Читать книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева - Страница 11

Oli kevad, peeti lihavõttepühi. Täiskasvanud läksid kirikusse. Koju jäid nelja- kuni kuueaastased mudilased. Nagu ärkasid, tahtsid kohe süüa. Majas lõhnas kulitšite järele. Kuid see oli ainult lõhn. Kulitšid olid kirikusse kaasa võetud. Keegi tuli mõttele praadida päevalilleseemneid. Nii tehtigi. Igaüks sai peotäie suuri ja maitsvaid seemneid.

Ootamatult hakkas ühel tüdrukutest, Nastenkal, nina sügelema. Ta urgitses nina ja äigas rusikaga, kuid midagi ei aidanud.

„Panja, Panja,“ hüüdis ta nuuksudes, hääldades sõnu raskustega, „seemneid kuhja …“

Ma toppisin rahulolevalt tema mõlemad ninasõõrmed puhastatud seemneid täis. Peagi muutus Nastenka hingamine raskeks. Püüdsime seemneid ninast kätte saada, kuid need läksid hoopis sügavamale ja olid nagu kokku pressitud. Nastja hakkas nutma. Ta kisas järjest valjemini. Ma kohkusin. Kui naabrid kohale tõttavad, saame rängalt karistada.

Järsku märkasin poolelioleva viisu kõrval hästi teritatud kõverat nuga. Järele mõtlemata haarasin selle ja tõstsin Nastenka nina juurde. Ta hüppas üles, kallutas end, püüdes vältida teravat nuga. Kuid oli juba hilja. Nuga vigastas tema ülahuult. Ei tea, miks ma seda tegin.

Nähtavasti vaistlikult.

Nüüd siis läks lahti! Kõrvulukustav kisa, vali nutt … Kuid koos vere ja tatiga tulid ninast välja kõik seemned viimase kui üheni. Tüdrukuke hakkas tavapäraselt hingama. Tõsi, huul veritses tugevalt. Ja siis meenus mulle, kuidas ma kord iseenda marrastatud põlve kirsipuu vaiguga kleepisin. Keegi lastest sai kohe saadetud aeda. Nagu ehtne arst surusin katki lõigatud huule servad vastamisi, kleepisin need sitke vaiguga kokku ja tõmbasin käteräti ümber.

Võib öelda, et operatsioon õnnestus. Tõsi, paar päeva ei saanud Nastja mitte midagi suu sisse võtta. Eriti valmistas talle muret kulitš.

Karistuseks operatsiooni eest sain emalt peksa. Tükk aega tundsin, nagu oleksid tuharad põletada saanud.