Читать книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева - Страница 10

Mustlaspõngerjas ja nõid

Оглавление

Olin lapsepõlves väga kõhn, peenikeste käte, kepjate jalgade ja suure peaga. Pea tundus suurena musta tiheda kähara juuksepahmaka tõttu. Ma naersin harva, kuid mitte keegi ei näinud mind ka nutvana, ehkki sain sageli sinikaid ja käisin alatasa kriimudega ringi. Minu hüüdnimeks sai Mustlaspõngerjas.

„Hei, Panetška,“ naljatlesid vanemad lapsed, „miks sinu juuksed nii paksud ja käharad on? Sa pole tavaline tüdruk, vaid ehtne mustlaspõngerjas! Nähtavasti korjati sind üles, kui vankrilt maha pudenesid …“

Kui mind keegi solvas, siis uskusingi tõsimeeli, et olen leidlaps, ja haletsesin ennast, et minu päris ema on teab kus.

Teine hüüdnimi Lambatalitaja tundus mulle eriti solvavana. See oli seotud isa vanematega, kuna neid kutsuti lamburiteks, seega alatisteks karjusteks. Mina neid inimesi ei armastanud, vaid tundsin nende ees surmahirmu. Niisamuti nagu oma lihast isa, kes pärast lahkuminekut tahtis mind enda juurde võtta. Ma ei kujutanud elu ette ilma emata, Tanjata ja vanaisata.

Meie pere täiskasvanud töötasid hommikust õhtuni ja meie, lapsed, olime täiesti omapead.

Loomulikult juhtus meiega nii mõndagi, mõnikord isegi ohtlikku. Kord kukkusin aedvilja kastmiseks tehtud kaevu, kuid see polnud õnneks sügav. Mind tõmbas kaevust välja ristiisa, onu Fedja. Olin juba lämbumas. Ta tõstis mind jalgupidi üles, pea alaspidi, ja vesi voolas välja. Pärast seda toibusin.

Väikesest peast olin väga usaldav. Mäletan, et ristimispühal oli väljas tugev pakane. Läksin koos teiste lastega kirikusse. Aknad ei olnud lihtsalt härmas, vaid kaetud paksu valge lumekorraga. Teised lapsed ütlesid mulle:

„Vaata, Panja, see on suhkur.“

Tahtsin seda väga süüa. Jäin uskuma. Hakkasin aknalt lund limpsima, kuid keel külmus kinni.

Vaevu õnnestus see akna küljest lahti rebida. Osa keelenahka oli maha koorunud. Mitu päeva ei saanud midagi suhu võtta.

Veel üks episood. Naabrite õlgkatus oli pehkima läinud. Otsustati teha uus. Vana katus lammutati. Maja ette kaevati auk, täideti õlgede, savi ja veega, et uusi õlgi leotada. Peremees jäi veidikeseks ajaks haigeks, noortel polnud aega. Nii seisis hütike ilma katuseta. Vesi auras august ära, savi kuivas.

Lastepere otsustas korraldada võistluse: kes hüppab majast kõige kaugemale ega prantsata savisesse auku. Mina kui kõige väiksem, rumalam ja kartmatum alustasin võistlust. Kaaslaste õhutusel võtsin hoogu ja hüppasin ning kukkusin otse auku!

Tulin meelemärkusele minu alalise päästja, onu Fedja kätel. Ta jooksis kuhugi. Kaotasin jälle teadvuse. Mäletan ähmaselt minu kohale kummardunud naise nägu. Külas tunti teda nõiana. Ta vaatas minu jalga ja raputas pead. Püüdsin samuti vaadata. Aga oh õudu! Seal, kus pidid olema varbad, oli kand!

Nõid sosistas tundmatuid sõnu. Seejärel pööras minu kanda saja kaheksakümne kraadi võrra. Kaotasin uuesti teadvuse.

Toibusin alles toas. Tundsin tugevat valu jalas. Jalg oli liigese kohalt kinni seotud lehmasitaga immutatud räbalaga. Varbad ja kand olid omal kohal.

Ma meenutan veel praegugi suure tänulikkusega oma nõida. Kui poleks olnud teda, oleksin jäänud vigaseks. Tol naisel oli kindlasti ravitsejaanne. Paljud tema oskused kulusid mulle hiljem marjaks ära.

Igatahes esimese kirurgilise operatsiooni sooritasin nelja-aastasena.

Kremli haigla saladused

Подняться наверх