Читать книгу Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud - Pille Pettai - Страница 3

Juba ammu oleme lubanud panna kokku selle raamatukese, mis nüüd lõpuks teieni jõuab. Aastatega on kogunenud rohkem materjali, kui kahe kaane vahele mahutada suudame, aga anname parima, et tuua teieni nii mõnusat lugemist kui ka tarkuseteri, õpetusi ja retsepte.

2016. aasta külmal veebruarikuul said internetiavarustes kokku kaks naist. Kaks nõida. Mina olin juba kogunud julgust ja pakkunud ühes foorumis oma teeneid aitajana. Pille tuligi saama abi ja lohutust. Jäime pikemalt vestlema ja leidsin, et abivajaja on tugevam kui abipakkuja. Nüüd sidus meid juba professionaalne huvi ja peagi olime mõlemad aitajate nimekirjas.

Mina olen lapsest peale suhelnud surnutega, lisaks olen võtnud appi ruunid. Pille on aga sünnipärane nägija ja ravitseja.

Meie kohtumise aeg oli just sellal, kui ilmus igast nurgast välja „imearste“, kes hiljem paljastati ja liistule tõmmati, aga kes toona veel populaarsust nautisid. Paljud uued kuulsused jagasid nõuandeid loobuda ravimitest ning anda oma elud (ja varandused) nende kätte. Me Pillega ei jõudnud ära imestada, mida kõike inimestele internetis süüdimatult soovitati, mõnikord lausa eluohtlikke asju. Kui me püüdsime sekkuda ja jagada oma nägemusi, saime pahatihti vihase rünnaku osaliseks.

Oli 15. veebruar 2016, kui ütlesin Pillele: „Aitab! Nüüd teeme omaenda Facebooki rühma, kus räägime just seda, mida õigeks peame, ja hoiame endast kaugel eemal kõik, mis võib meie meelest inimestele kahju teha.“ Jumal ise näeb, et seda plaani ellu viia on olnud küllalt raske ja intsidente tuleb praegugi ette, aga üldjoontes oleme oma võetud ülesandega toime tulnud.

Kahe tunniga tegin sel päeval rühma valmis. Nimeks sai lihtne ja selge „Nõid annab nõu“.

Kõigepealt värbasime rühma liikmeteks omaenda tuttavaid ja nii me tosina liikmega alustasime. Tegime hullumoodi tööd, mina kirjutasin nõuandelugusid, Pille pani üles retsepte. Aga lugejaid eriti ei olnud. Vähehaaval tulid kliendid, keda olime aidanud, need omakorda kutsusid oma tuttavaid… Esimese aasta lõpuks oli meil umbes 500 liiget. Järgmisel aastal aga toimus midagi kentsakat, rahvast aina tuli ja tuli… Me ei reklaaminud ennast mitte kusagil, mitte kedagi rohkem ise ei kutsunud. Aga muudkui tuli ja tuli. Ja tuleb siiani. Praeguse seisuga on meie rühmas üle 27 000 liikme.

Aegamööda kujunesid rühmas välja oma kombed, näiteks igahommikune tervitussõnade ja positiivsete soovituste jagamine. Meid on selle eest palju kirutud ja poolearulisteks nimetatud. Mõtlemata, et igapäevaste uute sõnade leidmine on ränk töö – et neid jätkuks värskelt läbi aastate. Aga kui iga päev kümmegi inimest leiab neist sõnadest jõudu edasi elada, siis on need sõnad oma ülesande kuhjaga täitnud ja vaeva väärt.