Читать книгу Pealuutroon - Peter V. Brett - Страница 5

Jõudnud tagasi krasialaste laagrisse, ei raisanud Inevera aega. Kuni Ashan valis vaikselt sõdalasi, et otsinguid alustada, ning kamandas ülejäänud laagrit kokku pakkima, laskis tema kutsuda Abbani Shar’Dama Ka paviljoni eraaudientside ruumi.

Juba imestasidki Sharum’id, miks Päästja ei olnud tagasi pöördunud. Ametlikult polnud teatatud ei kahevõitlusest ega selle ootamatust lõpust. Ometi levib kumu varsti ning auahned üritavad tema abikaasa äraolekust kasu lõigata. Kavalatel olid selliseks päevaks plaanid seatud, ja kui selgub otsingute viljatus, tegutsevad nood kärmelt. Tohmanid ehk isegi kärmemini.

Abban ilmselt mõistis seda, sest saabus paviljoni juurde ümbritsetuna oma kha’Sharum’i sõdalastest. Dal’Sharum’id irvitasid pruuni kandvate sõdalaste üle endistviisi, aga eunuhhidest salakuulajad, kelle Inevera oli läkitanud Abbani maavaldusesse, olid leitud surnuna, andes kindlat tunnistust khaffit’i sõdalaste oskustest. Lisaks oli Inevera näinud väekuma nende relvades ja varustuses, mida hoolikalt maskeeris luitunud nahk ja värv, et taset varjata. Paremini polnud varustatud koguni loitsuklaasist kilpide ja odaotstega Päästja Odade eliitüksus.

Sa oled kardetavaks muutunud, khaffit. See mõte ei rõõmustanud Ineverat, kuid ei pannud teda ka muretsema nagu varem. Kui arbud mitme nädala eest kuulutasid, et tema ja Abbani saatus on läbi põimunud, tundus see arusaamatu, ent nüüd päevselge. Nemad kahekesi olid Ahmanni lähimad, enim usaldatud nõunikud, kelle päratu volivõim ei vankunud veel mõne tunni eest. Aga Inevera abikaasata lahtub see võim paljuski. Et Ashan ametisse määrata, tuleb toimida kiiresti ja targalt, kuid kui ohjad on kord loovutatud, juhib rahvast ikkagi mitte Inevera, vaid Ashani hääl. Ja vaimulik pole nii taiplik – ega paindlik – nagu Ahmann.

Abbani seis oli hullemgi. Kha’Sharum’id võisid ju kardetavad olla, ent kui Ahmanni meelepaha pole hammast ihuvaid vaenlasi takistamas, veab, kui too sandist kaupmees päevagi elab. Alles hiljuti oleks mõte Abbani surmast Ineverat kangesti rõõmustanud. Nüüd oli tal seda meest tarvis. Khaffit’ile oli teada iga viimne kui draki Päästja varakambris, trooni iga võlg, iga viljatera ladudes. Mis tähtsamgi, Ahmann usaldas Abbanile sepitsusi ja saladusi, mida ei jaganud ka Damaji nõukoguga. Väeosade liigutamine. Lahingujoonised. Sihtmärgid.

Everam võtku – audientsiruumi lonkava paksu khaffit’i muie väljendas teadlikkust Inevera kimbatusest.

Abbani kannul kõndis hiiglakasvu kha’Sharum, ihukaitsja, kes saatis isandat varjuna juba nädalaid. See kurt oli olnud üks esimesi, kes Päästja üleskutsele vastas. Relvad sisenemisel ära andnud, ei mõjunud vennike khaffit’i õla taga kõrgudes nüüd sugugi vähem kardetavalt. Kargu najal küürakilgi polnud Abban lühikeste killast, ent ihukaitsja oli peajagu pikem.

„Ma nõudsin kohtumist nelja silma all, khaffit,” ütles Inevera.

Abban kummardas nii sügavalt, nagu kaamelikujuline kark lubas. „Palun vabandust, Damajah, kuid Ahmanni pole enam dal’Sharum’eid ohjeldamas. Te ei keela mulle ometi pisukest julgeolekut? Kõrvutu on täiesti kurt ega kuule ainsatki meie sõna.”

„Ka kurt võib kuulda,” ütles Inevera, „kui tal on pilk, et jälgida kõneleja suud.”

Abban kummardas taas. „Tõsi, ehkki Damajah’ loor loomulikult takistab seda, juhul kui mu alandlik teener valdaks säärast kunsti, mida ta, vannun Everami nimel, ei valda.”

Haruldasel kombel uskus Inevera teda. Inevera enda eunuhhidest valvurid olid saladuste kaitseks loobunud keelest ning Abban oskab kahtlemata hinnata meest, kes ei kuule pealt ja keda ei saa sundida isanda ohtraid intriige reetma. Siiski, liigne leebus oleks kurjast.

„Las ta valvab ust,” lausus Inevera, pöördus ja tippis puusi õõtsutades läbi ruumi patjadeni. Kunagi varem polnud Abban valitsejannat iharalt kõõritanud, aga kas ta söandab nüüd, kui Ahmann on läinud? Seda annaks ära kasutada. Inevera piilus üle õla, kuid Abban ei vaadanud. Viiples hoopis kähku hiiglase poole, kes liikus ukse kõrvale vaikse sujuvusega, mis oli sellise mehemüraka puhul tavatu.

Abban lonkas lähemale ja laskus kohmakalt patjadele Inevera vastu.

Tema näol püsis lahke naeratus, ent põgus pilguheit ihukaitsjale paljastas hirmu. Abban teadis, et Inevera suudaks ta tappa ammu enne, kui hiiglane üle toa jõuab, ning koguni Kõrvutu ei julgeks lüüa Damajah’d. Inevera suudaks kha’Sharum’igi tappa sajal eri viisil – kas või sõrmenipsuga, sest nägemisulatusest väljas peitusid naise ihukaitsjad Ashia, Micha ja Jarvah.

Kahe vahel oli hõbedane teeserviis, kann alles auras. Inevera noogutas ja khaffit kallas teenindavalt teed.

„Teie küllakutse teeb mulle au, Damajah.” Abban nõjatus tassiga patjadele. „Kas tohib pärida selle põhjust?”

„Tahtsin sulle kaitset pakkuda, mõistagi,” ütles Inevera.

Abban jättis siiralt üllatunud mulje, ehkki see oli muidugi etendus. „Mis ajast omistab Damajah sellist väärtust vaesele autule Abbanile?”

„Minu abikaasa hindab sind,” lausus Inevera, „ja pahandaks, kui oleksid tema tagasitulekuks surnud. Sul oleks tark nõustuda. Arbude järgi jääb su elu selleta üürikeseks. Mu pojad vihkavad sind rohkemgi kui Damaji’d, ja see on väga suur asi. Ja ära arva, et Hasik on unustanud, kes tema mehetunnuse maha lõikas.”

Inevera oli oletanud, et need sõnad viivad khaffit’i verest välja. Varem oli ta näinud, et hädaohtu sattudes ilmutab too mees argust. Kuid siin oli käimas kauplemine, ja Abban teadis seda.

Abbanil on argpüksi süda, oli Ahmann kord rääkinud, ent kui tingimine algab, jätab tema teras Sharum’idki häbisse.

Abban naeratas ja noogutas. „See on nõnda, Damajah. Aga teie pole mitte väiksemas kitsikuses. Kui kaua lasevad Damaji’d teil abikaasata istuda seitsme astme tipus? Solvangut, et naisterahvas istub neist kõrgemal, pole nad iial hästi talunud.”

Inevera tundis, kuidas lõug hakkab pingule tõmbuma. Millal söandas viimati keegi peale abikaasa temaga niimoodi kõnelda? Ja veel khaffit. Tal oli himu murda mehe teine jalg.

Kuid häbematuse kiuste puhus sõnade sulatõde Ineverast üle nagu tuul.

„Seda enam on mõtet liit sõlmida,” ütles ta. „Me peame õppima usaldama, nagu Ahmann käskis, muidu võime varsti mõlemad minna üksildasele teekonnale.”

„Mida te minult soovite?” küsis Abban.

„Sa kannad mulle ette, nagu kandsid mu abikaasale,” jätkas Inevera. „Tood oma pügalpulgad ja plaanid minu kätte, enne kui Damaji nõukogule esitad.”

Abban kergitas kulmu. „Ja tasu?”

Inevera naeratas läbi suud katva õhkõrna loori. „Kaitse, nagu öeldud.”

Abban kõhistas. „Andestust, Damajah, aga teie käsutuses on minust vähem sõdalasi, ning kui mõni Damaji või teie pojad otsustavad mind lõpuks kõrvaldada, ei piisa kaitseks sellestki.”

„Minu käsutuses on hirm,” väitis Inevera. „Mu pojad kardavad mind. Damaji’d samuti.”

„Jah, nad kartsid teid,” möönis Abban, „ent kaua see hirm kestab, kui Pealuutroonile maandub uus taguots? Ülim võim kipub mehi vapraks tegema.”

„Ülim võim on vaid Everami päralt.” Inevera tõstis arbud. „Ahmanni äraolekul olen mina Tema hääl Ala pinnal.”

„Sellega ei osta kolmedrakist korvigi,” ütles Abban.

Ehkki see väljend oli Krasias levinud, ehmus Inevera ikka. Tema ema oli korvipunuja, kel oli basaaril edukas äri. Küllap lävis Abban – kes kontrollis Everami Kingituses poolt kaubandust – ka Manvah’ga, Inevera aga oli väsimatult töötanud selle nimel, et ta pere jääks tundmatuks, turvaliselt eemale poliitikast ja intriigidest, mis valitsesid tütre maailma.

Olid need pelgad sõnad või peen ähvardus? Kasulik või mitte, pere kaitsel tapaks Inevera Abbani kõhkluseta.

Jälle kahetses ta, et ei näe meeste ja naiste südamesse, nii nagu nägi tema abikaasa. Ehkki paviljoni jämedad lõuendriidest seinad võimaldasid ähmaselt näha khaffit’i aurat, olid vahelduvate värvide õrnalt teisenevad mustrid, mida Ahmann luges hõlpsasti kui sõnu paberil, temale salakeel.

„Sa avastad, et mu häälel on arvatust suurem kaal,” ütles Inevera.

„Juhul kui teil õnnestub oma seisund kindlustada,” möönis Abban. „Praegu arutame, miks mina teid selles aitaksin. Mitte iga mees Päästja õukonnas ei ole püstinarr, Damajah. Ma ei pruugi saavutada säärast mõju nagu Ahmanniga, kuid kaitset ja kasumit võiksin leida mujaltki.”

„Ma tagan sulle õukonnas alalise koha,” lausus Inevera. „Oleksid ihusilmaga tunnistajaks igale arengule, mille tulusid osavalt taskusse ahnitseda.”

„Juba parem,” ütles Abban, „kuid nuhke on mul kogu Päästja õukonnas. Rohkem, kui teiegi jaksate välja juurida.”

„Selles ära ole nii kindel,” hoiatas Inevera. „Aga hüva. Ma teen sulle pakkumise, millest sa ei saa keelduda.”

„Ah soo.” Mõte näis Abbanit lõbustavat. „Basaaril on taolised sõnad ähvardus, kuid uskuge, mind ei ole nii kerge heidutada, kui pealtnäha paistab.”

„Ei mingeid ähvardusi,” ütles Inevera. „Ega heidutusi.” Ta naeratas. „Vähemalt mitte jõulisi. Need olgu puhuks, kui sa meie lepingut rikud.”

Abban muigas. „Teil on minu jäägitu tähelepanu. Mida ihkab mu süda Damajah’ meelest üle kõige?”

„Sa ihkad jalga,” ütles Inevera.

„Mis?” Abban võpatas.

„Ma võin tervendada su jala,” seletas Inevera. „Otsekohe, kui soovid. Lihtlabane lugu. Sa võiksid kargu tulle visata ja lahkuda kahel tugeval jalal.” Ta pilgutas mehele silma. „Ehkki Abbani kelmusi teades usun, et sa lonkaksid nagu saabudeski ega annaks kellelegi aimu, kuni selles pole kasumit.”

Khaffit’i näol peegeldus kahtlus. „Kui see lugu on nii lihtlabane, miks ei ravinud dama’ting mind terveks jala purunemisel? Miks jätta mind lombakaks ja Kaji hõim ilma sõdalasest?”

„Sest tervendamine on hora võlukunstide seas kulukaim,” ütles Inevera. „Tollal puudusid meil loitsitud relvad, millega hankida lõputu varu alagai’de luid vajaliku väe rakendamiseks. Praegugi on konte tarvis puhastada ja töödelda – keerukas toiming.” Ta libistas sõrmega ringjalt mööda tassiserva. „Aastaid tagasi heitsime arbusid, et näha, kas sa väärid seda hinda. Tead sa, mida arbud vastasid?”

Abban ohkas. „Et minust pole sõdalast ja kulutus ei tasu ära.”

Inevera noogutas.

Abban vangutas pead, pettunud, kuid mitte üllatunud. „On tõsi, et te leidsite, mida ihkan. Ei saa salata, et mu süda on seda igatsenud.”

„Järelikult oled sa nõus?” küsis Inevera.

Abban hingas sügavalt sisse, nagu valmistuks kõnelema, aga hoidis hinge kinni. Viivu pärast hingas pahinal välja, seejuures justkui kahanedes. „Mu isa tavatses rääkida: Ära armasta midagi nii väga, et sa ei suudaks sellest tingimise käigus loobuda. Tean piisavalt muistsete aegade pajatusi, kus võlukunstil on alati hind, ja alati kõrgem, kui alguses tundub. Olen oma kargule toetunud kakskümmend viis aastat. See on osake minust. Tänan pakkumast, kuid paraku pean keelduma.”

Inevera ärritus tasapisi ega näinud põhjust seda varjata. „Sa paned mu kannatuse proovile, khaffit. Eks lase kuulda, mida ihkad.”

Abbani näole valgunud võidukas naeratus avaldas, et seda hetke oligi mees oodanud. „Ainult paari lihtlabast asja, Damajah.”

Inevera kõhistas. „Olen õppinud, et sinuga pole miski lihtlabane.”

Abban keeras pea viltu. „Teie suust tähendab see palju. Esiteks, teie pakutud kaitse peab laienema ka minu esindajatele.”

Inevera noogutas. „Loomulikult. Kuni nad minu huvisid ei kahjusta või neid ei tabata andestamatult kuriteolt Everami vastu.”

„Ja see peab hõlmama kaitset teie eest,” jätkas Abban.

„Mina kaitsku sind minu enda eest?” imestas Inevera.

„Kui me töötame koos” – Inevera märkas, et mees ei lubanud töötada tema heaks – „peab mul olema vabadus kõnelda avameelselt, elu pärast kartmata. Ka asju, mida te kuulda ei taha. Eriti selliseid asju.”

Ta räägib sulle tõtt, mida sa kuulda ei taha, olid arbud kord kuulutanud Ineverale ema kohta. Niisugused olid väärt nõustajad. Teistsugustel polnudki väärtust.

„Kokku lepitud,” ütles Inevera, „aga kui ma otsustan sinu soovitusi mitte järgida, toetad sa mu otsuseid sellegipoolest.”

„Damajah on tark,” nentis Abban. „Usutavasti ei talita ta pillavalt, kui olen maksumuse rehkendanud.”

„On see kõik?” küsis Inevera, teades, et ega ei ole küll.

Abban kõhistas taas ja valas teetassid uuesti täis. Õngitses vestitaskust põuepudeli ja lisas joogile sortsukese couzi’t. Seegi oli proovilepanek, teadis Inevera, sest Evejah keelas viina. Ta eiras kaupmehe liigutust. Inevera vihkas couzi’t, tema meelest muutis see mehed nõrgaks ja arutuks, ent tillukesi pudeleid kandsid tema rahva seas rüühõlma all tuhanded.

Abban rüüpas jooki. „Ajuti võib mul tekkida küsimusi.” Pilk vilksas horapaunale Inevera pihal. „Küsimusi, millele suudavad vastata vaid teie arbud.”

Inevera pigistas pauna kiivalt. „Alagai hora ei ole meeste küsimuste jaoks, khaffit.”

„Kas Ahmann ei küsitlenud neid mitte iga päev?” päris Abban.

„Ahmann oli Päästja …” Inevera parandas end. „… on Päästja. Arbud pole mängukann, et sinu taskutesse kulda tuua.”

Abban kummardas. „Sellest olen ma teadlik, Damajah, ja tõotan teile, et ei palu neid heita kerglaselt. Aga kui tahate ustavust, on minu hind säärane.”

Inevera nõjatus mõtlikult patjadele. „Sa ütlesid äsja, et võlujõu hind on alati kõrge. Arbudki võivad rääkida tõtt, mida me kuulda ei taha.”

„Millisel muul tõel oleks väärtus?” päris Abban.

„Üks küsimus,” ütles Inevera.

„Vähemalt kümme,” ütles Abban.

Inevera raputas pead. „Kümmet ei saa aastas isegi Damaji, khaffit. Kaks.”

„Selleks, mida te minult nõuate, Damajah, ei piisa kahest,” vaidles Abban. „Poole tosinaga ajaksin ehk läbi …”

„Neli,” lausus Inevera. „Kuid ma võtan sind sõnast, et sa ei kasuta minu teenet kerglaselt. Kui raiskad Everami tarkust väiklase ahnuse ja võistluslusti rahuldamiseks, maksab iga vastus sulle sõrme.”

„Oh, Damajah,” ütles Abban. „Minu ahnus pole kunagi väiklane.”

„On see kõik?” küsis Inevera.

Abban raputas pead. „Ei, Damajah, üks asi veel.”

Inevera manas jälle näole altkulmu põrnitsuse. Selle meisterlikkus polnud raske. Khaffit suutis temalgi kopsu üle maksa viia. „Sinu tehing hakkab juba lõhki minema, khaffit. Lao lagedale, ära venita.”

Abban kummardas. „Minu pojad. Ma tahan, et nad kaotaksid musta rüü.” Kui Abban audientsilt longates lahkus, käratseti krasialaste laagris. Inevera märkas tõtlikul sammul lähenemas Ashanit.

„Mis on juhtunud?” küsis Inevera.

Ashan kummardas. „Damajah, teie poeg Jayan rääkis sõdalastele isa haihtumisest. Sharum Ka käitub, nagu oleks ette otsustatud, et meie naasmisel istub tema Pealuutroonile.”

Inevera tõmbas hinge ja leidis meelerahu. Seda oli oodata, ehkki ta oli lootnud rohkem aega.

„Palu Sharum Ka’l isiklikult juhtida oma kadunud isa otsinguid ja jäta käputäis sõdalasi laagrit valvama. Teised ratsutagu Everami Kingitusse, nagu oleks neil tuli takus. Ärgu võtku kaasa midagi, mis võib meid pidurdada.”

* * *

Kodu poole kihutati nii ruttu, kui loomad jaksasid. Kohe kui päike loojus, läkitas Inevera Sharum’id alagai’sid tapma ning maalis kaamelitele ja hobustele väerikka musta verega sitkuseloitsud, et loomad oleksid küllalt tugevad öös teekonda jätkama.

Hora võlujõu avalik kasutamine oli ohtlik. Nupukamad võisid ära tabada mõningad salateadmised, mida dama’ting’id olid aastasadu valvanud, kuid mis parata. Arbud soovitasid tal võimalikult kähku tagasi pöörduda – ja hoiatasid, et ruttamisest ei pruugi piisata.

Lähipäevil seisis ees lugematul hulgal hargnemisi: võimuvõitlus ähvardas katki käristada hapra rahu, mille Ahmann oli hõimude vahel sepistanud, ning paisata nad tagasi segadusteaega. Kui paljud suguvõsad, kes olid inimpõlvede kaupa isekeskis kaevutülisid pidanud ja verd valanud, haudusid Päästja korraldusel kõrvale asetatud vimmasid südames endiselt?

Inevera abinõude kiuste jõudis Jayan Päästja Odadega enne Everami Kingitusse. Tuisupäine nooruk loobus küllap otsingutest varakult ja ratsutas sõdalastega otse üle maastiku, ajades võimsad mustangid vahule ja oimetuks. Inevera nippi, kuidas loomi musta verega tugevdada, suutsid jäljendada öös deemoneid tapvad sõdalasedki; odade loitsumärgid ning ratsude terasega rautatud kabjad imasid väge, et keerata alagai’de vastu viimaste endi ramm.

„Ema!” karjatas Jayan pöördudes jahmunult, kui nägi Ineverat, Ashanit, Aleverakit ja Asome’it tormamas troonisaali, kuhu ta oli kogunud linna jäänud Damaji’d ja oma enim usaldatud leitnandid.

Inevera rühma kannul tuli kaksteist Damaji’ting’i: Kaji hõimu Qeva ja Ahmanni üksteist kaasat mujalt hõimudest. Naiste ustavus kuulus eranditult Ineverale. Ashanit saatsid varjudena tolle vägevad leitnandid, dama’d Halvan ja Shevali – see kolmik oli õppinud koos Päästjaga Sharik Horas. Ashani poeg Asukaji, kes kõneles Kaji hõimu nimel isa äraolekul, ootas Damaji’de seas.

Abban lonkas troonisaali nii vilkalt kui kark lubas, jäädes saginas üpris märkamatuks. Ihukaitsja seltsis lipsas kaupmees tasakesi hämarasse orva pealt vaatama.

Õnn, et Inevera oli kaaskonda takka kiirustanud. Jayan oli selgelt lootnud rohkem aega Damaji’de soosingu korjamiseks. Viibinud Everami Kingituses alles paar tundi, ei tihanud nooruk veel seitsmest astmest üles Pealuutroonile istuma ronida.

Kuni Päästja siseringi nõunikud ja mõjukaimad Damaji’d olid eemal, polekski see temast valitsejat teinud, aga tema vägivallatu troonilt kangutamine oleks olnud hoopis keerukam. Inevera armastas poega hoolimata puudustest, kuid oleks Jayani kõhklematult tapnud, kui poiss oleks söandanud sedavõrd ülbelt võimu haarata. Ahmann oli troonisaali suured aknad kardinatega katnud, et kasutada kroonipilku ja võimaldada Ineverale päevaajalgi hora võlujõudu. Inevera vööl rippus elektroni kätketuna teadvusedeemoni küünarvars, mida soojendas talletunud vägi.

„Tänan sind, poeg, et kutsusid Damaji’d minu tarbeks kokku,” ütles Inevera, möödus ammuli sui vahtivast Jayanist, tõusis trepile ja laskus oma harjunud padjaasemele Pealuutrooni kõrval. Mitme jala kauguselgi oli tunda uhke istme tuiget – vahest oli see vägevaim võluese maailmas. Trooni jalamil kogunesid pühamehed ja – naised, nagu juba sajandeid kombeks: Damaji’d paremal ja Damaji’ting’id vasakul. Viivuks ohkas Inevera õigel ajal saabumise kergendusest, kuigi teadis, et võitlus pole lõppenud, vaid seisab pigem ees.

„Austatud Damaji liikmed,” ütles ta, ammutades loitsumärkidega ehtest väekübeme, et hääl kanduks saalis laiali nagu Everami sõna. „Mu poeg on teid kahtlemata teavitanud minu jumaliku abikaasa, Shar’Dama Ka ja Everami saadetud Päästja kadumisest.”

Kui Jayani pajatus kinnitust leidis, puhkes jutusumin. Ashan ja Aleverak noogutasid, ehkki nad polnud narrid ega maininud üksikasju, kuni ei olnud kuulnud, mida Jayan täpsemalt rääkis.

„Ma olen heitnud alagai hora,” lausus Inevera hetke pärast, tema võimendatud hääl lõikas vadinast läbi, ilma et ta oleks seda tõstnud. Kergitatud arbudel laskis ta peos eredalt hõõguda. „Arbud teavitasid mind, et Päästja jälitab deemonit Nie sügaviku servani. Minu mees naaseb sealt, ja tema tulek tähistabki Sharak Ka algust.”

Taas puhkes jutukõma, mida Inevera lubas veidi paisuda, enne kui edasi seletas. „Ahmanni enda juhtnööride järgi istub tema äraolekul Pealuutroonile tema õemees Ashan, kandes Andrah’ tiitlit. Kaji hõimu Damaji’ks saab Asukaji. Shar’Dama Ka naasmisel tervitab Ashan teda troonitrepi jalamil, aga säilitab tiitli. Ashanile ehitatakse siis uus troon.”

Ahhetati kooris, kuid ainult üks hääl karjatas rabatult.

„Mida?!” hüüdis Jayan. Noorukist õhkuv viha oli eksimatult tajutav ka Ahmanni auradelugemise andeta.

Inevera piilus Asome’it, kes seisis vaikselt Ashani kõrval, ning märkas temagi auras ebaõigluse üle pulbitsevat raevu, kuigi teisena sündinud poeg oli selle näitamiseks liiga arukas. Asome’it oli eluaeg Andrah’ ameti jaoks koolitatud, ja sestsaadik, kui vend Odatroonile pääses, oli ta pahutsedes korduvalt valget turbanit taotlenud.

„See on naeruväärne,” hüüdis Jayan. „Mina olen vanim poeg. Trooni peaksin pärima mina!” Damaji’de ridades pomiseti nõustuvalt, ehkki tugevaimad püsisid targu vakka. Et Aleverak poissi ei salli, oli hästi teada, ning mõjuvõimult kolmanda hõimu Mehndingi Damaji Enkaji ei valinud iial avalikult pooli.

„Pealuutroon ei ole mingi tühi-tähi, mu poeg, mida loovutatakse mõtlematult,” ütles Inevera. „See on meie rahva lootus ja lunastus, sina aga oled alles üheksateist ja pole veel väärilisust tõestanud. Karta on, et keelt hammaste taga hoidmata ei tõesta sa seda kunagi.”

„Mismoodi me teame, et lihase poja eiramine oli Päästja soov?” nõudis Damaji Ichach Khanjini hõimust. Ichach oli nõukogule alati pinnuks silmas, kuid paljud Damaji’d noogutasid, Aleverak nende hulgas.

„Aus küsimus,” ütles eakas vaimulik, pöördudes näiliselt kogunenute poole, ehkki sõnad olid kahtlemata määratud Ineverale. Troonikandidaadil, kellena Ashan oli välja kuulutatud, polnud enam Damaji nõukogus kontrolli, ja mitte keegi ei julgenud vastu hakata, kui selle ameti võttis üle imetletud Aleverak. „Shar’Dama Ka ei kõnelnud oma juhiseid avalikult ega meie teada ka eraviisiliselt.”

„Ta kõneles mulle,” ütles ette astunud Ashan. „Vanakuu esimesel õhtul, kui Damaji’d troonisaalist hanereas lahkusid, palus mu vend, et võtaksin trooni, juhul kui ta langeb Alagai Ka’ga heideldes. Ma vandusin Everami nimel, muidu oleks Päästja mind hauataguses elus karistanud.”

„Valed!” õiendas Jayan. „Minu isa ei räägiks selliseid asju ja tõendeid sul pole. Auahnusest reedad sa praegu tema mälestuse.”

Ashani pilk tumenes. Ta oli noorukit tundnud sünnist saati, aga Jayan polnud eales söandanud teda kõnetada nii lugupidamatult. „Korda seda, poiss, ja ma tapan su, ole sa Päästja veri või mitte. Kui Ahmann oma palve esitas, vaidlesin ma sinu kasuks, kuid nüüd näen, et tal oli õigus. Sina pole õppinud alla vaatama Odatrooni trepi neljaltki astmelt. Pealuutrooni seitsmest saad sa pöörituse.”

Jayan langetas urinal oda ja ründas Ashanit, südames mõrvahimu. Damaji jälgis sugulast jahedalt ja kiretult, valmis tegutsema, kui Jayan on liiga ligi.

Inevera kirus endamisi. Sõltumata sellest, kes tapluse võidab, oleksid kaotajad mõlemad ning rahvas koos nendega.

„Aitab!” müristas Inevera. Ta tõstis hora võlukepi ja silitas nõtkete sõrmedega loitsumärke, kutsudes esile võlujõu purustava palangu, mis sööstis mehi lahutavasse marmorpõrandasse.

Lööklaine paiskas jalust nii Jayani kui ka Ashani, samuti mitu Damaji’d. Kuni tolm settis, valitses aupaklik vaikus, üksnes kivikilde pudenes tagasi põrandale.

Inevera tõusis püsti ja rapsas rüü rõhuka liigutusega sirgu. Kõigi pilgud olid nüüd temal. Hora võlukunsti saladustes vilunud Damaji’ting’id jäid tüüneks, ehkki säherdune sooritus polnud kellegi võimuses. Keset paksu marmorpõrandat haigutas kõrbenud auk, küllalt suur, et neelata inimene.

Mehed vahtisid pärani silmi, suu lahti. Vaid Ahmann ise oli iial toime pannud säherdusi vägitükke; kahtlemata oli arvatud, et kui abikaasa on läinud, laguneb Inevera võim varsti.

Selles suhtes muudeti parajasti meelt. Ainult Asome, kes oli vanakuu aegu olnud müüril ema väe tunnistajaks, säilitas külma verd. Temagi jälgis Ineverat, pilk rahulik ja aura loetamatu.

„Mina olen Inevera,” ütles ema, võimendatud hääl saalis kajamas. Nimi oli tähendusest tiine, otsetõlkes „Everami tahe”. „Everami Mõrsja ja Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji Jiwah Ka. Nähtavasti unustasite mu abikaasa äraolekul, et mina olen Damajah. Minagi kuulsin Ahmanni käsklust Damaji Ashanile.”

Ta tõstis hora võlukepi kõrgele, silitas jälle elektronisse uuristatud loitsumärke, tekitades sedapuhku kahjutu valgushelgi. „Kes soovib siinkohal vaidlustada minu korraldust, et troonile istuks Ashan, astugu ette. Teistele andestatakse allumatus, kui te puudutate laubaga põrandat.”

Kogu saalis langesid mehed põlvili ja vajutasid laubad targu põrandale.

Kindlasti hellitasid nad ikka plaane, naisterahva ees põlvitamise alandusest tigedad, aga mitte ükski, isegi mitte Jayan, polnud sedavõrd narr, et talle säärase etenduse järel vastu hakata.

Mitte ükski peale muldvana Aleveraki. Kui summ põrandale laskus, sammus elatanud Damaji sirgel seljal saali keskele. Inevera ohkas sisimas, kuigi ei andnud sellest märku. Tal polnud vähimatki isu Damaji’d tappa, ent Ahmann oleks pidanud Aleveraki tapma aastaid tagasi. Võib-olla oli aeg see viga hüvitada ja lõpetada oht, mis ähvardas Belina vanimat poega Majit.

Ülejäänud hõimude alistamine oli olnud täielik. Vaid Aleverak oli taplusest Ahmanniga elusalt väljunud ja sellest lugusid jutustanud. Lahingus nii palju au pälvinud vanale mehele tegi Ahmann narril kombel erandi, mida ta teistele ei kinkinud.

Aleveraki surmatunnil tohib vanamehe järeltulija kutsuda Ahmanni Majah’ hõimust poja kahevõitlusse hõimu valitsemise nimel.

Küllap uskus Ahmann, et Maji kasvab suureks sõdalaseks ja võidab, kuid poiss oli alles viieteistkümnene. Iga Aleveraki poeg suudaks noore võistleja raskusteta tappa.

Aleverak kummardas sügavalt, nõnda et habeme ja põranda vahet oli tolli jagu. Kaheksakümnendates aastates mehe juures avaldas selline sujuvus muljet. Räägiti, et lahingus Pealuutrooni astmete pärast oli Aleverak olnud Ahmanni rängim katsumus. Ahmann oli Damaji’l käsivarre küljest rebinud, ent seegi ei külvanud tema südamesse hirmu. Polnud üllatav, et sarnaselt ei kõigutanud teda ka Inevera võlujõupalang.

„Pühitsetud Damajah,” alustas Aleverak, „palun võtke vastu mu vabandused, et kahtlesin teie ja samuti Damaji Ashani sõnades, kes on Kaji rahvast ja Damaji nõukogu juhtinud auga ja kiiduväärselt.” Ta heitis pilgu Ashanile; too noogutas, püsides troonitrepi jalamil.

„Kuid tiitli loomisest saadik pole ainsatki Andrah’d ametisse määratud,” jätkas Aleverak. „See ei sobi kokku meie pühade kirjade ega tavadega. Kes soovib kanda kalliskividega turbanit, trotsigu ülejäänud Damaji’de väljakutseid, sest nendelgi on õigus trooni taotleda. Ma tundsin Hoshkamini poega hästi ega usu, et ta oleks selle unustanud.”

Ashan kummardas vastuseks. „Austatud Damaji’l on õigus. Shar’Dama Ka juhtnöörid olid, et ma ei kõhkleks tiitli taotlemisel ja tapaksin igaühe, kes seisab mu teel troonile, enne kui Damaji’d julgevad mõrvata tema dama’dest pojad.”

Aleverak noogutas ja pöördus, vaatas Ineverale silma. Kui naine väge näitas, oli temagi viivuks külmaverelisuse minetanud, kuid valitses end taas, aura ühtlane ja ilmetu. „Ma ei vaidlusta teie sõnu, Damajah, ega ka Päästja korraldust, aga et hõimud tunnustaksid uut Andrah’d, tuleb au sees hoida meie tavasid.”

Inevera avas suu, kuid Ashan kõneles esimesena. „Muidugi, Damaji.” Ashan kummardas ja pöördus teiste Damaji’de poole. Tava järgi tohtisid nood väljakutse esitada ükshaaval, väikseima hõimu juhist alates.

Inevera oleks tahtnud mehi keelata. Soovinud oma tahte peale suruda, selle vägisi kehtestada. Ent meeste uhkusel ei saanud lakkamatult tallata. Ülejäänud Damaji’dest paarkümmend aastat noorem Ashan oli ehtne sharusahk’i meister. Ineveral tuli loota, et too suudab trooni kätte võidelda, nagu suutis Ahmann.

Damaji’dest ei hoolinud Inevera põrmugi – igaühest selles kambas oli rohkem tülinat kui tolku. Enamikust neist eelistanuks ta vabaneda ja lasta oma liignaistel hõimusid Ahmanni dama’dest poegade kaudu otse valitseda.

Muretsema pani vaid Aleverak, aga Maji võidu muldvana Damaji järeltulijate üle võib tagada hora võlukunst.

„Damaji Kevera Sharachi hõimust,” hõikas Ashan. „Soovid sa esitada mulle väljakutse kalliskividega turbani pärast?”

Kevera, kes põlvitas alles, käed põrandal, istus kandadele, et Ashanile silma vaadata. Kuuekümnendates aastates Damaji oli ikka veel turske. Tõeline sõdalasvaimulik.

„Ei, Damaji,” ütles Kevera. „Sharachi hõim on Päästjale ustav, ja kui tema tahtis kalliskividega turbani sulle anda, ei takista me sind.”

Ashan noogutas ja hõikas järgmist Damaji’d, aga vastus jäi samaks. Paljud olid musta turbanit kandes lodevaks muutunud, neist poleks olnud Ashanile vastast, ning teiste ustavus kuulus Ahmannile või vähemalt kardeti tema naasmist. Põhjus oli erinev, kuid sedamööda, kuidas Ashan hõimud läbi käis, otsustasid kõik mehed mõõduvõtust loobuda.

Kuni tuli Aleveraki kord. Vana ühekäeline vaimulik astus viivitamatult ette, tõkestas Ashani tee troonitrepile ja võttis sisse sharusahk’i-asendi.

Põlved olid kronksus, üks jalalaba suunatud Ashani poole ja teine sammuke tagapool risti. Paariliseta käsivars sirutus, peopesa üleval, jäigad sõrmed sihtisid Ashani südant.

„Vabandust, Damaji,” lausus Aleverak, „kuid Pealuutroonil istugu tugevaim.”

Ashan kummardas sügavalt ja asus ka ise asendisse. „Muidugi, Damaji. Teie väljakutse teeb mulle au.” Siis ründas ta kõhkluseta.

Löögiulatusse jõudes Ashan seisatas, mis jättis Aleverakile kohanemiseks natuke mahti. Tema rusika- ja jalahoobid olid uskumatult väledad, kuid Aleveraki üks käsi liikus kärmesti tõrjudes kahe eest. Aleverak katsus klammerduda, hoopide hoo heiteks muundada, ent liigutust aimav Ashan ei lasknud end tabada.

Inevera polnud dama’de sharusahk’ist eales suuremat arvanud, kuna oli dama’ting’ide seas õppinud kõrgemat vormi, aga möönis sisimas vastutahtsi, et mehed avaldavad muljet. Aurade järgi oleksid nood võinud parasjagu lõõgastuda kuumas vannis.

Aleverak liikus kui rästik, vinkles ja vonkles Ashani jalahoopidest kõrvale. Vältis jalust tõukamise katset ning tuli lagedale järsu põtkega õhku, mis olnuks isegi dama’ting’i kohta esmaklassiline. Hoop oli nii ootamatu, et löögiulatusest taanduda proovinud Ashan sai laksu lõua pihta ja tuikus tasakaaluta.

Inevera ohkas pinevalt, kui muldvana Damaji kasutas ära Ashani hetkelist tasakaalutust. Rauga sõrmed suskasid Ashanile kõrri nagu odateravik.

Ashan püüdis hoobi täpselt õigel ajal ja väänas Aleveraki heitesse, mis vastupunnimisel oleks murdnud vanamehe käeluu.

Aga Aleverak ei punninud vastu. Selgus, et ta panustas just sellele – pruukis hüppel abiks Ashani jõudu, hargitas õhus jalgu ja haakis need ümber Ashani kaela. Ta väänles õhus kogu keharaskusega, jätmata Ashanile muud valikut, kui lõdvalt põrandale variseda, muidu oleks Aleverak mehel kaela murdnud.

Ent Ashaniga polnud lõpp. Sadanud põrandale, Aleverak kukil, kasutas ta põrke hoogu rusikahoobiks üles. Kuna isegi puine Aleverak ei suutnud obadusega sedamaid rahu sõlmida, kõverdas Ashan jalgu, kargas püsti ja pööras kannal ringi, jäädes Damaji’ga jälle võrdsetel alustel silmitsi.

Nüüd oliAleverak vihane. Inevera nägi aura pinnal õhukest punast särisevat kirmet. Kuid tunded ei vallutanud teda. Osavaid liigutusi juhtiv meelerahu tegi ta hirmuäratavalt tugevaks ja kiireks. Üksik käsi vehkles kui nuga, ilmutas üllatavaid teadmisi survepunktidest, millel rajanes ka dama’ting’ide sharusahk. Ashani õlale lajatanud hoop tuimestas parema käsivarre vähemalt minutiks. Everami mõõdupuu järgi polnud see kaua, aga tapluses terve igavik.

Inevera hakkas juba arutlema, milliseks kujunevad võimusuhted, kui troonile tõuseb Aleverak.

Ent Ashan üllatas naist, asudes Aleverakiga sarnasesse poosi ja keskendudes jonnakalt kaitsele. Jalad kekslesid marmorpõrandal nobedalt, tantsitasid Aleverakit sinna-tänna, kuid hoidusid kallaletungist, et mitte võimaldada elatanud Damaji’l jõukeset vastu keerata. Ehkki Aleverak äigas üha uuesti, tõrjus Ashan käe iga kord eemale ja tants kestis. Aleveraki jalahoopidest põigeldi eemale või tõkestasid neid sujuvalt kintsud, sääremarjad, küünarvarred.

Aura kiretu, ei vandunudAshan alla, kuniAleverak viimaks väsis. Muldvana Damaji hämmastavad jõuvarud ammendusid, liigutused muutusid töntsiks.

Kui vanamees taas lähenes, ei olnud ta piisavalt kiire, ning Ashan astus takistamiseks talle varvastele. Aleverak suskas parema käega, aga Ashan kahmas randmest ja hoidis seda paigal, täiendades samas puusajõnksuga laastavat rusikahoopi rindu, mille sooritas kosunud parema käega.

Aleverak ahmis õhku ja komistas, ent tema käsivarre vangistanud Ashan jagas rusikaga lisahoope, et vastane ei toibuks, tümitas nukkidega valusalt Damaji ainsa käsivarre õlaliigest. Aleverak tõugati jalust, seljatati ägedalt. Matsatus, millega rauk marmorpõrandale langes, kaikus ruumis.

Maas lamav Aleverak vaatas Ashanile karmil pilgul otsa. „Tubli töö, Andrah. Tee mulle auga lõpp ja võta sisse koht trepi tipus.”

Ashan silmitses muldvana Damaji’d kurvalt. „Oli au sinuga mõõtu võtta, Damaji. Sharusahk’i meistrite seas oled sa põhjusega kuulus. Kuid tava ei nõua, et ma su tapaksin. Üksnes, et ma koristaksin su teelt.”

Ta tahtis minekule pöörduda, aga Aleveraki aura loitis enesevalitsuse kaotamise äärel, nagu Inevera polnud seda kunagi näinud. Värisevad sõrmed pigistasid Ashani rüüserva.

„Maji kannab alles bidot!” köhis Aleverak. „Tapa mind ja las Aleveran pärib musta turbani. Päästja pojale ei sünni halba.”

Ashan piilus Inevera poole. Pakkumine oli ahvatlev. Maji vabaneks tõotusest, mille Ahmann rumalal kombel andis, kuid tasuks saaks Majah’ hõim noore Damaji, kes võib ametis olla aastakümneid. Inevera raputas põgusalt pead.

„Vabandust, Damaji,” ütles Ashan ja sikutas rüühõlma vanamehe haardest, „aga Päästja vajab sind selles ilmas. Sinu üksildane teekond pole kätte jõudnud. Ja kui Päästja Majah’ hõimust pojaga sünnib siiski halba, välja arvatud avaliku duelli käigus õukonnas sinu loomuliku surma tunnil, ei takista austus sinu vastu mind tapmast tervet su meesliini.” Ta pöördus uuesti ja sammus Pealuutrooni seitsmest astmest koosnevale trepile.

Seal tervitas teda Asome, tõkestades ta tee.

Inevera sisistas. Mida see narr poiss õige mõtleb?

„Vabandust, onu.” Asome tegi piduliku sharusahk’i-kummarduse. „Loodetavasti mõistad, et selles pole midagi isiklikku. Sa oled mulle olnud kui isa, aga mina olen Päästja poegade seas vanim dama ja tohin sulle väljakutse esitada samamoodi nagu kõik kogunenud.”

Ashan näis siiralt ehmuvat, kuid ei lükanud väidet ümber. Temagi kummardas. „Muidugi, vennapoeg. Sinu au on piiritu. Aga ma ei jäta oma tütart leseks ega tütrepoega isata. Ma palun sind üheainsa korra, astu kõrvale.”

Asome raputas kahetsevalt pead. „Minagi ei raatsi oma nõbu ja kaasat isata jätta. Ega tädi meheta. Loobu ja luba troonile tõusta minul.”

Jayan hüppas püsti. „Mis see’s olgu?! Ma nõuan …”

„Vaikust!” käratas Inevera. Sedapuhku polnud häälevõimendust tarvis, hüüd kajas saalis niigi. „Asome, minu juurde!”

Asome pöördus ja ronis kähku astmetest üles, kus seisatas Inevera padjaaseme ees. Troonist möödudes loitis nooruki aura. Kas saamahimust? Avastuse kõrva taha pannud, sättis Inevera lihvitud kivikesi käeulatuses oleval väikesel kõrgendil, kattis kinni muist loitsumärke ja paljastas teised. Need kivid aitasid esile manada erisuguseid mõjutusi, mille väeallikaks oli saali laiali paigutatud hora, ning mähkisid padjad nüüd vaikusemüüri, et ema sõnu kuuleks vaid poeg.

„Mu poeg, sul tuleb sellest rumalast nõudest lahti öelda,” lausus Inevera. „Ashan tapab su.” Asome’i sharusahk’i näinud, polnud Inevera kindel, kas see ikka nõnda läheks, kuid noormehe meelitamiseks polnud hetk sobiv.

„Usu minusse, ema,” ütles Asome. „Ma olen tänast päeva terve elu oodanud ja võidutsen varsti.”

„Ei võidutse,” lausus Inevera. „Sest sa tühistad väljakutse. See ei ole Everami tahe. Ega sinu isa tahe. Ega minu tahe.”

„Kui Everam ei soovi minu pääsu troonile, ei pääse ma sinna,” vaidles Asome. „Ja kui soovib, peaks see olema ka isa ja sinu soov.”

„Oota, poeg,” manitses Inevera. „Ma anun sind. Me oleme kalliskividega turbanit alati sulle kavandanud, aga on liiga vara. Kui sa selle praegu võtad, ässitab Jayan Sharum’id mässule.”

„Sel juhul tapan temagi,” ütles Asome.

„Ja sinu valitsusalas puhkeb kodusõda, ehkki Sharak Ka on saabumas,” hoiatas Inevera. „Ei. Ma ei luba sul venda tappa. Kui sa ei tagane, nuhtlen sind ise. Tunnista eksimust, ja Ashani surres kuulub tiitel sulle. Ma vannun.”

„Teadusta seda kohe,” ütles Asome. „Kõigi kogunenute juuresolekul, või nuhtle mind, nagu ähvardasid. Minu au ei lepi millegi muuga.”

Inevera hingas sügavalt sisse: hingus tulvas ja voogas temast läbi, viis tunded endaga. Damajah noogutas ja nihutas kõrgendil kive, et eemaldada vaikuseloor.

„Ashani surma järel tohib Asome kutsuda Damaji’d kalliskividega turbani pärast kahevõitlusse.”

Tunded Jayani auras mäslesid. Viha ei hääbunud, kuid paistis esialgu suikuvat. Oleks nooremale vennale avanenud võimalus tapelda trooni pärast, mis tema omast kõrgemal, olnuks tema käitumine ennustamatu. Ent Asome’i äpardused valmistasid Jayanile alati rõõmu.Ashan, kes ei olnud veel neljakümnenegi, seisabAsome’i ja trooniletõusu vahel kaua, nii et Jayan jõuab seni pärida isa krooni.

Põrutanud odaga valjusti marmorpõrandale, pöördus Jayan küsimata troonisaalist lahkuma. Tema kai’Sharum’id järgnesid talle kuulekalt; Inevera nägi nende ja paljude Damaji’de veendumust, et Päästja vanima poja sünniõigust oli rikutud. Jayanit jumaldavad Sharum’id ületasid dama’sid rohkearvuliselt. Tulevikus kasvab temast lähtuv oht.

Aga hetkel olid poegadel päitsed peas ja Inevera tundis tuult raugemas, kui Ashan lõpuks troonitrepist üles ronis, et Pealuutroonile istuda. Saalis viibivaid nõunikke silmitsedes ütles Ashan Inevera ettekirjutusel sõnad, mis olid mehe huulil vististi mõrud.

„On au hoida Shar’Dama Ka trooni, õnnistatud olgu tema nimi. Päästja õukond säilib suuresti samasugusena. Damaji Aleverakist saab nõukogu kõneisik ning khaffit Abban jääb õukonnakirjutajaks ja majandusülemaks. Nagu varemgi, ei halasta Pealuutroon, kui keegi söandab Abbanit ahistada, kahjustada teda või tema huvisid.”

Inevera kõverdas Belina poole sõrme ja Majah’ hõimu Damaji’ting ligines, hora käes, et ravida Aleverakit. Peagi tõusis Damaji ebakindlalt jalule. Uimasus läheb varsti üle, vanamees taastub tugevamana kui enne. Vaimuliku esimene tegu oli truu kummardus Pealuutroonile.

Aga kuigi rahuldustpakkuv, polnud see truudusevanne midagi võrreldes Ashani kiirpilguga, kes tahtis nähtavasti teada, kas näitemäng on lõppenud. Inevera noogutas vargsi ja Ashan saatis Damaji’d minema, suundudes jutlema Asukaji, Asome’i, oma nõunike Halvani ja Shevaliga.

„Õekesed,” ütles Inevera, ja sellal kui mehed välja tilkusid, jäid Damaji’ting’id saali ning kogunesid eraaudientsiks troonitrepi jalamile kobarasse.

„Te ei rääkinud kõike, Damajah. Minu arbud kuulutavad, et Ahmann ei pruugi naasta.” Ehkki Belina hääl püsis vagur, oli tema aura erk ja võbelev. Sama mulje jättis enamik Damaji’ting’e. Nemad polnud kaotanud mitte üksnes valitsejat, vaid ka abikaasa.

„Mis juhtus? Tegelikult?” küsis Qasha. Belinast vähem vaoshoitud, ei suutnud Sharachi hõimu Damaji’ting häält talitseda. Viimane sõna kõlas kiledalt nagu mõra tekkimine klaasi.

„Oda kätte saanud, halastas Ahmann Par’chinile salaja,” ütles Inevera halvakspaneval toonil. „Too jäi ellu ja kutsus ta Domin Sharum’ile.”

Naised hakkasid erutunult vadistama. Otsetõlkes tähendas Domin Sharum „kaht sõdalast”, kombekohaselt nimetati nõnda duelli, mille esimesena pidas Kaji ise oma mõrvarliku poolvenna Majah’ vastu kolm tuhat aastat tagasi. Räägiti, et taplus väldanud Nie Rinna, lõunamaa mägedest kõrgeima tipus seitse ööd ja seitse päeva.

„See pole kindlasti kogu lugu,” lausus Damaji’ting Qeva. „On raske uskuda, et mõni mees suudaks Shar’Dama Ka’d ausas võitluses lüüa.”

Teised naised nõustusid häälekalt. Nad ei suutnud kujutleda meest ega deemonit, kes olnuks Ahmannile võrdne vastane, eriti kui tema relvaks oli Kaji oda.

„Par’chini ihu katavad tindiga joonistatud loitsud,” ütles Inevera. „Ma ei mõista seda täielikult, ent need märgid on talle andnud kohutavaid võimeid, mis meenutavad deemoneid endid. Lahingus oli Ahmannil ülekaal ja võit olekski saavutatud, aga päikeseloojangul hajus Par’chin uduks otsekui sügavikust kerkivad alagai’d, ja Shar’Dama Ka hoobid ei teinud talle häda. Par’chin viskus Ahmanniga kaljult alla, kumbagi keha ei leitud.”

Seepeale tõstis Qeva hala. Justya, Shunjini hõimu Damaji’ting, proovis lohutada, kuid temagi nuuksus. Nuteti terves naiste poolringis.

„Vaikust!” sisistas Inevera, kelle võimendatud hääl katkestas nutu kui piitsaplaks. „Te olete Damaji’ting’id, mitte haledad dal’ting’i jiwah’d, kes leinavad surnud Sharum’eid, valades pudelitesse pisaraid. Krasia sõltub meist. Me peame uskuma, et Ahmann naaseb, ja tema riiki säilitama, kuni ta selle jälle oma hoolde võtab.”

„Ja kui ta ei naase?” küsis Damaji’ting Qeva, sõnades jahe tuulepuhang. Qeva oli Damaji’ting’idest ainus, kes polnud kaotanud abikaasat.

„Siis hoiame rahvast koos, kuni leidub paslik pärija,” ütles Inevera. „Meie praegusi kohustusi see ei muuda.”

Ta silmitses naisi järgemööda. „Kuni Ahmann on kadunud, püüavad vaimulikud meie võimu kärpida. Te nägite, kuidas ma esinesin Damaji’de puhul võlujõuga. Teil kõigil on olemas võitlus-hora, mida olete korjanud mustadeks päevadeks. Otsige esinemiseks ettekäändeid, ja teie mõjukaimad dama’ting’id samuti. Aeg tugevust peita on möödas.”

Ta heitis naiste poolringile pilgu, täheldades meelekindlaid nägusid seal, kus äsja olid voolanud pisarad. „Iga nie’dama’ting pandagu kunstideks hora’t juurde töötlema, igale rüüle tikitagu põhjamaalaste nähtamatuseloitsud. Selleks ülesandeks toimetab Abban dama’ting’ide paleedesse rullide kaupa kuldniiti. Katsed keelata meile öös kõndimine langegu kurtidele kõrvadele. Kui mehed julgevad teid takistada, murdke nad. Avalikult. Tapke alagai’sid. Tervendage hinge vaakuvaid sõdalasi. Vaja on Krasia meestele näidata, et meiega tasub arvestada nii inimestel kui ka deemonitel, ja me ei tohi karta käsi määrida.”