Читать книгу Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik - Piret Mäeniit - Страница 10

Väga oluline kolleeg ja sõbranna ema elus, meie hea sõber ja heategija, oli Tartu ülikooli kliinikumi lastehaiguste ja ka nakkushaiguste osakonna juhataja doktor Zinaida Saar – fantastiline naine, andku talle hingamist! Tänu temale sai ema väga keerulisel ajal töökoha. Küll tagasihoidliku palgaga, aga ometi töö, kusjuures just see koht – lastehaigla sanitari amet – andis talle suurepärase võimaluse oma kandidaaditöö jaoks materjali koguda, sest teema oli „Lapse liigutuste varajane ontogenees“.^[1.] Kogu seda n-ö materjali, mille keskel ta olude sunnil ja saatuse tahtel silmapaistmatus ametis töötas, poleks ülikoolis päevast päeva loenguid pidades käepärast olnud.

Aleksei Turovski ema Anita 1926. aastal.

Saatus seadis nii, et Stalin käivitas oma „partei rahvuspoliitika elluviimise“ ja nii mu emal kui ka isal, kes töötasid mõlemad õppejõuna, tuli oma juudi päritolu tõttu töökohalt lahkuda. Ja õnne tänada, et kinni ei pandud. Kuigi nad olid tollal isegi partei liikmed...

Emale pandi süüks, et ta oli üritanud õppida heebrea keelt. Seda ta tõesti tegi, 13-aastaselt, lihtsalt eneseharimiseks. Eraõpetajaks oli üks noormees, kes oli tollal tulihingeline juutide Palestiinasse kolimise pooldaja. Selleks et endale uuel kodumaal elatis kindlustada, õppis ta parajasti pagariks ja kostitas keelehuvilist neiut oma õpilastöödena küpsetatud kookide ja küpsistega. Mu ema, viisakas inimene, näksis neid, nagu ta mäletab, täiesti söömiskõlbmatuid küpsetisi algul ikka püüdlikult naeratades. Aga ta oli imekaunis naine, nii et noor keeleõpetaja armus temasse peagi ja sealtpeale kulusidki keeletunnid peamiselt küpsetistele.

Kahe kuuga sai emal pagaripoisi küpsetistest villand ja keeletunde ta rohkem ei võtnud. Aga sellest piisas, et süüdistada teda sionistlikes kalduvustes – ta lasti töölt lahti.

Aleksei ema süles, vasakul vanaema Fanny Klaus, paremal ema ja vanaema ühine sõbranna Rosalie Glikman.

Üheksanda elukümnendi lävel proua Anita Turovskaja (kelle ema Fanny Klaus jumaldas kinokunsti ja pani talle seega nime tummfilmiajastul imetletud Ameerika filmitähe Anita Stewarti auks) on neljandat põlve tallinlanna. Tema isapoolses, iidsetest aegadest Tallinnas ja Pärnus elanud Klauside suguvõsas oli selline traditsioon, et kõik pojad ja 20. sajandi algul ka tütred saadeti Saksamaale õppima. Pere kodune keel oli saksa keel ja Saksamaa tundus tavapidi nii kodune, et kui Hitler võimule tuli, uskusid koolitatud perepojad viimse hetkeni, et mis tahes jutud füüreri juudivaenulikkusest on pelk nõukogude propaganda, ja jäid neljakümnendail Eestisse sakslasi ootama. Ootasid ära, saadeti koonduslaagrisse ja tapeti. Kõik mehed peale pereisa, kes suri juba noores eas vähki. Peretütar Anita, kes õppis Lenderi gümnaasiumis ja kellel oli absoluutne muusikaline kuulmine, unistas viiuldaja karjäärist, kuid sõrmede anatoomilise eripära tõttu ei võetud teda sellele erialale konservatooriumisse vastu. Ta pääses pagemisringiga läbi Siberi õppima Moskva ülikooli, tema kolm aastat noorem õde Lia Tamara, tollal veel gümnaasiumineiu, jäi sõja lõppedes emaga Tallinna, kus ta töötas pikki aastaid ETKVLi keemiakombinaadi Orto transpordiosakonna juhatajana. Tunnistajate sõnul austati ja armastati teda väga. Ta kasvatas üles kolm last ja jälgib nüüd suguseltsi tegemisi teispoolsusest. Anita Klaus aga kohtus Moskva ülikoolis psühholoogia esimesel kursusel kolmanda kursuse filosoofiatudengi Markus Turovskiga (kelle isa jumaldas keiser Marcus Aureliust). Armunud tudengid abiellusid ja 1946. aasta 4. augustil sündis neil poeg, kellele pandi kummagi tarkusejüngri lemmikõppejõu, filosoof Aleksei Fjodorovitš Lossevi^[2.] ja psühholoog Aleksei Nikolajevitš Leontjevi^[3.] auks nimeks Aleksei.

Vanaisa Boris Turovski enne ja pärast esimest ilmasõda.

1 Zinaida Saar (21.05.1915 – 8.03.2005) – pediaater ja infektsionist; lõpetas Petseri gümnaasiumi ja Tartu ülikooli arstiteaduskonna, oli Tallinna meditsiinikooli direktor, Tartu nakkushaigla peaarst, 1954–62 TÜ lastehaiguste kateedri juhataja, 1962–65 nakkushaiguste ja dermatoloogia-veneroloogia kateedri juhataja, 1965–91 dotsent; avaldanud üle 30 teaduspublikatsiooni.[ ↵ ]

2 Aleksei Fjodorovitš Lossev (22.09.1893 – 24.05.1988 Moskva) – filosoof ja filoloogiadoktor, professor. 1915 lõpetas Moskva ülikooli kahel erialal: filosoofias ja klassikalises filoloogias. 1927 avaldas trükis „Nime filosoofia“, 1929. aastal andis koos naisega salaja mungavande. Oma raamatus „Müüdi dialektika” (1930) eitas avalikult marksismi ja nõukogude ametlikku filosoofiat dialektilist materialismi, mispeale ta arreteeriti ja mõisteti 10 aastaks vangi. Sunnitööl Valge mere – Balti kanali ehitusel kaotas ta pea täielikult nägemise. Pärast asumiselt naasmist pidi Lossev maskeerima oma mõtteid marksistliku dialektikaga, varustades filosoofilis-teoloogilised otsingud Marxi ja Lenini tsitaatidega. 1960. aastatel jõudis trükki esimene köide Aleksei Lossevi „Antiikesteetika ajaloost”, mis muutis traditsioonilisi arusaamu antiikajast. Lossev tõlkis vene keelde Aristotelese, Plotinose, Sextus Empiricuse, Proklos Diadochose ja Nicolaus Cusanuse teoseid ja oli Platoni teoste venekeelse väljaande toimetaja. Moskvas Arbati tänaval asub vene filosoofia- ja kultuurikeskus Lossevi maja, kus paikneb ka kortermuuseum ja raamatukogu. Eesti keeles on Lossevi raamatuist ilmunud biograafia „Vladimir Solovjov” (1994) ja aastast 1915 käsikirjalisena seisnud „Kunstilise maailmataju struktuur” ajakirjas Teater. Muusika. Kino (2003).[ ↵ ]

3 Aleksei Nikolajevitš Leontjev (5.02.1903 – 21.01.1979) – arengupsühholoog, tegevusteooria rajaja, Lev Võgotski õpilane; tegeles teadvuse ja tegevuse teemadega. Moskva Riikliku Ülikooli professor ja sealse filosoofia teaduskonna psühholoogia kateedri juhataja, 1966 asutas Moskva ülikoolis psühholoogia teaduskonna. Tema varasem teaduslik töö 1920. aastail keskendus kultuurilise vahendamise fenomeni uurimisele, 1931 valmis esinduslik uurimus laste ja täiskasvanute mälu kohta „The development of higher forms of memory”. Kõiki tema töid, nende hulgas raamatut “Tegevus, teadvus, isiksus” (1975), läbis tees “Kaasajal täidab psühholoogia ideoloogilist funktsiooni ja teenib klassi huve, sellega on võimatu mitte arvestada”. – Vt ka: T. Bachmann, R. Maruste, Psühholoogia alused, Tallinn 2003. [ ↵ ]