Читать книгу Nõid annab nõu. Loodusravi ja traditsioonilised loitsud - Pille Pettai - Страница 8

Nõidade olemasolu eitatakse. Aga samal ajal neid kardetakse. Tegelikult ei taha nõiad kellelegi halba – iga inimene on nende jaoks universumi osake, looduse looming.

Nõidade olemasolu võib muidugi eirata ja eitada, nagu kõike üleloomulikku, millest me aru ei saa. Aga võib ka tunnistada, et maailm, kus elame, on palju mitmekesisem ja rikkam, kui me oleme harjunud mõtlema.

Kas mina olen nõid? Ma ei oska sellele otseselt vastata. Ma ei ole kunagi seda saatust endale tahtnud, olen alati tegelenud vaid möödapääsmatute asjadega. Aga üsna kindlalt oskan määrata, millal see tee minu jaoks algas. Olin väike varaarenenud plikatirts, kuueaastane, mingid anded olid mul siis juba olemas, suutsin läbi näha kaaskodanike tagamõtteid ja emotsioone, sageli juhtus, et käitusin inimestega jämedalt, käskides neil kohe meie õuelt kaduda („muidu võtan maast kivi ja viskan“), mis mu emakesele suurt meelehärmi ja häbi valmistas, aga tänini on mul selgelt meeles, et see oli ainuõige lahendus: halbade kavatsustega külatädil ei olnud meie õuelt midagi otsida.

See oli üks maikuu päev, kui juhtusin nägema, kuidas vanaisal väga halb hakkas. Kõik askeldasid tema ümber ja mina lipsasin vaikselt uksest välja. Esialgu oli vaid suur hirm, jooksin metsa, mis juba siis oli mu varjupaik ja kaitsja, ja juurdlesin nähtu üle: mis on see hirmus valu, mis suure tugeva mehe naisehäälega karjuma paneb?

Ma ei tea, mis seal metsas juhtus, arvan, et kohtusin Isand Surma endaga. Mu hinge tuli suur rahu. Korjasin ülaseid, hinges ülev tunne ja teadmine, et need ilusad lilled panen vanaisale kaasa tema viimsele teekonnale. Selle ilusa teadmise kõrvalt kadus igasugune hirm ja kahtlus. Surma ja suremist pole ma pärast seda enam kunagi kartnud. Kui nii võib öelda, siis tajusin neil hetkedel vanaisa lahkumist ja teadsin kindlalt, et see pole sugugi kole, vaid hoopis vabanemise teekond…

Lilled pihus, läksin vanatädi juurde ja ütlesin, et vanaisa on nüüd surnud. Õige sõnumitooja tuli alles tükk aega hiljem ja muidugi vaadati mind imelikult: ma lihtsalt ei saanud ju veel sellest surmast teada. Aga ma teadsin.

Hiljem matustel ei saanud ma aru, miks kõik nutavad. Luusisin mööda surnuaeda ja kõnelesin nendega, kes puhkasid nimetutes haudades. Vanaisaga oli kõik korras, aga ühe väikese haua peal pidin küll nutujoru ajama: seal oli väike tüdruk, kes igatses oma ema järele, aga ei teadnud temast midagi… Sõjaaegne haud, kurb lugu. Käisin seal hiljem alati, kui surnuaeda sattusin, koristasin ja lohutasin, nagu oskasin.

Tol ajal ei olnud kombeks lastele ülearu palju rääkida, aga oma kuue aasta vanuses sain ma ühtäkki toimuvast aru sama selgelt kui praegugi. Teadsin, mis toimub leinajate hinges, ja tundsin häbi, et ei suutnud kaasa nutta – sest leinanutuks ei olnud vähimatki põhjust. Leinajad nutavad ju iseenda pärast. Kui nad teaksid, kui helge on pilt ees, siis nad pigem rõõmustaksid lahkunu pärast.