Читать книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева - Страница 7

Nägu postmargil

Оглавление

Meie perekonnapeaks oli minu vanaisa Afinogen Aksenovitš Tregubov. Tegelikult asendas ta mulle isa. Tookord polnud ta veel neljakümne viienegi. Vanaema Aksinja suri tuberkuloosi kohe pärast minu ema tagasipöördumist.

Vanaisa oli sündinud jõukas peres, kus oli korralik maja, juurviljaaed, rohkesti põllumaad, hobuseid, lehmi ja muid koduloomi. Lapsi oli kasvamas kaks, mõlemad poisid. Aga edaspidi juhtus kõik nagu muinasjutus. Vanem, vanemate armastatud poeg nais inetu, kuid rikka naise. Noorem, minu vanaisa, ei kuulanud isa ja võttis naise armastusest, ilusa, kuid vaese. Isa ajas poja kodust minema, andmata midagi elu sisseseadmiseks.

Tookord asuski vanaisa elama Kljutšjovkasse, jäätmaale. Isegi vett tuli tuua kaugelt kaevust, selleks mäest alla laskudes. Ja seda mitu korda päevas: tuli ju ka kariloomi joota ja juurvilju kasta.

Elasime kõik koos õlgkatusega hütikeses, mis oli kokku klopsitud peentest roovikutest. Mäletan muldpõrandat. Toas oli suur ahi magamislavatsitega, laudadest kokku pandud suur laud, pingid. Keset tuba häll, nurgas lahti võetud kangasteljed, nende kohal jumalaema ikoon ikoonilambiga. Esikus oli ahjuroop, potihark, kaks suurt malmpotti ja kaks puust ämbrit. Rohkem polnud midagi.

Viletsus oli masendav. Lapsed magasid riietes. Nii poiste kui ka tüdrukute riietus koosnes kodukootud kotiriidest särkidest ja pükstest. Suvel jooksime paljajalu või käisime viiskudes, mida vanaisa punus. Talvel – üks paar vilte kõigi kolme peale. Neid vanutati samuti kodus. Vildid pärandati edasi vanematelt noorematele, meile Tanjaga jäid nõelutud ja paigatud, suurusele mittevastavad vildid, mida kandes pidevalt komistasime. Seetõttu eelistasime loomulike vajaduste korral isegi talvel paljajalu läbi lume sumbata. Kogu eluks on meelde jäänud sulalume krudin taldade all. Kui jooksid sinna ja tagasi ning juhuslikult põrkasid kokku vastutulijaga või libisesid, tundsid palja pepu all külma lund. Kõik see oli aga tühiasi. Meil polnud kunagi isegi nohu.

Elati sõbralikult koos. Isegi meie, lapsed, ei teadnud, mis on kaklus. Kõik tulenes vanaisast. Tema sõna oli perele seaduseks. Ei, ta polnud despoot, vastupidi – kogu tema olemusest kiirgas headust. See helkis tema tumedates silmades ja naeratuses. Ta oli mõtlik ja vaikiv. Kui ta aga midagi ütles, ei tulnud kellelegi pähe seda arvestamata jätta. Vanaisa jäi varakult leseks ega abiellunud enam …

„Kas hea naine,“ kõneles ta, „tuleb meie vaesusesse? Ka lapsi on liiga palju … Abiellumine halva naisega toob aga ainult tüli.“

Pärast Oktoobrirevolutsiooni meie elujärg paranes. Astusime esimestena kolhoosi. Vanaisa määrati rajooni saagi kvaliteedi inspektoriks. Tema määras külvi- ja lõikuseaja. Tal olid lausa võlukäed, erakordselt tundlikud. Ta pistis näpud mulda ja võis kompamise järgi öelda, millal on õige aeg külvata, rohida või saaki koguda. Mingis mõttes oli ta ekstrasenss. Arvan, et just vanaisalt pärisin minagi mõningad ekstrasensoorsed võimed. Minu käed on samuti väga tundlikud. Vahest seepärast saigi minust kirurg …

Vanaisa valiti kahel korral oblasti kolhoosnike kongressi saadikuks. Tema näopilt trükiti Nõukogude postmargile, mis oli käibel küllaltki kaua. Võib-olla on mõne margikoguja kollektsioonis see siiani olemas.

Kremli haigla saladused

Подняться наверх