Читать книгу Kremli haigla saladused - Прасковья Мошенцева - Страница 9

Üks minu esimestest lapsepõlvemälestustest on seotud Antonovi ülestõusuga Tambovis ja minu isaga ronkmustal hobusel. Algul toetasid Antonovit jõukamad talumehed, kellel oli, mida kaotada pärast nõukogude võimu kehtestamist. Kuid pärastpoole hakkas tema väesalk suurenema, kui sellega tõttasid ühinema ka vaesed.

Vanaisa rääkis, et just sel ajal tuli minu isa Nikolai Ivanovitš Tatarinov tagasi Groznõi naftatehasest. Kord öösel tulid tema majja antonovlased ja tegid ettepaneku nendega ühineda. Räägitakse, et isa ei nõustunud. Nad ähvardasid temaga arved õiendada, hirmutasid relvaga, mispeale isa surmahirmus nõustus.

Antonov oli Kirsanovis miilits, õigemini kreisi miilitsaülem, esseeride partei liige … Kui algas revolutsioon, pöördus ta asumiselt tagasi ning juba sügisel 1918. aastal algatas ülestõusu. Aegamööda kasvas tema salk armeeks, kuhu kuulus ligemale 50 000 meest. Antonovlased ründasid relvaladusid, punaarmeelaste väeosi, miilitsat.

Antonovile meeldis, kuidas isa lõõtspilli mängis ja ta jättis ta enda juurde eriülesandega – rõõmustada teda oma pillimänguga. Siitpeale hakatigi isa kutsuma hüüdnimega Kolka-lõõtsamees.

Isa jäi perekonnast eemale kohe pärast minu sündimist. Õigemini ema tuli tema juurest ära. Ta juba tunnistas, et olevat leidnud uue naise Groznõis. Tõsi, hiljem ta kahetses ja rääkis, et olevat selle naise jätnud sinnapaika, et armastab ainult ema. Kuid ema ei andestanud. Ta oli ilus ja uhke. Isa oli samuti kena välimusega: pikk, käharate juuste ja mustade silmadega. Sarnanen isale.

Kui ma olin viie-kuueaastane, nägin esmakordselt isa. Ta kuulus tookord juba antonovlaste hulka. Meie maja paiknes mäel üksikuna.

Isa kappas ronkmustal hobusel, lõõtspill üle õla, käes mingi pakk. Ema askeldas maja juures. Veel praegugi meenub isa naer ja hääl:

„See on lastele.“

Jooksin välja ja küsisin:

„Kes ta on?“

Mulle vastati:

„Ta on sinu isa.“

Nähtavasti tahtis isa tagasi perekonna juurde tulla. Ta armastas ema ega suutnud leppida lahusolemisega. Ema ei tahtnud aga andestada.

Isa tahtis hobuse seljast maha tulla, et meie, lastega, kohtuda. Nähtavasti oli aasta 1919. Kuid ema viskas kingituse maha. Pakk purunes ja ma nägin sitsist riidetükki …

Isa vihastas, andis hobusele rooska ja sööstis paigalt. Ema jooksis tarre. Ta silmist voolasid kibedad pisarad.

See oli minu vanemate viimane kohtumine. Sellest ajast alates ei kuulnud me enam midagi isast. Arvasime, et ta hukkus koos antonovlastega. Ülestõus suruti maha ja Antonov tapeti arreteerimisel.

Oma autobiograafias kirjutasin hiljem, et minu isa oli bandiit.

Tütar Ljuba saab pahaseks, kui nimetan antonovlasi bandiitideks. Näe, nüüd on teine aeg. Antonovlased olid nõukogude võimu vastased ja seega õilsameelsed inimesed. Kuid mulle meenub hoopis midagi muud … Võikad pildid püsivad siiani minu silmade ees.

Meie peres elas minu vanaisa vennapoeg Andrei, kelle vanemad surid tähnilisse tüüfusesse, kui ta oli kõigest kümneaastane. Neljateistkümneaastaselt oli ta juba ise võimeline teenima tükikest leiba. Pärastpoole sai temast müürsepp. Tema töö oli sesoonne: suvel ehitas linnas maju, sügise ja talve veetis meie juures maal.

1919. aastal jäi Andrei linna kauemaks ja tuli meie juurde tagasi alles jaanuaris. Külas levis kuuldus, et temast oli saanud kommunist. Antonovi salga liikmed hakkasid tema vastu huvi tundma. Vanaisa peitis Andrei kindlalt ära. Seejärel võtsid antonovlased pantvangiks ema venna Ivani, kes oli kõigest kuueteistkümneaastane. Ivan viidi naabrite majja, aga nonde poeg teenis antonovlaste juures. Poisil võeti riided seljast ja teda hakati peksma püssivarrastega, seejuures küsides:

„Ütle, punane närukael, kuhu on sinu vend peidetud?“

Ivan ei andnud Andreid välja. Ta visati poolsurnuna külma esikusse. Suure vaevaga ronis ta sealt välja tänavale, kust ta leidsid head inimesed.

Onu Andrei nad said siiski kätte. Raevunud antonovlased mõistsid tema üle omakohut. Nad viisid ta lahtiriietatult välja ja käskisid ka meil majast lahkuda. Panid onu jääaugu kõrvale, lõid mingi raske esemega vastu pead ja tõukasid jää alla.