Читать книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth - Страница 7

Pühapäeval, 29. juulil 1883 kell 2 pärast lõunat sündis Alessandro Mussolinil ja Rosa Maltonil poeg. See õnnelik sündmus leidis aset Dovia külakeses, mis koosnes mõnest hajali asuvast majast ja paiknes veidi madalamal Romagnolo Apenniinide jalamil kükitavast väikesest administratiivkeskusest Predappiost, mida läbis provintsi pealinnast Forlìst Toscanasse kulgev kruusatee.215 Kuna Põhja-Itaalia suvi oli jõudmas haripunkti, tegelesid kohalikud talupojad kahtlemata tulevase saagi kokkuarvamisega, kuid üks Mussolini ungarlasest austaja väitis hiljem, et otsekui selleks, et tähtsustada seda sündmust ja rahvuslikku hiilgust, mida see kaasa tõi, tabas välgunool Viinis Schönbrunni lossis Habsburgide kahe peaga kotkast ja paiskas selle kolinal maha.216 30. juulil ristiti laps kohalikus romaani stiilis San Cassiano kirikus ja ta sai endale nimeks Benito Amilcare Andrea Mussolini. Turist võib tänapäeval selle kiriku (mida fašismiperioodil hoolega „restaureeriti”) üles leida ja osta postkaardikujutise ristimisvaagnast, mille püha vesi niisutas kord tulevast duce’t.

Kuigi, nagu noor Mussolini talle iseloomuliku seguga vihast ja auahnusest endale kinnitas, Dovia polnud Predappio, ja Predappio polnud Forlì, ja Forlì polnud Bologna, ja Bologna polnud Milano ega Rooma, ja kumbki neist suurtest Itaalia linnadest polnud Pariis, tema kauaste unistuste metropol, oli Mussolinidel nende vahetus ümbruses teatud positsioon. Nad ei tarvitsenud küll olla sinjoorid, kuid neid ei maksaks pidada, ja nad poleks tahtnud, et neid peetaks, kuuluvaks kõige madalamasse ühiskonnakihti. Üks fašistlikuks diktatuuriks kujunenud perioodist pärit järjekordse hagiograafia autor üritas tõestada, et Mussolinid pärinesid aadlikest – 996. aastal olevat keegi „Malsomini” kolinud Bolognast Veneziasse; pärast seda oli tema perekond sotsiaalses hierarhias tõusnud ja andnud eriti meditsiini alal mitmeid ühiskondlikult kasulikke ametikandjaid; sellest suguvõsast pärinenuvat ka vähemalt üks vaga preester ning alati olevat selle liikmed ilmutanud „moraalset ja kodanikuüllust”, nagu too Mussolini perekonnaloo innukas ja aupaklik uurija.217 Tänu abielusidemetele ühe patriitsiperekonnaga said Mussolinid lõpuks kasutada krahvitiitlit. Kuid millalgi 1560. aastatel lahkusid aadlikest Mussolinid Veneziast ja pöördusid tagasi oma Romagna juurte juurde. Seejärel nende jäljed kaovad, kuigi üks inglasest duce austaja lisas omalt poolt väite, et üks Mussolini oli 18. sajandi Londonis saavutanud „mõningast kuulsust” heliloojana,218 ja üks Itaalia ekspert tuli välja oma sõnul ümberlükkamatu tõendiga, et Mussolinid pärinevad vanadest roomlastest. Diktaatori muud sõbrad või vaenlased on aeg-ajalt kinnitanud, et ta oli „tegelikult” serblane või Makedoonia türklane või argentiinlane või koguni Poola juut.219

Kui 1920. aastate teisel poolel teatati diktaatorile, et tema sugupuud on hoolega uuritud, avaldas ta selle üle avalikku pahameelt, manitsedes arhiivitöö harrastajaid piirduma oma otsingutes üksnes lähiminevikuga. Moderniseeruvas maailmas oli põlvnemine aadlisoost duce jaoks liiga raske taluda. Ent ilmselt olid ka tagasihoidlikkusel oma piirid. 1943. aasta juulis märkas noor ajakirjanik Egidio Ortona, kes külastas Predappio kohal kõrguvat restaureeritud lossi Rocca delle Caminatet, mille tänulik avalikkus oli Mussolini perekonnale kinkinud, et ühel seinal oli nähtaval kohal tema sugupuu.220 Ortona ei täpsusta, kui üksikasjalikult oli põlvnemisliin välja joonistatud, ning vahest leidis seal kajastamist üksnes ajalooliselt teada olev fakt, et Mussolinid pärinevad väikese maaomandiga talupoegadest, kes 17.–18. sajandil teenisid endale elatist siinsetel mägistel piirialadel Vatikanile allunud Romagna ja iseseisva Toscana vahel. Üldiselt näivad nad olevat harinud renditud maid, mis kuulusid tähtsamatele kohalikele, nagu aadlikest Calboli perekonnale. Nende hulgast on teada keegi Francesco ning Jacobus Antonius Mussolini.221 19. sajandiks oli perekond sunnitud kolima allapoole, Po jõe tasandikule lähemale, kahtlemata vajadusest leida palgatööd, ning vahest ka kultuurilise tõmbe tõttu, mis lähtus sellistest arenevatest linnadest nagu Bologna ja Forlì. Esimene Mussolini, kes on ajalukku tõsisema jälje jätnud, oli Benito vanaisa Luigi. Kohalikud mäletasid teda kui omapärast tegelast, kes kõndis uhkelt mööda linnaväljakut, seljas rahvuskaardi munder, mille ta oli esimest korda selga tõmmanud 1847.–1849. aasta poliitilise segaduse ajal. Talle meeldis kelkida, et on pidanud paavst-kuninga Pius IX vanglas istuma, ehhki see oli kahetsusväärt saatus inimese jaoks, kes üksvahe sai haridust seminaris.222 Ent maisemates asjades oli Luigi Mussolini hädavares ning pidi majanduslikel põhjustel müüma oma maatüki vend Pietrole, misjärel tal ei jäänud üle muud, kui teenida endale ülalpidamist sulasena.223 Luigi suri alles 1908. aasta jaanuaris, olles selleks ajaks oma külas lihtsalt üks nõder vanamees. Seetõttu käis Mussolinide sotsiaalne staatus teatud määral allamäge ning nii Alessandro kui Benito iseloomud peegeldasid mõneti neis peituvat soovi taastada oma perekonna varanduslik seis ja hea nimi.

„Benito Amilcare Andrea” – üks alandlik biograaf väitis hiljem, et duce ajas läbi üksnes perekonnanimega lihtsalt sellepärast, et oli „ben ito [hästi saadetud]” kuulsuse kõrgemasse taevasse, kus tema kuju säras ebamaises valguses esimese suurusjärgu tähtede hulgas”,224 kuid tegelikult olid selle lapse nimed kõnekad ühes teises tähenduses. Itaalia talupoeglikke peretraditsioone silmas pidades oleks tulnud lapsele panna vanaisa järgi nimeks Luigi, kuid selle asemel valiti Benito, et austada Mehhiko revolutsionääri Benito Juárezi, kes oli kukutanud ja tapnud Habsburgide soost keisri Maximiliani. Niisiis võib selles vaenus „Saksa” dünastia vastu, kes risorgimento käigus Itaaliast välja tõrjuti, kuid säilitas oma positsioonid Triestes ja Trentinos, näha vihjet patriotismile, kuid Alessandro nõudis, et lisataks veel kaks nime, mis kumbki tõi meelde ühe väljapaistva kohaliku sotsialisti, Amilcare ja Andrea, vastavalt Amilcare Cipriani ja Andrea Costa. Väikese Benito ristimine oli tõepoolest omamoodi ajalooline kompromiss ustava katoliiklasena tuntud ema Rosa ja raevuka antiklerikaali ning populistliku revolutsionääri Alessandro vahel.

Fašistliku režiimi ajal pöörati suurt tähelepanu asjaolule, et Alessandro töötas mõnda aega sepana – räägiti, et isa tagus rauda, poeg aga karastab rahvast.225 Palju tähtsam oli asjaolu, et 1883. aastaks oli Mussolini isast saanud tuntud kohalik „sotsialist”.226 Sündinud 11. novembril 1854 talus, mis asus veel tema isale kuuluval maatükil, sekkus Alessandro juba teismelisena kohalikesse poliitilistesse kähmlustesse ja oli 1876. aastal Predappio ning lähedalasuva Meldola linna saadik „Emilia-Romagna sotsialistlike rühmade kongressil”. Too „õõnestajate” kokkutulek peeti maha Bolognas, piirkonna kaunite sammaskäikudega pealinnas, mis Alessandro-sugusele provintslasele jättis oma „kultuuri” ja „ajalooga” kahtlemata sügava mulje. Juba tükk aega enne abiellumist uhkeldas Alessandro Mussolini sellega, et sai nimetada end nii Costa kui ka Cipriani poolehoidjaks ja koguni järglaseks. Mõlemal mehel oli Itaalia sotsialistide organiseerimisel täita tähtis roll, kusjuures Costa osutus esimeseks „sotsialistiks”, kes valiti riigi parlamenti. Alessandro Mussolini oli valimiskampaania ajal tema abi ja räägitakse, et just tema värbas Predappios ja selle ümbruses Costale tuhatkond toetajat, kelle hääled said valimistel otsustavaks.227

Nii Costa kui Cipriani olid pigem aktivistid kui marksistlikud teoreetikud. Cipriani oli võidelnud koos Garibaldiga Aspromonte lahingus, seejärel asunud koos kreeklastega sõdima Türgi ülemvõimu vastu Kreetal ja värvanud Pariisi Kommuunile vabatahtlikke; karistusena viimati mainitu eest saadeti ta vangina Uus-Kaledooniasse. Ta oli rohkem anarhist kui ortodoksne „seadusi järgiv” sotsialist, ning iseloomulikul kombel olid temas ühinenud vaimusuurus ning kalduvus osaleda halvasti ette valmistatud ülestõusudes: Mihhail Bakuninil oli verisulis Itaalia sotsialismile sama suur mõju kui Karl Marxil. Ka Costa ideoloogia nurgakiviks oli vähemalt tema poliitilise karjääri algul revolutsioon. On mõneti irooniline, et inimesena, kelle nime kandis hilisem fašistlik duce, teatas Costa 1874. aastal, et tema poliitiliseks eesmärgiks on „hävitada riik kõigis selle majanduslikes, poliitilistes ja religioossetes ilmingutes… armeede, pankade ja ususektide kaotamine”.228 Hiljem ühines ta sotsialismi peavooluga, kogudes kuulsust oma riietuse elegantsiga ja erakordselt hoolitsetud välimusega.229 Tal oli suur osa Itaalia ühinenud sotsialistliku partei tekkimises 1892. aastal. Nii Ciprianit kui Costat võib määratleda ka kui ettevaatlikke internatsionaliste, kes uskusid utoopilise vendluseajastu saabumisse ning kes suurel määral ja vähemalt teoorias põlgasid Itaalia riigi ja rahvuse väiklasi huvisid.

Alessandro Mussolinist ei saanud ülemaalise tähtsusega sotsialisti, kuid oma piirkonnas kujunes ta tähtsaks poliitikategelaseks, kes potentsiaalselt ohtliku revolutsionäärina äratas juba 1878. aastal politsei tähelepanu. 1880. aasta mais pälvis ta ametliku hoiatuse vara- ja isikuvastaste ähvarduste eest.230 Selleks ajaks, kui ta oma tegevuse aktivistina lõpetas, oli tal kohalikus pressis avaldatud artikleid kogunenud vähemalt 20, mis inimese kohta, kel kooliharidust üksnes pisut, polnud sugugi paha saavutus.231 Ühes tema poja valitsemisajal kirjutatud biograafias tunti teda ümbruskonnas kui kuulsat „kõikide pahede ja kõlvatuste väljajuurijat”.232 Sellegipoolest suutis ta 1889. aastal oma revolutsioonilist indu sedavõrd jahutada, et pooldas kompromissi, mille käigus tema sotsialistid ühinesid kohalike liberaalidega, et kukutada Predappio klerikaalidest administratsioon. Pärast seda teenis Alessandro linnavalitsuses, mis mõnikord koosnes ainult sotsialistidest ja mõnikord oli koalitsiooniline, mitmesugustel ametikohtadel, saades lõpuks koguni aselinnapeaks. 1891. aastal ilmutas ta piisavat elutarkust ja sõitis Milanosse, ning võtnud kaasa ka oma vanema poja, ostis sealt oma linnale kaasaegse viljapeksumasina. Olles ühendanud ideoloogia ja praktilisuse, rahastas ta nüüd üht Predappio kooperatiivi, mis tegutses kuni 1898. aastani.233 Samuti on teada, et ta tervitas telegraafi saabumist linna, toetas Predappio orkestrit, taotles toetusrahade eraldamist kohalikele vaestele arstiabi osutamiseks, ja mis mõneti üllatav, esines ametliku kahetsusavaldusega kuningas Umberto I tapmise puhul. Ta teatas, et too monarh oli „südames härrasmees”.234

Ent sotsialistiks olemisel liberaalses Itaalias oli ka oma pahupool, ning 1902. aastal, pärast rahutusi, milles ta otseselt ei osalenud, Alessandro vahistati ja pandi kuueks kuuks vangi, „ebaõiglaselt”, nagu tema biograaf rõhutab235. Nii vanaisa, isa kui ka poeg Benito pidid kõik poliitilistel põhjustel mingi aja vangis veetma, ilmutades püsivat mässumeelsust, mis pidi Itaalia ühiskonnas olema suhteliselt tavatu. Vangla näib olevat mõjunud kas Alessandro Mussolini tervisele või vaimule; pereprobleemid ja naise Rosa surm 1905. aasta veebruaris võisid omakorda sundida teda loobuma poliitilisest aktiivsusest. Või johtus see sellest, et tema positsioon ühiskonnas oli muutunud? Mõni aasta enne oma surma oli Rosa saanud päranduse, mille tulemuseks oli pere jõukuse kasv ja tõus ühiskondlikus hierarhias, nii et Mussolini õe Edvige mäletamist mööda hakkasid ümbruskonna talupojad Alessandrot alandlikult signor padrone’ks kutsuma.236 1908. aastast peale andis Mussolinide perekond rendile üht siinse Rabbi jõe äärset maatükki, saades selle eest 490 liiri aastas.237

Pärast lesestumist lahkus Alessandro Predappiost ja asus võõrastemajapidajana tööle Forlì eeslinnas, eraldades end pealtnäha täiesti teadlikult neist, kes olid moodustanud tema poliitilise toe. Ta elas seal koos ühe talupoja lese Anna Lombardiga (kes oli võtnud taas kasutusele oma neiupõlvenime), kellega ta oli nooruses kurameerinud, ja majapidamises olid veel naise viis tütart, kellest üks oli Rachele Guidi nimeline teismeline. Tollest Rachelest sai peagi Benito sotsialistlik kaaslane ja lõpuks ka tema kirikule vastuvõetav naine. Üks Alessandro pahedest oli arvatavasti joomine – üks esimesi rühmitisi, kuhu ta kuulus, nimetas end Società dei bevitori (joodikute klubi), mille uhke deviis kuulutas, et klubi liikmed kas „elavad töötades või surevad võideldes”.238 Tema poja poliitilised vastased väitsid kõhklemata, et Alessandro oli vanemas eas alkohoolik, kuigi heatahtlikumad vaatlejad nimetasid tema peamise tervisemurena artriiti.239 Kuidas ka polnud, kuid tolles võõrastemajas, mis kandis patriootlikku nime Il Bersagliere (ning jättis seega internatsionalismi koha pealt veidi soovida), Alessandro Mussolini 1910. aasta novembris 56-aastasena240 ka suri – suurem osa Mussolinidest ei elanud kuigi vanaks.241 Veidi enne oma surma oli Il Bersagliere omanikul põhjust kohtuda oma pojaga, kes töötas seal õpetajatöö vaheaegadel kelnerina. See vaatepilt talle ei meeldinud: „Kui jubedad lood! Õpetaja… haritud noor mees, ja nüüd kõigest teenija.”242 Kui tugev ka polnud kunagi tema revolutsiooniline ind, vanemas eas ei ajanud kinnisvaraomanik ja väikeettevõtja Alessandro Mussolini enam võrdsust taga ning oli saanud hoopis teadlikuks inimolendite keerulistest seisuse- ja seisundivahedest, mis eksisteerivad eriti varakate ettekujutuses.

Ent vastuolulised poliitilised vaated olid ikka Mussolinisid iseloomustanud. Alessandro naine ja duce ema Rosa Maltoni oli olnud samuti väga mõjukas pereliige. Fašistliku režiimi ajal kujutati Rosa Mussolinit kui La Madre’t (ema), kes kehastas oma laste ja eriti Benito silmis „kõige kaunimat mälestust nende minevikust, sellist mälestust, mis elab edasi igaveses olevikus”.243 Rosa päritolu ja maailmavaade polnud samasugused kui tema abikaasal. Rosa Maltoni sündis 22. aprillil 1858 mehe perekonda, keda üks hilisem biograaf nimetas uhkelt veterinaariks, ja kes töötas ennastsalgavalt selle nimel, et külas, mis asus kolme kilomeetri kaugusel Forlìst, ei jääks kohalikud kariloomad ilma ravimeist ning et siinsete talupoegadeni jõuaksid ka erialateadmised. Too mees oli ka maaomanik. Samal ajal kui kõik õekesed Guidid peale Rachele olid kirjaoskamatud,244 tähendas Rosa Maltoni perekonna paiknemine sotsiaalses hierarhias pisut kõrgemal seda, et ta sai ka veidi kooliharidust. Tõepoolest, 1876. aastal pälvis ta diplomi, mis võimaldas töötada algkooliõpetajana; tema fašistist biograaf ülistas Rosa valikut kui „tollal naistele kättesaadavatest kutsetest kõige üllamat”.245 Järgmisel aastal määrati ta ametisse Varanosse, nagu Dovia hajali elavate perekondade koolimaja kutsuti, ja teenis 50 liiri kuus, mis oli näljapalk, kuid ometi suurem sissetulek kui see, millega võis arvestada talupoeg, ja eriti talutüdruk. Üht-teist seda koolimaja iseloomustavat (Mussolinide perekond elas koolihoonega kokku ehitatud kahes toas) võib leida kirjast, mille Rosa Maltoni kirjutas Predappio linnavalitsusele, paludes ära parandada aknad klassitoas, kus ta oma õpilastele teadmisi jagas, sest neist sisse tunginud tuul ja lumi kimbutasid nii teda kui lapsi.246

Just Dovias kohtaski Rosa Maltoni – oma vanemate jahmatuseks, kel oli kahju, et nende andekas tütar abiellub „alamasse seisusse” – Alessandro Mussolinit; oma tillukeses kogukonnas olid Maltonid suure tõenäosusega ainsad edasipüüdlevad „intellektuaalid”. 1882. aasta jaanuaris sõlmisid kaks noort abielusidemed, tehes seda mõneti üllatuslikult kirikliku laulatusega, mida nende vanim poeg kaua aega vältis ning mida revolutsioonilist retoorikat harrastav Alessandro Mussolini oli harjunud kiruma. Rosa Maltoni oli tuntud oma vagaduse poolest.247 Varsti võttis ta oma kalli Benito kaasa kirikukalendris mainitud pühade tähistamisele, mistõttu too sai hiljem, kui selleks vajadus tuli, nimetada katoliiklust „minu lapsepõlve usuks”248 (isegi kui ta teisal tunnistas, et vihkab viiruki ja usklike lõhna, küünalde sulamist ja oreli üürgavat ulgu).249 Üks biograaf väitis hiljem, et noorele duce’le meeldis Piiblit lugeda, vähemalt siis, kui ta sai nautida Kolmandas ja Neljandas Moosese raamatus sisalduvate rohkete nimede kõla.250 Ka täiskasvanuna oli tema intelligentsile ja mõistmisele sageli toeks mõni loetelu ja (ekslik) lootus matemaatilisele täpsusele.

Rosa Maltoni vagadus oli üsna tavalist laadi ning paaris raudse tahtega. Tema pedagoogikavõtted olid samasugused. 1900. aastal selgitas ta oma ülemustele:

Geograafia õpetamises järgin ma kõige mõistlikumat meetodit ja väldin keeruliste nimede esitamist üksnes vormi pärast, sest see täidab mõistuse abstraktsete, niisiis kasutute ideedega. Taolised mõisted ringlevad mõne aja õpilase peas, kuid kaovad varsti. Mis puudutab ajalugu, siis rõhutan ma mingi sündmusega kaasnevat tunnet, üritades edendada laste iseloomu, aga ka tugevdada neis otsustavust ja kindlameelsust.

Talle omaselt lisas ta, et tema antud õpetus oleks mõjusam, kui vaid koolitoa valgustus ei oleks nii vilets ja ebakindel.251

Üks duce austaja väitis hiljem, et Mussolinil ning raske töö ja eneseabi apostlil Samuel Smilesil on palju ühist.252 Kuid Mussolinide perekonnas oli just Rosa Maltoni kõige ilmsem „viktoriaan”, vääramatu uskuja „paranemisse”. Ta oli hea õpetaja, kuid teda ei edutatud, ta jäi kohaliku tähtsusega tegelaseks ja temast peeti ümbruskonnas mõnevõrra rohkem lugu kui tema abikaasast. Selleks ajaks, kui ta 46-aastaselt suri, oli ta andnud endast väga palju oma elukutsele ja perekonnale. Tema pingutuste ja pühendumuse hind ja Mussolinide kõrge maine ilmutasid end siis, kui tema matuserongi kogunes üle tuhande inimese.253

1930. aastatel kuulutasid fašistlikud propagandistid varjamatu rõõmuga, et „[duce] kiidab igal võimalikul puhul Itaalia naisi, keda ta tundis oma ema kaudu ja keda ta tunneb oma naise kaudu ning kes mõlemad kehastavad meie rahvuse tüüpilist naist, kes elab oma elu vaikuses ja kodukolde ääres”.254 Veel üks kergeusklik biograaf on meenutanud, kuidas Rosa oli kinkinud väikesele Benitole lemmikloomaks valge küüliku, kellesse too kiindus ning kellele sai harjumuseks oma sooja roosat nina vastu tulevast duce’t hõõruda.255 Sellised usinad kirjutajad lisavad tavaliselt, et oma imikuea ja lapsepõlve endeliste sündmuste kaudu imes Mussolini müstilisel kombel endasse Itaalia naise vaimu ja suutis oma ülima mehelikkusega väljendada kuidagi selle olemust.256 Ent üks veel innukam biograaf jäi teistsugusele seisukohale: „Alessandro Mussolini ja Rosa Maltoni etendasid üksnes sama rolli, mida Joosep [ja Maarja] Kristuse puhul. Nad olid jumala ja ajaloo tööriistad, kelle ülesandeks oli valvata Itaalia rahva ühe suurima messia järele. Tegelikult kõige suurema.”257 Too viimane on paraku diktaatori vanemate mõju tahtlik moonutamine. Olemata pelgalt valvurid, andsid ema ja isa oma lapsele edasi paljud hoiakud, ideaalid ja harjumused, ja teatud määral peegeldab tema ideede vastuolulisus või eklektilisus neid erinevusi, mis eksisteerisid tegelikult Mussolini kahe vanema maailmavaate vahel.

Perekonnale olid täienduseks ja asustasid Varano koolimaja kõrval asuvaid tube veel kaks last. Noorim neist oli tüdruk, Edvige, kes sündis 1888. aasta novembris ja sekkus avalikult harva oma vanema venna ellu, kuid kel tuli võtta enda kanda duce laste ülevaataja roll, nagu sobiski ühele tädile, ja keda Benito austas tema võimekuse ja hea vaistu pärast (kuid kritiseeris tema ülekaalulisust).258 Hoopis rohkem torkas silma keskmine laps Arnaldo, kes sündis 11. jaanuaril 1885. aastal ja oli seega Benitost vähem kui 18 kuud noorem. Aastaid magasid kaks poissi sarnaselt paljude poistega oma ühiskonnaklassist ja riigist samas raudvoodis, mille väidetavalt olevat valmistanud nende isa ja mis, nagu fotodelt näha, oli kaunistatud putode ja viinamarjakobaratega.259 Terve elu vältel olid vennad väga lähedased, seda kuni Arnaldo enneaegse surmani 46. eluaastal (ta oli surres sama vana kui tema ema), mis leidis aset 21. detsembril 1931. aastal. Kuigi Arnaldole võis saada harjumuseks tutvustada end alandlikult kui „väike Mussolini”,260 oli ta oma vanema venna jaoks sageli oluline tegelane – täiskasvanuna helistasid nad aastaid igal õhtul kell 10 teineteisele261 – ning võis kergesti olla ainus inimene, keda Benito täielikult usaldas. Mussolino vanim poeg Vittorio seevastu oli kindlasti teadlik sellest, et vaatamata kogu pojalikule austusele ei pälvinud ta iial täielikult oma isa usaldust.262 Nagu Benito Amilcare Andrea, sai ka Arnaldo revolutsionääri nime oma isalt, kuigi see oli juba veidi uhkem, mis viitas Alessandro Mussolini kasvanud poliitilisele kogemusele, sotsiaalsele seisundile ja auahnusele. Arnaldo da Brescia (Arnold Bresciast) oli 12. sajandil elanud seisustevastane ja puritaanlik ketser, kelle kirik vastuhakkamise eest üles poos. 19. sajandi Itaalias oli teda antiklerikaalsetes ringkondades austatud kui mõneti ootamatut „kodanikuvabaduste apostlit”.263 Kui jätta kõrvale sellise nimevalikuga väljendatud soov leida ajaloost innustust ja sidet, on järjekordseks märgiks Mussolinide tõusust ühiskonnaredelil see, et Arnaldot ei imetanud Rosa, vaid talle võeti talunaisest amm. Kui duce võttis käsile suuresõnalise biograafia oma venna kohta, meenutas ta seda küsimust süütundega; tema meelest väljendus selles ette määratud saatus, mille kohaselt Suur Mussolini alati oma noorema venna üle domineeris.264 Hoolimata soovist, et Arnaldo nimi peaks kajastama teatud meelsust, oli ta kasvuajal täiesti mitteketserlik laps, kelle hariduskäik annab tunnistust tugevast ema mõjust, ehkki sellest aimub ka isa kohalolu. Pisut priskem kui vanem vend, nii et 1920. aastatel nägi ta välja ebatervelt paks, oli Arnaldol kõrgem laup kui Benitol, ent tema esiletungiv lõug, küll äratuntava lohukesega keskel, oli väga mussolinilik.

1902. aastal lõpetas Arnaldo kutsekooli, kus õpetati peamiselt põllumajanduslikke aineid. Sestpeale oli tal õigus lasta end kutsuda „Dott. Mussolini” ja nii ta tegigi.265 Mõnda aega viibis Arnaldo Šveitsis, kuhu oli emigreerunud tema vend, ning töötas seal sulase ja aednikuna. 1905. aasta lõpul naasis ta perekonna juurde, põhjuseks ema surm – oma pettumuseks ei saabunud ta kohale õigeks ajaks, et jõuda ema kallistada – ja matused, ning leidis rakendust, õpetades mitmesuguseid põllumajanduslikke oskusi, algul Cesena ja hiljem rõhutatult katoliiklikus Venetos. 1909. aastal ta abiellus ja sigitas järgmise kümnendi jooksul oma naise Augusta Bondaniniga, kes pärines Mussolinidest sotsiaalselt kõrgemal seisvast maaomanike perekonnast, kolm last. Arnaldo naine oli oma mehest kolm aastat vanem ja tema olukord toob teatud mõttes meelde Benito tulevase suhte oma pikaajalise armukese Margherita Sarfatti ja Ida Dalseriga, duce kaksikabielulise „lisanaisega”.266 1914. aastal lakkas ta õpetamast ja läks tööle kohalikku omavalitsusse, saades kommuunisekretäri ametisse. Ent Caporetto lahingu tagajärjel langes tema Friuli piirkonna Morsano kommuun austerlaste kätte ja 1918. aastal kutsuti ta (vabatahtlikuks polnud ta läinud) Itaalia armeesse. Varsti pärast seda saadeti ta ohvitseride kooli, nagu oligi sobilik, pidades silmas tema haridustaset ja seisundit ühiskonnas. Ta lõpetas oma vaikse sõja nooremleitnandina, olles seega tunduvalt kõrgemas auastmes kui kapral Benito Mussolini.267

Mida armee ja sõjaväeteenistus Arnaldo Mussolinile ka poleks pakkunud, ta ei vaidlustanud kunagi asjaolu, et tema perekonna hierarhia on tähtsam kui riigi oma, ja juba varsti aitas ta oma vanemat venda, toetades nii tolle fašismiüritust kui ka olles abiks maisemates küsimustes – Benito on meenutanud, et Arnaldo veetis tema perekonna järele valvates rohkem aega kui duce ise.268 Üks fašistist ülistaja lisas, et Arnaldo muutus pidevalt kohal olevaks varjuks, kuid ta ei häirinud „Suure venna” duce „füüsilist liikumist”.269 Üks teine vaimustunu kinnitas naiivselt, et ainult Benito mõistab Itaalia rahvast veel paremini kui õpetajate õpetaja Arnaldo.270 Tegelikult oli Arnaldo Mussolini teiseks iseloomustavaks omaduseks tema vagadus. Tegu oli Mussoliniga, kelle veendumused olid silmatorkavalt religioossed. Tema naisevend oli preester, kes Mussolinide vanemad lapsed lõpuks ka ristis.271 Analüütikud vaidlevad tänini selle üle, kui siiralt soovis fašism tuua pööret ühiskondlikesse ja usulistesse asjadesse. Kindlasti väärib märkimist, et Arnaldo Mussolini oli häälestanud end kehtivast korrast lugupidamisele, kindlasti kehtib see kiriku ja võib-olla ka riigi suhtes. Väike Mussolini ei olnud revolutsionäär. Predappios ja selle ümbruses mäletati teda kui „head poissi”.272 Tema vanem vend seevastu oli pälvinud hüüdnime „e màt”, hull.273

Fašistlikud propagandistid armastasid väita, et Mussolini oli „pärit rahva hulgast ning seetõttu jagas rahvaga ka ühiseid püüdlusi”.274 Loomulikult oli Mussolini perekondlik taust eriline ning seda ei saa üldistavalt laiendada teist ühiskondlikku päritolu itaallastele teises ajas ja teistes piirkondades. Samal ajal on duce isiksuse ja mõtteviisi uurimisel võimalik kergesti tuvastada jälgi tema perekonnast ja tollest „väikesest maailmast” Romagna maakonnas, kuhu ta sündis.

Kui Arnaldo ja Benito Mussolini omavahel vestlesid, hakkasid nad, nagu vennad Itaalias ikka, automaatselt rääkima kohalikus murdes.275 See keeleline eelistus tuletab meelde, et Itaalia rahvusriik, kus kahe venna sünd registreeriti, oli alles noor ja nõrguke.276 1883. aastal oli kaasaegne Itaalia eksisteerinud vähem kui paarkümmend aastat; selle pealinn oli asunud Roomas veidi üle kümne aasta. Nii oli ka kaasaegne itaalia keel loodud alles hiljuti; tänapäeval väidavad keeleajaloolased, et kui ühendamine 1860. aastal teoks sai, rääkis riigikeelt ladusalt ja mõnuga vaid umbes 2,5 % itaallastest (ligikaudu 600 000 inimest).277 Rahvuslased, nii nüüd kui siis, möönsid, et ühendamine oli loomulik, ja kinnitasid uhkelt, et itaallus ehk italianità on midagi ürgset, mis määrab Apenniini poolsaart asustava rassitüve (stirpe) igavese identiteedi. Tegelikkus oli teistsugune. Vaatamata oma propagandistide kiitlemisele Rooma igavikulisuse ja renessansi kustumatu kuulsuse üle, oli liberaalne Itaalia riigina habras. Rahvusvaheliselt oli ta sunnitud etendama mitmetähenduslikku ja isegi hirmutavat „väikseima suurriigi” rolli.278 Umbes 14 kuud enne Benito Mussolini sündi olid Itaalia diplomaadid saavutanud osaluse Kolmikliidus koos keiserliku Saksamaa ja Habsburgide Austria-Ungariga; tegemist oli kummalise paktiga, kui arvestada, et Itaalia rahulolematud väitsid raevukalt, et risorgimento ehk riigi ühendamine pole lõpule viidud, kuni Austria valitseb edasi Triestes ja Trentinos. Kuna käes oli imperialismiajastu, tulid Itaalia valitsejad mõttele, et äkki on võimalik leida rahulolematute innule rakendust ning suunata Euroopa pinged Aafrikasse ja laia maailma. 1883. aastal nõudis konservatiivne moralist ja poliitik Sidney Sonnino Itaaliale „hiilgavat koloniaaltulevikku”,279 ja riigi välisminister, napollane Pasquale Stanislao Mancini, oli aktiivselt kaasatud imperialistlike vallutuste planeerimisse. 1885. aasta jaanuaris saatis ta ühe bersaljeeride pataljoni okupeerima Punase mere sadamat Massawat, algatades sellega Itaalia riigi kohaloleku paigas, millest hiljem sai Eritrea koloonia. Selle tagamaalt paistis kutsuvalt kätte tohutu suur ja haavatav ning alles keskajas elav Etioopia keisririik. Ehk võis ka Itaalia rajada sinna oma kuulsusele, jumalale ja kullale toetuva kaasaegse impeeriumi ja tõestada itaallastele, et parem on olla liidus Austria ja germaani maailmaga kui nende vastastega.

Mis puudutab Mussolinisid, siis selliste rahvusvaheliste häirekellade kõla ulatus nende igapäevaellu veel üsna harva. Liberaalse Itaalia kodused probleemid puudutasid neid otsesemalt. Üheks probleemiks, millest ei saanud üle ega ümber, olid suhted kiriku ja riigi vahel. Cavour ja tema liberaalidest sõbrad olid seadnud antiklerikaalsuse oma „moderniseerimisprogrammi” alustalaks, ning Itaalia ühendamine oli olnud vastukarva ning toonud kahju Vatikanile, mida juhtis paavst Pius IX (valitses 1846–1878). Seejärel oli paavstiks Leo XIII (suri aastal 1903). Pärast ametisse valimist selgus, et tegu on vanemapoolse reaktsionääriga, ning ka siis, kui ilmnes, et tema vaated on mitmetahulisemad kui arvatud – 1891. aastal üllitas ta ringkirja Rerum Novarum (Uutest asjadest), mille pealkirigi viitas uuendustele ja vahest ka kaasajastamisele –, oli endiselt ebaselge, kas kirik kavandab Rooma usurpeerinud ketserliku ja jumalavallatu liberaalse režiimi kukutamist või mitte.

1883 aastal oli Itaalia peaministriks ettevaatlik Agostino Depretis, Lombardia päritolu liberaal ja vabamüürlane, kes kogus kuulsust, propageerides trasformismo’t ehk mitteideoloogilist poliitilist praktikat, mille puhul valitsus koosneb tsentrist, olles oma „ekstremistlikud” vastased paremalt ja vasakult „ära ostnud” nendega pidevalt koalitsioone luues. Parim juht oli see, kes suutis Saadikutekoja liikmetele kõige nobedamalt hüvesid ja privileege pakkuda (mis mõnele moralistile tundus korruptsioonina), et köita neid valitseva enamuse külge. Depretise pärandile oli määratud kesta – paljude arvates jäi vabariiklik Itaalia pärast 1946. aastat „transformistlikuks”, kuigi kristlike demokraatide võim kestis – ent 1880. aastatel leidus ka selle kriitikuid ja vaidlustajaid. Itaalia oli alanud tillukesest ja kergesti manipuleeritavast valijaskonnast, mis moodustas umbes 2 % riigi rahvastikust. 1882. aasta jaanuaris oli Depretis pidanud õigeks seda muutust ühiskonnas, mis levis Itaaliasse põhja pool asuvast tööstuslikust Euroopast, ja viinud läbi valimisreformi. Seeläbi laienes hääleõigus 7 %-le elanikkonnast; riigis, kus suurem osa talupoegadest jäi kangekaelselt kirjaoskamatuks, oli Depretis hoidnud hääleõiguslike arvu madala, väites, et valijad peavad oskama lugeda.

Sellise suurusega valijaskonda oli siiski võimalik enam-vähem traditsiooniliste vahenditega „ohjes hoida”, nagu tõestasid üksteisele järgnenud peaministrid – Depretis 1880. aastatel, Francesco Crispi 1890. aastatel ja Giovanni Giolitti tema järgi nimetatud ajastul 1903.–1914. aastani. Sellele vaatamata olid kõik Itaalia poliitikud alates 1880. aastatest sunnitud tegelema „sotsiaalküsimusega”, see tähendab otsustama, mida teha tohutu hulga elanikega, kes jäid väljapoole poliitilist süsteemi. Probleem, kuidas see mass ohutult „riigistada” ja muuta seeläbi lojaalseteks itaallasteks, jäi Itaalia poliitikas kuni Esimese maailmasõjani ja veel pärast seda kõige enam tähelepanu nõudvaks.

Liberaalsel riigil näis olevat kaks peavaenlast, kellest kummalegi oli määratud luua oma kaasaegne massipartei. Nagu on märgitud, koosnes üks neist katoliiklastest, kes igatsesid kas paavstide ajutise võimu taastamise järele või soovisid luua katoliiklikku demokraatiat, nagu see oli visandatud Rerum Novarumis. Teiseks vaenlaseks aga olid „sotsialistid” – Andrea Costa ja Alessandro Mussolini taolised inimesed, kes jutlustasid poliitilist, ja mis veel hirmutavam, sotsiaalset revolutsiooni. Kuidas olnuks võimalik paigutada neid enam-vähem talutavasse süsteemi, laskumata „kaosesse” ning ilma selleta, et varakad klassid peaksid loobuma oma jõukusest, maaomandist ja teadmistest? Kas oli vaja mingit drastilist lahendust? Oli ju Lombardia liberaal ja rahandustegelane Marco Minghetti juba 1876. aastal mõtisklenud sellest, et kunagi tuleb moodustada „kõikide konservatiivide fascio [ühendus]”, et astuda vastu „sotsialistide ideedele”.280

Itaalia sotsialismi väljakujunemise ajaloos oli Emilia-Romagnal, piirkonnal, mis kulgeb Po jõe orust Aadria mereni, suur tähtsus. Tõepoolest, 1881. aastal oli Andrea Costa asutanud „Romagnolo revolutsioonilise sotsialistliku partei”, mis oli tema enda jaoks esimene samm liikumisel anarhismilt täiesti organiseerunud riigisotsialismile Itaalias. Ka fašistlikud propagandistid rõhutasid regulaarselt oma duce ja tema perekonna „Romagnolo”-olemust. Sepp Alessandrost räägiti kui „Romagna vaprast ja tagasihoidlikust pojast, kes on usaldusväärne ja tulihingeline nagu maa, kust ta on pärit”,281 Benitot kutsuti „Romagna hinge kehastuseks”,282 ning 1942. aasta süngetel päevadel tehti katse tõsta avalikkuse meeleolu fotodega duce’st ja tema Romagnast, kus Mussolinid olevat kolme sajandi vältel maad harinud, nagu tõsimeeli selgitati.283

Mida pidid need suured sõnad tähendama? Vastus sellele küsimusele peitub osaliselt minevikus. 16.–17. sajandil läks dünastiliste kriiside tõttu mitmesugustes hertsogkondades võim maade üle, mis ulatusid Apenniinide veelahkmealalt kuni Po jõeni, Vatikanile. Ent mitmes mõttes jäid need territooriumid „mägede taga asuvaks”. Kliima oli siin täiesti teistsugune, udu hõljub kuude kaupa Po oru tasase maastiku kohal, mis päikeselises Roomas oleks mõeldamatu. Arvestades kaasaegse Itaalia riigi nõrkust selle alguspäevil – ning paavstivõimust nõrgemaid ja ettearvamatumaid riike polnud just palju –, oli sellistes linnades nagu Ferrara ja Bologna säilinud elanike tugev omalinna-identiteet ning nad ei sallinud Roomas asuvat ebapädevat, julma ja „välismaist” valitsust. Romagnalased tõotasid niisiis suure tõenäosusega kujuneda dissidentideks – mõnda aega edenes selles piirkonnas hästi anarhism, kogu liberaalse perioodi vältel aga õitses siin vabariiklus.

Ent majanduslik ja kultuuriline areng tagasid selle, et just „sotsialism” kujunes tolleks moodsaks ideoloogiaks, mis leidis endale Romagnas kõige viljakama pinnase. Kohalikud intellektuaalid tundsid vajadust pühenduda revolutsioonile just paljudes città’des – see sõna tähistas pigem väikelinnu, kohti, kus elas kuni 10 000 inimest, kui piirkonna metropole. Mitte ilmaasjata ei teinud Benito Mussolini läbi poliitilise õpipoisi kursuse, toimetades Forlìs mõnda aega ajalehte, mille pealkiri oli otseütlev La Lotta di Classe (Klassivõitlus), ning taotles toona oma üleviimist Bolognasse. Üks toda piirkonda uurinud ajaloolane on märkinud, et 1900. aastaks oli Bolognast saanud „põllumajanduliku Itaalia tunnustatud, ehkki mitteametlik pealinn”,284 ning sellest johtuvalt tööstusliku „pealinna” Torino, rahanduspealinna Milano ning administratiivse (ja müütide) pealinna Rooma rivaal. Nagu võiski arvata, üritasid Bologna intellektuaalid seetõttu eristada end oma konkurentidest Torinos, Milanos, Roomas (ja Forlìs).

Kuid Romagnolo sotsialism oli tavatu ka selles mõttes, et haaras talupoegkonda viisil, mis oleks üllatanud noort Karl Marxi, kes omal ajal halvustavalt kuulutas, et üks talupoeg on teisest talupojast sama eraldatud kui üks kartul teisest kartulist. Po jõe org sai kapitalismi mõju tunda niisama varakult kui ülejäänud Itaalia osad. Alates 1880. aastatest oli Romagnolo sisemaad haaranud majanduslik kriis. Vanal kombel põlluharijad olid kas mägedesse tõrjutud, või mis sagedasem, kaotanud oma ühiskondliku seisundi, kuna talutootmine tähendas nüüd kõigest lepingut maaomanike (kelleks olid tihti anonüümsed ettevõtted) ja päevatööliste vahel. Nagu üks tänapäevane ajaloolane on öelnud: „Põlluharimine Bologna tasandikel ja vähemal määral ka mägede jalamil muutus järjest enam teistega sarnanevaks tööstusharuks.”285 Sellises õhustikus oli jumet sotsialistide sõnumil töötavate klasside jätkuvast vaesumisest ning vältimatust konfliktist kodanluse ja proletariaadi, kapitali ja töö vahel. 1901. aastal toimus Bolognas maasotsialistide rühmitiste ühinemine Federterra’ks, tohutu liikmeskonnaga talupoegade ametiühinguks, mille liikmeskond kasvas aasta jooksul veerand miljoni inimeseni.286

Teisisõnu oli tõenäoline, et sajandi lõpu saabudes nimetab iga „uus inimene” Romagnas, olgu siis linnas või maal, end sotsialistiks ja noor Benito Mussolini just nii tegigi. 1903. aasta 1. mail (tööliste päeval) avaldas 19-aastane Mussolini ülistusluuletuse Gracchus Babeufile (tehes võluva vea ja kirjutades selle nime kujul Baboeuf), „esikommunistile”, kes oli 1796. aastal Pariisis algatanud „võrdsete vandenõu”, mis lõppes läbikukkumisega. Babeufi eesnimi tõi küll meelde käratekitanud põllumajandusliku „revolutsiooni”, mida püüti kunagi klassikalises Rooma vabariigis läbi viia, kuid hetkel ei teinud Mussolini selliseid ülemhelisid märkama. Selle asemel kuulutas poeet Pariisi revolutsiooni kuulsusrikastest, kuid kurbadest päevadest, termidoori reetlikkusest, preestrite õelatest sepitsustest ja Babeufi naeratusest märtrisurma hetkel. „Tema surevatesse silmadesse,” kirjutas veel-mitte-päris-duce, „rändas [sotsialistliku] idee säde, nägemus tulevastest sajanditest.”287 Oma uuel elusajandil unistas Mussolini uutest ülestõusudest, milles tema täidab juhirolli. Ent kuidas oli Benito Amilcare Andrea, kohmetu noor revolutsionäär ja intellektuaal, oma elus sellisesse faasi jõudnud?

Mussolini diktatuuri ajal oli paratamatu, et väikese Benito kasvuaastad kaeti müütide raske koormaga ning lõputu hulk orjalikke kirjanikke rõhutas tema erandlikkust ja geniaalsust, tõestamaks, et duce oli „alati duce”,288 ning et oma sünnihetkest peale, kui mitte varem, oli ta käitunud „nagu tõeline roomlane”.289 Nagu kuulutas üks vana perekonnasõber, kellest oli saanud fašistliku riigi ülistuslaulik: „Algusest peale võis Benito Mussolini lapsepõlvest leida eksimatuid märke tema suurest kirest õppimise ja vaimse mõtluse vastu.”290 Taolisi tõendeid on raske tõlgendada ega saa niisama lihtsalt tõe pähe võtta. Pigem on esimene lugu väikelaps Mussolinist psühholoogiliselt intrigeeriv. Tulevane oraator õppis rääkima alles pärast oma kolmandat sünnipäeva. Taoline kasvuhäire tegi tema vanematele sedavõrd suurt muret, et nad viisid ta Forlìsse ja lasksid ühel nina-, kõrva- ja kurguarstil läbi vaadata; see oli kulukas ettevõtmine (kusjuures talupoja perekond poleks saanud seda endale lubada ega sellest isegi mitte unistada). Väidetavalt olevat arst Rosale öelnud: „Ärge muretsege, armas naine, varsti räägib ta liigagi palju.”291 Tänapäeva psühholoog võiks tunda muret, kas ei viita selline arenguhäire asjaolule, et lapse kodus pole kõik korras, ning siin võib tekkida küsimus, kui ühtesobivad Rosa ja Alessandro tegelikult olid – lõpuks mööndakse ju isegi Mussolini enda hardas sotsialistlikus järelehüüdes oma isale, et Alessandro ei saavutanud elus mingisugust edu.292

Kõigele sellele vaatamata ei kasvanud noor Benito üles oludes, mis olnuksid tema ühiskonnaklassi ja piirkonda arvestades kuidagi erandlikud. Legendi järgi olnud ta „pöörane”, mis olevat järjekordseks näiteks tema kaasasündinud juhiomadustest. Fašistlik kujutelm poisiohtu Mussolinist manas silme ette kas kohalikesse taludesse julgeid rüüsteretki sooritava nadikaelte kamba liidri või siis poiss-filosoofi, kes mõtiskleb San Cassiano juures kasvava vana tamme varjus (kättemaksuhimulised antifašistid saagisid puu pärast 1945. aastat maha),293 või veedab aega Rabbi pahisevate vete ääres.294 Mussolini on koguni laskunud selleni, et nimetas kulunud klišeed kasutades neid päevi kõige õnnelikumateks oma elus.295

Ainsa vihje millelegi tõeliselt ebatavalisele poiss-Mussolini käitumise juures leiab ajast, mil ta pärast mõningaid vaidlusi perekonnas saadeti Faenzas asuvasse katoliiklikusse pansionaatkooli, mis oma 200 õpilasega vanuses kuuendast eluaastast kuni hilise teismeeani oli tolle aja kohta suur õppeasutus ja asus Forlìst järgmise città’na Bolognasse viiva raudtee ääres. Taas kord viitab selline haridusasutuse valik Mussolinide auahnusele, aga Rosa Maltonil oli Benitole suurem mõju – ta väitis, et tema emale oli soovitanud oma armastatud poeg sinna saata üks kohaliku mõjuka Zoli perekonna „vagadussõge” naisliige.296 Katoliiklike isade juures pidas Benito vastu kaks aastat, kuid tema kannatused olid järjest ilmsemad. Esimeseks probleemiks oli religioon, teiseks aga sellega lahutamatult seotud küsimus ühiskondlikust päritolust. Pole kahtlust, et Dovias ja arvatavasti ka Predappios olid Mussolinid gente per bene (lugupeetud inimesed). Kuid Faenza, provintslase pilgule ülihuvitava raudsillaga297città tublid kodanikud ei talunud just meelsasti väljaspool linnaväravaid asuvast barbaarsest maailmast pärit alamaid olendeid. Nagu Mussolini korduvalt meenutas, paigutati ta katoliiklikus koolis kolmandasse ehk kõige madalamasse järku; tema seisundit tuletasid talle meelde õppetundide, söögikordade, koolivormi ja magamise korraldamise juures osaks saavad alandused. Kokkuvõttes näisid tolle katoliikliku ordu liikmed olevat mitte unustanud nende õpilase isa Alessandro jumalavallatut mainet ja jätnud tähelepanuta tema ema vagaduse. Oma teadliku ja ebateadliku käitumisega tegid nad noorest Benitost oma sallimatuse ja tagakiusamise objekti, kuigi pärast mõningat avalikku vastupunnimist hakkas ta käima armulaual – ta meenutas, et tänu pühaduseoreoolile, mis pärast seda lühikest aega tema kohal hõljus, tundus isegi koolitoit parem.298

Poisi ja tema õpetajate vahelise konflikti tulemus oli arvatavasti paratamatu. Keset üht õpilastevahelist tobedat nääklust tõmbas Mussolini, kes polnud veel üheteistkümneaastanegi, välja noa ja lõi üht klassikaaslast sellega kätte. Sellele järgnes tohutu lärm ja hurjutamine, mille käigus ordu raevunud liikmed saleeslased ütlesid tulevasele duce’le, et tolle hing on must nagu nõgi ning et tolleks ööks pannakse ta magama kooli koerte juurde (kuigi üks heatahtlik õpetaja päästis ta lõpuks sellest kohutavast katsumusest).299 Kuna Mussolinit peeti vägivaldseks ja kontrollimatuks, heideti ta mõni aeg pärast seda koolist välja, ning see asjaolu on andnud lõputult ainest nii fašistlikele, antifašistlikele ja sensatsioonijanustele biograafidele, samuti on seda lahanud kõik analüütikud, kes on otsustanud tõestada, et tulevase duce ees oligi lahti ainult üks võimalik tee.