Читать книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth - Страница 5

Millisest poliitikust 20. sajandi esimese poole Euroopas on teada, et ta luges oma kaasmaalaste filosoofilisi ja ilukirjanduslikke üllitisi ja saatis nende autoritele kirju, milles kritiseeris või õnnitles neid?24 Kes hoidis isegi sügavas kriisis olles ning halva tervise kiuste oma kirjutuslaual Sokratese ja Platoni kirjutiste eksemplari ja tegi neisse omakäelisi märkusi?25 Kes teatas avalikult, et ta armastab puid ning päris oma ametnikelt agaralt aru tormi poolt loodusele tekitatud kahju üle? Kellele meeldis väga lauavestluses, olles juba võimul, asuda kindlaks tegema oma vaimseid eelkäijaid?26 Kes julges vähemalt tunnistada, et imetleb oma kaasaegseid ajaloolasi nende professionalismi pärast ning selle eest, et nood keelduvad allumast moele27 ning nõudis, et tema partei hoiaks „professorite suhtes sallivat” joont?28 Kes näis peaaegu alati olevat valmis andma intervjuud, ja kui vastav kokkulepe oli saavutatud, tundis erilist rõõmu, kui sai rääkida kaasaegsetest poliitilistest ja filosoofilistest ideedest? Kellest jäi maha rohkem kui 44 köidet kogutud teoseid? Kelle väites, et ta pole kunagi rahaga oma käsi määrinud, on terake tõtt?29 Kes oli suuteline vestlema veel kolmes keeles peale oma emakeele?30 Kes muretses hellalt oma tütre pärast ning kirjutas, kui tütar oli äsja abiellunud, ootas oma esimest last ning elas mitmel pool välismaal, talle isiklikult ja korrapäraselt kirju,31 ehkki teatas mõnikord vaid seda, et perekond rõõmustab riigi jalgpallimeeskonna võitude üle?32

Mõneti üllatavalt on vastus kõigile neile küsimustele – Benito Mussolini, Itaalia fašismi duce ja Itaalia diktaator aastast 1922 (või 1925) kuni aastani 1945 (või 1943). Varasemad inglise keeles kirjutavad biograafid ja paljud Mussolini kaasaegsed jõudsid järeldusele, et oma olemuselt oli ta nii kelm kui ka kojanarr. Väga inglaslik härrasmees Anthony Eden on märkinud, seejuures pisut mürgiselt, nagu härrasmeestele mõnikord omane: „Ma kardan, et Mussolini on tõeline gangster ja tema lubadus ei maksa midagi.”33 Naiste tagaajamine, hooplemine, äärmine edevus, halastamatu julmus, ebapädevus – need olid sõnad, mis kõlasid Mussolini puhul kõige sagedamini, ja nende mõjul on temast jäänud mulje kui naljanumbrist, mitte aga koletisest nagu tema kaasdiktaatoritest Hitlerist ja Stalinist. Nood kaks olid hirmuäratavad totalitaarsed türannid. Kuigi just tema kuulutas esimesena välja kava ehitada üles „totaalne riik”, oli Mussolini vaid „saepurust Caesar”,34 kõigest pajats.35

Nagu käesoleva eluloo lugejad peagi näevad, oli ta seda tõesti. Ometi tuleks neid enne raamatu lehekülgede kallale asumist hoiatada, et duce karjääri arvustava kujutamise pikaajaline traditsioon kätkeb endas rohkem kui pisut anglosaksi rassilist eelarvamust meie kultuuriruumist kaugemale jäävate rahvaste, ja eriti „lõunamaalaste”, „vahemeremaalaste” suhtes, keda mõned mu tutvusringkonda kuuluvad austraallased kutsuvad endistviisi „itaalialasteks”. Ingliskeelses diskursuses Mussolini iseloomustamiseks kasutatakse enesestmõistetava regulaarsusega selliseid väljendeid nagu läbikukkumine, pealiskaudsus ja kuritegelikkus, otsekui andmaks mõista, et väljaspool Itaaliat on kõik see tundmatu. Valitsev arvamus, et Mussolini oli kõigest „kolmandajärguline”36, tahaks nagu vihjata sellele, et mõnes teises, õnnelikumas, põhjapoolsemas ning anglosaksi riigis on valitsejateks olnud ja vahest saavad alati olema kõrgema sordi mehed (ja naised).

Itaalias on selliseid muretuid ja üleolevaid avaldusi võetud vastu mõningase kohmetusega. On tõsi, et terve Itaalia vasakpoolsete põlvkond, kes on ühel või teisel moel seotud Itaalia kommunistliku parteiga (mis omakorda nautis kuni 1970. aastate lõpuni nende valijaskonna pidevat kasvu), rajas oma identiteedi „vastupanuliikumise müüdile”. Selline 20. sajandi ajaloo tõlgendus õpetab, et 1922.–1945. aastani oli Itaalia voorusetu ja halva valitsuse all. Nii argumenteerijad väidavad, et paarikümne võimul oldud aasta vältel karistas Mussolini diktatuur valdavat enamikku Itaalia rahvast ja tema liit ülimat kurjust kehastava Saksamaaga oli loomulik ja vältimatu. Seega oli vältimatu ka Itaalia sattumine apokalüptilisse sõtta ja osavõtt genotsiidist. Nii fašismi kui natsismi, nii Mussolinit kui Hitlerit oli kõige parem mõista „fašismi mudeli” kaudu, mis heitis valgust kahe režiimi ja nende „karismaatiliste” juhtide rohketele sarnasustele. See oli mudel, millel oli, ja on ses suhtes palju öelda. Ent taoline tõlgendus leidis pärastsõjaaegse Itaalia vasakpoolsete poolt kõige enam kasutamist kaasaegses poliitikas. Selle abil oli võimalik kontrollida rikaste saagiahnust, meeste seksismi, taas tärganud natsionalismi võlu. See andis eelise töölisklassile, ametiühingutele, sotsiaalhumanistidele, sellistele inimrühmadele, institutsioonidele ja ideedele, mida fašism oli vastustanud ja maha surunud.

Üsna loomulikult leidus palju selliseid itaallasi, kellele vasakpoolsete arusaam maailmast ei meeldinud ja kes polnud fašistliku mineviku kõikide aspektide hukkamõistmisega mingil juhul nõus. Alates 1960. aastate keskpaigast leidis Renzo De Felice, Mussolini erakordselt visa biograafi näol endale eestkõneleja liikumine, mida hakati kutsuma „antiantifašistlikuks”. Kaks endist fašisti, Giorgio Pini ja Duilio Susmel, olid juba 1950. aastatel kirjutanud duce’st neljaköitelise uurimuse, mis on tema suhtes väga heasoovlik (ja millest on teadlastele tänaseni kasu). Kuid teoses, millest lõpuks sai seitsmeköiteline „biograafia” rohkem kui 6000 leheküljega, mis ilmus ajavahemikus 1965–1997 ning mille viimane köide nägi ilmavalgust pärast autori surma, pakkus De Felice välja tohutult üksikasjaliku kirjelduse Mussolini elust. See oli täiesti omalaadne elulugu, sest De Felice suuremalt jaolt hoidus portreteerimast duce’t kui inimest ning samas peaaegu ei üritanudki uurida, kuhu ulatus Mussolini võim ja millised olid selle piirid. Järgides oma töös rangelt Ranke stiili, esindas De Felice pigem „arhiivirotist” ajaloolasetüüpi, kui kasutada Stalini õelat väljendust. Ta luges põhjalikult valitsuse dokumente, mis on mõistagi hoiul Roomas Archivio Centrale dello Statos – too arhiiv asub hoones, mis kavandati Esposizione Universale Romana (Rooma universaalnäitus) tarvis, see aga oli mõeldud tähistama 1942. aastal fašistide kahte võimul oldud aastakümmet. Kui sai selgeks, et De Felice pole duce suhtes nii ebasõbralik nagu vasakpoolne etikett ette nägi, muutus Mussolini töörügajast elulookirjutaja magnetiks veel elavatele fašistidele, kes võimaldasid tal korrapäraselt juurde pääseda oma dokumentidele ja päevikutele. Kui De Felice enda uurimistöö oli lõpule viidud, korraldas ta sageli teiste teoste avaldamist. Nii oma kirjutistega, kuitahes uitlevad ja segased need ka poleks, kui ka toimetajana tegutsedes on De Felice jätnud endast märkimisväärse pärandi, mida pole võimalik vältida ühelgi hilisemal Mussolini biograafil.

De Felicet kui Mussolini tõlgendajat tuleb lugeda suure ettevaatusega. Eriti oma raamatu viimastes köidetes üritas ta sageli duce’t süüst vabastada ja suhtus pöörase põlgusega nähtusse, mida talle meeldis kutsuda „antifašistliku Vulgata” ajakirjanduslikuks pealiskaudsuseks.37 De Felice on häbenemata maininud, et tema enda järeldused on ainuvõimalikud, seda ka siis, kui need sisaldavad äärmiselt vaieldavat teesi Mussolini „progressiivsest” poliitikast ja nutavad taga tema luhtunud üritust veenda Hitlerit, et Teise maailmasõja raskuspunkt ei asu mitte Vene rindel, vaid Vahemere ääres. Vahetult enne De Felice surma sai tema arusaam minevikust veeks Itaalia tärkava uusparempoolsuse veskile. Teda kiitsid Rahvusliidu liikmed, kes nimetavad end „postfašistideks” ja kelle eesotsas on Gianfranco Fini, mees, kes väitis koguni, et Mussolini oli 20. sajandi suurim poliitik, ning Silvio Berlusconi. Too miljardär ületab oma püüdlustes olla poliitikas ajakirjanik Mussolinit ennastki, mõjudes pigem kohutava, viirastusliku meediamagnaadina poliitikas. Tänapäeva Itaalias toodab Berlusconi uudiseid mitmel, liigagi mitmel moel.

Oma kaugest Austraalia pelgupaigast jälgin neid sündmusi samasuguse pahura häiritusega, millega ma suhtun valdavasse ossa tänapäeva poliitikast. Ent minust oleks matslik mitte tunnistada oma võlga De Felice biograafia ees. Mu järelmärkused annavad kindlasti aimu korduvatest viidetest tema raamatu lehekülgedele, et pakkuda pisidetaile ja informatsiooni. Ning ometi pole käesolevas töös olnud mulle mõõduandvaks eeskujuks ei anglosakside ega itaallaste Mussolini biograafiad (nagu ka mitte pikk, kuid „defelicelik” uurimus Prantsuse ajaloolaselt Pierre Milzalt).38 Minu lähenemise Mussolinile määrab mu üldisem Euroopa ajaloo tõlgendus.

Kui Christopher Wheeler osutas lahkelt võimalusele, et äkki olen ma valmis kirjutama uue analüütilise essee duce kohta, olin kahevahel. Ma polnud kunagi varem elulugusid kirjutanud. Ning ma pidasin ennast siis ja pean ka praegu pigem „strukturalistlikuks” või „funktsionalistlikuks” ajaloolaseks, kelle eesmärgiks on uurida poliitika „ühiskondlikke juuri”, mitte aga „intentsionalistiks”, kes usub, et suurmehed on tõepoolest suured ja oma aja mootorid. Minu kestev huvi nende küsimuste vastu näitab, et mulle avaldasid mõju 1980. aastal ilmunud kirjutised Saksamaa kohta. Vähemalt Austraalias on kõik, kes õpetavad 20. sajandi ajalugu, teatud määral Adolf Hitleri pajukil. 35 aastat olen ma smugeldanud pisut Itaalia ajalugu kursustesse, millele üliõpilased on tulnud osalema vabatahtlikult, põhjuseks Saksamaa õud ja hiilgus. Kuna ma olin tegelenud süvitsi Saksamaa historiograafiaga, olin teadlik vaimustavatest debattidest selle üle, kas Hitler oli „nõrk” diktaator või mitte, millised võisid üldjoontes olla tema võimu piirid, kui originaalsed või labased olid tema ideed, ning ka sellest, mil määral suruti natsismi peale „ülevalt” ja mil määral see lähtus „alt”. Kuna ma pidin õpetama ka Nõukogude Liidu ajalugu (Hitleri pajukil olemine ei tähenda, et ka Stalinist ei võiks kasu olla), tundsin vajadust tutvuda Sheila Fitzpatricku39 ja teiste suurepäraste töödega, mis käsitlevad üsna sarnaseid teemasid Nõukogude Liidu ajaloos ning eriti sealse väidetavalt „totalitaarse” riigi funktsioneerimist kõikide aegade Vene ühiskonna keerulisuse ja kahemõttelisuse kontekstis.

Niisiis alustasin ma oma uurimistööd sedastusest, et mina paigutaksin Mussolini tema enda ühiskonda, ilmutades hakatuseks kõige üldisemat kahtlust „suurmehe” ja liberaalse (kuid ühtlasi fašistliku) idee suhtes, et igal inimesel on põhimõtteliselt võimalik järgida omaenda tahet. Olin kindel, et „minu” Mussolini (üritades samal ajal kõrvale tõrjuda kõik rumalad mõtted „suureks biograafiks” saamisest) räägib sama palju Itaalia (ja Itaaliate) ühiskonnast, kui konkreetse inimolendi üksikutest nõrkustest.

Sellele vaatamata uurisin oma ülesandeks valmistudes tähtsamate 20. sajandi poliitikute hiljuti ilmunud biograafiaid. Eriti sügava mulje jätsid mulle neist kaks. Esimene oli Paul Prestoni üksikasjalik ülevaade kindral Francost, mis sisaldas vaimunõtke analüüsi võimu teostamisest Hispaanias Franco pika valitsemisperioodi jooksul. Üks neist mõtetest, mille ma võrdluseks Mussoliniga kõrva taha panin, oli Caudillo „mõistatusliku pragmatismi” rõhutamine, tema „kohustustest hoidumine ja… kalduvus jääda ebamääraseks”.40 Prestoni tööst selgus, et Franco ei unustanud jälgi segada, kui nii võib öelda hilisemate ajaloolaste segadusse ajamise kohta – „kogu elu vältel kirjutas ta oma lugu korduvalt ümber”. Seega kerkib tema kirja pandud minevikust esile üsna mitu Francot. (Kui mitut Mussolinit võin siis mina kohata, küsisin endalt.) Ometi oli vähemalt Prestoni järgi olemas tõeline ajalooline tegelane; Franco võim oli võrreldav Hitleri omaga ja see oli suurem kui Mussolinil.41 Preston väidab, et Franco, kellele tuli kasuks tema „võime hinnata peaaegu silmapilkselt inimese nõrku ja/või tugevaid külgi”, kasutas oma võimu neljakümne aasta vältel „ülimalt osavalt, andes otsustavaid lööke oma otseste vaenlaste pihta, kuid säilitades rahvuslaste koalitsiooni kuulujate usalduse, ilmutades vaistlikku ja sügavat arusaamist inimlikust nõrkusest, mis oli väärt meest, kes omandas oma poliitikuoskused Maroko hõimude hulgas”.42 Ta oli tugev diktaator, kui tahes mõttetult julm ta ka poleks olnud oma vaenlaste vastu ja kui armetult üksluiseks poleks osutunud tema maailmapilt. Prestoni sõnul väljendas Franco end kõige selgemalt 1954. aastal, teatades Bourboni soost troonipretendendile don Juanile: „Ma pole mitte kunagi kedagi täielikult usaldanud.” Ja see ettevaatlik manitsus oli tema puhul tähendanud, et tal oli „Hispaaniat… kerge valitseda”.43 Mulle meenus, et Preston oli sellest järeldanud, et frankistlikus Hispaanias oli tõepoolest üks (halb) Suurmees, kes rakendas rõõmsalt ja jõhkralt oma vaba tahet.

Olles sel moel pisut oma õigustamatuid ootusi ja eelistusi talitsenud, pöörasin tähelepanu Ian Kershaw’ suurepärasele Hitleri biograafiale – tuli ette mõnigi meeldiv pärastlõuna, mil sain omaenda pingutust nõudva kirjatöö Mussolinist korraks kõrvale jätta ja lugeda Kershaw’ uurimuse teist köidet, mis jõudis Austraaliasse 2000. aasta lõpul.44 Kuid oma biograafiat kavandades leidsin, et kõige huvitavam on Kershaw’ sissejuhatus esimesele köitele. Seal kirjutab ta, et võtnud enesele selle raske ülesande, lähenes ta asjale „valest” küljest.45 Tema enda töö toetus sotsiaalajaloole (ning ka mina teadsin, et ta oli kirjutanud palju historiograafiast). Ta kuulus tollesse funktsionalistlike või strukturalistlike ajaloolaste koolkonda, kes olid juba paarkümmend aastat vaielnud „intentsionalistidega” selle üle, kas Hitler oli oma ajastu suurim ajalootegelane või mitte. Nood uskusid, et oli olemas „Hitleri sõda”, „Hitleri holokaust” ja „Hitleri revolutsioon”; nad koguni mõtlesid Hitlerist kui „psühhopaadist jumalast”.46 Kershaw ja tema mõttekaaslased seevastu uurisid seoseid Saksa rahva ja natsliku valitsuse vahel ning andsid ülevaate sellest, mil määral natsism pälvis sakslaste „nõusoleku”.

Üks asi, mis tundus mulle probleemne, oli Kershaw’ intellektuaalne taust. Teine aga tõik, et Hitleril ei paistnud olevat olnud mingit eraelu (peale selle, mida talle omistasid psühhoajaloolased). Prestoni Franco tundis rõõmu naisest ja tütrest, mängis golfi, käis kalal ja kannatas nii labase haiguse all, nagu seda on Parkinsoni tõbi. Kuid Hitleri eramaailma oli tunduvalt raskem sisse pääseda, kui seda üldse oli. Kershaw kurtis, et Führer’i puhul „ei saa rääkida pagemisest mõnda poliitikakaugesse sfääri, oleluse sügavamasse soppi, mis turgutanuks tema avalikkusele suunatud reflekse”.47 Seevastu torkab silma, et kui Hitler pidi tegutsema juhina, oli ta tähelepanuväärselt püsimatu, viibis ametiruumides ebakorrapäraselt, andes järele oma „kunstnikutemperamendile” ja kalduvusele elada boheemlaslikus stiilis.

Ka tema võis ja võis ka mitte mõelda, et Saksamaad on lihtne valitseda, kuid sageli jäi mulje, et ta ei viitsi üldse valitsemisega tegeleda.

Võim Saksamaal oli koondunud Führer’i kätte. Seda ei saanud eitada, kuid Kershaw selgitas, et see võim „lähtus ainult osaliselt Hitlerist endast. Suurel määral oli võim sotsiaalne tulem – kogum ühiskondlikke ootusi ja unistusi, mille täitmise Hitleri jüngrid talle usaldasid”. „Hitleri lugu sai seega olla üksnes tema võimu lugu,” jätkas Kershaw, „lugu sellest, kust ta võimu sai, milline oli selle laad, kuidas ta seda teostas, miks lubati tal seda laiendada, nii et see kõrvaldas kõik institutsionaalsed tõkked, ja miks vastupanu tema võimule oli nii nõrk.”48 Nende küsimustega tegeledes jõudis Kershaw järeldusele, et Weberi välja pakutud karisma-idee on neile parimaks vastuseks, kuid hoiatas samas, et analüüsiv ajaloolane peab häälestama end ühtviisi nii Saksa ühiskonnale kui ka Hitleri isikule.49 Kershaw võib kogu natsirežiimi ajaloo kokku võtta märksõnadega, mille autoriks on Werner Willikens, preisi bürokraatlik põllumajandusasjatundja, kes erinevalt Führer’ist istus kohusetundlikult oma kirjutuslaua taga. 1934. aasta veebruaris kirjutas Willikens: „Kõik, kellel on võimalus teda jälgida, teavad, et Führer saab ainult suurte raskustega ülaltpoolt nõuda kõige selle täitmist, mida ta tahab varem või hiljem ellu viia. Seevastu praeguseni on igaüks uuel Saksamaal andnud oma tööpostil parima just siis, kui nad piltlikult öeldes töötavad Führer’i heaks.” „Iga üksikisiku kohus on üritada töötada just temale ja teha seda tema vaimus,” lisas ta.50 Seega oli siin Kershaw’ arvates tegemist uut laadi võimuga,51 mille mõjul sakslased üritasid täita Käsku veel enne, kui see oli välja öeldud. Nad tegid seda segaduse, väärarusaamade, omakasu ja fanatismi udus. Saksamaa oli „väga modernne riik, millel puudus keskne juhtorgan ning kus [karismaatiline] valitseja tegutses valitsusaparaadist suurel määral eraldi”.52Kershaw’ uurimus tõstatas rea küsimusi, mis käisid niisama hästi Mussolini kohta. Duce polnud mingil juhul Führer’i täpne koopia. Pigem sarnanes ta Francoga, tal oli eraelu, naine ja viis seaduslikku last, hulk armukesi (mingil hetkel tema enda sõnul neliteist), 1914. aastast peale edukas karjäär – ta polnud veel kolmkümmendki, kui toimetas juba üleriigilist sotsialistide ajalehte L’Avanti! –, oma haigused, mis ründasid teda eriti vanemas eas, kui tal pea halliks läks. Juhina oli ta eeskätt hoolikas ametnik, kes istus korrapäraselt oma töölaua taga, luges kohusetundlikult talle toodud ajalehti, täitis protestita oma ametiülesandeid (üks iroonilisemaid neist oli kaks korda nädalas toimuv visiit kuningapaleesse, et pidada nõu kuningas Vittorio Emanuele III-ga, monarhiga, kes kogu fašistide diktatuuri ajal oli põhiseaduslik riigipea). Leidus palju tõendeid selle kohta, et Mussolini teadis, kuidas meestega (ja naistega) manipuleerida. Terve tema valitsusaja vältel oli tal ustav ja üsna muutumatu kaaskond, keda hoiti kontrolli all nii hirmu kui meelituste abil ning kelle liikmed soostusid taluma pidevat sõimu, kuigi neile oli antud ka võimalus korrumpeeruda ja pidada aeg-ajalt omavahel ametkondlikke sõdu, mis olid Itaalia vasteks ajaloolaste poolt Saksamaal täheldatud „institutsionaalsele darvinismile”. Teisisõnu oli selge, et Mussolini tahtis alati väga valitseda ja soovis, et teda peetaks valitsejaks.

Ent kui Mussolini sai 1922. aastal peaministriks ja 1925. aastal diktaatoriks, tulid esile ka paralleelid Hitleriga. Bürokraatlikele aspektidele vaatamata tugines Mussolini võim suurel määral karismale. Tõepoolest, karismaatilise juhina sai teda esile tõsta juba enne 1914. aastat. Miks nii? Kas Mussolinile olid juhiomadused kaasa sündinud? Kas ta ise väitis, et on määratud valitsema? Või vormisid teised temast duce? Kas tema karisma muutus aja jooksul? Kui 1921. ja 1924. aastal varjutas karismat mure ning kui see Teise maailmasõja ajal olematuks haihtus, siis miks taolised kõikumised toimusid? Kas kusagil karismaatilise duce varjus oli peidus mõni isikupärasemate joontega ja „inimlikum” Mussolini? Kuidas üldse toimis Itaalias karismaatiline valitsemine? Kas see „revolutsioneeris” Itaalia ühiskonda? (Üsna paljud fašismi kultuuriajaloolased on mulle kinnitanud, et Mussolini valitsusaeg muutis Itaalia rahva tõeliselt sõjakaks, nii et oldi valmis fašistlike sõduritena rünnakule marssima.) Mind huvitas, kas itaallased uskusid viimase mehe ja naiseni oma duce’t? Eranditult igast selle režiimi ajal avaldatud raamatust võisin ma lugeda, et tegemist on tõelise revolutsiooniga ning et nüüd on itaallased absoluutselt moodne rahvus, kuna neil on kõvasti vedanud, et Mussolini neid valitseb. Kas nemad töötasid samuti oma duce heaks? Kas nad olid koos oma diktaatoriga need, keda kaasaegne poliitika hakkas uuel aastatuhandel nimetama „fundamentalistideks”? Kas Mussolini Itaalias toimus seesama, mille toimumist kujutab Kershaw Saksamaal?

Minu skepsist karismaatilise duce poolt takistamatult juhitud fašistliku „revolutsiooni” taolise lihtsustatud tõlgenduse suhtes toetasid mitu asjaolu. Olin oma õpinguid alustades tutvunud liberaalse Itaalia ajalooga ning tundsin piisavalt hästi selle ühiskonna retoorikat ja tegelikkust, eriti mis puudutas noort põlvkonda, kes sidus end (1910. aastal asutatud) Rahvuslaste Ühendusega, et tunda end häirituna, kui mulle räägiti fašistliku välis- ja koloniaalpoliitika originaalsusest ja sellega seonduvast ebamäärasemast „uue Rooma” ja tema „meie mere” teooriast. Mul oli raske uskuda, et Mussolini ilmutas vähemalt fašismi välispoliitilistes suhetes erilist „originaalsust”.

Lisaks veel too oma sõda, mida Itaalia pidas Teise maailmasõja raames. Mis puutub sellesse konflikti, siis mind ei veennud De Felice ja paari tema ingliskeelse imetleja revisionistlikud argumendid, mis rääkisid vastu väljakujunenud arusaamale, et see fašistlik sõda oli katastroof. Pigem jäin seisukohale, et kui pidada teist sõjalist konflikti „katseks”, sai Mussolini režiim sellega hakkama halvemini kui tema liberaalne eelkäija eelmisega. Liberaalses Itaalias ei saanud riiki ja ühiskonda omavahel kuidagi leppinuks pidada, ja ometi saavutati karmis sõjas võit, mida aga pärast 1940. aastat ei õnnestunud korrata, suuresti Mussolini meelehärmiks, kui arvestada, kui sageli ta kaht konflikti võrdles. Võrdlus oli nii kõnekas, et edaspidi oli raske eitada, et Mussolini jutt tõeliselt „totalitaarsest” riigist ja selle revolutsioonilisest rahvast oli vähemalt pärast 1940. aastat tühi kelkimine.

Mussolini ja tema käsilaste enamiku hoiakud ja käitumine olid rabavad veel ühes mõttes. See, kes vähegi tundis Mussolini isikut, tema künismi, tema tuimalt darvinistlikku veendumust, et sellist asja nagu ühiskond pole olemas, kellele oli tuttav tema inimpõlgus, tema hirmusegune soov saada üksi jäetud, tema lõputu ja hävitav kriitika kõige suhtes, mida ta enda ümber nägi, „metslus”, millega ta ise uhkeldas, pidi mõistma, et Mussolini ei uskunud pimesi oma üritusse. Mida ta ka ei olnud, ei saa teda kuidagi võrrelda Hitleriga, keda kihutas tagant veendumus, et käituda on võimalik ainult ühtmoodi. Ja kuidas jääb tema kaaskonnaga? Kas saab fašistlikuks fanaatikuks pidada Mussolini väimeest ja pikaaegset mantlipärijat Galeazzo Cianot, meest, kes kiirustas golfirajale, et saada kätte oma igapäevane annus keelepeksu ja lõbu? Pigem tundus Ciano olevat kodanlasest playboy (või siis tänapäevases kõnepruugis yuppie), kelle järjekindlalt fašistlikke väljendeid ei tarvitsenud võtta kuigi tõsiselt. Ning kas saab öelda, et „karmid kutid” Roberto Farinacci või Mussolini palju kannatanud naine Rachele olid „tõelised fašistid”? Taas näisid ainsate võimalike vastustena jah ja ei. On kindel, et duce sõltus neist teatud mõttes, kuna neis pesitses trotslik iha, et ühiskondlik kord keerataks pea peale. Nemad (ja Nicola Bombacci, ekskommunist ja eksanarhist, kes aastatel 1943–1945 uuesti duce ellu ilmus), suutsid Mussolini peaaegu uskuma panna, et vaatamata tema lahkulöömisele sotsialistlikust parteist 1914. aastal, oli ta säilitanud teatud kontaktid „tõeliste inimestega”. Sõna „peaaegu” on siin väga tähtis. Farinacci ja Rachele olid Cianole, kuningale ja ülejäänud osale eliidist vastukaaluks, kuid just nende tahumatus, matslikkus, nende ilmne kalduvus harrastada sõnalist vägivalda (ning nende variant korruptsioonist), välistasid nende pääsemise mõnda ametisse maailmas, kus tuli teha kompromisse ja tehinguid, mis Mussolini arvates oligi „poliitika”.

See oli nende puhul tuntav vajakajäämine. Kui Mussolini tunnistas, nagu ta mõnikord tegi, et ei tarvitse alati majandusest aru saada või olla ühiskonnaga täielikus kontaktis, väitis ta ikka, et juhib „poliitikat”. Et selle peene kunstiga hakkama saada, oli ta loobunud oma algsest maalähedusest ja teinud lõpu etapile oma elus, mil ta oli vaid järjekordne Farinacci. Mõnikord käitus ta mõistagi sirgjooneliselt ja talitas jonnakalt oma arusaamise järgi (on teada, et ta nõudis visalt Etioopia vallutamist, kuigi talle anti vastupidist nõu, ja kümme aastat varem ilmutas samasugust kangekaelsust, taotledes liiri väärtuse tõstmist rahvusvahelistel valuutaturgudel). Kuid märksa sagedamini ta kõhkles ja ootas ja „tegi plaane” (eales polnud tal konkreetset ajakava) ja jälgis sündmuste kulgu, lootes saada lühiajalisi „taktikalisi” eeliseid. Näis varem ja näib ka nüüd, et „totalitaarne” pole sellise käitumise nüansside kirjeldamiseks piisavalt täpne sõna.

Samamoodi häiriv oli defelicelik kontseptsioon, et fašismil oli kaks vastandlikku hinge, radikaalne „fašistlik liikumine” ja konservatiivne „fašistlik režiim”. Ciano võis oma südames olla tavaline Euroopa noorkonservatiiv, Farinacci võis ju tahta paleesid maha põletada, kuid asjaolu, et Mussolini säilitas suhted mõlemaga, viitab sellele, et tema fašismivariant polnud mitte niivõrd lõhestunud mõõdukuse ja käremeelsuse vahel, kuivõrd tugines neile kahele osale ja sõltus mõlemast, vaatamata nende näivale vasturääkivusele. Soovides tegeleda üksnes „poliitikaga” ja eelistades taktikat strateegiale, oli Mussolini otsustanud mitte valida fašismi (või iseenda isiku) selle või teise lõppdefinitsiooni vahel. Mussolini ja tema režiimi puhul oli esmatähtis see, et fašism sai olla ja oligi ühtaegu konservatiivne ja radikaalne. Oht saada Saksamaa liitlaseks, mis oli olemas juba enne 1939. aastat, kuid muutus aktuaalseks pärast 1940. aasta oktoobrit, oli see tegur, mis nõudis fašismi selget defineerimist, üldstrateegiat, mitte taktikalisi lahendusi, vastust, mitte poliitilist riuklemist. Natsid olid ammutanud Mussolini mudelist midagi oma võimuletõusu jaoks, kuid riigitüüri juures ja naabrina oli natsism liiga võimas, liiga väljakutsuv, ühtaegu liiga sarnane ja liiga võõras. Iseseisva nähtusena ei kannatanud fašism välja võrdlust natsismiga.

Seega äratasid minus kahtlust mõningad kirjeldused „Mussolini Itaaliast”. Kuid mu sügavam skepsis ei saanud tuge mitte niivõrd ajaloost, kuivõrd teadmistest vabariikliku Itaalia osas, mida ma olin ammutanud niihästi sinna sooritatud külaskäikudest, ja õnneks avanes see võimalus mulle igal aastal 1967. aastast peale, kui ka kohtumistelt Itaalia emigrantidega Austraalias. Eriti just Austraalia itaallased ilmutasid üsna tihti nostalgiaga segatud imetlust Mussolini suhtes (see on huvitav küsimus ja väärib analüüsi), kuid ma olin teadlik ka pidevalt muutuvast ja kahemõttelisest maailmast, mis hõljus iga Austraalia itaallase alateadvuse pealispinna lähedal. Siin paistsid „Itaaliad” kõikjal silma, ja mitte ainult ametlikult tunnustatud riigina, keda kehastasid need pisut õnnetud ametnikud, keda vabariiklik Itaalia oli saatnud uude maailma end esindama, ega ka mitte „roomakatoliku” kiriku kohalike juhtide näol. Ka siin oli esindatud kogu spekter, kõigis oma tugevustes ja vasturääkivustes.

Need itaallased minu tutvusringkonnas, kes olid pärast paarikümmet aastat diktatuuri ja sõda ellu jäänud, olid inimestena säilitanud erimeelsuse; mul oli neist isegi pisut kahju kui inimestest, keda üleskutsed ühtsusele, mille uueks näiteks oli „üks Austraalia”, jätsid suhteliselt külmemaks kui paljusid mu kaaskodanikke. Äkki olid nood Itaaliate inimesed sellised ka fašismi ajal? Kas polnud Mussolinigi mitte mees, kes kehastas oma kodupiirkonda ja peret samavõrra kui oma riiki ja ideoloogiat? Loomulikult olin valmis tunnistama, et sõdadevahelises Itaalias toimus protsesse, mille eesmärgiks oli maad moderniseerida ja eri piirkondade arengutaset ühtlustada. Lõpuks toimusid need ju ka kõikjal mujal. Ent mind huvitas, mil määral püüdsid fašismi kogevad itaallased üritada sellest kasu lõigata, see enda jaoks tööle panna. Kas nad olid tõepoolest inimesed, kes olid „töötanud oma duce heaks?”, küsisin endalt ikka ja jälle. De Felice ja teised olid teatanud, et Itaalias valitses mõnesugune „konsensus”, vähemalt kuni 1940. aasta oktoobrini, mil sissetung Kreekasse läbi kukkus. Kas Mussolini heakskiidul ja tema imagol oli selline mõju, et itaallased püüdsid täita tema tahet veel enne kui teadsid, milline see on, nagu Kershaw’ väitel olevat olnud Hitleriga Saksamaal? Võib-olla mõnikord. Ja ometi tundus mulle, et „võimukandja” Mussolini töötas rohkem itaallaste heaks. Kuigi ta siunas nõtra inimkonda, unistas „nelja miljoni vääritu ja orjaliku” itaallase tapmisest (ning kaude kirus omaenda nõrkust ja suutmatust), püüdis ta olla populaarne ja vastutulelik.53 Ta oli ühel ja samal ajal karismaatiline fašistlik diktaator ning range ja küüniline poliitik, kes uuris ähmast tulevikku ja leidis sealt talutava oleviku, üritas kõigest väest mitte väga ebaõnnestuja moodi välja näha ja lootis järjekordse päeva üle elada.

Siiski, ta oli läbikukkuja, ja mõistagi peaaegu igas selle sõna tähenduses. Väljend tout comprendre, tout pardonner54 pole kõige täpsem, kuid ma jään antifašistlikuks biograafiks. „Minu” Mussolinit ei pea ülistama kui fašisti, diktaatorit, sõjapealikut või inimest. Too ellu ärganud Caesar ei vääri ajaloolisi Rooma triumfikäike. Ta oli julm (aga mitte kõige julmem). Tegelikult ta ei moderniseerinud Itaaliat (vahest see polegi nii halb). Tema fašism ei sillutanud üheski tõsiselt võetavas mõttes kolmandat teed liberaalse kapitalismi ja riikliku sotsialismi vahel. Ta võis ju kasutusele võtta sõna „totalitaarne”, aga tema Itaalia ei marssinud mingil juhul ühes taktis ega vabanenud ammustest arusaamadest soosijate ja klientide ning perekonna vajalikkusest ja alatisest olemasolust. Tema hilinenud katsed jõuda autarkia ehk majandusliku natsionalismini nurjusid mitmel põhjusel, millest üks oli see, et turistide, emigrantide ja katoliiklaste Itaalia ei suutnud kunagi täielikult loobuda kosmopolitismist. Tema Aafrika-impeerium oli vanamoodne, lagunenud ja kulukas, nagu neid tunti 19. sajandil, ja erines tunduvalt rassiimpeeriumist, mida Hitler ja tema natsid arvasid end olevat määratud NSV Liidu jäänustele ja Euroopa juudialadele rajama. Oli olemas ka Mussolini rassism, kuid see oli ebajärjekindel, juhuslik, „ebateaduslik” ega võtnud eales sellist karmi vormi, et Mussolinit oleks nekrutina SS-i võetud.

Kokkuvõttes polnud Mussolini teatud määral isegi mitte diktaator, vaid teda lükkas tagant saatus, mis kunagi tõotas talle provintsis kuulsust ja au ning seejärel tegi temast „esmaklassilise inimese perifeerias”, kus sestpeale algas tema pimestav, kuid habras hiilgeaeg, mis lõppes ärateenitult näruse surmaga. Malaparte võis liialdada ning eitada omaenda ja kaasintellektuaalide süüd, kui nimetas Mussolinit „suureks imbetsilliks”, kuid ta kuulutas õigusega, et Mussolini kehastas Itaalia ühiskonda pärast riigi „lõhkiajamist” risorgimento käigus. Inimese ja fašistliku „mõtlejana” väitis Mussolini kangekaelselt, et tema tahe on absoluutselt vaba. Aga selles suhtes, nagu paljudes muudeski küsimustes, ta eksis.

Ettevaatust – selle raamatu esimene peatükk alustab jutustust 1944. aasta jaanuarist ja jätkab seda (näiva) lõpuni, milleks on duce surm 1945. aasta aprillis. Lugejad, kes eelistavad kronoloogiliselt arenevaid biograafiaid, peaksid kohe käsile võtma 2. peatüki. Ent peaksid seda tegema teadmisega, et käesoleva raamatu autor ei usu ei absoluutselt vabasse tahtesse ega ka mitte absoluutsesse determinismi. Üks igasuguse biograafia kõige ilmsemaid vigu on liiga kergel käel tehtav järeldus, et kirjeldatav isik peabki lõpetama seal, kus see temaga juhtus. Tegelikkus on muidugi teistsugune. Ning esimestes peatükkides teen ma aeg-ajalt pausi, et mõtiskleda virtuaalajaloo režiimis duce’st, kes pole end veel täielikult realiseerinud. Meie kõigi elus on olemas teatud ajahetked, mil ajalugu oleks võinud teha pöörde või jätta see tegemata. Kindlasti oli see nii ka Benito Mussolini vigaderohkes elus. Ta võis ju paarikümne aasta vältel olla Itaalia diktaator, kuid ta ei sepistanud oma karjääri üksi (ega saanud sellest ka suurt isiklikku rahuldust).