Читать книгу Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud - Pille Pettai - Страница 7

Aga kes need „nõiad“ tegelikult on?

Sõna „nõid“ on tänapäeva maailmas kaotanud oma tähenduse. Slaavi kultuuris tuli sõna vedma tähendusest vedajuštšaja mat (teadja ema). See oli tark naine, kelle teadmiste ja oskustega arvestas terve kogukond.

Nõid sünnib enamasti üksiku lapsena või väga suure vanusevahega õdede-vendade sekka, oma võimed saab ta pärilikul teel, aga et need võimed ärkaks, tuleb tal läbida pühendumise rituaal. Tänapäeval on see rituaal peaaegu kadunud ning sellepärast saab nõid oma võimetest aimu vaid traagilistes sündmustes või sügavas hingelises üleelamises. Ning sedagi tavaliselt mitte kohe, sest need võimed arenevad järk-järgult ja enamasti läbi valusate sündmuste. Selles pole midagi imelikku, nõiad lihtsalt tõmbavad ligi tumedaid jõude, sellepärast ei õnnestu neil oma ilmaelu kuidagi elada katastroofideta. Tihti möödub palju keerulisi aastaid, enne kui nõid lõpuks taipab, kelleks ta on sündinud.

Nõida ei saa ära tunda väliste tundemärkide järgi, ta ei paista silma erilise ilu poolest, aga midagi erilist siiski on: tema silmad muudavad arusaamatul kombel värvi ning igal fotol näeb ta välja erinev. Seltskonnas ta ei eristu, pigem leiab kõigiga kergesti ühise keele, ainult et tihedast suhtlemisest hoolimata on ta igavene üksildane. Isegi oma pere ja lähedaste ringis on nõid alati eraklik. Seda üksiolemist tajub nii ta ise kui tajuvad ka kõrvalseisjad.

Nõida aetakse sageli segi naisega, kes harrastab maagiat. Aga need on kaks väga erinevat asja. Nõid ei tegele nõidumisega, kui ta pole selleks sunnitud, ta eelistab mitte sekkuda inimeste ellu. Teistest inimestest eristab teda sügav sisemine harmoonia ümbritsevaga, tasakaalutunnetus näilise ja reaalse vahel ning oma reaalse jõu kasutamine, mitte teiste inimeste nõrkuste ärakasutamine. Nõiale on avatud kõige toimuva tegelikud põhjused, sageli näeb ta tulevikku, teades muuhulgas ka omaenda surmapäeva ja -põhjust.

Nõid ei ole kõikvõimas. Nõid ei ela inimeste maailma mõistes lihtsat elu, vastupidi: ta on ilma jäetud paljudest selle maailma hüvedest. Ta ei suuda tunda siirast rõõmu, ta ei saa minna vastamisi loodusseadustega ega oma südametunnistusega. Teda ei veetle maised rikkused ega tunne ta rõõmu kogumisest. Ta ei oska valetada, sest valetades jätab ta end ilma ainsast, mis tal on – oma jõust.