Читать книгу Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik - Piret Mäeniit - Страница 11

Stalini „rahvuspoliitika elluviimise“ kõrgajal 1951–1953 oli meie peres ainus töölkäija vanaisa, minu isaisa Boris Turovski.– mind saadeti tema hoole alla. Ta töötas strateegilise tähtsusega estrite tehases Moskva lähedal Himkis, kus valmistati orgaanilisi ühendeid, mida läheb vaja lõhkeainete, polümeeride jms tootmiseks. Koolitatud insenerina oli ta spetsialiseerunud orgaanilisele sünteesile ja saanud direktori asetäitjaks tootmise alal. Rahvuselt juut. Aga Stalin, muide, valmistas kõik oma aktsioonid väga põhjalikult ette. Ta ei kiirustanud iialgi ja jättis oma rahvuspuhastuse ajal kõige tähtsamate asutuste juhtidele õiguse ise otsustada, kas seda või teist töötajat on tootmisprotsessis tarvis või mitte. Estrite tehase direktor leidis, et tema asetäitja on vajalik mees. Isegi niivõrd, et talle anti ametikorter – 13 peret ühe koridori peal, köögiks koridori üks ots, kus seisis kõrvuti 13 ahjukest, kerossinkat, nagu tol ajal priimuseid nimetati, ja sibas ringi palju musti rammusaid lennuvõimetuid tarakane – minu rõõmuks ja vanaema õuduseks. Jälgisin neid loomakesi tohutu innuga ja hoolitsesin nende eest: nägin, et nad kardavad valgust ja panin mõned neist karpidesse elama. Karbid lükkasin oma voodi alla. Pidin vanaema kõvasti töötlema, et ta mu tarakaniladu välja kannataks – meditsiiniõe haridusega, loomulikult puhtust ja hügieeni ülimalt tähtsaks pidavale inimesele oli ilmselge eneseületus selle kollektsiooniga leppida. Seda enam, et ma püüdsin neid loomakesi ju igalt poolt: põrandapragudest, tsementpõrandalt, otse peldikust… Moskvas läksin esimesse klassi kooli number 222, kus käisin terve aasta. See aeg on nüüdseks peaaegu ununenud, ainult klassijuhataja Valentina Kull, Tallinnast pärit daam, on heledalt meeles – alati leebe (ega me suurt pahandust teinudki), tark ja toetav, pani ta ka minu huve varakult tähele ja oskas mind delikaatselt suunata. Nii et ma käisin korralikult koolis ja palju sellest ei mäleta. Siiski, ma sain alles esimeses klassis teada, et olen juudi soost! Nõukogude „paljurahvuselise rahvaste pere“ kooli esimeste tundide seas oli üks selline, kus me pidime ütlema, kes me rahvuselt oleme. Minu suurim sõber Ali Fatahhaddinov ütles kohe, et ta on tatarlane, ja kogu klass tegi siis „tšš-ššš“. Ma sain selle peale kole vihaseks ja kui järg minuni jõudis, ütlesin ausalt ja siiralt, et ma ei oska kindlalt vastata, aga ma oletan, kuna ma olen nii süsimustade juustega ja tumedate silmadega, siis kas grusiinlane või ukrainlane, aga võib-olla mõlemat. Ja minu kohta pandi kirja „grusiinlane“ ning sulgudes järele „ukrainlane“. Kodus küsisin vanaema käest, kas ma olen juut, mispeale vanaema jäi kuidagi tummaks, kogus ennast veidi ja ütles: „Tead, Alik, Karl Marx oli ka juut!“ Siis võtsin vanaisa pihile ja tema seletas mulle kõik ära – ma sain väga hästi aru, olin ju juba seitsmeaastane.

Tollest ajast on mul senimaani selgesti silme ees, kuidas vanaisa ennast hommikuti tööle sättis. Teades, et 1948. aastal välja antud seaduse järgi võidi hilinemise eest väga rangelt karistada: 5–10 minutit hilinemist tähendas kuni 5 aastat vangistust, 10–15 minutit 10–15 aastat vanglas, edasi juba 25 + 5 ning tööle mitteilmumine võis tuua ka kõrgeima karistusmäära. Oo, millise ajavaruga mu vanaisa igal hommikul tööle läks!

Kes iganes on Aleksei Turovskiga tema elu ja oma toimetamisi pidi kokku puutunud, ei saa suurimagi mälupingutuse peale nimetada ühtegi korda, mil see mees oleks kokkulepitud kohta hilinenud. (Aleksei Turovski täpsustab, et kahel korral on seda siiski juhtunud.) Pigem saabub ta ikka ajavaruga, olgu päevakava kui tahes tihe – ja ülitihe on see tal iga jumala päev.