Читать книгу Pealuutroon - Peter V. Brett - Страница 7

„Istu sirgelt,” nähvas Kajivah. „Sa oled Kaji hõimu printsess, mitte mõni narts kha’ting! Karta on, et ma ei leia eales su vere väärilist abikaasat, kes sind kosiks.”

„Jah, tikka.” Ashia värises, ehkki palee kümblusruumid olid soojad ning auru täis. Ta oli kõigest kolmeteistkümnene, abiellumisega polnud kiiret, kuid Kajivah oli näinud kuupuhastuse lappi tema jalge vahel ja ajas oma joru. Sellegipoolest sirutas ta selga, mida tema ema Imisandre parajasti küüris.

„Lora, ema,” ütles Imisandre. „Kolmeteistkümneaastane kaunitar, Krasia vägevaima hõimu Damaji tütar, kel onuks Päästja ise! Ashia on maailma ihaldatuim mõrsja!”

Ashia värises taas. Ema sõnad olid mõeldud rahustuseks, aga neil oli vastupidine toime.

Kajivah, kes kaldus ärrituma, kui tütred temaga ei nõustunud, naeratas vaid kannatlikult ja andis oma miniale Thalajale märku vette kuumi kive lisada. Ta käitus alati nagu kuninganna, olgu lastetoas, köögis või kümblusmajas.

Tema alamad olid viis dal’ting’ist tütart: Imisandre, Hoshvah, Hanya, Thalaja ja Everalia – ning lapselapsedAshia, Shanvah, Sikvah, Micha ja Jarvah.

„Dama Baden näikse olevat sama meelt,” ütles Kajivah.

Pead pöördusid järsult tema suunas. „Tema pojapoeg Raji?” küsis Imisandre.

Nüüd kus saladus oli avalikuks tulnud, valgus Kajivah’ näkku lai muhelus. „Kuuldavasti pole ükski mees iial üheainsa mõrsja eest sääraseid rikkusi pakkunud.”

Ashial jäi hing kinni. Äsja oli ta valmis seda hetke aastate viisi edasi lükkama, kuid … prints Raji? Nooruk oli ilus ja tugev, saab päranduseks valge rüü ja varanduse, mille kõrval kahvatuvad koguni Andrah’ aarded. Mida võiks ta veel tahta?

„Tema pole sinu vääriline, õde.”

Kõigi silmad pöördusid vaatama Ashia venda Asukajit, kes seisis ukseavas, selg naiste poole. Too pilt polnud sugugi tavatu. Meesterahvaid ei lubatud naiste kümblusruumi, aga Asukaji oli kõigest kaksteist ja kandis alles bidot. Enamgi, poiss oli push’ting ja naised teadsid seda, teda huvitas pigem klatš naisterahva peas kui see, mis peidus rüü all.

Naispere jumaldas Asukajit. Kajivah’gi ei pannud tema meeste-eelistust pahaks, tingimusel, et ta täidab oma kohust ja võtab endale kaasaks naisi, kellega lapselapsi sigitada.

„Armas tütrepoeg,” ütles Kajivah. „Mis sind siia toob?”

„Paraku on see mu viimane külastus naiste kümblusruumi,” vastas poiss pettumuskoori saatel. „Täna hommikul kutsuti mind Hannu Pash’ile. Ma hakkan kandma valget rüüd.”

Kajivah juhatas sisse õnnitlushõisked. „Imetore! Seda oli muidugi arvata. Sa oled ikkagi Päästja õepoeg.”

Asukaji kehitas õlgu. „Eks ole sina Päästja ema? Eks ole teie ta abikaasad, õed ja õetütred? Miks ei kanna teie valget rüüd, mina aga pean kandma?”

„Sest sina oled mees,” lausus Kajivah, nagu oleks see enesestmõistetav.

„Ei tee mingit vahet,” ütles Asukaji. „Te arutlete, keda Ashia väärib, kuid tõeline küsimus on, milline mees väärib teda.”

„Kes oleks Kaji hõimus kõrgem dama Badeni pärijast?” imestas Ashia. „Isa ei paneks mind mehele teise hõimu … ega ju?”

„Ära ole loll,” nähvas Kajivah. „Juba see mõtegi on totter.”

Aga pojapoega silmitsedes paistis Kajivah’ näol kahtlus. „Kes teda siis väärib?”

„Loomulikult Asome,” ütles Asukaji. Need kaks poissi olid üpris lahutamatud.

„Tema on meie nõbu!” jahmus Ashia.

Asukaji kehitas õlgu. „Mis sellest? Evejah kõneleb, et Kaji ajal sõlmiti palju selliseid liite. Asome on Shar’Dama Ka poeg, kaunis, rikas, tähtis. Enamgi, ta võib kindlustada mu isa ja Jardiri koja sidemed.”

„Jardiri koda olen mina,” ütles Kajivah häält tõstes. „Su isa on Jardiri õemees ja mina ema. Mis täiendavat sidet oleks tarvis?”

„Otsest,” vastas Asukaji. „Päästja ja isa ühist järeltulijat.” Ta söandas korraks ruumi pilku heita, see kohtus Ashia pilguga. „Sinu poega.”

„Teil ongi otsene side,” ütles Kajivah. „Mina olen Püha Ema. Te kõik olete Päästja veri.”

Asukaji pööras uuesti selja ja kummardas. „Ma ei tahtnud solvata, tikka. Püha Ema on uhke tiitel, kuid su musta rüüd pole see valgeks muutnud. Ega mu õnnistatud õe rüüd.”

Neist sõnadest vakatas Kajivah, ja isegi Ashia kaalus asja. Abielu omaenese nõoga polnud mõjuvõimsates suguvõsades ennekuulmatu, ja Asome oli tõesti kaunis, nagu Asukaji rääkis. Välimuselt emasse, aga Damajah’ ilule polnud võrdset. Ema näojooned ja sihvakas kehaehitus sobisid Asome’ile hästi.

„Miks mitte Jayan?” küsis Ashia.

„Mida?” ütles Asukaji.

„Juhul kui mul tuleb abielluda nõoga, nagu sa räägid, miks mitte valida Päästja esmasündinu?” küsis Ashia. „Kui ta just oma õega ei naitu, kes olekski väärilisem minust, Shar’Dama Ka vanimast õetütrest?”

Erinevalt sihvakast Asome’ist oli Jayani kehakuju isasse – jässakam ja punnis lihastega. Lahkust temas polnud, kuid võimu kiirgas Jayan sedavõrd, et õhetama lõid Ashiagi palged.

Asukaji sülitas. „Koer sihuke. Sharum’id on loomad, õde, keda aretatakse Labürindi jaoks. Sulle oleks see sama alandav kui abielu šaakaliga.”

„Aitab!” nähvas Kajivah. „Sa unustad end, poiss. Ka Päästja on Sharum.”

„Oli Sharum,” ütles Asukaji. „Nüüd kannab ta valget.”

Juba selsamal päeval alustas Kajivah Ashani mahitamist ning tiris Ashia, Shanvah’ ja Sikvah’ Shar’Dama Ka ette, nõudes tüdrukute kuulutamist dama’ting’ideks.

Aga Päästjale ja Damajah’le ei esitatud nõudmisi. Kajivah ja tema tütred pälvisid valge loori. Ashia saadeti koos nõbudega dama’ting’ide paleesse.

„See on ainult hea, õde,” väitis Asukaji, kui tüdrukud lükati ootel Damajah’ rüppe. „Nüüd pole meie isal ega Päästjal vähimatki põhjust keelata sinu paaripanekut Asome’iga.”

Ehkki Kajivah ei tundunud rahul olevat, ei mõistnud Ashia, mispärast. Päästja oli nimetanud neid oma vereks ja nad auavaldustega üle külvanud. Ashial polnud soovi saada dama’ting’iks, kuid kes teab, mis saladusi võib ta õppida nende palees?

Kai’ting. Talle meeldis selle kõla. See oli võimuküllane. Kuninglik. Shanvah ja Sikvah olid hirmul, Ashia aga läks rõõmuga.

Damajah toimetas tüdrukud suurest saalist välja erasissekäigu kaudu. Mis oli juba iseenesest au. Seal ootasid Kaji hõimu Damaji’ting Qeva, viimase tütar ja pärija Melan ning üks Damajah’ tumm eunuhhist valvur.

„Tüdrukutele tuleb iga päev neli tundi õpetada lugemist-kirjutamist, laulmist ja padjatantsu,” juhendas Damajah Damaji’ting Qevat. „Ülejäänud aja kuuluvad nad Enkidole.”

Päästja kaasa noogutas eunuhhi poole ja Ashia ahhetas. Shanvah klammerdus tema külge. Sikvah puhkes nutma.

Damajah ei teinud märkama, vaid kõnetas eunuhhi. „Tee neist midagi kasulikku.”

Nie’Damaji’ting Melan juhatas neid läbi dama’ting’ide paleealuse. Räägiti, et dama’ting’id suutvat hora võlujõu abil ravida mis tahes haavu, aga selle naisterahva käsi ja küünarvars olid õõvastavalt armilised, väändunud koletuks käpaks, mis meenutas Ashiale alagai’sid kujutavatel maalidel nähtut.

Sikvah nuuksus ikka veel. Shanvah, kelle silmad olid samuti pisarais, kallistas teda.

Sina oled eeskujuks hõimu kõigile noortele naistele, ütles Ashia isa kunagi. Ja seepärast olen ma sinuga rangem kui teistega, et sa meie peret eales ei häbistaks.

Nõnda oligi Ashia õppinud hirmu varjama ja pisaraid tagasi hoidma. Ta polnud nõbudega võrreldes sugugi vähem kohkunud, kuid oli vanim ja tema järgi joonduti. Tema selg kaardus uhkelt, kui jõuti väikese ukseni. Enkido tõmbus sissekäigu kõrval seina äärde, kuna Melan juhtis nad avarasse kahhelkividega kambrisse. Seinu palistavates nagides rippusid valged rüüd ja pikad valged siidiribad.

„Võtke rüüd ära,” käskis Melan, kui uks sulgus.

Nõod ahhetasid ja kõhklesid, aga Ashia teadis, et Everami mõrsjaga vaielda on rumal – ning kasutu. Väärikust säilitades lükkas ta peakoti kuklasse ja sikutas peene musta siidrüü ült. Selle all lamendas tärkavaid naisekumerusi rinna ümber seotud lai siidiriba. Ka bido oli peenest mustast siidist, säigmed hõlbu ja mugavuse huvides põimitud lahedalt ja lihtsalt.

„Võtke ära,” ütles Melan. Tema pilk vilksas Shanvah’le ja Sikvah’le, kes kõhklesid ikka, ning hääl sähvas kui piitsaplaks. „Kohe!”

Hetk hiljem seisidki kolm tüdrukut alasti ja viidi toa kaugema otsa kaudu kümblusruumi, suurde looduslikku koopasse, mida kõrgel ülal kivilaes valgustasid loitsutuled. Sügaval veepõhjas katsid põrandat marmorplaadid. Vett hoidsid liikvel ehispurskkaevud, õhk auras palavusest. Isegi Kajivah’ kümblusruum jäi sellele alla.

Vees oli tosinaid tüdrukuid, kelle vanus küündis lapseeast kuni täisea lävel naisteni. Nad seisid pestes kivibasseinis või pikutasid servas libedatel kiviastmetel, kitkudes karvu ja lõigates küüsi. Korraga vaatasid nad üles, et uustulnukaid kiigata.

Teiste tüdrukute seltsis kümblemine polnud Ashiale ja nõbudele võõras, kuid sellel kümblusruumil oli isa palee naistetiivaga üks ehmatav erinevus – siin oli kõigil tüdrukutel pea kiilaks aetud.

Ashia tõstis käe ja kompas oma lopsakaid võitud juukseid, mida oli hooldanud terve elu, lootuses tulevasele abikaasale heameelt teha.

Melan tabas tema pilgu. „Silita aga, tüdruk. Oled neist tükiks ajaks ilma.”

Nõod ahhetasid ja Shanvah pani käed kaitsvalt pealaele.

Ashia sundis end lahti laskma, langetas käed, tõmbas rahustuseks hinge. „Need on vaid juuksed. Need kasvavad jälle.” Silmanurgast jälgis ta, kuidas nõodki rahunesid.

„Amanvah!” hõikas Melan ning ette astus üks Sikvah’-vanune tüdruk. Naiselikuks kehakujuks liiga noor, ent silmnägu oli paljuski nagu Damajah’l.

Ashia südamelt veeres kivi. Püha Amanvah oli nende nõbu, Päästja ja Damajah’ esmasündinud tütar. Kunagi olid nad sama lähedased kui Asome ja Asukaji.

„Nõbu!” tervitas Ashia soojalt ja sirutas käed. Sellest oli aastaid, kui ta viimati Amanvah’ga mängis, kuid vahet polnud. Amanvah on nende veri ja aitab neid siin veidras tundmatus paigas.

Ashia pilku eirati ja välditi. Amanvah oli Ashiast mitu aastat noorem ja mitu tolli lühem, aga tema poos andis mõista, et nõbusid peetakse nüüd madalamal seisvateks. Plika liikus voolava sujuvusega, kõndis ümber tüdrukute Melani juurde ja vaatas Kihlatu kohta julgelt nie’Dama’ting’ile silma.

„Kas nad tulid padjatantsu õppima?” irvitas ta. Sageli saadeti enamasti vaestest peredest neiud padjatantsutundideks paleesse, enne kui suurde haaremisse müüdi. Mõned läkitati ka isakoju tagasi, mõrsjatena, kes võisid pruudilunas sisse tuua varanduse.

Melan noogutas. „Iga päev tund aega. Ja tund aega laulmist. Kolmas tund kirjutamist, neljas kümbluseks.”

„Ja ülejäänud aeg?” küsis Amanvah. „Te ei kavatse neid ometi Varjude Kambrisse lubada?” Sellest nimest kerkis Ashia ihule kananahk, palavuse kiuste püüdis ta mitte väriseda.

Kuid Melan raputas pead. „Ülejäänud aja õpivad nad sharusahk’i. Nad kuuluvad Enkidole.”

Tüdrukute seast kõlas ahhetusi ja koguni Amanvah’ ilme venis pikaks.

Ashia surus maha lõrina. Tema oli Päästja veri. Enkido oli tühine poolmees. Ta on ehk sunnitud kuulama eunuhhi juhtnööre, aga Nie võtku, tolle omandi hulka ta end ei arva.

„Aja neil pea paljaks ja õpeta nad bidot põimima,” ütles Melan.

Amanvah kummardas. „Jah, nie’Damaji’ting.”

„Tänan, nõb…” alustas Ashia, kuid vaevalt oli Melan lahkunud, kui Amanvah pöördus eemale. Sõrmenipsuga osutas ta kolmele vanemale tüdrukule, kes tulid, et Ashia ja kaaslased sedamaid vette talutada.

Amanvah seadis sammud tagasi tüdrukute summa, jätkas jõude lobisemist ning eiras täielikult Ashiat, Shanvah’d ja Sikvah’d, kuni nie’dama’ting’id lõikasid ära nende kaunid juuksed ja ajasid pead paljaks. Ashia vahtis kaugusse, maadeldes kahjutundega paksude kiharate kadumise üle.

Edasi tõi nie’dama’ting seebiklotsi ja habemenoa. Ashia tardus, kuna tüdruk seebitas tema peanaha vahule ja pruukis vilunud liigutustega nuga.

Kui see oli lõppenud, naasis Amanvah. Lubamata kellelgi endale silma vaadata, põrnitses ta kuhugi kõrgusse. „Kuivatage end.” Plika osutas erevalgete, värskelt volditud kuivatusrätikute kuhjale. „Siis järgnege mulle.”

Taas pöördus ta eemale, kuni end kuivatanud Asia ja kaaslased järgnesid kõrgile nõole uuesti riietusruumi. Kolm nende juukseid lõiganud tüdrukut kõmpisid kannul.

Amanvah jalutas valge bidosiidi ohtratest rullidest mööda kambri tagaossa, kus oli lakeeritud kast. „Teie ei ole dama’ting’id.” Ta viskas igaühele kastist rulli musta siidi. „Teie ei vääri valget.”

„Ei vääri,” kordasid vanemad tüdrukud selja tagant nagu kaja. Ashia neelatas. Everami Kihlatud või mitte, nad olid Päästja veri, mitte mingid tavalised dal’ting’id.

Enkido ootas neid, kui nad kümblusruumist väljusid, bido peal õhuke must rüü ja peas siidrätt. Shanvah ja Sikvah ei nuuksunud enam, ent klammerdusid ikka teineteise külge, pilk põrandal.

Ashia kergitas silmad vapralt eunuhhile vastu. Ta oli Päästja veri. Sellel mehel, kes söandab teda puutuda, lõikab tema isa maha rohkemgi kui riista. Ta ei hakka kartma.

Ei hakka.

Pööramata talle tähelepanu, vahtis eunuhh hoopis Sikvah’d, kes vabises nagu jänes hundi ees. Mees viipas järsult ja põlglikult. Sikvah põrnitses üksnes taipamatult ja nuuksatas jälle.

Enkido tõstis Sikvah’ nina all ägedalt sõrme, nõnda et tüdruk ajas õhku ahmides selja sirgu. Hirmust pärani silmad läksid sõrme jälgides kõõrdi.

Enkido viipas taas põlglikult. Otsekui oleks ainult püstine sõrm Sikvah’d jalul hoidnud, vajus nõbu uuesti kössi ja töinas valjemini. See ehmatas ka Shanvah’d, nad klammerdusid kahekesi teineteise külge ja vabisesid.

„Ta ei saa aru, mida sa tahad!” hüüdis Ashia. Kuna mees ei vaadanud tema poole, polnud tal aimugi, kas eunuhh on tumm või lisaks veel kurt.

Selle asemel vihises Enkido käsi, andes säherduse kõrvakiilu, et Sikvah’ ja Shanvah’ pead põrkasid kokku ning mõlemad vaarusid seina äärde.

Ashia hüppas alateadlikult eunuhhi ja kahe tüdruku vahele. „Kuidas sa julged?!” karjus ta. „Me oleme Kaji hõimu printsessid, Päästja veri, mitte basaari kaamelid! Shar’Dama Ka jätab su käeta.”

Enkido vaatles teda veidi. Siis vilksas mehe käsi ning ta lennutati kaugemale, lõug kentsakalt kihelemas. Ta pigem kuulis kui tundis kiviseina tabamise nätakat. Põrandale varisedes kajas see heli ta peas ja ta aimas, et valu järgneb varsti.

Aga Shanvah ja Sikvah vajasid teda. Ta toetus kätele, üritas tõusta. Tema oli vanim. Tema kohus oli …

Silme eest kiskus häguseks ja lõpuks mustaks.

Kui ta ärkas, olid Enkido, Shanvah ja Sikvah samas asendis. Talle näis, et möödunud oli vaid pilguke aega, ent kuivanud veri, mis põske marmorpõrandale kleepis, kõneles midagi muud. Tüdrukud ei nutnud enam, seisid sirge seljaga. Jälgisid teda heitunult.

Ashial õnnestus end põlvili ajada ja ebakindlalt jalule tõusta. Nägu kirvendas hullemini kui iial tema senises elus. Valu vihastas teda, mitte ei heidutanud. Poolmees võib neid ju peksta, kuid tappa ei söanda. Proovib neid lihtsalt kartma panna.

Ta ajas jalad harki, kergitas silmad uuesti eunuhhile vastu. Tema nii lihtsalt araks ei löö.

Aga eunuhh ei teinud temast väljagi, keeras vaid ringi ja marssis piki koridori minema, viibates käega, et nad kaasa tuleksid.

Tüdrukud järgnesid sõnatult.

Enkido seisis kolme hirmunud tüdruku ees avaras ümmarguses kambris, mida valgustasid hämaralt vaid loitsutuled. Sarnaselt ülejäänud paleealusega olid kivipõrand ja – seinad, millesse uuristatud loitsumärgid, inimpõlvede kestel kulumisest siledaks lihvitud. Põrandal paiknesid loitsud ringidena üksteise sees justkui täpsusküti märklaud.

Mööblit polnud, ainult musttuhat relva rippus seintel. Odad-kilbid, vibudnooled, alagai-püüdjad ja lühikesed pistodad, viskenoad ja nuiad, kettrelvad ja muudki, millele Ashia ei osanud isegi nime panna.

Jälle seljast kamandatud rüüd olid nad ukse kõrvale nagisse sättinud ning seisid üksnes põimitud bido väel.

Ka Enkido kandis vaid bidot. See oli kasin siidiriba, sest muidugi polnud eunuhhil mehetunnust, mida kinni katta. Lihastes keha oli siledaks raseeritud, kaetud sadade tätoveeritud joonte ja täppidega. Muster oli segasevõitu, kuid Ashia tajus korrapära, mille eritlemine polnud talle esialgu jõukohane.

Seal sisaldus mõistatus. Enkido Mõistatus. Mõistatuste äraarvamises oli Ashia alati osav olnud. Mõistatusi õpetati tüdrukutele noores eas, et nad oskaksid tulevikus abikaasasid lõbustada.

Tumm Sharum võttis sharusahk’i-asendi. Hetke vahtisid tüdrukud mõttelagedalt, aga kui mehe pilk tumenes, taipas Ashia, mida soovitakse, ning asus samuti asendisse. Dal’ting’idele oli sharusahk keelatud, kuid Ashiale ja tema nõbudele oli õpetatud nii tantsimist kui ka mõistatamist. See ei olnudki väga teistmoodi.

„Tehke nagu tema,” sõnas ta kaaslastele.

Shanvah ja Sikvah kuuletusid, Enkido aga tiirutas ülevaatajana. Mees krahmas kõvasti Ashia randmest ja sirutas ta käsivart, tonksates jalad toorelt rohkem lahku. Ashia tundis haaret veel kaua, kui mees lahti laskis ja Shanvah’ poole pööras.

Shanvah karjatas ja kargles valjust laksust kintsu pihta, mispeale Enkido võttis taas asendi. Shanvah, kes ei olnud narr, jäljendas meest kärmelt uuesti. Sedapuhku paremini, kuid Enkido tonksas tal jalad alt, kukutades ta põrandale. Sikvah taganes võpatusega ning koguni Ashia hülgas asendi ja pöördus nende suunas.

Enkido näitas näpuga ja too lihtlabane viibe jättis Ashia südames löögi vahele. Ta asus jälle asendisse, kuna Sikvah taganes edasi. Viimaks liibus Sikvah vastu seina, nagu ihkaks vaimu kombel sellest läbi lipsata.

Kui Enkido võttis taas kord asendi, rabeles Shanvah kibekähku püsti ja jäljendas meest. Nüüd olid tüdruku jalad õigesti, aga selg polnud sirge. Enkido kahmas bidosiidi paeltest, mis ühendasid paljaksaetud pead mähkivaid ja alakeha katvaid säigmeid. Mees sakutas paelu ja puuris pöidlaga Shanvah’ selgroogu. Shanvah karjatas valust, kuid pidi abituna lubama mehel ta selga sirutada.

Enkido laskis lahti ja pööras Sikvah’ poole. Tüdruk oli õudusega vastu seina taganenud, käed varjamas nina ja suud, pärani silmad veekalkvel. Voogavalt laskus eunuhh jälle asendisse.

„Võta asend, rumaluke!” kähvas Ashia, sest tüdruk jäi liikumatuks. Ent Sikvah raputas ainult pead ja niutsus, püüdes ükskõikse seinaga ühte sulanduda.

Enkido oli nobedam, kui Ashia oleks uskunud. Sikvah tahtis läheneva mehe eest jooksu pista, aga Enkido oli sedamaid kallal, sikutas ta kätt, et põgenemiskatse hoogu heiteks muundada. Kisendav tüdruk lendas üle põranda toa keskele.

Enkido oli silmapilk kohal, äigas talle jalaga kõhtu. Sikvah paiskus selili ja prantsatas maha. Tema nägu oli verine ja ta oigas, käed-jalad lipendamas kui palmilehed.

„Everami nimel, tõuse püsti!” karjus Ashia, aga Sikvah ei kuuletunud – või ei suutnud. Enkido äigas jalaga veel kord. Ja veel kord. Tüdruk halises, kuid eunuhh hoolis nutust sama vähe kui kivikuju. Äkki oli mees tõesti kurt?

Mehe siht ei paistnud olevat sandistada ega tappa, aga ta ei näidanud ka vähimatki märki halastusest ega sellest, et materdamine lõpeks, kui plika ei tõuse ja asendit ei võta. Iga löögi järel viivitas Enkido, et tõusmiseks mahti anda, kuid hirmu kütkeis Sikvah ei mõistnud midagi.