Читать книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth - Страница 6

On olemas palju suurepäraste pealkirjadega raamatuid fašistliku ajastu kohta, kuid parim neist on Quando il nonno fece fucilare papà („Kui vanaisa laskis isa maha lasta”), Fabrizio Ciano muus suhtes vilets memuaarteos.55 Sündmus, mida ta kirjeldab, leidis aset 11. jaanuaril 1944 kell 9.20 hommikul. Hukkamine toimus Verona piiril, see oli linn, mis kontrollis sajandite vältel juurdepääsu Brenneri kurule ja seisis niisiis Saksa ja ladinliku kultuuriruumi ristumiskohal. Viis tähtsat fašisti, keda süüdistati duce ehk fašistliku Itaalia suure juhi Benito Mussolini reetmises, lasi maha hukkamiskomando, mis koosnes noortest itaallastest, kuid mida oli tugevdatud kolme SS-vaatlejaga.56 Kõige nimekam surmamõistetute seas oli Cortellazzo krahv57 Galeazzo Ciano, duce väimees. Kui kaamera hakkas surisema, et hukkamine tänuliku publiku jaoks jäädvustada, pöördus Ciano ja jäi näoga oma hukkajate poole, ilmutades selle viimase žestiga rohkem väärikust kui oma elu jooksul sooritatud tegudes. Kuus kuud varem, 24.–25. juulil 1943, kui liitlasväed surusid Sitsiilias demoraliseeritud fašistlikke kaitsjaid kiiresti tagasi ja valmistusid ründama Mandri-Itaaliat, oli Ciano koos veel 18 fašistliku suure nõukogu liikmega hääletanud selle vastu, et Mussolini jätkaks Itaalia sõjas osalemise juhtimist. See oligi too reetmine, mille eest Ciano, Emilio De Bono, Luciano Gottardi, Giovanni Marinelli ja Carlo Pareschi pidid nüüd maksma. Nagu räägiti, oli nende verd vaja, et pühitseda vast loodud Repubblica Sociale Italianat (Itaalia Sotsiaalset Vabariiki), mis oli loodud 1943. aasta septembris, et fašistid säilitaksid mingisugusegi võimu Põhja-Itaalia üle. See oli „poliitiline”, mitte „juriidiline” probleem, nagu duce oli ühel avameelsushetkel öelnud.58

Ciano oli abiellunud 24. aprillil 1930 uhke tseremoonia käigus diktaatori vanima tütre Eddaga. Tema isa oli toonane fašistlik sideminister Costanzo Ciano, mereväeohvitser, sõjasangar, rahvuslane, Livorno boss ja peente kommetega elumees, kelle spekulatsioonid tõid talle ja tema perekonnale hiigelkasumeid.59 Abiellumisele järgnenud aastate jooksul sai Galeazzo Cianost kõige rikkam noor mees fašistlikus ladvikus, keda peeti duce kindlaks järglaseks ning kes algul oli kogemusteta diplomaat Hiinas, seejärel rahvakultuuri minister, seejärel välisminister, ja oma karjääri lõpul, alates 1943. aasta veebruarist saadik Püha Tooli juures. Ciano oli oma aja yuppie, keda võis võrdse tõenäosusega kohata nii mõnes moodsas merekuurordis kui ka baaris Rooma Acquasanta golfirajal, kus muruväljakud ääristasid kunagi Rooma vabariiki veega varustanud akvedukti, kui ka oma kirjutuslaua taga. Eddaga oli ta kohtunud Acquasantal.60Contessine’d, Igavese Linna noored naisaristokraadid armastasid Cianot, ja levis kuulujutt, et ta magab nendega isegi sagedamini kui duce oma avalike seksuaalvallutuste ajajärgul.61

Mõnikord tõmbas Ciano selga fašistide musta särgi ja varustas end fanaatikutest koosneva Disperata rühma aksessuaaridega (tegelikult polnud ta sellesse rühmitisse kuulunud ning partei liikmeks tehti ta tagantjärele).62 Kõnepidajana püüdis ta olla tasemel (kuigi seda takistas tema peenike hääl).63 Oma kõnedes teatas ta, et teenib ja usub siiralt „fašistlikku revolutsiooni”. Ent samas oli Ciano selline fašist, kes läks 4. novembril 1939 pärast osalemist Vittorio Veneto päeva pompöössetel patriootlikel pidustustel, millega tähistati Itaalia võitu Esimeses maailmasõjas, golfiklubisse. Seal tunnistas ta teistele fašistlikele liidritele Giuseppe Bottaile, Alessandro Pavolinile ja Ettore Mutile, et ta loodab väga, et sõja võidab Suurbritannia, mitte natslik Saksamaa. Rõõmsalt selgitas ta, et britid on võitu väärt, kuna toetavad „golfi, viski ja mugavuse hegemooniat”.64

Kuitahes tauniv Bottai oligi Ciano kergemeelsuse suhtes, hääletas ta 25. juulil samuti nagu tema; ning 1944. aasta jaanuariks oli ta redus, oodates võimalust astuda Prantsuse Võõrleegioni.65 Muti oli surnud, kuningliku valitsuse ametnikud lasksid ta 1943. aasta augustis maha, kuna ta püüdis arreteerimisest pääseda.66 Pavolini seevastu oli toetanud Salò vabariiki, nagu kutsuti RSI-d laiemalt Garda järve ääres asunud linna järgi, kus asusid mõned selle ministrid. Ühe talle kaasa tundva ajaloolase sõnul sai tema valiku puhul määravaks imetlus duce vastu.67 1944. aasta jaanuariks oli Pavolinist, keda ühiskondliku päritolu ja kultuuritausta poolest võib nimetada Firenze Cianoks, kindlasti saanud „superfašist”68, ning ta nõudis valjul häälel, et tema kunagine sõber maksaks eksimuse eest kõrgeimat hinda.69

Ent üks Mussolini üritas taolisi kättemaksuakte ära hoida. Ciano abielu Eddaga võis ju olla „avalik” ja on teada, et too paarike nautis hasartmänge, alkoholi ja isegi kokaiini70, kuid 1943.–1944. aasta kriisi ajal jäi ta oma mehele, oma kahe poja isale, abikaasale, kelle kohta ta ütles endiselt hellitavalt Gallo (kukk), truuks.71 Ta märatses ja ähvardas isa, sõimas teda selle eest, et tal puudub perekonnavaist, et ta on julm ja nõrk. Duce, kes kunagi oli tundnud oma tütre vastu suuremat kiindumust kui teiste laste suhtes, laskis pea longu, kuid ei teinud midagi, et Ciano saatust muuta. Üks teine külastaja pani tähele, et Mussolini nägi välja „väsinud ja löödud”; Salòs duce mudis oma kõhtu, taltsutamaks seal pesitsevat valu, ja kiskus sõrmega kraed kaelast eemale, otsekui oleks tal raskusi hingamisega.72

Oma ema Rachele Guidi juures Edda hüsteeriaga kuigi kaugele ei jõudnud. Rachele oli kaua aega Cianot põlanud, pidades teda liialt privilegeeritud sinjooreks, kes oli nii armetu, et mängis golfi.73 Kuigi Rachele oli veetnud 20 aastat oma elust Itaalia valitseja kaaslannana, oli ta südames tundnud end alati rahvanaisena. Selle kujundi juurde kuulus peale lihtsuse, kasinuse ja kaine mõistuse veel ka ustavus abikaasale, kes tema teadmist mööda oli 1943. aastal reedetud. Tema otsustavust jääda ustavaks võimendasid kadedus ja viha „viisakate” inimeste suhtes, karm leppimine tõsiasjaga, et surm peab võidutsema, ning soov, et reeturid saaksid teenitud karistuse. Perekonna tõelise „karmi kutina” jättis ta endast mulje, et ei nuta kunagi.74 Ning Pavolini-sarnased fašistid, kes erinevatel motiividel olid asunud toetama Salò vabariiki, olid Rachelega nõus. Nende suhtumist väljendas Bologna ülikooli rektor Goffredo Coppola, kui ta kirjutas, et uut võimu peab tugevdama verega ning mõistis hukka „rabide, vabamüürlaste ja naiste” kalduvuse otsida kompromisse.75

Pole kahtlust, et Saksa liitlased ja Salò vabariigi toetajad aplodeerisid tema mõtteavaldustele. Neil oli eriline põhjus Cianot vihata, sest juba 1939. aastal, olles välisminister, oli ta hakanud ilmutama umbusku natsliku maailmakorra suhtes ning leppis alles tagantjärele ja vastu tahtmist Itaalia sõttaastumisega. Natsid nõudsid kaljukindlalt, et Ciano ja tema mõttekaaslased, kes olid langenud RSI kätte, hukataks. Nad pidid surema karistusena selle eest, mida olid teinud, aga ka kättemaksuks alanduste ja häbistavate lüüasaamiste eest, mis olid Itaalia sõjamasinat seni tabanud. Teisisõnu, nad tuli likvideerida, sest fašistlik režiim, süsteem, mille iseloomustamiseks oli loodud sõna „totalitaarne” ja kus „kõik pidi toimuma riigi heaks, mitte midagi riigi vastu ning kus keegi ei saanud olla väljaspool riiki”, oli osutunud tühjaks ja valeks. Kuigi avalikult seda keegi ei väljendanud (ja kaasaegses Itaalia historiograafias pole antud küsimust kuigivõrd puudutatud),76 lasti Ciano maha Benito Mussolini asemel, kes oli läbikukkunud totalitaarlane, läbikukkunud fašistlik diktaator, läbikukkunud riigijuht ja läbikukkunud sõdalane võitluses natside-fašistide uue korra eest.

Need, kes süüdistasid 1944. aastal Benito Mussolinit kõigis loetletud läbikukkumistes, ei rääkinud oma diktaatori pattudest ja puudustest, sest Salò vabariigi propaganda valmistus juba looma teistsugust pilti Mussolinist uute ja koledate aegade tarvis. Isegi praegu kinnitavad mõned ajaloolased,77 et pärast 1943. aasta septembrit ilmutas Mussolini vaprust, soovides olla kilp, mis kaitseks tema kaasmaalasi nende Saksa liitlaste viha ja sõja jätkumise õuduse eest. Too lihast ja luust Mussolini, kes veetis murelikke päevi Gargnanos asuvas Villa Feltrinellis, oli tunduvalt vähem heroiline tegelane. Ta oli haige, väsinud ja rõhutud. Tema ümber nääklesid pereliikmed. Mussolini tahtejõuetu ja pretensioonikas vanem poeg Vittorio, keda isegi tema isa kutsus „idioodiks”, näitas hilinenult üles huvi suure poliitika vastu.78 Vittoriot abistas tema nõbu Vito.79 Piirkonda voolas kokku ka suur hulk kaugemaid sugulasi – üks ajaloolane pakkus nende arvuks 200.80 Nagu üks vaatleja pilavas toonis märkis, oli Mussolini oma perekonda sügavalt kiindunud, kuid talle meeldis, kui selle liikmed ei tulnud teda tema töös segama.81 Ent vaatamata kõigele negatiivsele demonstreeris fašism oma agoonias mitmete Mussolinide ja Guidide kaudu, et perekond oli üks neid institutsioone, mida polnud õnnestunud „totalitaarsele” kontrollile allutada.

Rachele võis ju endamisi mõelda, kas tema Benito ongi enam elav inimene, kuid ta sebis ringi, jättes külalistele oma usinuse ja kodususega sügava mulje. Ühele ametnikule rääkis ta, et tema abikaasa häda on selles, et too usub kõiki, kellega ta räägib, samal ajal kui tema, Rachele, ei usu kedagi.82 Kui tal selleks võimalus avanes, kirus ta lisaks oma meest tolle jätkuva afääri eest Claretta Petacci,83 tolle tuulepäise ja maharaputamatu viimase armukesega, kes pärast lühikest vangistusepisoodi 1943. aasta84 augustis-septembris oli asunud elama siiasamasse lähedale, Villa delle Orsolinesse, mis oli saanud oma nime seda kunagi asustanud nunnade järgi. Ning oli veel Edda, kes käis viimast korda külas 26. detsembril 1943. Tookord karjus ta, et sõda on kaotatud, et nad kõik elavad täielikus pettekujutluses, et nad ei tohi Galeazzot sellises olukorras ohvriks tuua,85 misjärel ta sõitis Šveitsi ega näinud oma isa enam kunagi, ei vahetanud temaga rohkem ühtki viisakat sõna ja teatas koguni, et tunneb uhkust, et on „reeturi ja varga” naine.86 Ainult noorimad lapsed, Romano ja Anna Maria, kes lapsena oli põdenud poliomüeliiti ning pidi pidevalt võitlema selle kurbade tagajärgedega, ei tekitanud duce’le tuska. Tema teine poeg Bruno oli surnud, hukkunud sõja ajal lennuõnnetuses.87 Bruno lesk Gina Ruberti kuulus viimase isikuna Villa Feltrinellis elutsevasse pereringi ning duce hoidis teda, vahest koguni imetles selle eest, et Gina naeruvääristas avalikult kõiki, kes arvasid, et teljeriigid võiksid veel sõja võita.88

1944. aasta jaanuaris üritas Mussolini peaaegu kõigi jaoks märkamatuks jääda. Eeskätt peitis ta end iseenda eest siis, kui täielikku argpüksust ilmutades laskis teadlikult Cianol enda eest surma minna. Hukkamise eelõhtul jättis duce meelega ja hirmunult kasutamata võimaluse, et Cianole armu antaks, ehkki tema ametikoht seda lubanuks. Ta ei võtnud midagi ette sellepärast, et teadis, et Saksamaa ja fanaatilised fašistid rahulduvad sel hetkel teiste ja koguni tema tütremehe verega. Vahest mõistis ta ka, et kui ohver on toodud, andestatakse talle tema enda ilmsed puudused või ei panda neid tähele. Pole kahtlust, et just need motiivid sundisid teda takka, kui ta nõudis pärast hukkamist ühelt sõbralikult meelestatud külaliselt, et too jutustaks üksikasjalikult, kuidas tema väimees ja tolle kunagised kolleegid olid surnud. Misjärel sai ta oma mainet kahjustamata vagatsevalt märkida, et nood polnud oma saatust ära teeninud.89 Mis veel haletsusväärsem, Mussolini püüdis süüdistada teisi selles, et ta ei sekkunud, märkides süngelt, et ööl vastu 10. jaanuari ta ei maganud (uusaasta esimese päeva veetis ta voodis, kuna tal oli palavik ja kõht valutas).90 Ainult teiste pahatahtlikkus olevat takistanud armuandmispalvete ulatumist tema kaastundlikku kõrva.91 Ciano ema austas Mussolinit kirjaga, milles teatas, kui üksi ta end tunneb.92 Kui Edda mainis talle, et isa jutt oma kannatustest teda ei veena, tegi too kõigi ümberolijate kuuldes äärmiselt egoistliku avalduse, teatades, et „mul on ainuline saatus, kuna mu reedavad kõik, kaasa arvatud mu enda tütar”.93 Veel 1945. aasta märtsis rääkis ta „põrgulikult pikast” „agooniast”, mida tal olevat tulnud taluda sestpeale, kui Ciano oma surmale vastu läks.94 Kuna Mussolinil jätkus tähelepanu vaid iseenda jaoks, üritas ta mitte mõelda katastroofist, mis oli juba mõnda aega fašismi ja Itaalia endasse mähkinud, ning keeldus nägemast, et kättemaksujumalannad on tema ümber kogunemas.

Andes oma vestluskaaslasele teada, mida ta tahab kuulda, väitis Mussolini oma väimehe hukkamise järel, et „nüüd, mil oleme hakanud päid lõikama, ei tohi me lasta millelgi oma teel seista, vaid viia asi loogilise lõpuni”.95 Ning Itaalia ajalugu 1944. aasta jaanuarist 1945. aasta aprillini kujunes tõepoolest rängaks; see oli aeg, mil poolsaare põhjaosa tabasid nii Teise maailmasõja rinde üleminek kui ka hulk tsiviilrahutusi ja tapatalguid. „Vabastatud” lõunas, mida juhtisid üheaegselt nii liitlasvägede sõjaväevalitsus kui ka Savoia monarhiale lojaalsed kohalikud võimud, kogeti seevastu riigi traditsioonilise valitseva klassi leebemat türanniat, soolisi ja piirkondlikke erinevusi ning häbistavat lõhet Itaalia vaesuse ja anglosaksi vabastajate tugevuse vahel.96

Tänapäeva Itaalias on vähemalt mõnes ringkonnas saanud tavaks jutlustada vajadust andestada ja unustada Sotsiaalse Vabariigi patud. Meile kinnitatakse, et tol ajal otsustasid itaallased,97 sealhulgas mõned järgmise põlvkonna silmapaistvad ajaloolased,98 võidelda Mussolini eest põhjustel, mis väärivad mõistmist ja austust. „Kodusõja”99 ajal, mil erilise vooruslikkusega ei hiilanud kumbki pool, uskusid paljud itaallased, et au ja pühendumist rahvusele väljendas pigem Salò vabariik kui maale tunginud vabastajad – demokraatlikud liitlased (ja nende kommunistidest sõbrad).

Rahu sõlmimises minevikuga pole midagi halba. Kahtlemata mõjub meile kõigile hästi, kui tunnistame oma patte ning mööname paratamatuid ja väga erinevaid üleastumisi. Ja ometi väärib samas ka märkimist, et RSI oli Saksamaa marionetist liitlane ajal, mil too kaasaegsetest riikidest kõige õudsem jätkas Euroopa juutide hävitamist ja lubas võidu korral, mille asemel 1944. aastal küll juba terendas hävitav kaotus, tappa kõik oma ideoloogilised ja rassivaenlased. Kui natside leer Hispaania kodusõjas võidu saavutas, mõrvas Franco, kes oli küll vaid poolfašist, oma alamatest 100 000, aga vahest ka rohkem, kusjuures 300 000 hispaanlast jäid alatiseks maapakku, ülejäänud aga nälgisid ja paarikümne aasta vältel suruti maha kõik nende põhivabadused.100 Mida võinuks natside võit Teises maailmasõjas endaga kokkuvõtlikult kaasa tuua? Kas ka Mussolini oleks asunud läbi viima mitmeid kohutavaid „loogilisi lõpplahendusi”, millised siis ka polnud tema „tegelikud” kavatsused? Kui Giovanni Gentile sugust pealtnäha lugupeetavat intellektuaali võib 1944. aasta jaanuaris kohata kirjutamas pakilisest vajadusest, et Itaalia leiaks oma hinge uuesti duce’s, kes on taas haaranud rahvuslipu, ning kes lisaks nõuab antifašistide „armutut karistamist”,101 ei tohi unustada, et need sõnad on kirjutatud sügavale sõtta kistud maailmas. See kehtib ka tema kolleegi Ardengo Soffici kohta, kes vaatamata sellele, et ta fašismi kahe aastakümne jooksul102 omandas kurikuulsuse, üritades leida endale rahastajaid ja staatust, lõi nüüd lärmi mingil kombel fašismi kehale kasvanud korruptsiooni „mädapaise” üle, nõudes selle täielikku ja halastamatut väljalõikamist, et viimanegi mädane verepiisk saaks eemaldatud.”103 Tuleb arvata, et Gentile, Soffici ja teised intellektuaalid, kes asusid RSI selja taha, propageerisid, ja teadsid, et propageerivad, oma poliitilistele vaenlastele kohutavat lõppu. Nad võisid arvata, et rahu sõlmimisega kaasnevad nagu alati kompromissid, millest veel ei räägita, kuid klammerdudes taolise traditsioonilise künismi külge, polnud nad lõpuni mõistnud, mida tähendab olla natside liitlane, kelleks nad jäid nüüd sõna otseses mõttes surmani.

Pole kahtlust, et kuni 1945. aasta kevadeni oli võitluses osalevate partisanide arv väike ning eriti sel ajal polnud nende motiivid alati kõige õilsamad.104 Pole kahtlust, et ka vastupanuliikumise ridades oli tapjaid. Pole kahtlust, et anglo-ameerika lennuväe pommirünnakud Itaalia linnadele olid metsikud ning liitlasväed käitusid neile alluvates piirkondades vabastatud itaallastega, kuidas juhtus.105 Pole kahtlust, et 1945. aastal ei võitnud hea selle sõna kõige puhtamas tähenduses. Ning ometi oleks vastaspoole, sealhulgas võimule naasnud Benito Mussolini võit toonud Euroopa, maailma ja Itaalia jaoks kaasa tumeda ajastu.

Vaevalt, et Mussolini aastatel 1944–1945 üldse mõtles sellisele võimalusele ning arutles probleemide üle, mis võinuksid sellest johtuda. Sest ei 1940. ega isegi mitte 1935. aastal, kui Itaalia ründas Etioopiat, polnud ta püstitanud mingeid sõjalisi eesmärke. Marionett-diktaatorina oli tema peamine mure pärast oma väimehe ja teiste endiste mõttekaaslaste tapmist ise ellu jääda. Tema näiva kontrolli all olev territoorium kahanes pidevalt, hoolimata sellest, et liitlaste edasitung karmis Apenniini mäestikus kulges aeglaselt. Napoli langes 1. oktoobril 1943, 4. juunil 1944 järgnes talle Rooma ja 11. augustil Firenze. Vähemalt sama murettekitavaks probleemiks oli see, kuidas määratleda sakslaste poolt RSI-le jäetud sõltumatust. Nad ahnitsesid endale ka Itaalia piirialasid. Pidevat peavalu valmistas küsimus sellest, mida kavatsevad sakslased peale hakata Trieste ja Trentinoga; need alad olid kuni 1918. aastani kuulunud Habsburgide impeeriumi ja läinud 1943. aasta septembris taas sakslaste „ajutise” administreerimise alla. Samas võimaldas see Mussolinil oma ametnikele suuresõnaliselt kurta sakslaste tahtmatuse üle temaga nõu pidada ja nõuda, et itaallaste üle peavad valitsema itaallased.106 Tegelikult pooldas Saksa ladvikust ainult Hitler Mussolinile taas suurema võimutäiuse andmist aladel, mis olid fašistlikust Itaaliast veel järele jäänud. Goebbels seevastu nõudis kogu Veneto allutamist Reich’ile, lähtudes loogikast, et aladel, kus „sakslased” kunagi valitsesid, tuleb nende võim „taastada”.107 Üsna varsti kirjutas natside propagandaminister oma päevikusse mõtte, mis tema ja tema kolleegide jaoks polnud enam ammu avastuslik: „Fašism ja sotsiaalfašistlik vabariik on nii rammetud, et on täiesti tähtsusetu, kes Mussolini kabinetis mingeid ministrikohuseid täidab.”108 Suurema osa jaoks Saksamaa ladvikust oli Mussolini rohkem marionett ja vähem diktaator.

Just sellises sakslastepoolse põlguse õhustikus reisis Mussolini 1944. aasta aprillis Salzburgi lähedal asuvasse Klessheimi lossi oma järjekordsele, arvult kuueteistkümnendale kohtumisele Führer’iga. Kuigi vormiliselt Salò vabariigile alluvaid relvajõude juhatava marssal Rodolfo Graziani arvates oli duce närviline ja hajevil, teatas too 22. aprillil läbirääkimiste alates, et näeb vaeva selle kallal, et luua Itaalias tõeline valitsus.109 Ehkki muidu ebaveenev, ilmutas ta kindlust hulgas muudes küsimustes, sealhulgas rõhutas vajadust parandada Itaalia sõjavangide ja võõrtööliste olukorda, keda 1943. aasta septembrist peale koheldi Saksamaal nagu orje.110 Samuti päris ta, kas Hitler ei saaks selgitada, millised on sakslaste tegelikud kavatsused Trieste ja teiste piirialade suhtes. „Itaalia vabariigi tugevdamine on Saksamaa huvides,”111, teatas ta peaaegu anudes. Kuna Hitler oli tavatult vaikne, naasis Mussolini teema juurde, mis sõja jätkudes oli muutunud tema kinnisideeks. Ta teatas, et teljeriikide tõeline vaenlane on Inglismaa. Kas NSV Liitu poleks võimalik veenda naasma oma vanadesse piiridesse ja suunata võitluse kogu jõud Läände?112

Korrates aina oma mõtet üritada leida Staliniga kompromiss, laskis Mussolini aimata, kui pindmine on tema enda panus teljeriikide rassi- ja antikommunistlikesse ideaalidesse. Samal ajal ilmutas ta erakordset taipamatust, suutmata mõista, kui fanaatiliselt suhtusid neisse küsimustesse Hitler ja teised natside ladvikusse kuulujad. 1944. aastal pidas Saksamaa tõelist sõda, mis oli kõikidest teistest maailmasõdadest kõige fundamentaalsem ja fundamentalistlikum, Idas. Kui Itaalia juht hellitas oma riigi väiklastes huvides lootust, et natse on võimalik sellest võitlusest eemale tõmmata, siis oli tegemist väga sügava pettekujutlusega.

Siiski, vaatamata Mussolini viletsavõitu esinemisele, õnnestus tal taas Führer’it kas või pügala võrra enda poole võita. Teised sakslased rääkisid küll omavahel Mussolini vaimunõtrusest ja võrdlesid teda – Mussolini kahjuks – Vichy vabariigi peaministri Pierre Lavaliga.113 Ent pärast läbirääkimisi Itaalia vastupanu tugevdamise tehniliste üksikasjade üle ning Hitleri seosetuid märkusi liitlaste liidu „ebaloomuliku” olemuse ja selle kohta, et teljeriikide võidus pole jätkuvalt mingit kahtlust, kinnitas Saksamaa juht, et tunneb endiselt duce vastu imetlust. Ta teatas otsesõnu, et on otsustanud Itaalias mitte kellegi teisega suhelda, ning et ta „usaldavat” ainult Mussolinit.114

Tõestamaks, et duce maine sakslaste silmis on paranenud, lubati tal külastada laagrit, kus sakslaste juhtimisel treeniti Itaalia sõdureid San Marco diviisist.115 Ta võeti vaimustusega vastu ja mõneks ajaks tõusis ka tema enda moraal. Ent „peaaegu sokrateslikus dialoogis”, nagu ta selle kohta ütles ning mis avaldati pärast tema Itaaliasse naasmist, väljendus ta võimaliku tuleviku suhtes äärmiselt ettevaatlikult. Kulunud võrdlust kasutades teatas ta, et „sõda on rahvaste jaoks suur küpsuseksam”. Riik ei tarvitse sõjas tingimata võita. „On võimalik hästi kaotada; ja on võimalik halvasti võita.”116 Alati, kui Mussolini külastas rinnet, muutus tema optimism olematuks.

Klessheimis oli Mussolini väitnud, et Roomat, „Itaalia vaimset keskust”, kaitstakse viimseni.117 Juulis, kui duce ja Führer valmistusid veel üheks kohtumiseks, oli Igavene Linn juba langenud ning see sündmus sundis Mussolinit ühelt oma fašistist kolleegilt nukralt pärima, kas see tähendab, et Rooma elanikud on ta juba unustanud.118 1944. aastal oli Itaalias rõõmust rõkkavat rahvahulka raske leida, mistõttu teel rongiga Hitleri Ida-Preisimaa peakorterisse tegi duce vahepeatuse, et esineda natsidest instruktorite juhendamisel väljaõpetatavatele sõduritele. Ta üritas julgustada noid noorukeid (ja iseennast) rassistlike mõtteavaldustega, mis ei tarvitsenud mõnele pealtkuulavale natsile tunduda piisavalt ehedad. Ta kuulutas, et „Rooma, mis kolmekümne sajandi vältel pole näinud aafriklasi muidu kui aheldatuna võidukate konsulite sõjavankrite külge, on nüüd lasknud tol tsiviliseerimata ja ebardlikul rassil oma müüre rüvetada”. Itaalia „mitmevärvilised vaenlased” võiksid teada, et lõplik võit pole neil veel käes ning et RSI väed, sarnaselt nendega, kellele Mussolini praegu esineb, saavad olema väga tugevad vastased.119

See, kas taolised mõtteavaldused, mille soovimatuks allhoovuseks oli arusaam, et „Ameerika”, too kunagine paradiis, kuhu emigrandid olid põlvkondade viisi Itaaliast üritanud pääseda, on nüüd tõeline vaenlane, tõstsid Mussolini kuulajate ja tema enda meeleolu, jääb ilmselt spekulatsioonide allikaks. Vähemalt oli tema kõne paremini läbi mõeldud kui Graziani oma, kes viitas Varuse leegionidele, mille Arminius 9. aastal pKr. hävitas, ja mõistis siis ka ise, et räägib sõjast, milles „sakslased” olid tapnud „itaallasi”.120

Rongireisist natslikus Euroopas oli 1944. aasta suveks saanud ohtlik ettevõtmine ning delegatsiooni teekonda katkestasid korduvalt pommirünnakud ja remonditööd raudteel. Seega polnud itaallased kuigi üllatunud, kui said teada, et päris Rastenburgi lähedal sõitis vedur kõrvalteele ja seisis seal tund aega, ilma et keegi oleks öelnud, mis toimub. Kuid kui rong lõpuks sihtkohta saabus ja Mussolini väljus, ulatas tekki mähitud Führer talle tervituseks oma vasaku, mitte aga parema käe.121 Mussolini oli hilinenud Klaus von Stauffenbergi ja konservatiivse Saksamaa jäänuste poolt Hitleri vastu suunatud atentaadile (millele pidid järgnema diplomaatilised ponnistused lääneriikidega kokkuleppimiseks ja grandioosne heitlus slaavlasliku kommunismi vastu ehk siis täpselt vastupidine sõda sellele, mida igatses Mussolini).

Sellises olukorras osutus tõsisem vestlus kahe lüüasaanud diktaatori vahel võimatuks, kuid kohalviibivad tõlgid jäädvustasid tulevaste põlvede jaoks pildi toast, kus pomm oli plahvatanud ning kus Hitler toetas end ühele püsti asetatud kastile ja Mussolini istus kõikuval taburetil, otsekui olnuks tegu kahe Godot’d ootava vanamehega.122 Polnud üllatav, et Hitlerile pakkus peamist huvi juhtunu kirjeldamine, ta ähvardas äpardunud vandenõulasi kohutava surmaga ja kinnitas, et tema pääsemine on tõestuseks, et saatus hoiab teda lõpliku võidu jaoks. Mussolini pomises labasusi sellest, kui kohkunud ja kurb ta on, kuigi tundis salamisi rõõmu, nähes, et Saksa diktaatorit on alandatud. „Mis puutub reetmistesse, siis pole me üksi,” ütles ta ühele fašistlikule ajakirjanikule pärast Ida-Preisimaalt naasmist.123 Kaks diktaatorit üritasid siiski vormitäiteks viimast korda arutada olukorda rinnetel. Hitler nõudis, et tema unelmate linna Firenzet kaitstaks.124 Mussolini palus uuesti, et Saksamaal hoitavad Itaalia üksused saadetaks nüüd lõunasse. Hajevil Hitler jäi otsekohe nõusse.125 Olles saavutanud Führer’ilt selle väikese järeleandmise, ei teinud RSI enam katsetki säilitada iseseisev välispoliitika,126 kuigi Itaaliasse tagasi jõudnud, leidis Mussolini sellegipoolest palju põhjusi, et Saksa saadiku Rudolf Rahni kallal norida.

Ühe sõnavahetuse ajal oma Saksa valvuriga viis kuud tagasi oli Mussolini pisut ülemeelikuks muutunud. Tol korral tundis ta ilmselget naudingut, rääkides Rahnile seda, mida too ei tahtnud kuulda. Duce märkis, et „paljud Itaalia töösturid” ootavad „anglosakse avasüli”. Ta lisas, et veel rohkem on neid, kelle süül loobuti 8. septembril liidust Saksamaaga.127 Mussolini andis mõista, et on aeg, et selliseid jõude ühiskonnas tõkestataks ning kutsutaks korrale. Oli aeg anda sõnale „sotsiaalne” Sotsiaalses Vabariigis reaalne sisu ning luua RSI-le laialdane ja „revolutsiooniline” toetajaskond, nagu see, millele apelleeriti enne 25. juulit 1943, kuid mis seejärel pidi paraku liiga tihti nördimust tundma.

Need olid kuud, mille kestel räägiti palju „sotsialiseerimisest” ning Mussolini sai rõõmsalt meenutada 1919. aasta fašismi ja oma programme, mis olid sisaldanud radikaalseid kavasid ühiskonna edasitõukamiseks võrdsuse suunas. Lõpuks oli ju Mussolini oma kasvuaastatel olnud sotsialist ja nüüd võttis ta noorusaegse sõnavara mingil määral taaskasutusse,128 siunates neid oma mõttekaaslasi, kes rääkisid Itaalia nihutamisest veidi vasakule.129 Bruno Spampanato, ajakirjanik, kes oli olnud koos Mussoliniga 1920. aastatest peale ning kes 1930. aastatel flirtis ideega sobitada omavahel ideoloogiliselt fašism ja stalinism,130 väitis hiljem: „Sotsialiseerimine polnud improvisatsioon. Sellega tegeldi äärmiselt tõsiselt nii seadusandlikul kui praktilisel tasandil.”131 Sel ajal kui ta taoliste mõtetega lagedale tuli, tahtis Spampanato kangesti kirjutada fašismile tõelist ajalugu ning luua poliitiline ruum sõjajärgse neofašismi tarvis. RSI kestes lõi Mussolini enda sotsiaalne revolutsioon vankuma, nagu oli juhtunud ka aastail 1919–1920. Duce võim oli nõrk ning ta allus liiga suurel määral sakslaste kontrollile, et oleks saanud ajada tõeliselt radikaalset poliitikat. Selle asemel ta hoopis taganes ja puikles, püüdes ühel päeval olla meele järele ühele vestluskaaslasele ja järgmisel päeval teisele. Nii ütles ta mõnele inimesele uuest eliidist, et igasugused kavad viia läbi sotsiaalseid muutusi on teisejärgulised ning et esmatähtis on naasta normaalsuse juurde, tuleb lõpetada vägivald ning riik peab tagasi saama oma au.132 Teistel puhkudel nõudis ta sotsialiseerimise elluviimisega kiirustamist, kas või ainult selleks, et pahandada sakslasi, kellele sellega kaasnev kapitalismivastane retoorika põrmugi ei meeldinud.133 Mõistes, et tõotatud mobiilne ja võrdsetest koosnev ühiskond sisaldab endas vasturääkivust, andis ta oma ametnikele soovituse mitte nõuda partei liikmeks olemist neilt, kes juhtisid Sotsiaalses Vabariigis finantsoperatsioone.134 Vahest võttis selle, mida duce tegelikult tundis kõigi nende katsete suhtes võita RSI-le „koht ajaloos”, kõige paremini kokku tema mürgine märkus augustist 1944: „See, mil määral inimesed, sõltumata nende ühiskonnaklassist või intelligentsist, on kergeusklikud, on lausa erakordne.” Niipea kui tekib võistlusmoment, jätkas ta, „on vale alati tõest tugevam”.135 Pole siis ime, et varsti tuli ilmsiks, et ta ise hämab, rääkides ustavale fašistidest kuulajaskonnale, et RSI sotsialiseerimine pole muud kui „humaanne, itaalialik ja täiesti saavutatav” variant sotsialismist, mis mingi trikiga väldib ühiskonna ühtlustamist.136

Kui taoline retoorika ja mundrid – Mussolini nõudis nende kandmist, et vältida „demo-sotsiaalse lohakuse”137 levikut – kõrvale jätta, siis RSI tuikus edasi mitte sotsiaalse revolutsiooni, vaid anarhia suunas. Tema relvajõudude probleem ei leidnudki korralikku lahendust, kuna parteilastest koosnev maakaitsevägi Guardia Nazionale Repubblicana (GNR), mida juhtis Renato Ricci, tõkestas Graziani püüdlused luua traditsioonilised „kogu riiki hõlmavad” „mittepoliitilised relvajõud.138 Alles 1944. aasta augustis oldi suudetud GNR armeega liita.139 Ning ka siis tegutsesid edasi muud, sõltumatud relvaformeeringud. Brigate Nere (Mustad Brigaadid), toetatuna parteisekretär Pavolini poolt, kes siseminister Guido Buffarini Guidiga pidevalt kana kitkus, püüdsid vähemalt väliselt jäljendada „salku”, mis tegutsesid siis, kui fašistid alles üritasid võimule pääseda. Nagu siis, kehastasid nad ka nüüd kohalikke meeleolusid ja toetasid kohalikku bossi. Samuti otsisid nad sageli abi vägivallast ning olnuks suutelised ka Mussolini enda võimult kõrvaldama. Kõige kurikuulsam pooliseseisev sõjapealik oli vürst Junio Valerio Borghese, meresõjakangelane, kellele allus (iseseisev sõjaline üksus)140 nimega X MAS. Borghese ei kõhelnud väitmast, et duce karisma on jäänud minevikku141 (ta teatas avalikult, et Gargnanost pärit mehed kehastavad üksnes „folkloori”)142, ning et tuleks ajada iseseisvat välispoliitikat, otsides toetajaid natside juhtkonna hulgas. Pärast arreteerimist 1944. aasta jaanuaris pääses Borghese vanglast just tänu natside sekkumisele. 1945. aasta esimestel kuudel häiris Mussolinit endiselt mõte, et olles edutanud Borghese Salò vabariigi sisuliselt olematu mereväe staabiülemaks (ja tänu salajasele arvepidamisele duce paljude abielurikkumiste üle) võib tollel olla tekkinud tahtmine sooritada riigipööre ja soov teda võimust ilma jätta.143 Salò vabariigi ajakirjanikud ei suutnud samuti leida ideoloogilist üksmeelt, vaid hoopis nääklesid omavahel ja haudusid vandenõusid.144 Kõige otsekohesema vastuse, mis käsitles relvajõudude probleemi, avalikku korda ja ajakirjanduse hoiakut Salò vabariigis, andis Mussolini, kirjeldades 1940. aastal oma nõutust seoses kauaaegse (ja mitteparteilasest sõbra) politseiülema Arturo Bocchini surmaga: „Ilma politseiülemata pole võimalik valitseda,” pomises duce kurvalt.145

Samal ajal tuli itaallastel taluda terrorit, mida rakendasid nende suhtes nii sakslased kui ka oma rahvuskaaslased. 1944. aasta märtsis plahvatas partisanide pomm Roomas Via Rasellal palee lähedal, kus kunagi oli elanud Mussolini, tappes rohkem kui 30 Saksa sõdurit. Kättemaksuks mõrvasid sakslased Via Appia lähedal Ardeatinuse koobastes 335 meest (sealhulgas 77 juuti), kelle nad olid haarangu käigus juhuslikult kätte saanud. Juunikuus tappis Toscanas mööda Val di Chianat taganev diviis „Hermann Göring”, taas partisanide rünnakule reageerides, veel 200 inimest.146 Septembris sai Bologna lähedal asuv Marzabotto linnake tunda, mida tähendab ärateenitud kättemaks. Terroritaktika võtsid sakslased kasutusele ka linnades. Milanos Piazzale Loretole vaatamiseks välja pandud surnukehad sundisid isegi Mussolinit protestima, ning ta kurtis Rahnile, et taoline teguviis kahjustab rahva moraali.147 Piirialadel, Triestes ja Alto Adiges, mis langesid Itaaliale „saagiks” Esimeses maailmasõjas, andsid praegused sakslastest valitsejad igati mõista, et kavatsevad natside võidu korral panna piirkonnas kehtima Saksa korra (Triestes kehastas potentsiaalset tulevikku kohalik SS-i ülem Odilo Globocnik, kel oli selja taga elajalik karjäär juutide hävitamise alal).

Kogu oma elu vältel, ja kindlasti sestpeale, kui temast sai fašist, oli Mussolini külvanud vägivallaseemneid; nüüd lõikasid nii tema ise kui ka ta kaasmaalased saaki. Leidus palju fanaatilisi fašiste, kes tapsid samasuguse innuga nagu sakslased (ja leidus ka fašistide üritusse mitteuskujaid, kes ootasid, et Itaaliat tabanud katastroof lõpule jõuaks). Salò vabariigi saamatusel oli ka oma argisem nägu. 1944. aastaks olid toiduvarud kokku kuivanud, inflatsioon ohjamatu ning uus valitsus, nagu vanagi, ei suutnud käivitada üldse mingit normeerimissüsteemi, korralikult toimivast rääkimata.148 Pöörates pilgu tema ümber käivituvast katastroofist kõrvale, asus Mussolini tegelema eneseõigustamisega – avaldades juunis-juulis Milano ajalehes Il Corriere della Sera väga tendentsliku kirjutise oma kukutamisest 1943. aasta juulis.149 Olnuks tema võimuses kirjutada ajalugu, kujundanuks ta selle tõenäoliselt nii, et tema maine saaks päästetud.

Ent 1944. aasta lõpul esines Mussolini veel viimast korda massimiitingul, et lasta oma kõnekunstil itaallasi hämmastada ja vaimustada, nagu see kunagi kindlasti oli olnud. Lahkudes hallide järvede äärest, naasis ta Milanosse ja esines Teatro Liricos. Ta kõneles sellest, et kuningas Vittorio Emanuele III ja tema peaminister, marssal Pietro Badoglio olid ta reetnud, samuti 1943. aasta juulist septembrini toimunud sündmuste lõhestavast mõjust Itaalia rahvale, kelle parem osa oli sellegipoolest mõistnud, et tuleb jätkata võitlust õlg õla kõrval oma Saksa ja Jaapani liitlastega. Mussolini teatas, et sõda pole veel kaotatud; plutokraatide ja bolševike vahel sõlmitud pakt laguneb varsti. Ta soovis ellu äratada fašismi nooruspäevade vaimu ning rääkis tõsimeeli sotsialiseerimisest, ehkki vihjas vaid väga ettevaatlikult režiimi kuldajale, milleks tema meelest olid olnud aastad 1927–1935. Taas kordas ta, et Mazzini150 on kaasaja prohvet. Uus kord pidavat soosima ühendatud Euroopat, milles itaallased „saavad tunda end itaallastena, sest nad on eurooplased, ja eurooplased on nad sellepärast, et on itaallased”. Just selline sulam tagas, et nad seisavad kindlalt vastu sotsialistlikule internatsionalismile ja juutide-vabamüürlaste kosmopoliitsusele, tollele „koletislikule” segule oma vaenlastest.151 Kuitahes kibe minevik ka polnud, RSI pidi leidma „kolmanda tee”.

Nii duce kui tema kuulajad lasksid neil sõnadel end hällitada ja tundsid rõõmu, kui tuletati meelde õnnelikumaid aegu, mil võis küll sõjast rääkida, kuid tegelikult seda ei peetud. Ent ei möödunud kaua, kui süngus tuli tagasi. Mussolini oli üritanud olla tööd rügav juht ja näis sõbralikult meelestatud inimeste jaoks pädeva administreerijana, oma nõunike silmis oli ta „täpne, usin ja tähelepanelik”.152 Samal kombel võis ta ise, kui vajadus tekkis, kiita hea bürokraadi vilumust ja pühendumust, mis olid iga administratsiooni jaoks asendamatud.153 Ent ka kirjutuslaua ääres polnud ta enam võluv – isegi sõbraliku vaatleja jaoks mõjus ta keset oma Gargnano kabineti lohakust pigem provintsiadvokaadi või – arstina, olles ära lõigatud oma kunagise töökoha, Roomas Palazzo Venezias asuva Sala del Mappamondo hiilgusest, mis ümbritses teda aastatel 1929–1943.154 Ta kurtis, et on oma ametist, või sellest, mis oli sellest järele jäänud, tüdinud (ning pole kahtlust, et ta oli tüdinud iseendast).155 Tema positsiooni ebarealistliku olemuse näiteks olid naljakad katsed töötada alles nüüd välja uus põhiseadus. Mussolini tegi näo, et teda huvitab küsimus, kas duce ametiaeg peaks olema maksimaalselt kaks korda 7 või kaks korda 5 aastat.156 Mõtles ta ehk sellest, milline võinuks olla tema maine nüüd, kui ta oleks loobunud võimust 1936. aastal, mil Itaalia väed marssisid võidukalt Addis Abebasse?

Olles ilmselt teadlik, et on aeg heita pilk omaenda elule, andis ta vahel veel ka mõne intervjuu, rääkides veel viimast korda soojalt ajakirjaniku elukutsest ja meenutades, et „ajalehe loomisega kaasnevad samad rõõmud nagu emaks saamisega”.157 Tuli ette veelgi filosoofilisi hetki. Mussolini ütles, et on alati eelistanud kasse koertele, vahest mõeldes Hitlerile, Blondile ja oma „koera-aastatele”.158Duce tunnistas, et on teinud vigu, kuid ainult siis, kui allus mõistuse häälele, selle asemel, et kuulata oma vaistu.159 Nüüd oli temast saanud vang, lelu, millega mängis saatus. Kuid ta ei kartnud surma; pigem suhtus ta sellesse kui sõpra.160 Fašistlikesse tõekspidamistesse ta eriti ei uskunud, küll aga uskus ta itaalia rahva headusse,161 vähemalt väitis ta nii ühele julgele välismaa ajakirjanikule. Itaalia ajakirjanikule kinnitas ta seevastu, et fašism jääb endiselt 20. sajandi kõige tähtsamaks ideeks. Ajalugu pidi viimaks näitama, et tal on õigus.162 Nüüd väitis ta, et oli sõtta astunud üksnes selleks, et ohjeldada sakslasi, ning et ta oli alati teadnud, et USA-l on määratud saada suurriigiks.163 Vahel kinnitas ta ka, et on südames alati olnud sotsialist, kuid selline, kes on viinud sotsialistlikud ideed vastavusse tegeliku eluga ja sel kombel leiutanud korporatiivse riigi.164 Ta ei pidanud paljuks veel kord kinnitada, et pole vastutav sotsialistliku parlamendisaadiku Giacomo Matteotti mõrva eest 1924. aastal.165 Tema tööd olevat takistanud haavand, mis „oleks rabanud jalust ka härja”, kuid rängima löögi andis saatus talle, kui võttis temalt vend Arnaldo, kes oli „vana kooli itaallane, rikkumatu, intelligentne, rahulik, inimlik”, Mussolini piksevarras rahvale. Teiste tegelaste suhtes, keda ta oma pika karjääri jooksul oli kohanud, ei näinud ta põhjust erilist austust üles näidata. Oli ju egoism lõpuks „suveräänide õigus”. Tavainimesed kuulusid loomariiki. Nad küünistasid ja tapsid ja viisid end oma hingest rääkides eksitusse.

Üha moraliseerivam ja kibestunum, liikus Mussolini oma lõpu poole viisil, mida võinuks pidada banaalsuse kvintessentsiks, kui poleks olnud terrorit ja tapatalguid, mis tabasid rahvaid Itaalias ja Euroopas neil viimastel päevadel selles sõjas, mille vallapäästmiseks ta oli palju teinud. Leidnud võrdlustest kõige ennustatavama, ehkki sellise, mis jätab sündsuselt eriti soovida, ütles Mussolini 15. aprillil ühele kunagisele imetlejale, et „saatus on mu risti löönud. Varsti on see käes”.166 Järgmisel päeval selgitas duce oma valitsuskabineti viimasel istungil, et ta kolib ümber Milanosse, kuid ainult lühikeseks ajaks, enne kui minna edasi Valtellinasse, kuhu Pavolini kogus oma Mustade Brigaadide liikmeid.167 Ta minevat veel viimast korda „inimeste juurde”, lisas ta ilma erilise veendumuseta.168 18. aprillil sõitis ta viimast korda Milanosse (kuigi kui pidada silmas, mis juhtus tema surnukehaga, oleks seda reisi ehk õigem nimetada eelviimaseks), tehes seda ilma, et oleks konsulteerinud oma natsidest liitlastega, keda selline võimalus pahandas.169 Milanos seadis Mussolini end paremate ruumide puudumisel sisse prefektuuris, mis oli säilitanud teatud valitsusasutuse väärikuse. Nüüd oli unetus ta täiesti oma haardesse saanud. Nagu mõnel teiselgi puhul oma elus, kannatas Mussolini närvilisuse all, ning tundes ümbritseva suhtes ükskõiksust, peaaegu ei söönud.170 Kuigi ta kordas vahel endistviisi mehaaniliselt, et sõda on „suur draama”, millel ei tarvitse olla viis, vaid pigem kuus, seitse või kaheksa vaatust,171 oli ta ammu leppinud sellega, et kõik on kadunud. Olles selles veendunud, alustas ta oma elu viimast nädalat ainsas talle jäänud rollis, poliitilise uneskõndijana.

1943. aasta septembrist peale oli ta aeg-ajalt rääkinud viimasest kangelaslikust vastupanust, mida tema režiim osutab, kui sõda peaks kulgema natsismile-fašismile ebasoodsalt. 1945. aasta veebruaris oli ta mõelnud selle üle, kas mitte Trieste, mida ammust aega peeti Itaalia natsionalismi saagiks Esimeses maailmasõjas, too italianità (itaalluse) viimane kants vastu slaavlaste (ja germaanlaste) merd, ei peaks olema selleks viimase vastupanu osutamise kohaks. Kuid natsisakslased, kes kaldusid arvama, et Trieste on naasnud oma Reich’i-koju, olid sellele vastu.172 Ja nii langes tema valik Valtellinale, Alpi orule, mis piirnes tollesama Šveitsiga, kuhu noor Mussolini oli kahel korral emigreerunud ning mis asus Milanole piisavalt lähedal, ehkki rahvusliku kuulsuse seisukohast polnud tal midagi pakkuda. Ning Mussolini ütles Grazianile, veel ühele inimesele, kellest oli teada, et kuuldu talle kindlasti meeldib: „Fašism peab surema sangarina.”173

Tegelikult polnud mingeid sõjaplaane Valtellinas tõsisema vastupanu osutamiseks olemas174 ning Mussolinil puudus soov kujundada oma elule grandioosne finaal. Spampanato märkis, et „räägitakse vastupanust, aga millisest ja kus, sellest ei saa ma aru”.175 Mussolini ei toonud küsimusse selgust. Seevastu 24. aprillil märkis ta teatud kergendusega: „Mingeid korraldusi ei ole. Ma ei saa enam kedagi käskida.” Ta teatas, et inimese elus jõuab kätte silmapilk, mil too saab olla üksnes pealtvaataja. Sõbrad keskendugu sellele, mida nad on teinud ning ärgu muretsegu selle üle, mis nagunii tuleb.176 Seda kuulnud, laskis Spampanato end vähemalt oma sõnul küüru ja suudles juhi kätt.177

Sellised välise lugupidamise hetked möödusid kiiresti. Taas kord ei jätnud Mussolini kasutamata juhust süüdistada teisi. Ta rääkis kõigile, kes vaevusid teda kuulama, et sakslased on ta reetnud, nagu olid teinud seda nii sageli varem,178 andes mõista, et tema ehk polnudki soovinud natside ja fašistide liitu ja sõda. Või siis langes vastutus nii sakslastele kui ka Itaalia rahvale? Kõik olid teda petnud.179

Samal ajal üritas Mussolini saavutada kontakti antifašistliku vastupanuliikumisega, ilmutades erilist valmidust rääkida sotsialistliku partei esindajatega, sest oli enne Esimest maailmasõda olnud ise selle partei liige. Lootus viimasele tehingule, millega ta saaks oma rivaalid üle mängida, ajas tema poliitikupeas visalt juuri. Lepiti kokku kohtuda 25. aprillil kell kolm pärast lõunat Milano kardinali ja peapiiskopi Ildefonso Schusteri palees.180 Patrioodist ja antikommunistist Schuster oli olnud katoliiklikus hierarhias üks silmapaistvamaid tegelasi, kes toetas Mussolini režiimi. Fašistliku skaudiorganisatsiooni Balilla kohta oli ta öelnud, et see annab noortele „terve, kristliku ja itaalialiku hariduse”.181 Samuti oli ta väitnud, et marss Rooma päästis riigi bolševismist, sillutades teed 1929. aastal katoliku kiriku ja Itaalia riigi vahel sõlmitud Lateraani kokkulepetele.182 Ta oli tervitanud fašistlikku sõda kui võimalust „avada Etioopia väravad katoliku usule ja Rooma tsivilisatsioonile”.183 Veel 1937. aastal oli Schuster andnud oma õnnistuse Scuola di Mistica Fascista Sandro Mussolini (Sandro Mussolini fašistliku müstitsismi kooli) rajamisele, mis oli oma uhke nime saanud katoliiklasest Arnaldo poja Sandro järgi.184 Alles režiimi kaldumine 1938. aastal varjamatusse rassismi oli pannud Schusteri kahtlema, kas fašism ikka on parem kui teised ideoloogiad selles patuses maailmas.185 Lootes põhjendatult sooja vastuvõttu, ilmus Mussolini piiskopi paleesse õigeaegselt. Ent vastupanuliikumise juhid hilinesid. Kardinalile ja duce’le jäi lobisemiseks terve tund.

Schuster jättis endast maha äärmiselt kõneka kirjelduse Mussolini viimasest kohtumisest katoliku ja paavstliku kiriku hierarhias kõrgel kohal oleva isikuga.186 Ta meenutas, et võttis duce vastu tänusõnadega tema „ohvri” ning valmiduse eest veeta oma „elu pattu lunastades välismaises vanglas, selleks et päästa ülejäänud Itaalia lõplikust hävingust”; need sõnad võisid tegelikult üksnes süvendada Mussolini sünget meeleolu.187 Schuster lisas, et kirik ei unusta kunagi teenet, mida duce talle Lateraani kokkulepete näol on osutanud. Ta avaldas kahetsust, et Mussolinit ennast on mõned tema parteibossid nõnda halvasti kohelnud (kardinal oli radikaalse fašisti Roberto Farinacci vana vaenlane,188 1931. aastal oli ta hoiatanud Arnaldot tolle jumalakartmatuse eest).189 Pärast neid sissejuhatuseks öeldud sõnu pani kardinal tähele, et tema külaline on rõhutud meeleolus ega räägi eriti. Seetõttu pakkus ta heatahtliku kirikuisana Mussolinile klaasikese rosolio’t ja magusa küpsise. Ent vestlus ei tahtnud ikkagi vedu võtta. Nüüd küsis Schuster, kas duce on juba jõudnud tutvuda tema värskeima üllitise, Püha Benedictuse elulooga. Mussolini pidi tunnistama, et pole seda lugupidamisväärset tööd lugenud. Seejärel, olles tähelepanu ise, surus Schuster duce’le pihku raamatu eksemplari, väites selle olevat viimase, ja kinnitas, et teos aitab Mussolinil mõista, et „teie Kolgata pole muud kui pattude lunastamine enne õiglase ja halastava jumala ette astumist”. Mussolini, kes Schusteri arvates ilmutas tänulikkust, pigistas kardinali käsi, oskamata taas midagi öelda.190

Kuna jutt käis Pühast Benedictusest, nihkus vestlus Montecassino ja sealse kloostri kurvale saatusele; just seal oli pühak kohtunud Lombardia kuninga Totilaga. Mõlemad mehed teadsid, et 1944. aastal oli kuulus benediktiinide monument Itaaliasse tunginud angloameeriklaste poolt kivipuruks muudetud (Schuster polnud kunagi varjanud oma negatiivset hoiakut liitlaste pommirünnakute suhtes).191 Nüüd, mil jutt teiste sooritatud kuritegudest oli kahte meest teineteisele pisut lähendanud, võttis Schuster, üritades ilmsesti päästa Mussolini surematut hinge, üles loo sellest, et ühel preestril Ponza saarel, kus Mussolinit 1943. aasta augustis lühikest aega vangis hoiti, oli õnnestunud duce religioosseid tundeid mingil määral „ellu äratada”. Mussolini, kes tundis end kardinali käänuliste lausete kiirtules endistviisi ebamugavalt ja tajus tema soovi tungida duce kõige salajasemate mõteteni, vastas ettevaatlikult, et „mõtiskles pisut” talle toona kingitud Kristuse elu üle. Schuster ei arendanud seda teemat kuigi kaugele, vaid sooritades taas tähendusrikka kõrvalepõike, kasutas võimalust tuletada langevale diktaatorile meelde lugu sellest, et Napoleon oli Saint Helena saarel jõudnud jumalani.192

Kas või üksnes selleks, et pääseda pidevatest katsetest sondeerida tema hingeseisundit ja mitte kuulda hirmutavaid ennustusi tema tulevasest saatusest vangi ja pagendatuna, teatas Mussolini seepeale, et laseb järgmisel päeval RSI relvajõud laiali saata ning taganeb viimaseks lühikeseks heitluseks 3000 mehega Valtellinasse. Seejärel kavatses ta alistuda. Schuster segas sellele avaldusele vahele, märkides targu, et Mussolinil võib kaasatulijaid olla ehk vaid 300, ja duce tunnistas kurvalt, et see hinnang on arvatavasti õige. Olles teadlik, et on andnud Mussolini närtsinud enesekindluse pihta veel ühe löögi, pööras Schuster jutu taas religioossetele teemadele, pärides oma külaliselt Ambrosiuse riituse kohta ning teatas hiljem, et oli jahmunud, kui avastas, et need, kes vastutavad Itaalia kiriku käekäigu eest, pole suutelised talle nii tähtsat küsimust üksikasjalikult ära seletama. Teades, et selline suhtumine tekitab nende vahel veelgi enam piinlikkust, viis Schuster jutu neutraalsemale pinnale, tehes teatavaks oma seisukoha, et ida ortodokslust ei tohi kunagi segi ajada „tõelise Kristuse kirikuga”, milleks on katoliiklus.193

Äsja alanud vestluse, millest võis aimata võimalust, et kaks vana meest jõuavad slaavlaste ja kommunistide pattude osas ühisele seisukohale, katkestas lõpuks ometi kohale jõudnud vastupanuliikumise läbirääkijate saabumine. Nende juuresolekul jäi Schuster diskreetselt vait, ent kuulis sellegipoolest, kui Mussolini ütles, et usub ainult muistset ajalugu, sest tänapäevane on „kirest” liialt moonutatud. Veel oli tal meeles, et duce kurtis, et „sakslased on meid niigi kohelnud nagu orje ja tagatipuks veel ka reetsid meid”. Kui kohtumine hakkas lõpule jõudma ja Mussolini valmistus lahkuma, ei unustanud kardinal ulatamast talle uuesti Storia di San Benedetto viimast eksemplari, et kiirustav ja segaduses duce väärtuslikku kingitust maha ei unustaks.194

Mida ta kardinal-peapiiskopi katsetest tema hing oma kätte võtta ja see päästa ka poleks mõelnud, muutis Mussolini nüüd uuesti suunda. Antifašistide esindajatega ta peaaegu ei rääkinud, siunates selle asemel tüütuseni sakslasi nende pahategude eest. Oli saabunud uudis, et Saksa SS-i kindral Karl Wolff on nõustunud kell 17.00 lõpetama vaenutegevuse liitlasvägede vastu. Kuna see aeg oli kohe kätte jõudmas, ei tulnud läbirääkimistest midagi välja, kuigi Mussolini lubas vastupanuliikumise esindajatele, et edastab neile järgneva tunni jooksul uusi uudiseid. Ent prefektuuri tagasi jõudnud, valmistus ta koos oma lähima saatjaskonnaga põgenema Comosse, Šveitsi piirile lähemale. See oli oma naha päästmine, mis sarnanes mõneti kuningliku valitsuse häbitute tegudega pärast 8. septembrit 1943, kui kuningas Vittorio Emanuele III ja Badoglio jätsid Rooma ja Itaalia rahva sissetungivate natsisakslaste ja nende fašistide kätte, kes olid otsustanud koonduda RSI lipu alla.

Nende 36 Comos veedetud tunni jooksul lakkas Salò vabariigi armetu võim sootuks olemast. Viimastel kriisihetkedel ei suutnud Mussolini ja tema nõunikud otsusele jõuda, kas suunduda Valtellinasse või otsida armu šveitslaste juures. 27. aprilli hommikul enne koitu asusid nad mööda Como järve kallast teele, kuid ei suundunud ei tolle palju räägitud fašistliku reduudi ega ka mitte piiri poole. Rachele ja nooremad lapsed olid jäetud Comosse. Mussolini saatis oma naisele veel viimase, pateetilise kirja, paludes „andestust kogu halva eest, mis ma sulle oma teadmatusest olen teinud. Sa tead, et oled olnud minu jaoks ainus naine, keda ma olen tõeliselt armastanud. Ma vannun seda praegusel ülimal hetkel jumala ja meie Bruno nimel”.195

Vaatamata kinnitustele, et tema armastus Rachele vastu kestab, kuulusid duce saatjaskonda ka Clara Petacci ja tolle kelmist vend Marcello (kes üritasid edutult mängida Hispaania konsulit ja tema naist).196 Koos nendega lahkusid Comost ka mitmed teised juhtivad Salò fašistid, sealhulgas Pavolini. Samuti viibis seltskonnas Nicola Bombacci, duce alaline kaaslane tema viimastel päevadel. Esimest korda olid nad kohtunud 1910. aastal, kui Bombacci oli noor sotsialistlik ajakirjanik Cesenas, Romagna maakonna linnas, kuhu Forlìst, kus Mussolini tookord töötas, viis raudtee. Bombacci oli olnud Esimese maailmasõja vastu ning astunud 1921. aasta jaanuaris vast asutatud Itaalia kommunistlikku parteisse. Kuid aja jooksul leppis ta fašistliku diktatuuriga, esines Etioopia küsimuses pöördumisega rahva poole ning sai oma kirjutiste eest riiklikku toetust.197 1943. aasta septembris pälvis ta koha Mussolini kaaskonnas ja viibis regulaarselt Villa Feltrinellis. Tema nimi levis ka laiemalt, kuna ta väitis, et fašismi uus vorm on oma pühendumuses sotsialiseerumise oma variandile siiras.198 Neil rasketel aegadel oli temast saanud duce’le peaaegu sõber,199 ehkki too oli kaua aega väitnud, et ei vaja sõpra ning et tal ei saa seda olla. Asjaolu, et Bombacci jäi kohale päris lõpuni, tagas selle, et Mussolinit jäädi mäletama kui inimest, kes polnud täielikult kaotanud oma seost kõigi Romagnat räsinud ühiskondlike konfliktide ja vihkamistega.

Ent Mussolini saatjaskond mõjub sümboolselt ka ühes teises kontekstis, mille tähtsust 1945. aasta tagasiihalejad pole kuidagi suutnud pisendada. Fašistide autokolonni tugevdati taganevate natsisõduritega, kes olid pressitud kahte soomustatud veoautosse ning keda juhtis Luftwaffe leitnant Schallmayer, lootes, et üht või teist rada kasutades õnnestub neil pääseda tagasi germaani kultuuriruumi. Et end paremini varjata, otsustas Mussolini reisida koos oma kunagiste liitlastega üksi. Ta tõmbas selga Saksa sineli, talle anti Saksa kiiver, mis pidi varjama tema tuttavaid näojooni, ning kaitseks kevadise jaheduse vastu tõmbas ta endale veoauto kabiinis ümber teki. Kogu Como järve ja Šveitsi vahele jääval alal tegutsesid aktiivselt partisanid. 26. aprilli õhtul paduvihmas oli 52. Garibaldi brigaad blokeerinud ühe külakese, mis iroonilisel kombel kandis nime Musso, ja veidi suurema Dongo vahel järveäärse maantee. Puncetti juures, kus mäenõlv langes järsult järve suunas, olid partisanid veeretanud teele suure puutüve, kive ja muid takistusi, ning ootasid, et näha, kes üritab sealt läbi pääseda.200 Kaheksateist kuud varem, kui Mussolini end alles Gargnanos sisse seadis, laskis ta lendu kibeda märkuse: „Järv on kompromiss jõe ja mere vahel, ja mulle ei meeldi kompromissid.”201 Ta oli ennetest õigesti aru saanud. Tema saatuseks oli surra järve ääres.

Järgmisel hommikul kell pool seitse levis partisanide seas uudis, et läheneb vaenlase kolonn. Pärast lühikest tulevahetust, mille käigus juhuslik natside kuul tappis ühe marmoriraiduri, kes oli teest kõrgemal asuval platsil rahulikult tööd teinud, soovisid sakslased läbi rääkida.202 Algul üritas Schallmayer vastu pidada, kuid partisanid olid kutsunud endale abijõude ja said varsti teada, et Bombacci, Goffredo Coppola, Mezzasoma ja Ruggero Romano olid palunud Musso preestrilt varjupaika, ehkki tulutult. Varasel pärastlõunal, kui Schallmayer nõustus tingimusega, et peab kõik itaallased üle andma, oli partisanidele jäänud silma Francesco Barracu, RSI fanaatiline abiminister, ja kahtlustasid, et selles konvois on ka teisi fašiste.203 Kell kolm pärast lõunat hakkas kolonn liikuma, tehes seda aeglaselt, sest selleks, et edasi pääseda, pidid kõik esitama oma dokumendid. Ning just siis hüüdis Giuseppe Negri partisanide juhile Urbano Lazzarole, et too kohale tuleks, öeldes, automaatselt kohalikule murdele üle minnes ja irvitades sellega fašistide katsete üle muuta Itaalia rahvas ühetaoliseks: „Gh’é che el crapun!” (Saime Suurpea kätte). Ta pööras esialgu umbuskliku Lazzaro tähelepanu ühele veoki kasti pimeduses lösutavale kogule. Sakslased püüdsid väita, et see on üks nende mees, kes on pikali põhjusel, et on purjus. Ent kui Lazzaro teki ära tõmbas, sai ta aru, kellega on tegu. „Camerata”, alustas ta (kasutades fašistlikku väljendit seltsimehe tähenduses), „Teie Ekstsellents”, „Cavalier Benito Mussolini”. Alles viimase pöördumise peale sai ta vastuse. Nüüd tõmbas Lazzaro mehel kiivri peast ja duce oligi paljastatud.204 „Tema nägu oli vahakarva ja pilk klaasjas, otsekui olnuks ta pime. Lugesin sealt välja täielikku kurnatust, kuid mitte hirmu,” meenutas Lazzaro hiljem. „Tahe näis olevat Mussolini täielikult maha jätnud, ta oli vaimselt surnud.”205 Pärast relvade loovutamist – Mussolinil oli automaat ja püstol, mida ta ei teinud katsetki kasutada – võeti Mussolini ametlikult vahi alla ja viidi Dongo raekotta. Järgmise öö, ainsa, mis oli talle veel antud, veetis ta Dongo kasarmutes. Kättemaksujumalannade viimane sekkumine tema ellu kujunes märksa proosalisemaks kui kõik need dramaatilised ennustused, mida karismaatiline duce oli esile mananud.

Teised vangid toodi samuti Dongosse: hispaania keelt mitterääkivad Petaccid polnud suutnud tõestada, et neid kaitseb diplomaatiline puutumatus. Pavolini oli üritanud põgeneda, kuid saadi kätte, ta oli kartetšikuulist haavatud ja tundis hirmu saatuse ees, mis teda peatselt ees ootas.206 Tol õhtul tegi Rahvusliku Vabastuskomitee (Comitato di Liberazione Nazionale; CLN) üks tähtsamaid liikmeid ja hilisem Itaalia Vabariigi president (1978–1985) Sandro Pertini Milano raadios uudise duce tabamisest kõigile teatavaks. Ta ei üritanudki varjata oma seisukohta, mida jagasid ka tema seltsimehed CLN-ist, et Mussolini tuleb maha lasta nagu „marutõbine koer”.207 Mussolini elu viimase kahekümne nelja tunni kohta on esitatud väga labane ja vastuokslik versioon. Üheks probleemiks on see, kuhu jäi nahkkott dokumentidega, mis oli tal kaasas, kui 52. brigaadi garibaldilased ta kinni pidasid (näib, et mitte kedagi pole huvitanud, kas kotis oli ka muditud nurkadega I. Schusteri kirjutatud Püha Benedictuse elu eksemplar). On esitatud väiteid ja vastuväiteid selle kohta, mida sisaldasid valitsusdokumendid, mis näivad olevat viimseni duce käes hoiul olnud. Leidub neid, kelle sõnul olid kotis kirjad, mis kompromiteerisid Churchilli ja teisi, kes püüdsid pärast sõda oma seoseid fašismiga maha salata.208 Kui välja arvata vandenõuteooriate austajad, olgu neil siis tõenditest tuge või mitte, on selline oletus tundunud tõepoolest mõttetuna.209 Mõned on pannud 27.–28. aprilli sündmuste täpse ajastuse ja iseloomu kahtluse alla. Ametliku versiooni järgi lasti Mussolini ja Petacci maha 28. aprilli pärastlõunal kell 16.10 Via XXIV Maggio ääres (iroonilisel kombel oli too tee saanud oma nime päeva järgi, mil Itaalia otsustas astuda Esimesse maailmasõtta) ja San Giulino di Mezzegra külakese serval. Sama päeva hommikul olid armastajad uuesti kokku viidud lähedalasuvas talumajas, mis oli partisanide käsutuses. Varsti pärast seda saabusid Milanost kohale paar kommunisti, kaasas käsk duce kohapeal maha lasta. Algul arvas Mussolini, et hukkamiskomando juht Walter Audisio on tulnud teda vabastama, ning Petacci, kel oli raskusi Audisio armetusse Fiat 1100 ronimisega, sest naisel olid jalas väga kõrge kontsaga mustad tallenahast kingad, on vaid koormaks kaelas. Kuid kui duce tegelikus hukkamiskohas, Villa Belmonte väravate ees, autost välja tuli, täitis „ta korraldusi kuulekalt nagu lammas”.210 Kui relvad esimesel katsel tõrkusid, värises Mussolini Audisio väitel hirmust, „tollest loomalikust hirmust, mida te ilmutate paratamatuse ees”.211 Viimaks duce kukkus, olles kuulidest auklikuks puuritud.

Leidub ka mitu teistsugust versiooni. On inimesi, kes ütlevad, et Mussolini ja Clara Petacci lasti tegelikult maha varem, arvatavasti enne lõunat, ja kõik oli hoopis teisiti. Nad olid juba laibad, kui kuulid neid Mezzegras lavastatud massihukkamisel tabasid. Neofašistlik poliitik ja ajakirjanik Giorgio Pisanò on eriti järjekindlalt väitnud, et duce ja tema armuke surid eraldi, ning et kommunistid ja nende partisanidest sõbrad ajasid tema sõnul kommunistidele omast nurjatust tehes tegelikult toimunu teadlikult segaseks.212 On välja pakutud ka romantiline teooria, et Mussolini viskus Clarettat kaitsma, kui vangistajad valmistusid tema kallal vägivalda tarvitama, ja ilmutades tol viimasel hetkel rüütellikkust, lasti maha tekkinud rüseluse käigus.213 Selle versiooni kohaselt tapeti Petacci hiljem, ettekavatsematult ja põhjusel, et polnud valikut. Põhiprobleem selle teooria puhul on, et puuduvad tõendid, mis seda otseselt toetaksid, ja selle kõige veendunumatel propageerijatel on tuhat põhjust soovida, et Mussolini surnuks kangelasena.

Siinkohal väärib rõhutamist asjaolu, et Mussolini surm polnud ainus, mis tol ajal Itaaliale ebameeldivusi valmistas. Dongos olid partisanid äsja maha lasknud 15 inimest nende hulgast, kes Puncettis või selle lähikonnas nende kätte vangi langesid, sealhulgas Pavolini, Bombacci ja Zerbino (RSI viimase siseministri). Kui nende laibad olid Milanosse viidud ja avalikkusele vaatamiseks välja pandud, lisati neile veel kaheksa mõttekaaslase surnukehad, sealhulgas 1930. aastatel fašistliku partei sekretäri ametis olnud Achille Starace oma. Umbkaudne arvestus, mida on peetud türannia kahe aastakümne ja viis aastat kestnud maailmasõja kohta ning mis algas enne konflikti lõppu ja kestis mitu kuud pärast seda, annab hukkunute koguarvuks 12 000 inimest.214 Sõda ise, kuhu Mussolini 1940. aasta juunis nii kergemeelselt, kuigi eliidi heakskiitvale arvamusele tuginedes sekkus, läks Itaaliale maksma rohkem kui 400 000 inimelu, millele tuleb lisada nende elud, kelle itaallased tapsid ja vigastasid selle konflikti kestes ning imperialistlikes sõdades Liibüas ja Etioopias, samuti Hispaania kodusõja käigus. Veelgi tähenduslikumaks kontekstiks toimunule on too metsikute lahingute jada, mida tuntakse Teise maailmasõja nime all, sündmus, mida ajaloos märgistavad sellised nimed nagu „Auschwitz” (Oświęcim), ja pärast 1945. aasta augustit ka „Hiroshima”, mõisted, mis tähistavad inimsoo langemist peaaegu lõplikkuse põrgusse.

Olles niisugustest asjadest teadlik, et kahetse ajaloolane Benito Mussolini surma ega taha heroiseerida selle asjaolusid (ega liialdada selle ainukordsusega). Kõik räägib selle poolt, et psühholoogilises, moraalses ja poliitilises mõttes oli diktaator surnud juba ammu enne seda, kui need viimased lasud tema elule lõpu tegid. Ning ometi väärib meenutamist üks osa sellest jubedast vaatemängust. Mussolini surma juures, nii Mezzegra kui ka nende sündmuste puhul, mis toimusid Milanos ja millest käesolevas raamatus räägitakse hiljem, on paljugi sellist, mida peeti „normaalseks” ja „traditsiooniliseks”. Läbikukkunud diktaatori, kes põgenes teab kuhu, püüdis nagu roti kinni tema enda rahvas ja tappis ta karistuseks tema kuritegude ja puuduste eest. Kuivõrd erines see Hitleri saatusest, kes sooritas oma punkris enesetapu, kui ümberringi pommitati ja tulistati, redutades Berliini kesklinna all, eemal berliinlaste kohutavatest kannatustest ja Berliini vallutajate lõpututest ponnistustest. Teistsugune oli ka Stalini surm, kes heitis hinge pärast insulti oma suvilas, jäädes ka pärast seda sümboliseerima terrorit nii oma rahva kui käsilaste jaoks. Nood viimased kogunesid närvilistena tema surivoodi ümber, püüdes otsusele jõuda, kas nende boss on ka tegelikult surnud ning kas selle fakti tunnistamine varem või hiljem on ikka ohutu. Hitleri ja Stalini elu viimane vaatus on mähitud nüüdseks minevikku vajunud modernsuse (ja nende kui paheliste ajalooliste suurmeeste staatuse) õudu.

Benito Mussolini surm seda sel määral ei ole. Ometi valas ka fašism rohkesti verd. Nii võimule tõustes kui fašistliku režiimi kinnistudes, oma sageli tagurlikku sisepoliitikat ajades, Liibüas ja Etioopias, Hispaania kodusõtta sekkudes, ning samuti pidades omaenda Teist maailmasõda saatis Mussolini diktatuur Itaalias enneaegselt hauda vähemalt miljon inimest, arvatavasti ka rohkem. See on julm rekord ning tagab, et käesolev biograafia on oma suunitluselt ettevaatlikult antifašistlik. Kahtlemata pean märkima ka seda, et inimkonna kuritegude, rumaluste ja tragöödiate kataloogis, mida 20. sajandi jooksul tohutult täiendati, asub Mussolini suhteliselt keskpärasel kohal ning et ta oli vaid kõige vähemtähtsam neist türanntapjatest, kes olid sõdadevahelise Euroopa omavahel ära jaganud. Ta oli inimene, kes andis hästi oma riigi, ühiskonnaklassi ja soo olemuse, kuigi ka nii Hitlerit kui Stalinit on võimalik tulemuslikult uurida „strukturalismi” ja mitte „intentsionalismi” võtmes, kui kasutada historiograafia koledat žargooni. Suure tõenäosusega olid Stalini ja Hitleri võimalused vaba tahte avaldamiseks ühiskondades, kus nad tegutsesid, sageli sama piiratud kui Mussolinil. Kuid minu ülesanne on kirjutada duce, mitte tema kurikuulsamate kaasaegsete diktaatorite elulugu. Seega tuleb mul alustada seda jutustust algusest, kui Itaalias, mis ka ise oli olemas olnud vaevalt paarkümmend aastat, sündis madalat, aga mitte ka kõige madalamat päritolu poisslaps, ja küsida, kui erakordne too poiss, Benito Mussolini oli?

1. kaart. Emilia-Romagna