Читать книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева - Страница 6

Parevka küla ja Vorona jõgi

Оглавление

Olen pärit Tambovi kubermangu Inžavino valla Parevka külast. Kunagi ammu oli meie küla asemel metsadest ümbritsetud sügav järv. Järv kasvas aja jooksul kinni. Järele jäi süvend, mille põhja Parevka jõgi uuristas oma sängi. Jõe paremal järsul kaldal paiknesid kobaras viltu vajunud majalobudikud. Küla seda poolt kutsuti Kljutšjovkaks. Siin oli palju allikaid. Kõige suurem neist voolas välja järsust kivisest mäest. Seda allikat peeti pühaks. Selle vesi püsis aastaid värskena ja seda kasutati tohterdamiseks.

Teisel pool jõge laius põhiline osa külast – Olhovka. Majad paiknesid siin reastikku ja kuulusid jõukamatele talunikele. Mäletan, et nende lapsed kutsusid vastaskalda omi halvustavalt kaltsakateks, norisid tüli ja pildusid kividega. Kljutšjovka omad ei jäänud võlgu ja lasid käiku savikamakad, mis olid pajuvitste külge mäkerdatud – midagi noolesarnast. Need lahingurelvad tabasid tihtipeale märki, sest klutšjovkalaste positsioon oli parem, nad tulistasid ülevalt.

Eriti kaunistas ümbrust jõgi-kaunitar Vorona, millesse suubusid teised väiksemad jõed, Parevka sugulased.

Mul on õnnestunud viibida paljudes maades, kuid samasugust ilu pole ma kusagil näinud. Jõe parem kallas oli mägine, kilomeetrite ulatuses kaetud metsadega, nagu jätkaks meie Kljutšjovkat. Metsad olid kuulsad oma põliste tammede poolest. Nagu vägilased kõrgusid need üle teiste puude. Nende ladvad liitusid ja moodustasid midagi varikatuse taolist. Rohus sinetasid kellukad ja valendasid suured karikakraõied.

Jõgi lookles mööda madalikku ja moodustas oma teel järvi. Mäe tipust vaadates hakkasid silma rohtu ja kõrkjatesse kasvanud saarekesed. Üleujutuse ajal jäid need vee alla. Mäletan, et siis meenutas jõgi mulle merd. Mõnikord näis jõepervel jalutades, et vesi kõrgub üle kallaste.

Jões oli palju kalu ja vähke. Suurte parvedena lendasid metspardid. Vorona jõgi oli meie toitja, hädast välja aitaja ikalduse aastatel. Toitis ka mets, kus elas palju ulukeid: metssigu, rebaseid, jäneseid, karusid. Eriti palju oli hunte, kelle eest Kljutšjovkas hoiduti. Hundid ootasid tavaliselt talve saabumist, et siis näljahädas öösiti külla tulla, tavaliselt kogu karjaga. Esimesena tungis õue nende juht, tema järel teised. Hundid ulusid, koerad haukusid ja kiunusid, lambad määgisid … Vahel tungisid hundid ka inimestele kallale. Ainsaks relvaks meie peres oli rauast ahjusiiber. Vanaisa võttis ahjuroobi ja tagus sellega vastu siibrit kõigest jõust. See heli huntidele ei meeldinud, kuid nad ei tavatsenud lahkuda ilma saagita.

Ma sündisin neli aastat enne revolutsiooni küla vaeses osas, poollagunenud hütis. Räägitakse, et tuhud algasid emal just sel hetkel, kui ämm tõukas teda uksest välja, aga mees püüdis majja tagasi tõmmata.

Mõni päev pärast minu sündi võttis ema mind sülle, mu kaheaastase õe Tanja kaasa ja läks mehe juurest ära oma isakoju. Ma panin punkti perekonna kasvule, mis koosnes nüüd kuueteistkümnest inimesest.

Kremli haigla saladused

Подняться наверх