V. Brett - Страница 3

„Ei!” Inevera väljasirutatud käed haarasid tühja õhku, kui tema abikaasa ja Par’chin paiskusid kaljuservalt kuristikku.

Viies endaga kogu inimkonna lootuse.

Taplussõõri vastasservas pääses Leesha Paberivalmistaja suust samasugune karje. Domin Sharum’i ranged tavad-seadused unustati, sest mõlema poole tunnistajad tormasid järsakuservale, trügisid külg külje kõrval, piilusid pimedusse, mis oli kahevõitlejad neelanud.

Tänu Everami valgusele nägi Inevera pimedas selgelt nagu kirkaimal päeval: maailm joonistus võlujõu kumas. Aga võlujõudu tõmbas elu, ja seda oli all vähe, üksnes paljas kivi ja muld. Kaks meest, kes hetk tagasi särasid raevukalt kui päike, olid haihtunud lõõride kaudu maapinnale immitseva võlujõu tuhmi hägusse.

Inevera keeras oma kõrvarõngast, milles peituv hora-kivi oli häälestatud paarikule tema abikaasa kõrvas, kuid ta ei kuulnud midagi. Paarik võis olla liiga kaugel või kukkumise käigus purunenud.

Või ei olegi seal midagi kuulda. Inevera surus maha judina, kui temast puhus üle külm mägituul.

Ta heitis pilgu serval tunglejatele, luges nende ilmeid, otsides vihjet reetmisele, märki, et mõni neist oli seda ette teadnud. Ta luges ka neist kiirgavat võlujõudu. Loitsumärkidega elektronmüntide võru, mida ta kandis, ei võimaldanud ladusalt lugeda meeli, nagu Kaji kroon aitas teha tema abikaasal, aga tunnete lugemises muutus ta järjest vilunumaks. Terve rühm oli selgelt jahmunud. Inimeseti erineval viisil, kuid säärane lahendus oli kõigile ootamatu.

Isegi Abban, see ennastimetlev valevorst, kes alati salatses, seisis vapustatult. Abban ja Inevera olid olnud vihased võistlejad, teineteise õõnestajad, ent Ahmanni armastas autu khaffit nii, nagu oskas, ja mehe surmast polnud kellelgi rohkem kaotada.

Ma oleksin pidanud mürgitama Par’chini tee, mõtles Inevera, meenutades kõrbest Kaji odaga saabunud Par’chini puhtsüdamlikku nägu tol õhtul. Torkama teda mürki kastetud nõelaga. Poetama rästiku ta patjadele, kui ta alagai’sharak’i eel tukastas. Kas või solvumist teesklema ja ta omaenese kätega tapma. Ainult mitte jätma teda Ahmanni hooleks. Ahmanni süda oli liiga õilis, et mõrvata ja reeta, sõltugu sellest või Ala saatus.

Oli. Kuigi mees oli kadunud vaid hetk tagasi, pruukis Inevera juba minevikuvormi.

„Meil tuleb nad leida.” Jayani hääl kõlas nagu kaugusest, ehkki vanim poeg seisis otse tema kõrval.

„Jah,” nõustus Inevera, mõtted alles segamini, „kuid pimedas on see raske.” Kaljudelt olid hakanud kajama tuuledeemonite hüüded, samuti mägede kivideemonite tume mörin. „Ma küsin hora’lt meile juhatust.”

„Maapõue teie ootamine,” ütles Par’chini Jiwah Ka, tõukas Rojeri ja Garedi eest, laskus kõhuli ning viibutas jalad üle kaljuääre.

„Renna!” Leesha tahtis haarata tema randmest, ent Renna oli kärme ja turnis kähku käeulatusest välja. Noor naine säras eredalt võlujõust. Mitte nii eredalt kui Par’chin, aga eredamalt, kui Inevera oli iial ühegi teise puhul näinud. Naise sõrmed ja varbad puurisid kaljuseina otsekui deemoni küünised, murendasid kivi, et tekitada toetuspunkte.

Inevera pöördus Shanjati poole. „Mine tema kannul. Tähista meile rada.”

Väärikas Shanjat ei näidanud hirmu, mis läbis kaljut silmitsedes ta aurat. „Jah, Damajah.” Ta lõi rusikaga vastu rinda, riputas oda ja kilbi seljale, laskus kõhuli ja viibutas end üle ääre, asudes hiljukesi alla ronima.

Inevera arutles, kas ülesanne on sõdalasele liiast. Shanjat oli tugevamast tugevam, kuid polnud täna õhtul deemoneid tapnud: tal puudus see ebainimlik ramm, mis lubas Renna am’Põldajal küüntega teed rajada.

Siiski üllatas kai’Sharum Ineverat ja võib-olla ennastki, kasutades ära paljusid pragusid, mille Par’chini naine oli toetuseks uuristanud. Peagi hääbus temagi hägusse.

„Kui sul on kavas konte loopida, tee seda kohe, et saaksime otsinguid alustada,” ütles Leesha Paberivalmistaja.

Inevera seiras rohumaa hoora ja surus maha lõrina, mis ähvardas rikkuda ta tüüne näoilme. Muidugi himustas too Inevera arbumist näha. Ihkas kahtlemata õppida ettekuulutusloitse. Nagu poleks ta Ineveralt juba küllalt varastanud.

Ümberseisjad ei teadnud seda, kuid arbud olid hoiatanud, et Leesha kannab üsas Ahmanni last, seades ohtu kõik Inevera ehitatu. Inevera heitles kiusatusega nuga tõmmata ja loode nüüdsama ihust lõigata, et sekeldustel oleks lõpp veel enne algust. Nad ei suudaks teda takistada. Rohumaalased olid kardetavad, ent neist poleks vastast tema poegadele ja kahele sharusahk’imeistrist Damaji’le.

Ta hingas, leides meelerahu. Ineveral oli himu kogu kibedus ja äng tolle naise kaela valada, aga meeste narr uhkus ei olnud Leesha Paberivalmistaja süü. Kindlasti püüdis too veenda Par’chini väljakutse esitamisest loobuma, täpselt nagu Inevera oli keelitanud, et Ahmann sellega ei soostuks.

Vahest oligi duell vältimatu. Vahest ei olnud Ala pinnal kahe Päästja jaoks ruumi. Kuid enam polnud ainsatki Päästjat, mis oli hoopis hullem.

Ahmannita laguneb krasialaste liit, Damaji’d manduvad nägelevateks sõjapealikeks. Tapavad Ahmanni dama’dest pojad, ründavad üksteist, ja sügavikku Sharak Ka’ga!

Inevera vaatas Majah’ hõimu Damaji Aleverakit, kes oli osutunud Ahmanni trooniletõusu suurimaks komistuskiviks ja hiljem mehe väga väärtuslikuks nõuandjaks. Kõhklematu ustavus Shar’Dama Ka’le ei hoia vana vaimulikku tapmast Majit, Ahmanni poega Majah’ hõimust, et kõrvale ei tõrjutaks Aleveraki poega Aleveranit.

Milline pärija suudaks ehk hõimud ikkagi ühendada? Arbude järgi polnud Inevera kumbki poeg kohustuseks valmis, aga pojad ise ei arvanud nii ega lepiks vaid ajutiselt pälvitud võimuga. Jayan ja Asome olid alati olnud võistlejad, vägevaid liitlasi koonduks mõlema selja taha. Kui Inevera rahvast ei lõhesta Damaji’d, võivad selle lõhestada tema pojad.

Inevera astus sõnatult ringi, kus äsja olid võidelnud kaks Päästjaks pürgijat. Maapinnale oli jäänud meeste verd ning Inevera põlvitas ja surus käed verejälgedesse, kastis pihkusid, enne kui võttis raputamiseks arbud. Krasialased moodustasid tema ümber sõõri ega lasknud rohumaalasi ligi.

Deemonivürsti luudest nikerdatud ja elektroniga kaetud, olid Inevera arbud mõjusaim tervik, mida mõni dama’ting oli kandnud esimese Damajah’ aegadest saadik. Neis tuikas vägi, pimeduses hõõgusid need raevukalt. Ta sooritas heite ja ennustusloitsud lõõmasid, seiskasid arbud oma ebaloomulikul kombel, luues talle lugemiseks märgimustri. Enamikule poleks see muster midagi tähendanud. Heidete tõlgendamise üle vaidlesid koguni dama’ting’id, ent Inevera oskas neid lugeda hõlpsasti kui sõnu pärgamendil. Need olid teda juhendanud aastakümneid kestnud mäsudes ja murrangutes, aga nagu pahatihti juhtus, andsid need ähmase vastuse ega toonud kergendust.

– Võitjat ei ole–

Mida see tähendas? Kas kukkumine tappis mõlemad? Kas lahing möllas all edasi? Temas kripeldas tuhat küsimust ja ta heitis uuesti, kuid muster ei muutunud, just nagu ta oligi aimanud.

„Noh?” küsis põhjamaa hoor. „Mida need ütlevad?”

Teades, et järgmised sõnad on määravad, hammustas Inevera huulde, et mitte uisapäisa kähvata. Viimaks otsustas ta, et parim vastus teda ümbritsevate auahnete hingede sepitsuste takistamiseks on tõde – üldjoontes.

„Võitjat ei ole,” lausus ta. „Lahing jätkub all, ja Everam üksi teab, kuidas see lõpeb. Leidkem nad, ja ruttu.”

Mäest laskumiseks kulus mitu tundi. Pimedus ei aeglustanud neid – see valitud rühm nägi võlujõu paistel –, aga nüüdseks roidasid rajal suuremad ja väiksemad kivideemonid, kes mäeküljega laitmatult kokku sulasid. Taevas kisendasid tiirutavad tuuledeemonid.

Et alagai’sid vaos hoida, tõstis Rojer pilli, mille keeltele manas „Vanakuu laulu” leinalised helid. Amanvah saatis kaasat valjul häälel: ööd täitis hora võlujõu võimendatud muusika. Uluva tuule kiuste, mis ähvardas murda ta meelerahu palmipuu, äratas tütre osavus Ineveras uhkust.

Mässitud Jessumi poja kummalisse kaitsvasse võlukunsti, ei ohustanud neid alagai’d, kuid minek oli visa. Inevera sõrmed sügelesid vöölt elektroniga kaetud võlukeppi haarama, deemoneid teelt põrutama ja abikaasa juurde kihutama, ent ta ei soovinud põhjamaalastele avaldada selle väge, ja nagunii peibutaks see pigem alagai’sid ligi. Nõnda oli ta sunnitud säilitama Rojeri ühtlase tempo, samas kui Ahmann ja Par’chin jooksevad kuskil hüljatud orus tõenäoliselt verest tühjaks.

Ta peletas kujutluspildi peast. Ahmann oli Everami soosik. Vaja oli uskuda, et Everam säästis oma Shar’Dama Ka’d ülima häda tunnil mingi imeteo läbi.

Ahmann on elus. Muud võimalust pole.

Leesha ratsutas vaikides ja isegi Thamosel jätkus oidu teda mitte häirida. Krahv võis ju olla tema sage voodikaaslane, kuid Leesha ei armastanud Thamost nii, nagu oli armastanud Arlenit … või ka Ahmanni. Võitluse jälgimine oli lõhestanud ta südame.

Esiotsa näis, et eelised on Arleni päralt, ja kui Leesha oleks pidanud otsustama, poleks ta teisiti tahtnudki. Siiski lootis Leesha, et Arlen, kelle piinatud hing oli viimastel päevadel omamoodi rahu leidnud, suudab Ahmanni alistada ja duelli lõpule viia surmamata.

Ta oli karjatanud, kui Ahmann puuris Arleni kehasse Kaji oda – vahest ainsa relva maailmas, mis võis Arlenile viga teha. See oli olnud lahingu pöördepunkt, ja esimest korda oli tema viha Ahmanni vastu ähvardanud muutuda vihkamiseks.

Aga kui Arlen kaotuse asemel vaenlasega üle kaljuserva paiskus ja Ahmann kuristikku kadus, oli ta kõht krampi kiskunud. Laps polnud tema üsas idanenud kaht kuudki, ent ta võinuks vanduda, et see põtkis, kui isa pimedusse kukkus.

Nende tutvuse aasta jooksul oli Arleni vägi üha kasvanud. Ajuti jäi mehest kõikvõimas mulje ning koguni Leesha arutles, kas too on ehk Päästja. Arlen suutis keha minetada ja end kokkupõrke eest kaitsta. Ahmann mitte.

Kuid isegi Arlenil olid piirid ja Ahmann oli need ootamatul viisil proovile pannud. Leesha mäletas eredalt paari nädala tagust kukkumist, kui Arlen Välu maakonnas munakividele prantsatas, kolp katki nagu vastu lauda koksatud keedumuna koor.

Poleks ainult Renna mehele järele kiirustanud. See naine teadis midagi Arleni kavatsustest. Teadis rohkem kui rääkis.

Ammu enne mäejalamile jõudmist pöörati teisale, eirati kuru, mida valvasid mõlema armee luuresalgad. Vahest oligi sõda vältimatu, ent kumbki pool ei soovinud selle puhkemist täna.

Käänulised mägirajad lahknesid. Enam kui korra tuli Ineveral raja valimiseks arbusid usutleda, heiteks maha põlvitada, kuni ülejäänud ootasid kärsitult. Leesha igatses teada, mida krasialanna märkide segapudrus näeb, aga ta teadis, et ennustusväe ehtsuses ei maksa kahelda.

Koit polnud kaugel, kui leiti esimene Shanjati jäetud tähis. Inevera kiirendas sõitu ja kaaslased järgnesid talle, kappasid mööda rada, sellal kui silmapiir hakkas õrnalt punakaks värvuma.

Mäe jalamile paigutatud vahimehed ei olnud neid märganud, kuid Inevera ihukaitsjad Ashia ja Shanvah, vargsi nõlvast üles hiilinud, ühinesid nendega hääletult. Rohumaa prints kõõritas küll, aga raputas põlglikult pead, kui taipas, et tegu on naisterahvastega.

Viimaks kohtasid nad ootavaid Rennat ja Shanjatit, kes põrnitsesid teineteist usalduseta. Shanjat astus kähku Inevera ette, kummardas ja lõi rusikaga rinnale. „Rada lõpeb siin, Damajah.”

Nad tulid sadulast maha ja läksid sõdalase kannul lähedusse, kus haigutas mehemõõtu lohk, muld ja kivikillud kõnelesid tugevast tabamusest. Maapinda katsid verepritsmed, kuid oli ka jalajälgi – tunnistus, et heitlus kestis edasi.

„Kas sa käisid jälgi pidi?” küsis Inevera.

Shanjat noogutas. „Need katkevad üsna varsti. Enne liiga kaugele uitamist pidasin paremaks ära oodata uued käsud.”

„Renna?” küsis Leesha.

Par’chini Jiwah Ka vahtis verist süvendit klaasistunud silmil, võimas aura raskesti loetav. Noor naine noogutas tuimalt. „Me kammisime ümbrust mitu tundi. Neile oleksid kui tiivad kasvanud.”

„Äkki kandis tuuledeemon nad minema?” pakkus Wonda.

Renna kehitas õlgu. „Võimatu see vist pole, aga hästi ei usu.”

Inevera noogutas. „Deemonid ei saa minu püha abikaasat puudutada vastu tema tahtmist.”

„Ja oda?” küsis Jayan. Inevera pilk oli nukker. Et vanim poeg hoolib pigem pühast relvast kui oma lihasest isast, polnud eriline üllatus, kuid tegi sellegipoolest kurvaks. Asome’il oli vähemalt viisakust sedasorti mõtted endale hoida.

Shanjat raputas pead. „Pühitsetud relvast pole märki, Sharum Ka.”

„Veri on värske,” ütles Inevera ja vaatles silmapiiri. Koiduni oli jäänud vaid mõni minut, ent ühe ennustuse jõuab ehk veel. Ta küünitas hora-pauna ja kahmas arbud nii kõvasti, et servad lõikasid valusalt pihku, kui ta süvendi juurde põlvitama sammus.

Harilikult poleks ta söandanud tundlikke arbusid lagedale tuua koidueelseski hahetuses. Päikesekiirte otsene puude hävitaks deemoniluu ning ka kaudne valgus võiks tekitada püsivaid kahjustusi. Kuid elektron, millega ta oli need katnud, kaitses neid heledaimaski päikesepaistes. Sarnaselt Kaji odaga lahtub nende vägi valguse käes kiirelt, aga öö saabudes on neid võimalik uuesti laadida.

Ta sirutas välja värisevad sõrmed. Meelerahu leidmiseks oli tarvis hingetõmbehetke, enne kui ta suudab jätkata, katsuda juba teist korda täna öösel abikaasa verd, et püüda selle kaudu tuvastada mehe saatust.

„Õnnistatud Everam, Kõiksuse Looja, kingi mulle teadmine kahevõitlejate Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji ja Arlen asu Jeph am’Põldaja am’Ojaäärse kohta. Ma anun sind, näita mulle saatust, mis on osaks langenud, ning saatust, mis alles ees.”

Tema sõrmedes tuikas vägi ja ta sooritas heite, piidles pinevalt mustrit.

Kui küsimus oli oleviku või mineviku asjades, kõnelesid arbud jaheda veendumusega – ehkki pahatihti mõistu. Aga tulevik teisenes lakkamatult, selle liivasid liigutas inimeste iga otsus. Arbud poetasid vihjeid, mis olid kui teeviidad kõrbes, kuid mida kaugemale pilk pöörata, seda rohkem hargnesid rajad, kuni eksisid luidete keskele.

Ahmanni tulevik oli ikka olnud hargnemisi täis. Tulevikke, kus tema õlul kanti inimkonna saatust, ja selliseidki, kus mees suri häbis. Levinuim surm oli alagai küüniste läbi, ent selga sihtisid alati noad ja südant odad. Oli neid, kes annaksid mehe eest elu, ning neid, kes võimalusel reedaksid.

Nüüd olid paljud säärased rajad sulgunud. Mis ka ei juhtuks, Ahmann ei tule tagasi ruttu ja tõenäoliselt üldse mitte. Sellest mõttest vingerdas Inevera sisikonnas jäine hirm.

Ümberseisjad pidasid üheskoos hinge kinni, ootasid ta sõnu, ja Inevera teadis, et kaalul on tema rahva saatus. Talle meenusid arbude aastatetagused sõnad:

– Päästjaks ei sünnita. Päästjaks saadakse.–

Kui Ahmann ei tule tagasi, voolib Inevera kellestki uue.

Ta vahtis arvutuid hävinguid, mis varitsesid tema armsamat, ning noppis saatuste hulgast ühe. Ainsa, mis säilitab tema võimu, kuni tal õnnestub leida sobiv pärija.

„Päästja on meie maailmast lahkunud,” lausus Inevera viimaks. „Ta jälitab deemonit sügaviku põhja.”

„Nii et Par’chin on ikkagi deemon,” ütles Ashan.

Kuigi arbud seda ei kinnitanud, noogutas Inevera. „Näib nõnda.”

Gared sülitas maha. „Te ütlesite Päästja. Mitte Shar’Dama Ka.”

Damaji pöördus ja vaatas teda nagu putukat, arutledes, kas lömastamine väärib vaeva. „See on üks ja sama.”

Nüüd oli Wonda kord sülitada. „Maapõu võtku, no ega ei ole.”

Jayan astus ligi, rusikas püsti, aga Renna Parksepp hüppas vahele. Loitsumärgid Renna ihul lõõmasid ja koguni Inevera läbematu vanim poeg ei julgenud kallale karata. Kus selle häbi ots, kui Krasia printsi tuuseldaks naisterahvas meeste ees, kellele tal on vaja näidata oma troonikõlblikkust.

Jayan pöördus taas ema poole. „Kuidas on odaga?” nõudis ta.

„See on kaotsis,” ütles Inevera. „See leitakse jälle, kui Everam tahab, ja mitte enne.”

„Nii et me anname siis lihtsalt alla?” küsis Asome. „Jätame isa saatuse hooleks?”

„Muidugi mitte.” Inevera käsutas Shanjatit. „Jälita neid nagu kütt. Otsi iga tallatud rohuliblet, iga lahtist kivikest. Naasta tohid vaid koos Päästjaga või kindlate teadetega tema saatusest, kulugu selleks või tuhat aastat.”

„Jah, Damajah.” Shanjat lõi rusikaga vastu rinda.

Inevera käsutas Shanvah’d. „Mine koos isaga. Kuuletu talle rännakul ja kaitse teda. Teie siht olgu ühine.”

Noor naine kummardas vaikselt. Ashia pigistas neiu õlga ja nõbude pilgud kohtusid, seejärel asusid isa ja tütar teele.

Leesha pöördus Wonda poole. „Vaata sinagi ringi, kuid ole tunni aja pärast tagasi.”

Muheleva tüdruku enesekindlus täitis Inevera kadedusega. „Ma ei kavatsenudki otsida, kuni juuksed halliks lähevad. Päästja käib omatahtsi, aga küll te näete, ta tuleb jälle.” Hetk hiljem oli Wondagi kadunud.

„Mina lähen ka,” ütles Renna, kuid Leesha haaras naisel käsivarrest.

Too jõllitas vihaselt. Leesha laskis kähku lahti, aga ei taandunud. „Palun jää veel natukeseks siia.”

Par’chini ja tema naisterahvast pelgavad isegi põhjamaalased, täheldas Inevera ja pani avastuse kõrva taha, kui kaks naist eemaldusid, et jutelda nelja silma all.

„Ashan, jalutame,” käskis Inevera Damaji’le otsa vaadates. Nemadki astusid kahekesi eemale, samas kui teised seisid endistviisi tummalt.

„Uskumatu, et teda pole enam,” ütles Ashan lohutul häälel. Vaimulik ja Ahmann olid üle kahekümne aasta olnud nagu vennad. Ashan oli olnud esimene dama, kes toetas Ahmanni tõusu Shar’Dama Ka’ks, ega kahelnud sõbra jumalikkuses põrmugi. „See tundub kui uni.”

Inevera ei teinud pikka sissejuhatust. „Võta Andrah’ tiitel ja istu Pealuutroonile. Sina oled ainus, kes suudab seda hoida minu abikaasa naasmiseni, ilma et vallanduks sõda.”

Ashan vangutas pead. „Eksiarvamus, Damajah.”

„Selline oli Shar’Dama Ka soov,” meenutas Inevera. „Sa tõotasid vandega tema ja minu ees.”

„Juhuks, kui ta langeb vanakuu lahingus kõikide nähes,” ütles Ashan, „mitte juhuks, kui rohumaalane tapab ta hüljatud mäenõlval. Troon mingu Jayanile või Asome’ile.”

„Ta ju rääkis, et tema pojad pole koormaks valmis,” lausus Inevera. „Usud sa, et see on kahe nädalaga muutunud? Minu pojad on kavalad, kuid mitte veel elutargad. Arbud ennustavad, et trooni himustades kisuvad nad Everami Kingituse lõhki, ja kes ronibki verest nõretavate astmete tippu, ei tõuse isa tagasitulekul püsti.”

„Kui ta üldse tagasi tuleb,” märkis Ashan.

„Jah, tuleb,” ütles Inevera. „Ja kardetavasti on tal kannul terve Maapõu. Kui see sünnib, on vaja, et tema kutsele vastaksid kogu Ala armeed, sest tal pole ei mahti ega isu valitsusvõimu taastamiseks poega tappa.”

„See ei meeldi mulle,” kaebas Ashan. „Ma ei ole võimu iial ihaldanud.”

„See on inevera,” kuulutas Inevera. „Kas see sulle meeldib, pole oluline, ja just sinu alandlikkuse tõttu Everami ees peadki troonil olema sina.”

* * *

„Tee kähku,” ütles Renna, kui Leesha naise kõrvale juhtis. „Ma raiskasin teie kamba järel oodates juba niigi aega. Arlen on kuskil ja mul on tarvis ta üles otsida.”

„Jutt või deemonisõnnik,” nähvas Leesha. „Ma ei tunne sind kuigi hästi, Renna Põldaja, aga seda tean ma küll, et sa poleks minu järel viivugi oodanud, kui sinu abikaasa asukoht oleks ebaselge. Te kavandasite selle Arleniga ette. Kuhu ta läks? Mida ta Ahmanniga tegi?”

„Kas sa nimetad mind valetajaks?” urises Renna. Kulmud tõmbusid kriipsuks, sõrmed kõverdusid rusikasse.

Millegipärast veenis see ärplemine Leeshat oletuses veel enam. Vaevalt naine talle päriselt äigab, aga ta hoidis igaks juhuks valmis näputäit pimestavat pulbrit.

„Palun,” ütles ta häält talitsedes. „Kui sa midagi tead, räägi mulle. Vannun Looja nimel, et mind võib usaldada.”

Need sõnad näisid Rennat veidi rahustavat, käed lõtvusid, kuid noor naine laiutas peopesi. „Otsi või mu taskud läbi, vastuseid sa ei leia.”

„Renna,” katsus Leesha mitte kannatust kaotada, „ma tean, et me alustasime halvasti. Minu sallimiseks on sul vähe põhjust, aga see pole mäng. Salatsedes sead sa kõik ohtu.”

Renna mühatas naerda. „Etskae, pada sõimab katelt.” Leeshale tonksati sõrmega rindu, millest piisas, et ta sammukese taganeks. „Endal on sul kõhus kõrbedeemoni lapsuke. Kas arvad, et see ei ohusta inimesi?”

Leesha tundis, kuidas veri valgub näost, ent ei jätnud jonni, sest vaikimine oleks tõtt tunnistanud. Ta tasandas hääle karmiks sosinaks. „Kes sulle sellist lora ajas?”

„Sina,” ütles Renna. „Ma kuulen üle maisipõllu liblika tiivalööke. Arlen ka. Sinu kõnelust Jardiriga kuulsime mõlemad. Sa kannad tema last ja tahad süüdi lavastada krahvi.”

Tõsi mis tõsi. Leesha oli ema tobeda sepitsuse narrist peast täide viinud. Oli kahtlane, kas pettus elab üle lapse sünni, kuid jättis talle seitse kuud valmistumiseks – või peitupugemiseks –, enne kui krasialased tulevad tema last nõutama.

„Seda rohkem põhjust on mul uurida, mis Ahmanniga juhtus,” jätkas Leesha, vihates oma häälde siginenud manguvat tooni.

„Pole halli aimugi,” ütles Renna. „Me raiskame kallist aega.”

Leesha noogutas, mõistes, et jääb pika ninaga. „Palun ära Thamosele maini,” lausus ta. „Ma räägin ise, ausõna. Aga mitte praegu, kui paari miili kaugusel on pool Krasia sõjaväge.”

Renna turtsatas. „Ega ma rumal ole. Ja üldse, kuidas sinusugune taimetundja titeootele jäi? Lollid Parksepadki oskavad õigel ajal välja tõmmata.”

Jaksamata Renna põlevatesse silmadesse kaua vaadata, lõi Leesha pilgu maha. „Mina esitasin sama küsimuse.” Ta kehitas õlgu. „Ajalugu kubiseb inimestest, kelle vanemad ei käitunud mõistlikult.”

„Ma ei küsinud ajaloo kohta,” ütles Renna. „Ma küsisin, miks on Välu maakonna kõige targem naine sihuke puupea. Kas sulle pole kõneldud, kuidas lapsi tehakse?”

Nüüd paljastas Leesha hambad. Jutus oli iva, aga kes oli Renna, et kohut mõista? „Kui sina ei pühenda mind oma saladustesse, ei ole minulgi mõtet sulle saladusi usaldada.” Ta viipas käega oru poole. „Eks mine. Teeskle Arleni otsimist, kuni oleme silmist kadunud, ja kohtu temaga siis. Mina ei takista sind.”

Renna naeratas. „Sa ei suudakski.” Naine hajus uduks ja oligi läinud.

Miks ma sedaviisi ärritusin, imestas Leesha, kuid tema kõhule lipsanud sõrmed teadsid väga hästi.

Sest Rennal oli õigus.

Esimest korda Ahmanni suudeldes oli Leesha olnud couzi’st purjus. Ta polnud kavatsenud mehega tol esimesel pärastlõunal suksutada, aga ei olnud ka vastu punninud, kui mees asus teda võtma. Narril kombel oli ta eeldanud, et enne abielu ei purska mees temasse, ent krasialased pidasid ju meesterahva seemne raiskamist patuks. Tundes, kuidas mehe pusklemine ägenes ja algasid uratused, oleks ta võinud eemale tõmbuda. Kuid osa temast oli seda siiski tahtnud. Oli tahtnud tunnet, et meesterahvas võpatab ja tuksleb tema sees, ja Maapõue kõik ohud. Erutusjudinaga oli temagi haripunkti jõudnud.

Tol õhtul oli ta plaaninud keeta väärõunapuuteed, aga selle asemel olid Inevera vahimehed ta röövinud ning tema õhtu lõppes Damajah’ kõrval teadvusedeemoniga heideldes. Järgmisel päeval ja iga nende hilisema vahekorra puhul jõi Leesha topeltannuse, kuid nagu oli öelnud tema õpetaja Bruna: „Vahetevahel on laps kange tulema, ja parata pole miskit.”

* * *

Inevera mõõtis pilguga Ashani ees seisvat Thamost, seda rohumaa printsikest. Suurt kasvu mees, pikk ja lihaseline, ent mitte kohmakas. Tal oli sõdalase rüht.

„Küllap te tahate oru oma meestega läbi kammida,” ütles Thamos.

Ashan noogutas. „Ja teie enda omadega.”

Thamos noogutas vastuseks. „Sada meest kummaltki poolt?”

„Viissada,” ütles Ashan, „ja nende vahel olgu Domin Sharum’i relvarahu.” Inevera nägi, kuidas printsikese lõuapärad pinguldusid. Krasialaste jaoks oli viissada meest tühiasi, Päästja armee imetilluke kübe. Aga Thamos ei raatsinud sellist hulka eraldada.

Ometi polnud printsikesel peale nõustumise muud valikut, ta ei hakanud vaidlema. „Mismoodi ma tean, et teie sõdalased rahu hoiavad? Oru muutumine sõjatandriks on viimane, mida meil vaja.”

„Minu sõdalased ei langeta loori, isegi päevaajal,” lubas Ashan. „Ega söanda keeldu rikkuda. Teie mehed on need, kelle pärast ma muretsen. Oleks kahju, kui neil läheks täbaralt eksituse tõttu.”

Siinkohal näitas printsike hambaid. „Arvatavasti poleks nad ainsad, kellel täbaralt läheb. Millega tagab näo varjamine rahu? Mees, kelle nägu on varjul, ei karda karistust.”

Ashan vangutas pead. „Hämmastav, kuidas teie, metslased, olete öös üldse ellu jäänud. Mehed mäletavad ülekohtuste nägusid, vihavaenu pole kerge kõrvale asetada. Me kanname öös loori, et kõik võitleksid vendadena, unustades veritasu. Kui näo katavad kinni ka teie mehed, ei valata selles Everamist neetud orus rohkem tilkagi verd.”

„Hüva,” ütles printsike. „Kokku lepitud.” Ta kummardas mehele, kes oli temast seisuselt tosin korda kõrgem, lühidalt ja pealiskaudselt, sündsa aupaklikkuseta, pööras ringi ja sammus minema. Teised rohumaalased järgnesid talle.

„Põhjamaalased veel maksavad säärase lugupidamatuse eest,” pomises Jayan.

„Ehk tõesti,” ütles Inevera, „kuid mitte täna. Meil on tarvis ruttu Everami Kingitusse naasta.”