Читать книгу Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud - Pille Pettai - Страница 9

Minult küsitakse tihti, kas ma näen küsijas pärilikke maagivõimeid või kas oleksin nõus teda või toda õpilaseks võtma. Ei näe ja ei ole! Kui kellelegi on antud vägi, siis see ka avaldub õigel ajal. Enamasti siis, kui peamine eluülesanne on täidetud: lapsed suureks kasvatatud, elutarkust kogutud. Aga õpetada seda teed ei saa. Saab koguda teadmisi teistelt teadjatelt, saab end ise arendada. Aga väge ennast kuskilt õppida ei ole võimalik. See kas on või seda ei ole. Ei saa jõuga vallutada väravaid, mis avanevad vaid kindlal ajal ja kindlale inimesele. See tee ja see võti antakse, mitte ei võeta.

Eestlased on nõiarahvas, tugevad tajud on väga paljudel. Kellest aga ka tegelikkuses teadja saab, see on Saatuse otsustada. Siin kehtib vaid üks reegel: pole vaja vägisi võtta seda, mille üle veel mõeldakse, kas anda või mitte. Ning pole see ka mingi õnn, mida ihata. Nõia tee on okkaline.

Ma ei taha sugugi öelda, et pole vaja tegeleda maagiaga. Tahan öelda seda, et igaks asjaks on oma aeg ja see aeg ei olene meist endast. Õppida ja areneda võib aga alati. Ning õppida ei tasu mitte arvukatest meediaväljaannetest, vaid pigem süveneda ajalooürikutesse, rahvapärimustesse. Raamatuid kirjutavad inimesed ja inimene on teatavasti ekslik. See tõde, see särk, mida pakutakse välja igaühele, ei pruugi teile paras olla. Igaühel tuleks leida enda oma, teha see valmis, alustades kanga loomisest. Et iga niit selles oleks tuttav ja autentne.

Nii et ehk võiks selle peatüki lõpp minna hoopis ringiga tagasi selle suure küsimuse juurde: kuidas hoida ja vastutada? Kõigepealt sellega, kes me ise oleme: kui vastutustundlikud, kui ausad…

Nõiandus on tänapäeval pealtnäha glamuurne ala, mis mõndagi ahvatleb kuulsuse ja raha lõhnaga. Kus aga algab meelelahutus, seal lõpeb vägi. Nõid ei saa eales olla meelelahutaja. See on põhjus, miks meie Pillega hoidume igasugusest reklaamist ja ka suhtlusest. Meil on oma asi ajada. See asi ei ole kuulsuse teenimine.

Ja ometi me kirjutasime selle raamatu?…

Aga nii kord on, et me kõik sõltume sellest informatsioonist, mis meieni jõuab. Et aidata terveneda, tuleb kõigepealt anda arusaamine. Et anda arusaamine, tuleb rääkida, rääkida, rääkida… Lihtsatest asjadest. Et meile tuleks meelde, kus on meie juured, et me mäletaks, et kõik ongi imelihtne, kui me ise seda keeruliseks ei aja.

Kindlasti on ka siin raamatus vasturääkivusi. Sest mitte keegi ei tea kõike. Me vaid arvame oma suurelisuses, et teame. Mis aga on see „kõik“, sellest pole kellelgi aimu, igaühele antakse oma teadmiste-killuke ja nii me elu jooksul püüame neist kildudest terviklikku pilti laduda. Ehk pole aga suurt pilti meile üldse nii kiirelt vaja? Meile on antud see, mida vajame. Suurt pilti näeme alles siis, kui oma väike mosaiik on lõpetatud.

See raamatuke ei pretendeeri tõe kuulutamisele – sest seda suurt ja ainuõiget tõde polegi olemas. Soovime vaid olla abiliseks erinevate elujuhtumite puhul, anda nõu, suunata mõtteid radadele, mis meie meelest on olulised.