Читать книгу Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik - Piret Mäeniit - Страница 8

Tallinna elektrijaama korsten triibutas oma tossujugadega taevast, päevamelus kõrvuti ja võidu auruvedurite heledate pahvakutega ja öösiti solistina põlevkiv isuitsu laotusse paisates. Soojusseadmete insener Arkadi Hvolis jälgis küttenäidikuid ja timmis, kus tarvis, nuppe-kange-ajameid hiliste öötundideni, et noore vabariigi pealinna toitvate elektronide voog ööpäevaringselt tõrgeteta ketruks. Nii ka ööl vastu 2. detsembrit 1924, mil valdav osa linnarahvast magas õiglast und, kuigi jaoti rebestasid rahu püssipaugud ja jooksusammude müdin. Sel hilisel öötunnil helises elektrijaama valveruumis telefon ja ärev hääl nõudis härra inseneri kohe kuuldele. Mitte mingi punamöllu pärast, vaid märksa tähtsama teatega – insenerihärrale sündis just praegu tütretütar ja tulgu ta nüüd nii ruttu kui saab. Õnnelik vanaisa haaras palitu ja tõttas... Ja sattus otsemaid jaamaümbruse hõivanud mässajate haardesse. Ei aidanud seletamine ega palved, olgu vakka ja oodaku! Kuni tuli üks eemalt-juba-näha-tähtis mees, vaatas kinnipeetule otsa ja hüüatas: „See ju härra Hvolis – aus inimene. Laske tal minna!“ Mingu siis. Jooksujalu läbi linna jõudis soojusinsener koju Weizenbergi tänavas – majja, mille ees aastaid hiljem tegi trammijuht alati lisapeatuse, kui keegi Hvoliste perest juhtus reisikundeks olema. Soojusinseneri esimese lapselapsena tol detsembriööl sündinud tirtsust sai Aleksei Turovski ema, hariduselt ja ametilt psühholoogiateadur. See mees, kes tema vanaisa mässajate küüsist vabaks päästis, oli Viktor Kingissepp.