Читать книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth - Страница 3

Tobruki vallutasid austraallased, „rahvas, kes maailma ajaloos ei kujuta endast mitte midagi”.1 Nii kirjutas oma kullatud residentsis Columbia ülikooli juurde kuuluvas Casa Italianas noore Mussolini vaimne isa Giuseppe Prezzolini, täis põlgust selle üle, kuidas Itaalia riik ja fašism sõda peavad. Tema sõnu võib võtta alavääristava hinnanguna iga austraallase suhtes, kel jätkub jultumust üritada mõista Itaalia uuemat ajalugu, rääkimata oskusest jutustada duce Benito Mussolinist, kes juhtis Itaaliat aastatel 1922–1945. Sellele vaatamata on 1960. aastatest peale olnud minu saatuseks kirjutada Itaalia ajaloost ja mitmeski mõttes on see värske biograafia mu elutöö kokkuvõte.

Nagu mu nimest võib aru saada, olen anglosaksi austraallane, kel pole eriti sünnipäraseid seoseid Itaaliga. Ent kui ma teismelisena hakkasin oma vanemate raamatukogust lugema, leidsin sealt teiste raamatute hulgast Benito Mussolini kirjutatud My Autobiography.2

On võimalik, et mu isa (kes töötas aastatel 1933–1938 Cambridge’i ülikooli Cavendishi keemialaborites teadurina ja oli teatud määral vasakpoolsete vaadetega) ostis selle 1935. aastal, ajendatuna raamatu ilmumisele järgnenud Itaalia sissetungist Etioopiasse. Kahjuks suri mu isa südamehaigusse enne, kui ma olin piisavalt vana, et temaga selliseid küsimusi arutada. Ent mu ema meenutas hiljem, et 1935. aasta novembris olid nad käinud Venezias puhkust veetmas (arvestades Itaaliale kehtestatud sanktsioone ja sellele järgnenud itaallaste raevukat reaktsiooni, polnud aeg selliseks reisiks just parim). Ta lisas, et kergesti ärrituvad kohalikud olid sülitanud mu isa peale (heledapäine, siniste silmadega, „inglase välimusega”) ja sõimanud teda „inglise koeraks”, kui nad emaga kahekesi calli’dele jalutama suundusid, ja sellega ema poliitanalüüs piirduski. 1936.–1937. aastal Saksamaal veedetud puhkustest jäi talle parem mälestus; siis maitsesid õlu ja koogid hästi ja matkamine pakkus naudingut.

Me elasime Sydney ülem-keskklassi eeslinnas, ning itaalia immigrandid, keda minu poisipõlves saabus Austraaliasse sadade tuhandetena, jäid mulle paljudeks aastateks võõraks. Kuigi ajalugu oli mind teatud määral köitnud juba lapsena, ei kuulutanud veel miski ette mu tulevikku Itaalia ajaloo uurijana. Kui 1961. aastal sai minust Sydney ülikooli üliõpilane, harisin end tugevasti sõdadevahelise Euroopa ajaloo alal, sest mind kõige enam innustanud õppejõud oli Ernest Bramsted, kunagine Goebbelsi biograaf ning üks neid väheseid juudi intellektuaale, kes otsis natsismi eest pelgupaika Austraalias. Bramsted korraldas nii, et kui mina omakorda 1966. aastal filosoofiadoktori kraadi saamiseks Cambridge’i läksin ja töötasin Harry Hinsley juhendamisel, keskendus mu uurimistöö 20. sajandi rahvusvahelistele suhetele.

Sarnaselt paljude doktorantidega tol „vanamoelise diplomaatilise ajaloo” kümnendil asusin uurima üht kitsast valdkonda, mis seondus Esimese maailmasõja puhkemisega. Tänu 50 aasta reeglile olid arhiivid selle teema suhtes avatud ja doktorandid juhiti uue materjali juurde, eeldades, et igaüks neist värvib ühe kivi mosaiigi jaoks, millest lõpuks selgub, miks 1914. aastal (ja teistel kordadel) puhkes sõda. Sain Hinsley arvukate doktorantide hulgast suurel määral juhuslikult ülesande anda hinnang Suurbritannia poliitikale Itaalia suhtes. Läksin nagu teadlaseväärikuse kehastus Rahvusarhiivi, mis asus siis veel Chancery Lane’il, ja asusin lugema diplomaatilist kirjavahetust Londoni ja Rooma vahel.

Juhuks, kui need „dokumendid” ei peaks olema ajalooteadmiste algus ja ots, tegi Hinsley talle omase geniaalsusega ettepaneku, et mulle võiks ära kuluda mõni kuu Roomas viibimist, kuigi ma kirjutasin „Briti”, mitte „Euroopa” teemal. Nii jõudsin ma koos oma naise Michaliga 1967. aasta septembris Rooma, oskamata piisaval määral itaalia keelt ning kaasas soovituskiri Mario Toscanole, kes oli tollal Itaalia nimekaim diplomaatia-ajaloolane. Toscano oli liiga tähtis tegelane, et minusuguse tagasihoidliku külalisega aega veeta, kuid ta korraldas nii, et meie eest hakkas hoolitsema tema assistent Giustino Filippone Thaulero. Nelja meeldiva kuu vältel avastasime enda jaoks Biblioteca di storia moderna e contemporanea’d, teisi raamatukogusid ja veel palju muud, armusime Roomasse, millele oli pärast määratud saada meie Igaveseks Linnaks. Loomulikult lugesin ma peamiselt Itaalia liberaalse liikumise kohta, kuid tundsin aeg-ajalt kiusatust saada rohkem teada Mussolinist ja fašismist. Ja ma lausa nautisin tema tentsiku Quintino Navarra (äärmiselt kahtlase väärtusega ja valdavalt teiste kirjutatud) memuaarteost Memorie del cameriere di Mussolini ning muid taolisi krõbeda sisuga raamatuid.

Mu elu oli jõudnud pöördepunkti. Kuigi ma kirjutasin oma Cambridge’i väitekirja nõutud teemal „Briti välispoliitika Itaalia suhtes aastatel 1902–1915” valmis, olin otsustanud saada italianistiks. Kui ma 1969. aastal noore õppejõuna Sydneysse tagasi läksin, olin kindel, et kirjutan raamatu Itaalia ajaloost. Olin leidnud endale ettekäände igal aastal Itaaliat väisata, sageli pika Austraalia puhkuse ajal, see tähendab siis, kui Euroopas on talv, mis on Itaalias viibimiseks alati suurepärane aeg, sest itaallased on kodus, arhiivid avatud ja turiste on vaid vähesel arvul.

Niisiis, andes voli tungile olla pisut autobiograafiline, ütlen ma, et Mussolini eluloo algtekst võis valmida vaid kolme aastaga arvates lepingu allakirjutamisest 1998. aastal. Ent selles kajastub paarikümne aasta jooksul tehtud töö. See mu uurimistöö pikaajalisus tähendab, et mul on kogunenud 30 aasta jagu võlga paljudele ajaloolastele, paljudele arhiividele ja paljudele raamatukogudele. Ma pole suuteline neid kõiki ära märkima. Ent üks juhtum tuleb kindlasti välja tuua. Oli 22. detsember 1970. Olin esimest korda söandanud minna Archivio Centrale della Statosse (ACS), mis paikneb tugevasti fašismi meenutavas hoones fašismi ajast pärinevas ideaal-eeslinnas Esposizione Universale Romas (EUR-is) (varem olin ma töötanud Välisministeeriumi arhiivides, mis asuvad Rooma teises otsas, kuid samuti fašismi ajast pärit hoones, mille lähedal on monumentaalne fašistlik Foro dell’ Impero ehk Foro Mussolini, mis nüüd on ümber nimetatud Foro italicoks. ACS-is lugesin ma tolmust mapitäit pabereid Itaalia liberaalse liikumise kohta, ümberringi jutuvada ja lämmatav sigaretisuits, mis eristab Itaalia arhiive mõne teise riigi omadest. Ootamatult jäi uurimistegevus soiku. Kõik – üliõpilased, professorid, arhivaarid, lugemissaali teenindajad – suundusid summas laua juurde, millel seisid klaasid spumante’ga3 ja panettonelõigud4. Seejärel pidas mees, kes, nagu ma hiljem teada sain, oli arhiivi direktor Costanzo Casucci, kõne, mille pühendas meile kõigile, rõhutades intellektuaalsete püüdluste kollektiivset iseloomu ja soovides meile häid jõule. Minu meelest väljendas see väike tseremoonia hariduse ja harituse inimlikkust ja ma pole kunagi lakanud sellele lootmast.

Kui ACS on ühepäevaseks arhiivitööks endiselt mu lemmikpaik, siis mu meelisraamatukogu on Ravennas asuv Biblioteca Orioni, kus on oivaline kogu dokumente, mis võiksid kanda koondnimetust Fascistiana, lisaks Dante Bolognesi ja tema sõbralik personal. Just seal lugesin ma läbi suurema osa käesoleva biograafia jaoks vajalikust taustmaterjalist. Seevastu Roomas asuvat Biblioteca Nazionalet saab ainult kiruda; seal läbi viidud hiljutiste tehnoloogiliste uuenduste tagajärjel on endiselt tegemist kohaga, mille salajases motos tõotatakse ilmselt teha kõik, tagamaks, et ei sel ega järgmisel aastal loeta siinsetes saalides ainsatki raamatut.

Oma võlgu tunnistades on mõnda kolleegi imelise ajalooteaduse vallas juba raskem esile tõsta. Sedavõrd paljud inimesed on aidanud alal hoida mu kirge ajaloo vastu, olgu nad siis teadlased nagu mina, või üliõpilased või lihtsalt ajaloohuvilised sõbrad. Nad on kirjutanud raamatuid, mida ma oleksin ise tahtnud kirjutada ja mille lugemist ma olen nautinud. Nad mõtlevad viisil, mida ma tahaksin järgida ja millest ma olen püüdnud õppida. Nad on olnud mu võõrustajaks füüsilises, vaimses ja hingelises mõttes. Mõni neist on koguni üritanud suuremeelselt mu kirjutamisstiili lihvida ja argumente veenvamaks muuta. Igasugused loetelud tekitavad üksnes pahameelt, kuid nende hulgas, keda tahaksin eriti tänada, on siitilmast lahkunud Roger Absalom, Loretta Baldassar, Tony Barker, Ruth Ben-Ghiat, Judy Berman, Martin Blinkhorn, Judy Bolton, Edmund Bosworth, Mary Bosworth, kadunud Frank Broeze ja Tony Cahill, Paul Corner, Trish Crawford, Gianfranco Cresciani, Patrizia Dogliani, Nick Doumanis, Christopher Duggan, Giuseppe Finaldi, Sheila Fitzpatrick, Frances Flanagan, Oscar Gaspari, Dick Geary, Anthony Gerbino, kadunud Grahame Harrison, Harveyd, Marianne Hicks, Reto Hofmann, Ernie Jones, Judith Keene, David Lowenthal, Philippa Maddern, Muriel Mahony, Fabio Malusà, Ben Mercer, Minellid, Jonathan Morris, Peter Monteath, Michael Ondaatje, Luisa Passerini, Ros Pesman, Lorenzo Polizzotto, David Ritter, Gino Rizzo, Keith Robbins, Giovanna Rosselli, Deryck Schreuder, Enrico Serra, Glenda Sluga, Ed Smith, Jonathan Steinberg, Rob Stuart, Luciano Tosi, Wasim, Graham White ja Shane White.

Ma võlgnen tänu ka mitmesugustele institutsioonidele – Saint John’s Colledge’ile ja Clare Hallile, Cambridge’i ülikoolile, Ballioli kolledžile, Oxfordi ülikoolile, Briti koolile Roomas, Columbia ülikooli juures asuvale Itaalia Akadeemiale (kus ma püüdsin olla võimalikult leebe Prezzolini vaimu suhtes) –, kus mind on külalisuurijana hästi vastu võetud. Sel ajal kui Austraalias on jätkunud kaine majandusliku mõtlemise harrastajate rünnakud humanitaarteaduste vastu, olen mina nautinud privileegi riikliku Teadusnõukogu stipendiumi näol, mis vabastas mu selle raamatu tarvis uurimistöö tegemise ja teose koostamise ajal kahe semestri vältel õppetööst. Raamatu kirjutamine, mis toimus peamiselt Austraalia suvel 2000/2001, pakkus mulle erilist rõõmu. Kas võib olla midagi paremat kui ärgata igal hommikul neil lõputult rohkeil eredat päikesepaistet täis päevadel Perthis ja suunduda arvuti juurde ning avastada, et ammu tuntud uurimisvõtete tulemiks on informatsioon ning et tabamatu kirjandusliku loomingu tulemusel tekivad sõnad? Tunnen end seesmiselt tühjana, kuni pole leidnud uut raamatut, mida oleks sama põnev kirjutada kui käesolevat biograafiat.

Mõnda lugejat võivad nii malbed tundeavaldused üllatada, sest mõnes kohas tuntakse mind kui raevukat sekkujat akadeemilistesse vaidlustesse Itaalia ajaloo tõlgendamise üle (kaugest Austraaliast vaadatuna näib historiograafiaalane asjatundlikkus tihti suurema saavutusena kui teadmised ajaloost, mis on omandatud arhiividokumente põhjal). Kui vabariiklik Itaalia koges 1960.–1970. aastatel korduvalt vasakpoolsetest lootustest johtuvaid tõmblusi ning parempoolsed 1980.–1990. aastatel võimule naasid, kusjuures viimane protsess päädis 2001. aasta mais Silvio Berlusconi teistkordse saamisega peaministriks, oli võimatu uurida Itaalia ajalugu, mõistmata üht-teist poliitikast. Veel mõne aasta eest oli täiesti selge, et ajalugu ning eriti Mussolini ja tema režiimi tegude, selle kulgemise ja tagajärgede tõlgendus läks suurele hulgale itaallastele endiselt korda. Sest kui ma naiivse noore mehena avaldasin pika, kuid kriitilise monograafia Itaalia välispoliitikast enne 1914. aastat, tuli mul kogeda, kuidas Itaalia tähtsaim konservatiivne ajaloolane Rosario Romeo nimetas mind ajalehearvustuses „Itaalia vihkajaks”, kelle töö kannaks paremat vilja, kui ta uuriks oma põlvnemist „Botany Bayst” ega segaks end aruteludesse Itaalia liberalismi üle.5

Praegusel „ajaloo lõpu” ajastul (sõltumata sellest, milliseks kujuneb mõistusvastaste fundamentalismide pikemaajaline mõju), mil ideoloogiad ja nende metanarratiivid, mis lähtusid valgustusajastust ja tollasest usust, et inimene suudab mõistuslikke teadmisi omandades ja ühiskondlikku aktiivsust ilmutades täiustuda, on karile jooksnud ning kõike juhib turg, samuti olukorras, kus Itaalia vasakpoolsed valimisliidust Oliivipuu ja Päevalille nime alla koondunud poliitilistest rühmitistest üritavad leida „kolmandat teed”, tunnen ma, et olen täiesti üksi jäänud. Selles olukorras oli lausa loomulik, et mõni aeg pärast seda, kui ma olin lepingule alla kirjutanud ja juba töötasin käsikirja esimese variandi kallal, diagnoositi mul samad südamehädad, mille kätte suri mu isa. Tehnika on pöörase kiirusega edasi arenenud ja nii juhtuski, et mulle, nagu paljudele viiekümnendates eluaastates meestele, pandi šunt, ning nüüd elan teadmisega, et kehalises mõttes on mul, võrreldes mu isa kurva saatusega, kõvasti vedanud. Inimesena, kes on klammerdunud poliitiliste ideede ja ideaalide külge, mille ta omandas 1960. aastatel (ning mis ulatuvad tagasi aastasse 1789), tunnen kummalisel kombel nii tänulikkust teadusliku progressi edenemise eest kui ka põlgust ja hirmu käesoleva hetke ainuvalitseva ideoloogia ees, tundes end šundituna, kuid vastupidise tulemusega, nii kehalt kui hingelt.

Jätan lugejate otsustada, kas mõnda neist sündmustest või hoiakutest on võimalik leida ka minu kirjutatust ning kas need on otsimist väärt. Pean tunnistama, et olen püüdnud vaadelda Mussolinit teatud määral „kaastundliku pilguga”.6 Ma usun, et lugejad saavad aru, et pean teda riiukukeks, argpüksiks ja luuseriks, ning et asjaolu, et ma olen kirjutanud tema biograafia, ei tee minust duce kummardajat ega fašisti. Ja siiski olen ma veendunud, et Mussolini oli erinevalt oma „sõbrast” Adolf Hitlerist (vastavalt käibivale arusaamale temast) üsna suurel määral tavaline inimene. Võimatuseni eneseuhke, rabavalt seksistlik ja rassistlik, lootusetult patune nii oma tegematajätmistes kui halbades tegudes ning ühtlasi armetult darvinistlik, võinuks tema saatus inimlikkuse puudumise korral saada osaks ükskõik kellele tema põlvkonna rohketest itaallastest, ja olgu selle inimlikkusega kuidas on, temast pole paremad ka paljud meie hulgast.

Lõpuks tänan veel kahte inimest – esimesena Christopher Wheelerit, kõige vaistlikumat ja julgustavamat toimetajate hulgast. Ja teisena Mike’i, kelle panus sellesse, et mu elu on nauditav, vaheldusrikas ja õnnelik, on tohutu, mistõttu pühendasin talle ka käesoleva raamatu.

Mussolini on ainuisikuliselt vastutav režiimi tähtsamate tegude eest. Ent talle ei saa omistada kõiki üksikisikute ettevõtmisi, ta ei kontrolli algatusi ega kõiki neid erinevaid ideid, mis kindlasti fašismi ümber tekivad ja levivad.

Critica Fascista, VII, 15. september 1929 (juhtkiri).

Ometi näib olevat vaevalt võimalik, et ainult Mussolini on vastutav kõigi tähtsamate poliitiliste otsuste langetamise eest. Pigem tundub, et ta on eeskätt diktatuuri kehastus. Väliselt on ta innustunud autokraat, kes juhib oma marionette ja võtab kogu au endale. Ent tegelikult teostavad võimu kollektiivselt paar tähtsamat administreerijat, Mussolini nende hulgas, ning nende ametlikud ja mitteametlikud nõunikud. Nende üks põhilisi ja muutumatuid juhtimispõhimõtteid on see, et nende ülimuslikkus säiliks.

C. T. Schmidt (Columbia ülikooli majandusõppejõud), The Corporate State in action: Italy under Fascism, London (Left Book Club), 1939, lk. 78.

Kas Churchill polnud mitte Mussolini, kelle Inglise ühiskond ümber muutis, ent ei muutnud liiga palju?

G. Bottai, Vent’anni e un giorno (24 luglio 1943), Milano, 1977, lk. 27.

Võimatu on maalida portreed Mussolinist, ilma et portreteeritaks ka Itaalia rahvast. Tema voorused ja puudused pole ainult tema omad. Pigem on need kõigi itaallaste voorused ja puudused.

C. Malaparte, Muss. Il grande imbecille, Milano, 1999, lk. 67. (Too kunagisest äärmusfašistist, hilisemast kommunistist ja lõpuks maoistist kirjanik Curzio Malaparte väljendas seda seisukohta 1943. aasta suvel.)