Читать книгу Pealuutroon - Peter V. Brett - Страница 6

Ashia jäigastus, kui tema abikaasa esitas ta isale Pealuutrooni pärast väljakutse. Sekkumine oli mõeldamatu, aga ei saanud salata, et tulemus mõjutab teda suuresti, olgu võitja kumb tahes.

Ta hingas, leidis taas meelerahu. See oli inevera.

Veidi niheldes lõdvestas ta mõningaid lihaseid ning pinguldas teisi, et püsida asendis Pealuutrepist vasakule jääva kõrge alkoovi kohal, toetudes võlvlakke sõrmede ja varvastega. Sel moel suutis ta asendit hoida lõputult, koguni magada alla kukkumata.

Vastasorvas teisel pool saali jäljendas teda relvaõde Micha, kes vaatles hääletult võlvkäigu ehisnikerdistega lae tillukese piiluaugu kaudu. Jarvah oli paigutunud samba varju täpselt Pealuutrooni taha, kuhu kutsumata tohtisid jalga tõsta vaid Päästja ja Damajah.

Hämarusse mähkunud kai’Sharum’ting’e poleks märganud orvadesse astujadki. Ent kui Damajah’d peaks miski ähvardama, oli neil võimalik sedamaid ilmuda, lennutades teele teritatud ja loitsitud klaasikildude pilve. Kahe hingetõmbega jõudnuks nad hüpata Damajah’ ja mis tahes hädaohu vahele, oda ja kilp käes.

Kui Damajah liikus ringi, kaitsesid kai’Sharum’ting’id ja relvaõdede kasvav hulk valitsejannat avalikult, kuid võimaluse korral eelistas Inevera lasta neil varjuda.

Viimaks läks õukond laiali ning Damajah jäi kahe enim usaldatud nõustaja, Damaji’ting Qeva ja selle tütre, nie’Damaji’ting Melani seltsi.

Damajah’ kerge sõrmenipsu peale laskusid Ashia ja Micha hääletult põrandale. Sammaste tagant ilmus Jarvah, ja kolmekesi saadeti Damajah eraruumidesse.

Päästja dal’ting’i naised Thalaja ja Everalia ootasid pruukostiga. Naiste pilk rändas tütardele Michale ja Jarvah’le, aga mõlemad teadsid, et kai’Sharum’ting’e ei maksa Damajah’ valvamise ajal kõnetada. Nagunii polnud emadel-tütardel eriti rääkimist.

„Teie vann ootab, Damajah,” ütles Thalaja.

„Ja värske siidkostüüm on valmis pandud,” lisas Everalia.

Ashia ei suutnud endiselt uskuda, et need vaimuvaesed, orjalikud naisterahvad on Päästjaga abielus, ehkki tema pühitsetud onu oli nad nainud aastaid enne võimuletõusu. Kunagi arvas ta, et need naised peidavad oma oskusi ja väge – oli ju tedagi nõnda õpetatud.

Kuid aastatepikku taipas Ashia tõde. Nüüd kus Thalaja ja Everalia viljakus oli ammendunud, olid nad abikaasad ainult nime poolest. Teenisid pelgalt Päästja valges rüüs kaasasid.

Üksnes inevera armust, mõtles Ashia, pole see mina.

„Mul on vaja uusi siidrõivaid,” ütles Inevera. „Päästja viibib … reisil. Tema tagasitulekuni kannan ma läbipaistmatuid värve.” Naised noogutasid ja tõttasid käsku täitma.

„Uudiseid on veel.” Inevera pöördus, vaadates esmalt silma Qevale ja Melanile, seejärel peatus ta rändav pilk Ashial ja relvaõdedel.

„Enkido on surnud.”

Ashia kujutles palmipuud ja paindus tuules, mis lõõtsus temast üle. Ta kummardas Damajah’ ees. Sammuke tagapool jäljendasid teda Micha ja Jarvah. „Aitäh, et meile rääkisite, Damajah.” Hääl oli ühtlane ja tasakaalukas, pilk hoolikalt maas, nähes kõike silmanurgast. „Ma ei küsi, kas ta suri auga, sest teisiti polekski võimalik.”

Inevera noogutas. „Enkido au oli piiritu juba enne, kui ta lõikas maha oma keele ja vembla, et minu eelkäijat teenida ja dama’ting’ide sharusahk’i saladusi õppida.”

Melan jäigastus pisut, kui mainiti Inevera eelkäijat, Qeva ema ja Melani vanaema, Damaji’ting Kenevah’d. Et kippuda hõimu naispere valitsejaks, olevat Damajah selle vana naise surnuks kägistanud. Qeva ei näidanud midagi välja.

„Enkido tapja oli kujumuutja-alagai, ühe Nie vürstikese ihukaitsja,” jätkas Inevera. „Nood järeleaimaja-deemonid suudavad võtta mis tahes vormi, olgu tõelise või viirastusliku. Olen jälginud Päästjat ennast sellisega lahingus viiki jäämas. Enkido suri kohust täites, kaitstes Amanvah’d, Sikvah’d ja nende aulikku abikaasat, Jessumi poega. Tänu tema ohverdusele elavad sinu nõod.”

Ashia noogutas, ta meelerahu paindus uudisega leppima. „Kas see … kujumuutja jäi ellu?” Kui jah, leiab ta mooduse värdja tabamiseks ja tapmiseks, viigu jälitustöö teda või Nie sügavikku.

Inevera raputas pead. „Amanvah ja Jessumi poeg nõrgestasid olendit, ent see oli Par’chini Jiwah Ka, kes rüveduselt lõpuks elu võttis.”

„Too naine on vist tõesti hirmuäratav, kuna tuli toime seal, kus meie austatud isand ebaõnnestus,” ütles Ashia.

„Kui teie teed juhtuvad ristuma, ole temaga ettevaatlik,” nõustus Damajah. „Väge on tal peaaegu sama palju nagu tema kaasal, aga paraku on mõlemad liialt joonud alagai’de võlujõudu, mida saatev hullus on nüüd osake neist.”

Pilk ikka põrandal, pani Ashia peopesad kokku. „Minu relvaõed ja mina palume Damajah’ luba minna öösse ning tappa igaüks Enkido auks seitse alagai’d, taeva iga samba jaoks, et meie kadunud meistrit üksildasel teekonnal juhatada.”

Damajah lehvitas sõrmi. „Loomulikult. Abistage Sharum’eid.”

Ashia käsi töötas eksimatult, maalides sõrmeküüntele loitsumärke. Need ei olnud ärahellitatud abielunaiste ja mõningate dama’ting’ide peenutseval kombel pikad. Enkido õpilased lõikasid küüned lühikeseks, lihani välja, et sõjariistu paremini käsitseda.

Kuid küüntega polnud Ashial tarvis alagai’sid kaapida. Selleks sobis kenasti nuga või odaots. Temal olid muud kavatsused.

Silmanurgast jälgis ta oma relvaõdesid, kes vaikides õlitasid nagisevaid nahkesemeid, puhastasid ja õmblesid, valmistusid tuleva öö tapluseks.

Damajah oli tema käsutusse andnud kai’Sharum’ting’ide odad ja loitsuklaasist kilbid, nagu olid ka Päästja Odadel. Terad ei vajanud ihumist, aga sama tähtsad olid käepidemed ja turvistik – korrapärastel ülevaatustel polnud Enkido nende varustusega iial rahul. Üksainus vildakas õmblus kilbirihmal, vaevu nähtav ja iseenesest ebaoluline, ning Enkido rebis jämeda parknaha paljakäsi küljest, sundides omanikku seda täielikult asendama.

Teisi vääratusi ei koheldud nii leebelt.

Everami Kingitusse oli jäänud kolm kai’Sharum’ting’i: Ashia, Micha ja

Jarvah. Kuigi Päästja lihased tütred, olid Micha ja Jarvah sündinud dal’ting’i naistest – Thalajast ja Everaliast. Valge rüü oli keelatud neilegi.

Vere poolest võisid nad asetuda kõrgemale kui Päästja õetütred, aga Ashia oli Michast neli ja Jarvah’st kuus aastat vanem. Ööst öösse imatud võlujõu tõttu kõndisid tüdrukud küll naiselikus kehas, ent ootasid ometi Ashialt juhiseid.

Iga päev sai Sharum’ting’iks üha rohkem naisi, kuid ainult nemad olid Päästja veri. Ainult nemad kandsid valget loori.

Ainult neid oli õpetanud Enkido.

Videvikus avanesid linnaväravad, et lasta Sharum’id lahti maalahmakale, mida nimetati Uueks Labürindiks. Kaks tundi hiljem, kui oli saabunud ööpimedus, lipsasid kolm kai’Sharum’ting’i ja pool tosinat uut relvaõde hääletult üle müüri.

Damajah’ käsk Sharum’eid „abistada” oli ühemõtteline. Nad kütivad Uue Labürindi välisservadel, kus deemoneid on kõige tihkemalt, ning patrullivad, kas arulagedad Sharum’id pole võlujõust joobnuna ja veresaunast vaimustunult lubanud end ümber piirata.

Taolistel juhtudel segavad Ashia ja tema relvaõed vahele, et mehi päästa. See oli mõeldud tekitama veresidet võimalikult paljude Sharum’itega, aga pääsemine naiste läbi mürgitas sõdalaste uhkust. Mis kuulus samuti Damajah’ plaani, sest neil tuli ahvatleda mehi väljakutset esitama, sandistada ja tappa piisavalt, et seatud oleks hirmutav eeskuju.

Miilid kadusid välejalgsete sammude alla. Nende mustadele rüüdele olid tikitud nähtamatuseloitsud, muutes nad alagai’dele märkamatuks, ning looridele nägemiseloitsud, et öö oleks nende silmadele kirgas nagu päev.

Ei kulunud kaua, kui nad leidsidki neli Majah’ hõimu dal’Sharum’it, kes liig agarana olid üksusest kaugele uidanud ja põlludeemonite karja küüsi sattunud. Kolm deemonit olid juba siruli, kuid seda oli ka üks Sharum, kes pigistas oma verist säärt. Semud eirasid haavatut ja väljaõpet, lõid lahingut lahus, kui rivistumine võinuks olukorra veel päästa.

Alagai’de võlujõust purjus, viiples Ashia õdedele. Hullus, mida võlujõud vallandas, oli naistele tuttav, aga meelerahu säilitav sõdalane ei langenud hõlpsasti selle haardesse. Nad tuleb päästa nende endi käest.

Ashia torkas odaga surnuks põlludeemoni, kes oleks hüljatud Sharum’i tapnud, sellal kui Micha, Jarvah ja teised kahlasid järelejäänud tosinapäise deemonikarja keskele.

Deemonit odaga torgates läbistas teda võlujõu raputus. Everami valguses nägi ta, kuidas jõud jooksis piki tema aura väejooni nagu leek. Samad jooned olid kujutatud Evejah’tingis ja tätoveeritud ta meistri kehale. Enkido Mõistatus.

Ashia tundis rammu ja kiiruse sööstu, mõistis, kui kerge on sellest joobuda. Tunne oli võitmatu. Kihk tahtis uputada meelerahu. Meel paindus palmipuuna tuules, mis temast üle voogas.

Ta uuris sügavat haava Sharum’i sääres. See oli juba sulgumas, sest alagai’de võlujõud, mida mees oli imanud, pööras oma mõju tervendamiseks sissepoole. „Järgmine kord pareeri kilbiga täpsemalt.”

„Mida teab naine sellistest asjadest?” nõudis sõdalane.

Ashia tõusis. „See naine päästis su elu, Sharum.”

Üks deemon kargas talle kallale, ent ta rapsas kilbiga, läkitades eluka käkaskaela teise dal’Sharum’i ligidusse, kes odaga metsikult torkas. Hoop oli surmav, kuid mees kiskus oda vabaks ja pistis aina edasi, möirates loomalikus raevus.

Kui mehele kargas turja uus deemon, oli Ashia sunnitud olevuse tabamiseks sõdalase eest ära lükkama. Tema löök tabas riivamisi, aga nurk oli vilets: alagai äge visklemine rebis tal relva käest.

Ashia taganes kaks sammukest, tõrjudes sahmivaid käppi kilbiga. Deemon püüdis teda pureda ning ta surus kilbiserva kolli lõugade vahele ja püüdis paljastada tolle haavatavat kõhualust. Enne kui jalahoobiga seljatatud deemon toibuda jõudis, viskus Ashia kollile peale, vangistas eluka ihuliikmed ning surus noa kõrri.

End parajasti jalule ajanud, sai ta obaduse kuklasse. Ta veeres löögiga kaasa, hüppas püsti ja seisis vastamisi äsja päästetud Sharum’iga. Mehe pilk oli sõge, poos kahtlematult vaenulik.

„Kas sa söandasid mind käperdada, naine?” nõudis mees.

Ashia vahtis sõjatandril ringi. Viimasedki deemonid olid siruli, kriimuta Sharum’ting’id aga koondusid tiheda üksusena. Nad jälgisid Sharum’eid jäisel pilgul. Vigastatu lamas alles maas, kuid ülejäänud asusid Ashiat piirama.

Olge paigal, kamandasid Ashia sõrmed. Ma ise.

„Leia meelerahu!” karjus ta mehele, kes jälle lähemale tikkus. „Sa võlgned mulle elu!”

Sharum sülitas. „Oleksin selle alagai tapnud sama hõlpsasti kui eelmise!”

„Eks virutanud ma eelmise su jalge ette oimetuks?” küsis Ashia. „Eks nottinud mu õed karja, mis oleks tapnud teid kõiki?”

Vastuseks vehkis mees odaga, et tal nägu lõhki lüüa. Ashia haaras odavarrest ja väänas, kuni tundis sõdalase rannet murdumas.

Nüüd tulid ülejäänud müdinal, võlujõu pakitsus mitmekordistas nende loomuomast ägedust ja naisteviha. Lahingus äpardumine, mistõttu neid pidi päästma, häbistas niigi. Kuid see, et päästjateks olid naised …

Ashia põikas pöördsammuga sõdalase taha ja rullus mehe seljal, et äsada jalaga näkku järgmisele. Too kukkus ning ta ründas kolmandat, äigas kõrvale odateraviku ja põrutas lahtise peopesaga lauba pihta. Juhmilt koperdava vennikese paiskas Ashia heitega kahe rabeleva kaaslase otsa hunnikusse.

Toibudes avastasid mehed, et ümbritsevad Sharum’ting’id sihivad neid odadega.

„Hale.” Ashia kergitas loori ja sülitas meeste jalge ette. „Teie sharusahk on sama kehv kui teie enesevalitsus, mis lubab teil alagai’de võlujõust joobuda. Korjake semu üles ja naaske üksuse juurde, enne kui ma kannatuse kaotan.”

Vastust ootamata tuhises ta öhe, relvaõed sabas.

Meie relvavennad pigem lööksid meid kui soostuksid meie abiga, viiples Jarvah joostes.

Praegu küll, viiples Ashia. Aga nad õpivad Sharum’ting’e austama. Me oleme Päästja veri, kes Sharak Ka eel pööbli uueks loob.

Ja kui mu pühitsetud isa ei naase, viiples Jarvah. Mis seisus on Everami armee temata?

Ta naaseb, viiples Ashia. Ta on Päästja. Tema äraolekul peame olema üldiseks eeskujuks. Läki. Meil on tapmata pooled alagai’d, keda vaja, et kergendada meistri taevateed.

Nad uitasid edasi, kuid enamik Sharum’eid tundis ööd – ja oma piire – ning rohkem ei leitud midagi tähelepanu tarvitsevat. Mindi kaugemale, jäeti maha dal’Sharum’i patrullid, lahkuti Labürindist armutusse öösse, nagu seda kutsusid põhjamaalased.

Ashia avastas suure karja möödumise jäljed ja ajas seda taga, kaaslased hääletult kannul. Nad sadasid kaela peaaegu kolmekümnele pahaaimamatule alagai’le, raiusid tee karja südamesse, kus moodustasid kilbiringi. Ashia arvestas, et õed kummalgi käel julgestavad teda ja tema neid. Vasturünnaku ohuta hakkasid nad deemoneid külmaverelise vilumusega surnuks pistma, ükshaaval, justkui kustutanuks küünlaid. Igal tapatööl läbistas rühma võlujõu tugevdav raputus. Vägi uhtus nende enesevalitsust, aga naiste meelerahule oli see vaid õrn tuuleke.

Pool karja oli juba hukatud, enne kui deemoneile turgatas pähe põgeneda. Selleks ajaks olid Ashia ja õed peibutanud soerdid kitsasse jäärakusse, mille kõrged kaldad ei sobinud kalpsavateks hüpeteks. Ashia märguande peale jagunesid õed väiksemateks vorminguteks, ajades deemonid mitmekaupa nurka.

Ashia võimaldas alagai’de salgal end õdedest ära lõigata, käitus söödana, et teda sisse piirataks. Ta nägi tunglevate kollide jäsemeis kulgevaid väejooni, hingas sügavalt ja sulges silmad.

Sinu auks, meister. Tema oda ja kilp pudenesid lõtvade sõrmede vahelt, kui ta silmad avas ja sharusahk’i-asendisse laskus.

Deemonid kriiskasid ja kargasid kallale, Ashia aga nägi hoope ette, aura joontes olid need selgelt kirjas. Varastatud võlujõud lisas talle kiirust, ta kummardus, pöördus pooleldi ning laksas kärmeimale lõua pihta, et suunata selle rünnakuhoog kahele teisele jalgu. Sasipuntrast kõrvale astunud, suskas ta jäikade sõrmedega kõhtu ühele deemonile, kes kummuli prantsatas.

Sõrmeküünte loitsudes lõõmas vägi: otsepuutest pärinev võlujõu tagasiside oli sada korda võimsam kui puidust odavarre kaudu. Rinnakorv söestunud ja lömmis, paiskus põlludeemon eemale ega suutnud tõusta. Põtkega halvas Ashia uue viskuda kavatsenud deemoni jala ja elukas kukkus uperkuuti. Kolmandale raksas ta käega pimestamiseks oimukohta.

Kuidas söandas too mees teda selja tagant lüüa? Ta oleks pidanud mehe tapma, ülejäänute hirmutamiseks.

Alagai’d vehklesid metsikult, kuid kaks lihtsat tõrjeliigutust peletasid teravad küünised, viies ta oodatud hoobini. Kaitsest läbi murdnud, suskas ta sõrmed olevusele kõrri. Nahk venis ja rebenes, samavõrra tugevast löögist kui seda täiendava võlujõu kõrvetusest.

Ashia lükkas käe küünarnukini deemoni rinda. Seest olid nood olevused haavatavad nagu maapinnaloomadki. Ta krahmas, mis pihku sattus, ja sakutas puruks elundeid. Võlujõud kõmises nüüd ta hinges kui kõu.

Päästja läinud. Damajah’ saatus noateral. Enkido surnud. Ning tema relvavennad pigem tapaksid ta mehelikkuse solvajana kui lepiksid tema abiga. See oli talumatu.

Tema kihk kasvas ja ta loobus passimisest, alustas ajujahti taanduvate deemonite lõksumeelitamise asemel. Dal’Sharum’ite puhul oli ta säherdusi tempe tauninud, aga tema oli ju Päästja veri. Tema valitses end.

Järgmisel kallale karanud deemonil haaras ta peast ja keerutas ringiratast, kuni raskus kaksas katki kolli kaela.

Ashia ei andnud asu, kolkis rusikate ja jalgadega, üritas sõrmeküüntega surmavalt tabada alagai’de väejooni.

Silme eest kiskus kirjuks; ta nägi vaid deemoneid, keda püüda. Kehi ta ei vaadanudki, üksnes tõelist kuju – aurade väejooni. Ainult neid ta nägi, ainult neid ründas.

Äkki läks tal silme eest mustaks ja ta komistas hoobi käigus. Kui ilmus uus sihtmärk, ründas ta raevunult, kuid põrkus loitsuklaasist kilbile.

„Õde!” hüüatas Micha. „Leia meelerahu!”

Ashia tuli mõistusele. Ta oli üleni musta verega koos, tema ümber lebasid surnud alagai’d. Seitse tükki. Jäärak oli tühjendatud ning Micha, Jarvah ja kaaslased vahtisid teda.

Micha krabas ta küünarvarrest. „Mis see veel oli?”

„Milles asi?” pomises Ashia. „Ma austasin meie meistrit sharusahk’iga.”

Micha kulmud tõmbusid kriipsuks ja hääl tasanes, et teised karmi sosinat ei kuuleks. „Sa tead väga hästi, milles asi, õde. Su enesevalitsus kadus. Sa püüad austada meistrit, aga Enkido häbeneks sinu etendust, eriti meie õekeste nähes. Sul vedas, et tunnistajaks polnud Sharum’eid.”

Aastate jooksul oli Ashiat sageli löödud, kuid ükski hoop polnud rängem praegustest sõnadest. Tal oli himu vastu vaielda, ent lõplikult toibudes taipas ta tõde.

„Everam, andesta mulle,” sosistas ta.

Micha pigistas lohutavalt ta käsivart. „Ma saan ju aru, õde. Minagi tunnen võlujõu lainet. Aga sinust oleme alati eeskuju otsinud. Kui meister on surnud, pole meil peale sinu kedagi.”

Ashia võttis Micha peopesad kõvasti pihku. „Ei, armas õde. Meil oleme vaid meie. Kuni Shanvah on ära, juhite Sharum’ting’e ka teie Jarvah’ga. Olge neile toeks, nagu olid sina täna öösel mulle.”

Ashia rüü oli alles deemoniverest ligane ja märg, kui ta seadis sammud tagasi palee ruumidesse, mida jagas Asome’i ja nende poja, maimukese Kajiga.

Harilikult oleks ta enne naasmist vahetanud Sharum’i-rüü sündsate naisterahvaste mustade rõivaste vastu, et mitte süvendada lahkheli abikaasaga. Asome ei olnud tema odakandmist heaks kiitnud, kuid see polnudki mehe otsustada. Kui Päästja nimetas Ashia Sharum’ting’iks, olid mõlemad taotlenud lahutust, aga tema onu, kelle tagamõte jäi arusaamatuks, polnud palvet rahuldanud.

Kuigi Ashia tegi öös pihuks ja põrmuks mehi ning veristas alagai’sid, oli ta ometi väsinud varjamisest, väsinud oma ruumides väeti jiwah’ teesklemisest. Seda kõike vaid kaitsmaks mehe au, kes temast sugugi ei hoolinud.

Enkido häbeneks sind. Micha sõnad kajasid ta peas. Mis oli tema abikaasa pahameel sellega võrreldes?

Ta liikus vaikselt nagu vaim, ent Asome’ist polnud kippu ega kõppu – tõenäoliselt magas abikaasa Asukaji embuses vastse Damaji palees. Kohal viibis ainult Ashia vanaema Kajivah, kes tukkus lastetoa juures diivanil. Püha Ema armastas poissi, oma esimest lapselapselast narruseni ega lubanud tõelist amme kutsuda.

„Kes hoiaks poissi rohkem kui tema lihane vaarema?” rääkis Kajivah ikka. Selles targutuses peitus muidugi usk, et Ashia ise ei kõlba millekski, nüüd kus ta hakkas kandma oda.

Ashia lipsas vanaema äratamata mööda ja sulges enda järel lastetoa ukse, silmitsedes uinuvat poega.

Ta ei olnud last tahtnud. Oli kartnud, kuidas mõjutab sünnitus tema sõdalasekeha, pealegi polnud tema ja Asome’i vahel armastuse raasugi. Tema venna igatsus, et armukese lapse sünnitaks just õde, oli talle paistnud ebardlikuna.

Aga Kaji, see imetabaselt kaunis lapsuke, polnud mingi ebard. Poega kuude kaupa rinnal imetanud ja äiutanud, lasknud tillukestel käekestel oma nägu katsuda, poleks Ashia kuidagi soovinud elumuutust, mis oleks jätnud ta lapseta. Poja olemasolu oli inevera.

Enkido häbeneks sind.

Kõlas kragin, sest kätkiserv murdus ta sõrmede all valju praksuga. Kaji avas silmad ja tõi kuuldavale kiljatuse.

Ashia viskas puidutüki kõrvale ja sirutas poisile käed. Ema puudutus rahustas poega alati, ent sedapuhku rabeles Kaji ta süles, sõdis kui pöörane. Ta proovis poega vaigistada, aga tema kallistusest kisas too veel valjemini ning ta nägi, et puudutused marrastavad poja ihu.

Öine ramm oli alles temaga.

Kähku asetas Ashia poja patjadele, märgates pehmel siledal ihul õudusega sinikaid ja tema külge kleepuva musta deemonivere plekke. Õhus levis vere vänge lehk.

Uks lendas pauguga lahti, tuppa tormas Kajivah. „Mida sa õige mõtled, et last säärasel tunnil segad?!”

Siis, näinud, et laps on marraskil ja musta verega koos, tõstis Kajivah hala. Vanaema pöördus kurjalt Ashia poole. „Välja! Käi välja! Häbi sul olgu!”

Teda tõugati ägedalt ning Ashia, kes pelgas oma jõudu, lubaski end toast minema kihutada. Kajivah võttis lapse sülle ja lükkas ukse tema järel jalaga kinni.

Teist korda täna öösel kaotas Ashia meelerahu. Põlved läksid veeks, kui ta ust paugutades pimedasse magamistuppa tuikus ja põrandale vajus.

Võib-olla olen mina ebard.

Esimest korda üle hulga aastate langetas Ashia näo pihkudesse ja nuttis. Ta ei igatsenud midagi muud kui meistri lohutavat lähedust.

Aga Enkido oli üksildasel teekonnal ja häbeneks teda, täpselt nagu vanaemagi.