Читать книгу Pealuutroon - Peter V. Brett - Страница 4

Jardir ärkas päikeseloojangul, teadvuses paks udu. Ta lamas põhjamaa voodis – üks hiiglaslik padi paljude asemel. Voodiriie oli kare ega sarnanenud tema harjumuspärase siidiga. Ümmargust tuba palistasid loitsumärkidega klaasaknad. Mingisugune torn. Videvikus laius taamal kõnnumaa, aga temale võõras.

Kus kohas Ala pinnal ma viibin?

Liigutamisel sähvatas valuvahk, ent valu oli põline seltsiline, mis ununes, kui sellega rahu sõlmida. Ta ajas end istukile, jalad olid jäigad ja kriipisid vastamisi. Ta lükkas teki kõrvale. Lahased ulatusid reitest päkkadeni. Kaugemast otsast piilusid punaseks, lillaks ja kollaseks paistetanud varbad, nii lähedal ja ometi kättesaamatud. Prooviks võdistas ta neid, tegemata valust väljagi, ning rõõmustas kerge tõmbluse üle, millega need talle tasusid.

See tuletas meelde lapsepõlves murtud kätt ja nädalaid kestnud paranemise abitust.

Pikemata küünitas ta öökapikesele krooni järele. Päevaajalgi talletas kroon küllalt võluväge, et tervendada mõned murtud luud, eriti sellised, mis olid juba paika pandud.

Pihud kohtasid tühja õhku. Jardir pööras ringi ja põrnitses tubli hetke, enne kui olukord talle koitis. Juba aastaid polnud ta krooni ja oda oma käeulatusest lasknud, kuid kadunud olid mõlemad.

Mälestused tärkasid paugupealt. Võitlus Par’chiniga mäetipus. Kuidas Jephi poeg, Jardiri torkest suitsupilveks hajunud, kehastus pilguke hiljem taas, haaras odavarrest ebainimliku jõuga ja väänas selle tal käest.

Ning siis pöördus Par’chin ja viskas oda kaljult alla, justkui olnuks see pelk näritud melonikoor.

Jardir noolis pragulisi huuli. Suu kuivas ja põis kipitas, aga tema vajaduste eest oli hoolt kantud. Voodi kõrval oli joogivett ning väikese pingutusega õnnestus tal kasutada ööpotti, mille otsivad sõrmed leidsid voodiveerest põrandalt.

Tema rinnakorv oli tihkelt kinni seotud, nihelemisel raksusid ribid. Sidemeid kattis õhuke rüü – pruun, nagu ta täheldas. Võimalik, et Par’chini arusaam naljast.

Ust polnud, oli vaid üles tuppa toov trepp – tema praeguses seisus sama hea kui vangitrellid. Muid väljapääse polnud, ka astmed ei jätkunud. Ta viibis torni tipus. Mööblit oli toas kasinalt. Voodi ääres lauake. Üksainus tool.

Trepikojast kõlas heli. Jardir tardus kuulatades. Kroon ja oda võidi temalt ju riisuda, kuid aastatepikkune võluväe imamine nende kaudu oli ta keha ümber teinud nii Everami näo järgi, nagu surelik vorm olla sai. Tal oli kulli nägemine, hundi haistmine ja nahkhiire kuulmine.

„Oled sa kindel, et tuled temaga toime?” küsis Par’chini esiknaine. „Seal kaljul kartsin, et ta tapab su.”

„Ära muretse, Ren,” lausus Par’chin. „Odata ei ole ta mulle ohtlik.”

„Päevavalgel on,” ütles Renna.

„Kahe murtud jalaga mitte,” lausus Par’chin. „Mina olen peremees. Ausõna.”

Vaatame, Par’chin.

Kõlas musitamist, sest Jephi poeg vaigistas suudlustega oma jiwah’ vastuväited. „Mul on vaja, et sa läheksid tagasi maakonda ja hoiaksid asjadel silma peal. Kohe, muidu hakkavad nad kahtlustama.”

„Leesha Paberivalmistaja kahtlustab juba,” kostis Renna. „Tema oletused ei ole tõest kaugel.”

„Kuni need oletusteks jäävad, pole vahet,” arvas Par’chin. „Mida ta ka ei teeks või ütleks, sina lollita edasi.”

Renna naeris mokaotsast. „Jah, vabalt. Las pritsib sülge.”

„Ära teda liialt õrrita,” õpetas Par’chin. „Mul on vaja, et sa kaitsed maakonda, aga tagaplaanilt. Innusta rahvast, kuid koormat kandku nad ise. Võimalusel uisutan sinna ainult sind vaatama. Keegi teine ei tohi teada, et ma olen elus.”

„See ei meeldi mulle,” kurtis Renna. „Mees ja naine ei tohiks niiviisi lahus olla.”

Par’chin ohkas. „Pole parata, Ren. Mäng käib mõisa peale. Kaotus pole lubatud. Aga varsti kohtume.”

„Jah,” ütles Renna. „Ma armastan sind, Arlen Põldaja.”

„Ja mina armastan sind, Renna Põldaja,” ütles Par’chin. Jälle suudlus ning Jardir kuulis naise väledaid samme tornitrepist laskumas. Par’chin asus seevastu üles ronima.

Viivuks mõtles Jardir magamist teeselda. Äkki avastab ta midagi või annab üllatus eelise.

Ta raputas pead. Ma olen Shar’Dama Ka. Peitmine madaldab mind. Parem vaatan Par’chinile otsa, et näha, mis on alles mehest, keda tundsin.

Istuma kobides sõlmis ta rahu jalgades huugava valuga. Tema nägu oli tüüne, kui Par’chin sisenes. Too kandis lihtsaid rõivaid, umbes nagu nende tutvumisel: luitunud valget puuvillast särki ja kulunud tööpükse, õlal rippumas nahkne sõnumitooja paun. Jalad olid paljad, kääritud püksisääred ja särgikäised jätsid nähtavale tindiga ihusse söövitatud loitsud. Liivakarva juuksed olid maha aetud; nägu, mida Jardir mäletas, oli märgistatuna üpris võõrik.

Isegi kroonita tajus Jardir märkide väge, kuid jõu hind oli ränk. Par’chin meenutas pigem pühade loitsurullide lehte kui inimest.

„Vana sõber, mida sa endaga teinud oled?” Ta polnud kavatsenud valjusti kõnelda, aga miski tõukas teda takka.

„On sul ikka jultumust mind nõnda nimetada, pärast kõike, mida sina teinud oled,” ütles Par’chin. „Ega ma ei teinud seda ise. Sina tegid seda mulle.”

„Mina?” küsis Jardir. „Kas mina võtsin tindi ja rüvetasin su keha?”

Par’chin raputas pead. „Sina heitsid mu kõrbesse surema, relva ja varjupaigata, teades, et Maapõue alagai’dele ei alistu ma ilmaski. Loitsimiseks oli mulle jäänud vaid keha.”

Nood sõnad lahendasid täielikult Jardiri küsimuse, kuidas Par’chin eluga pääses. Vaimusilmas kujutles ta sõpra üksinda kõrbes, januse ja verisena paljakäsi alagai’sid surnuks peksmas.

See oli hiilgav.

Evejah keelas küll ihu tätoveerimise, ent see keelas mõndagi, mille Jardir oli suvatsenud Sharak Ka huvides seadustada. Ta oleks tahtnud Par’chini hukka mõista, kuid tõde mehe jutus nööris ta kõri.

Jardir vabises, külm kahtlus rikkus ta meelerahu. Everami soovi vastaselt ei juhtunud miski. Oli inevera, et Par’chin jääb elama ja nad kohtuvad uuesti. Arbud kinnitasid, et kumbki neist võib olla Päästja. Jardir oli pühendanud oma elu selle tiitli väärimisele. Ta oli saavutatu üle uhke, aga ei saanud salata – tema ajin’pal’i, vapra võõra au oli Everami silmis ehk suurem.

„Sa mängid tavadega, millest sul pole aimu, Par’chin,” ütles ta. „Domin Sharum’it peetakse surmani ja sina võitsid. Miks sa loobusid ega kuulutanud end Esimese Sõja juhiks?”

Par’chin ohkas. „Sinu surm pole mingi võit, Ahmann.”

„Järelikult sa tunnistad, et mina olen Päästja?” küsis Jardir. „Kui nii, siis tagasta mu oda ja kroon, langeta pea põrandale ja lool lõpp. Ma andestan sulle ning me pistame jälle kord külg külje kõrval Nie’ga rinda.”

Par’chin turtsatas. Seadis pauna lauale ja küünitas sisse. Kaji kroon helkis kasvavas hämaruseski, selle üheksa kalliskivi veiklesid. Jardir ei salanud, et ese äratab temas himu. Kui ta jalad kandnuks, oleks ta selle poole sööstnud.

„Kroon on siin.” Par’chin keerutas teravate tippudega võru sõrme otsas nagu lastelelu. „Aga oda pole sinu. Vähemalt mitte seni, kuni ma ei otsusta seda sulle anda. See on peidetud kuhugi, kust sa seda eales ei leia, ka tervete jalgadega mitte.”

„Pühad esemed kuuluvad kokku,” vaidles Jardir.

Par’chin ohkas taas. „Pühadust pole olemas, Ahmann. Ma ütlesin sulle kunagi, et paradiis on väljamõeldis. Sa ähvardasid mind mu sõnade pärast tappa, kuid see ei muuda neid vähem tõesteks.”

Jardir avas suu, tema huulile kerkis vihahüüd, aga Par’chin katkestas teda, pigistas keerleva krooni tugevasti pihku ning tõstis kõrgele. Samal hetkel välgatasid loitsumärgid mehe ihul põgusalt ja krooni loitsud lõid hõõguma.

„See,” ütles Par’chin krooni kohta, „on õhuke riba, mille moodustavad teadvusedeemoni kolp ja üheksa sarve, kaetud hõbeda ja kulla loitsitud sulamiga, väe koondajaks kalliskivid. Loitsukunsti meistriteos, kuid ei enamat.”

Mees naeratas. „Täpselt nagu oli sinu kõrvarõngas.”

Jardir võpatas ja tõstis käe, kompis paljast kõrvalesta, mida varem oli läbistanud tema pulmarõngas. „Kas sa mõtled lisaks troonile varastada mu esiknaise?”

Par’chin naeris, seda valskuseta heli polnud Jardir aastaid kuulnud. Ei saanud salata, et ta oli sellest puudust tundnud.

„Ma pole kindel, kumb taak oleks hullem,” ütles Par’chin. „Mina ei taha kumbagi. Naine on mul olemas, ja minu rahva seas piisab ühestki.”

Jardir ei püüdnud varjata suunurkades kaarduvat naeratust. „Väärt Jiwah Ka on ühtaegu nii taak kui ka tugi, Par’chin. Naised ärgitavad mehi paremusele ja see heitlus on igavene.”

Par’chin noogutas. „Sulatõsi.”

„Miks sa sel juhul mu kõrvarõnga varastasid?” nõudis Jardir.

„Ma ainult hoian seda, kuni sa viibid mu katuse all,” ütles Par’chin. „Ei tohi lasta sul kedagi kutsuda.”

„Ah?” imestas Jardir.

Kui Par’chin keeras pea viltu, tajus Jardir Jephi poega kaemas ta hingesoppidesse umbes nõnda, nagu Jardir ise kasutas talle kingitud kroonipilku. Mismoodi suutis Par’chin seda kroonita laubal?

„Sa ei teagi,” ütles Par’chin hetke pärast. Mees mühatas naerda. „Tuled mind abielu asjus nõustama, kui su oma naine nuhib su järel!”

Halvustav toon vihastas Jardirit, kelle kulmud tõmbusid kriipsuks, ehkki ta üritas näoilmet talitseda. „Mida see veel tähendab?”

Par’chin õngitses taskus ja tõi kõrvarõnga lagedale. Lihtsa kuldrõnga küljes rippus viimistletud loitsumärkidega kuulike. „Siia on kätketud deemoniluu tükk, mille teine pool on sinu naise kõrvas. See võimaldab tal kuulda kõike, millega sa tegeled.”

Äkki selgus Jardirile nii mõnigi mõistatus. Kuidas kaasa näis aimavat iga tema plaani ja saladust. Hulk naise teadmisi pärines arbudest, ent alagai hora kõneles sageli ebamäärasusi. Ta oleks pidanud taipama, et kaval Inevera ei looda ainult arbumisele.

„Mu naine teab seega, et olen röövitud?” küsis Jardir.

Par’chin raputas pead. „Ma tõkestasin kõrvarõnga. Kuni me pole lõpetanud, ei lähe sinu leidmine tal korda.”

Jardir põimis käed rinnal risti. „Millega lõpetanud? Sina ei hakka järgima mind ega mina sind. Sama ummiktee oli meie ees viis aastat tagasi Labürindis.”

Par’chin noogutas. „Toona säästsid sa mu elu, ja see sundis mind nägema maailma uutmoodi. Mida pakun sullegi.” Siinkohal viskas mees krooni üle toa.Jardir püüdis selle vaistlikult. „Miks sa krooni mulle tagastad? Eks ravi see ju mu haavad? Nendeta võib sul olla keeruline mind kinni hoida.”

Par’chin kehitas õlgu. „Odata sa vaevalt lahkud, liiati tühjendasin ma krooni väest. Maapõuest immitsev võlujõud ei ulatu üldiselt tornitippu,” viipas ta akendele ümmarguse toa igas küljes, „ning hommikuti puhastab toa päike. Kuni seda uuesti ei laeta, annab see sulle kroonipilgu, muud midagi.”

„Milleks see siis tagastada?” kordas Jardir.

„Ma arvasin, et puhume õige juttu,” ütles Par’chin. „Tahan, et sa näeksid sel ajal mu aurat. Mu sõnade siirust ja hingepõhja kirjutatud tõekspidamiste tugevust. Võib-olla saad nägijaks.”

„Mille nägijaks?” küsis Jardir. „Et paradiis on väljamõeldis? Sinu hinge kirjutatu ei veena mind selles, Par’chin.” Krooni libistas ta ometi pähe. Tänu kroonipilgule ärkas hämardunud tuba jalamaid ellu ja Jardir hingas sügava kergendusega, justkui pime mees Evejah’s, kellele Kaji andis tagasi silmad.

Äsja vaid varjudest ja ähmastest kogudest koosnenud maastik akna taga joonistus Alast immitseva võlujõu paistel teravalt välja. Väesäde peitus kõige elava keskmes ning Jardir eristas jõudu kumendamas puutüvedes, puudele klammerduvas samblas ning igas loomas, kes elas võrade okstel ja koore all. Seda olid tulvil tasandike rohttaimed ning eeskätt deemonid, kes luusisid maapinnal ja lendlesid tuules. Alagai’d särasid otsekui majakad, äratades temas ürgse kire jahtida ja tappa.

Nagu Par’chin oli hoiatanud, oli tema kong tuhmim. Vägi triivis mööda torniseinu üles väikeste köitraagudena, mida ahvatlesid aknaklaasidesse uuristatud loitsumärgid. Need süttisid vilkudes, moodustasid alagai’de vastu kilbi.

Aga ehkki tuba oli tuhm, säras Par’chin deemonitestki heledamalt. Nii heledalt, et teda pidanuks olema raske vaadata. Kuid ei. Ootamatul kombel oli võluvägi hunnitu pilt, ahvatlev oma toreduses. Jardir sirutus krooni kaudu, üritas sellest raasukese ammutada. Mitte palju, sest Par’chin oleks ammutamist adunud, ent piisavalt, et võib-olla kiirendada tema tervenemist. Üks väejoom siugles õhus ligemale nagu viirukisuits.

Par’chin oli kulmud maha ajanud, aga loitsumärgid mehe vasaku silma kohal kerkisid ilmekalt. Aura teisenes, näis pigem lõbustatud kui solvunud. „Mkmm. Ei näppa.” Võlujõu voog taandus järsult, imendus tagasi mehesse.

Jardiri nägu püsis tüüne, kuigi vaevalt see midagi muutis. Par’chin ei eksinud. Ta nägi mehe aurat, suutis lugeda tundmusi ega kahelnud, et vana sõber suudab sama. Par’chin oli täis karget meelerahu ega soovinud Jardirile halba. Pettusest polnud jälgegi. Olid ainult väsimus ja mure, et ülemäära jäik Jardir ei pruugi manitsusi kainelt kaaluda.

„Seleta mulle veel kord, miks sa mind siia tõid, Par’chin,” ütles Jardir. „Kui su siht on tõesti maailma vabastamine alagai’dest, nagu sa oled alati rääkinud, miks sa siis mulle vastandud? Ma olen lähedal sinu unistuse teostamisele.”

„Mitte nii lähedal, kui sa ise arvad,” kostis Par’chin. „Ja sinu teguviis tülgastab mind. Sa ajad inimkonda lunastuse teele sunni ja ähvardustega, maksku mis maksab. Teie, krasialased, armastate teadagi riietuda musta ja valgesse, kuid maailm pole nii lihtsakoeline. Selles on värve ja ohtralt halle varjegi.”

„Ma pole narr, Par’chin,” lausus Jardir.

„Säärane mulje jääb vahel küll,” ütles Par’chin ja aura kinnitas seda. Oli kibe suutäis, et vana sõber, keda Jardir oli nii lahkelt õpetanud ja alati austas, mõtleb temast nii halvasti.

„Miks sa sel juhul mind ei tapnud, oda ja krooni ei võtnud?” nõudis Jardir. „Tunnistajaid kohustas au. Minu rahvas oleks leppinud, et sa oled Päästja, ja järginud sind Sharak Ka’s.”

Ärritus jooksis üle Par’chini rahuliku aura nagu kulutuli. „Sa ei taipa ikka,” nähvas mees. „Pole ma mingi Päästja! Ega sinagi! Päästja on kogu inimkond üheskoos, mitte üks kogu inimkonna eest. Everam on nimi, mille me sellele aatele anname, mitte musta tühjusega võitlev taevane hiiglane.”

Jardir kibrutas huuli, teades, et Par’chin näeb tema aurat pühaduseteotusest hõõgumas. Aastaid tagasi oli ta tõotanud, et tapab Par’chini, kui too veel kunagi selliseid sõnu kõneleb. Praegu esitas Par’chini aura talle väljakutse.

Jardiril oli mõru kiusatus proovida. Krooni väge ei olnud Par’chini vastu tõeliselt katsutud, ja kuna see oli tal laubal, polnud ta enam nii abitu, kui näis.

Ent miski ajin’pal’i auras hoidis teda vaos. Too oli kallaletungiks valmis ega põgene, kuid vana sõbra kohal kangastus kujutis: alagai’d tantsimas leekides maailma taustal.

Hirm, et nõnda just sünnibki, kui nad ühist keelt ei leia.

Jardir hingas sügavalt sisse, sõlmis vihaga rahu, ja välja hingamisel lahkus see temast. Par’chin polnud toa teises servas liigutanud, kuid mehe aura lõtvus nagu oda langetav Sharum.

„Mis tähtsust sel on,” ütles Jardir viimaks, „kas Everam on taevane hiiglane või meie antud nimi aule ja vaprusele, et trotsida ööd? Kui inimkond tegutseb ühiselt, läheb vaja juhti.”

„Nagu teadvusedeemon juhib käsilasi?” küsis Par’chin, lootes Jardirit väitlusega lõksu meelitada.

„Nojah,” ütles Jardir. „Alagai’de maailm on ajast aega olnud meie maailma vari.”

Par’chin noogutas. „Jah, sõda tarvitseb kindraleid, aga nemad peaksid teenima rahvast, mitte ümberpöördult.”

Oli Jardiri kord kulmu kergitada. „Kas sulle tundub, et ma ei teeni oma rahvast, Par’chin? Mina pole Andrah, kes rasvub troonil, kuni alamad hinge vaaguvad ja nälgivad. Minu maadel ei ole keegi näljas. Ei ole kuritegusid. Ja ma käin isiklikult öös hädaohtu tõrjumas.”

Par’chin naeris karmilt ja pilkavalt. Jardir oleks haavunud, ent Par’chini umbusklik aura vaigistas teda.

„Vaat miks sel on tähtsust,” ütles Par’chin. „Kuna sa usudki seda juttu, mis on kui haisev deemonisõnnik! Sa vallutasid maad, mis ei kuulunud sulle, mõrvasid tuhandeid mehi, vägistasid naised, orjastasid lapsed ja arvad, et sinu hing on plekita, kuna nende pühakiri oli natuke erinev sinu omast! Sa hoiad neist eemal deemonid, tõsi, kuid kanad tapapakul ei nimeta rebaseid peletavat lihunikku Päästjaks.”

„Sharak Ka on tulekul, Par’chin,” vaidles Jardir. „Mina tegin kanadest pistrikud. Everami Kingituse mehed kaitsevad nüüd oma naisi ja lapsi.”

„Kaitseb Välu maakonna rahvaski,” ütles Par’chin. „Aga nemad jõudsid selleni üksteist tapmata. Ainsatki naist ei vägistatud. Ainsatki last ei rebitud ema sülelusest. Me ei muutunud deemoneiks, et deemonitega võidelda.”

„Kas see ma sinu arust olengi?” küsis Jardir. „Deemon?”

Par’chin naeratas. „Tead sa, kuidas minu inimesed sind kutsuvad?”

Kõrbedeemon. Jardir oli hüüdnime tihti kuulnud, ehkki vaid Välu maakonnas söandati seda pruukida avalikult. Ta noogutas.

„Sinu rahvas on narr, Par’chin, nagu sinagi, kui te mõtlete mind alagai’dega võrrelda. Võib-olla teie ei tapa ega vägista, kuid te pole ka sepistanud ühtsust. Teie põhjamaa hertsogid kemplevad ja kisklevad võimu otsas, kuni nende ees avaneb sügavik, et süljata lagedale Nie leegionid. Nie ei hooli teie kõlblusest. Ta ei hooli, kes on süütu ja kes rikutud. Ta ei hooli isegi oma alagai’dest. Tema pühib platsi puhtaks.

Sinu rahvas elab laenatud ajast, Par’chin. See võlg kestab, kuni Sharak Ka päeval jätab teie nõrkus teid Maapõue roaks. Siis kahetsete taga tuhandet mõrva, tuhat korda tuhandet, kui see oleks aidanud teil võitluseks häälestuda.”

Par’chin vangutas kurvalt pead. „Sa oled kui silmaklappidega hobune, Ahmann. Näed, mis su uskumusi toetab, ja eirad ülejäänut. Nie ei hooli, sest teda pole olemas.”

„Sõnad ei muuda tegelikkust, Par’chin,” ütles Jardir. „Sõnad ei suuda tappa alagai’sid ega ära kaotada Everami. Paljad sõnad ei ühenda meid Sharak Ka’ks, enne kui on hilja.”

„Sa kõneled ühtsusest, mõistmata selle tähendust,” arvustas Par’chin. „Mida sina nimetad ühtsuseks, nimetan mina anastamiseks. Orjuseks.”

„Eesmärgi ühtsus, Par’chin,” ütles Jardir. „Pürgimine ühise sihi poole. Et vabastada Ala deemonite soost.”

„See pole ühtsus, mille säilimine sõltub ühest mehest,” lausus Par’chin. „Kõik me oleme surelikud.”

„Minu loodud ühtsus ei lagune hõlpsasti,” kostis Jardir.

„Tõsi või?” küsis Arlen. „Everami Kingitust külastades avastasin ma nii mõndagi, Ahmann. Põhjamaa hertsogid on sinu rahva kõrval köömes. Sinu dama’d ei hakka kuuletuma Jayanile. Ega sinu Sharum’id Asome’ile. Ainuski mees ei hakka kuuletuma Ineverale, ja sinu Damaji’d pigem tapaksid üksteist kui einestaksid koos laua taga. Mitte keegi ei saa troonile istuda kodusõjata. Sinu kallihinnaline ühtsus mureneb nagu liivaloss.”

Jardir tundis, kuidas lõuapärad tõmbuvad pingule. Ta kiristas raginal hambaid. Par’chin rääkis muidugi õigust. Inevera nutikus valitseb olukorda mingi aja, ent kauaks ei tohi ta kaduda, muidu pöördub tema vaevaga sepistatud armee juba Sharak Ka alguses enda vastu.

„Ma ei ole veel surnud,” ütles Jardir.

„Ei, aga lähemas tulevikus ei pääse sa koju,” lausus Par’chin.

„Kohe näeme, Par’chin.” Vähimagi hoiatuseta sirutus Jardir krooni kaudu ja ammutas ägedalt Par’chini võlujõust. Ootamatult tabatud Par’chini auras lahvatas jahmatus, selle kuju moondus, kui Jardir saagi napsas.

Vägi kohises Jardiri kehas, ravitses lihaseid ja luid, muutis ta tugevaks. Painutuse peale kärisesid sidemed ta rinnal ja purunesid lahased säärtel. Ta viskus voodist, ületades silmapilkselt toa.

Par’chin tõusis parajasti kaitsele, kuid see oli Sharum’i kaitse, Sharik Horas koolitamata. Jardir lipsas sellest kergesti läbi ja haaras mehe nupuvõttesse. Rapsiva Par’chini nägu punetas õhku ahmides.

Aga siis hajus mees uduks, just nagu nende lahingus kaljutipulgi. Kui rabelus lakkas, komistas Jardir, ent Par’chin kehastus uuesti, ei lasknud tal kukkuda, vaid krabas ta paremast jalast ja käsivarrest ning paiskas ta toa vastasserva. Jardir räntsatas akna pihta nii kõvasti, et võlujõu tugevdatud luudki murdusid, kuid loitsumärkidega klaas isegi ei mõranenud.

Loitsumärkide pinnal heljus peenike võlujõunire, millest Jardir vaistlikult ammutas, kasutades selle väge luude kokkukasvatamiseks, enne kui oleks puhkenud valu.

Par’chin haihtus toaservast ja ilmus ligemal, aga Jardir aimas nippi ette. Niipea kui udu kehastuma hakkas, läks ta liikvele, põikas Par’chini üritatud võttest kõrvale ja äigas kaks vihast hoopi, kuni mees polnud minema libisenud.

Sedasi madistasid nad pisut: Par’chin kadus ja kehastus taas, ilma et Jardir oleks teda tõsisemalt vigastanud, kuid võimetuna omalt poolt hoope jagama.

„Maapõu võtku, Ahmann!” karjus mees. „Meil pole selleks aega!”

„Täiesti nõus,” ütles Jardir, kes oli sobivat asendit valinud. Ta virutas Par’chinile toa ainsa tooliga, ja nagu võiski ennustada, muutus mees uduks, et oleks hõlpsam põigelda.

Võimed teevad su laisaks, Par’chin, mõtles ta, sööstes trepikoja suunas, millest teda enam keegi ei lahutanud.

„Kuhugi sa ei lähe!” urises Par’chin, kehastus ja joonistas õhku loitsumärgi. Jardir nägi, kuidas võlujõud vuhinal koondus – see iiling paiskab ta trepilt kui tohutu vasaraga. Kuna põigelda polnud mahti, sõlmis ta obadusega rahu, lõdvestas keha, et kahandada põrutuse mõju.

Aga obadust ei tulnud. Kaji kroon soojenes ja välkus, imades väe ära. Mõtlematult joonistas ka Jardir õhku loitsumärgi, muundades väe halastamatu kuumuse palanguks. Sellest oleks piisanud, et tuhastada tosin puudeemonit.

Kuid Par’chin tõstis peopesa ja ammutas võlujõu tagasi. Ühtäkki kuival, vahtis Jardir kunagist sõpra peapööritusega.

„Me võime jätkata öö otsa, Ahmann,” ütles Par’chin ja libises minema, kehastudes taas juba Jardiri ja trepikoja vahel. „Tornist välja see sind ei aita.”

Jardir põimis käed rinnal risti. „Isegi sina ei suuda mind igavesti kinni hoida. Päikesetõusul veavad su deemoninipid ja hora võlujõud alt.”

Par’chin laiutas käsi. „Igavesti polegi vaja. Koidikul oled sa nõus vabatahtlikult jääma.”

Jardir oleks peaaegu naerma pahvatanud, kuid Par’chini aura vaigistas teda jälle. Par’chin uskus seda. Uskus, et teda kallutavad kas tänaöised sõnad või mitte miski.

„Miks sa mind siia tõid?” küsis Jardir viimast korda.

„Et sulle meenutada, kes on tõeline vaenlane,” ütles Par’chin. „Ja et paluda sinu abi.”

„Miks peaksin ma sind abistama?” küsis Jardir.

„Aga sellepärast,” ütles Par’chin, „et me vangistame teadvusedeemoni ja sunnime, et ta juhataks meid Maapõue.

On aeg viia võitlus alagai’de juurde.”