Читать книгу Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik - Piret Mäeniit - Страница 9

Minu ema on iseloomult selline inimene, et ta tegeles eluaeg eelkõige oma asjadega, mõtles omi mõtteid. Minul oli sellevõrra lihtne: võtad tõsise ja tubli poisi poosi ja võid tegelda, millega tahad. Ta hoidis mind väga, kippus isegi üle hoidma – ja ma olen talle ülitänulik, et ta toetas kõiki minu huvisid reaalselt, lausa ennastsalgavalt.

Ta võimaldas mulle kõike, mis oli seotud mu huvidega. Ma ei kuulnud tema suust kordagi, et seda ei saa või et see on liiga kallis või et raha ei ole – äärmisel juhul ainult: „Praegu ei ole võimalik“. Niikaua kui ma ennast mäletan, on mul olnud lausa põletav huvi looduse ja eriti loomade vastu. (Ma ei ütleks, et mu vanemad seda huvi samavõrd jagasid – liiati kui voodisse heites leiti selja alt siil või põrandal roomasid nastikud –, aga nad kõik, nii vanemad kui vanavanemad, respekteerisid mu kiindumust.) Ema tõi mulle zookauplusest loomi koju, hankis õpikuid ja otsis seltsilisi, kellega suheldes ma saaks oma huvi maksimaalselt arendada.

Aleksei Turovski ema Anita Lenderi gümnaasiumi õpilasena.

Töötades ise pedagoogilises instituudis (kus ta oli veel ka pensionieas^[1.]), võttis ema ühendust ühe tollase tuntuima zooloogi Villem Voorega ja küsis, kas ta võib oma aastase poja tema juurde suhtlema tuua. Sain Villem Voore^[2.] käest valgeid hiiri ja vesilikke, õpetusi, raamatuid ja vastuseid igasugustele küsimustele. Ema ise valis tihedamaks läbikäimiseks endast tublisti vanemad kolleegid. Kõige lähedasem sõbranna oli temast siiski vaid aasta või kahe võrra vanem – nad said Kadriorus tuttavaks vastavalt kolme- ja viieaastasena. See käis nii – ja see jäi neile eluks ajaks meelde –, et nad keerasid kahepeale ühe tühja lapsevankri kummuli ja hakkasid selle rattaid keerutama. Suhted pani aga paika asjaolu, et kuigi vankril on neli ratast, tahtsid mõlemad tingimata üht ja sama ratast keerutada – siis saidki nad päriselt tuttavaks. See tulevane proua Eugenia Gurin-Loov^[3.] – andku talle hingamist – oli mulle peaaegu tädi eest.

Ema Anita Turovskaja 25-aastasena.

Teised ema sõbrannad olid temast aga reeglina palju vanemad, samas eas kui tema enda ema, näiteks Ksenia Kärk, kes oli keemia ja loodusainete õppejõud, ning Hilja Tulp, kes õpetas tulevastele pedagoogidele geograafiat koos loodusainetega. Kui need prouad meil külas käisid, võttis ema alati ka mind lauda istuma – kuulasin nende juttu ja kui tahtsin tingimata midagi küsida, siis vaatasin emale silma ja sain seejärel sõna. Ema parim sõbranna oli tema vanaema (!) sõbranna, lastearst Rosalia Glikman, kelle seisukohad on meie peres eluaeg au sees olnud. Teda tsiteeriti alatasa, näiteks: „Mehed jõuavad – parimal juhul – murdeikka ja sinna nad jäävadki elu lõpuni... kui väga veab. Kui nende ümber on tugevad naised.“

1 1988. aasta märtsis Tallinnas kohvikus Pegasus toimunud radikaalsete intellektuaalide koosviibimisel tegi Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Trivimi Velliste pedagoogilise instituudi õppejõule Anita Turovskile ettepaneku asutada Juudi Kultuuri Selts. Kahe kuu pärast registreeritigi see juba ametlikult.[ ↵ ]

2 Villem Voore (10.04.1903 – 24.03.1982) – pedagoog, zooloog, looduskaitsja. Sündis Peterburis, õppis Rakvere poeglaste gümnaasiumis, lõpetas Tartu ülikooli matemaatika-loodusteaduskonna professor Helmut Riikoja käe all, töötas juba stuudiumipäevil kooliõpetajana, hiljem mitmes teadusasutuses, uurides peamiselt veekogusid ja nende elustikku. Kui 1957 loodi looduskaitse valitsus, kutsuti sinna ka kogemustega loodusemees Villem Voore. Peamine tema elus oli siiski äratada lastes loodusehuvi. Tema sulest on ilmunud raamatud „Magevee loomastik” (1956), „Elavnurk koolis” (1957), „Zooloogilisi ekskursioone” (1961), „Lindude päev koolis” (1966) ning hulk teaduslikke ja populaarteaduslikke artikleid. Eesti Loodus 12/2003.[ ↵ ]

3 Eugenia Gurin-Loov (3.06.1922 – 8.04.2001) oli juudi päritolu Eesti kultuuritegelane, lõpetas 1952 Tallinna polütehnilise instituudi majandusteaduskonna, töötas pedagoogina Tallinna rahanduse ja krediidi tehnikumis, Tallinna polütehnilises instituudis ja pedagoogilises instituudis, 1968 kaitses majanduskandidaadi väitekirja ning sai dotsendi kutse. 1988 valiti Eesti Juudi Kultuuriseltsi aseesinaiseks. Avaldas mitu kultuuriloolist raamatut, 2001 pälvis riikliku Valgetähe IV klassi teenetemärgi. [ ↵ ]