Читать книгу Mussolini - R. J. B. Bosworth - Страница 4

Pole tingimata tarvis lugeda Jacques Derridat, et mõista, et suhe kirjanike ja nende poolt kirjutatu vahel on peaaegu üks ühele. On kindel, et ülesanne anda käesoleva parandatud väljaande tarvis oma tekstile uus hinnang valmistab mulle ühtaegu nii rõõmu kui ka kurbust. Mõned asjad on lihtsad ja ilmselged. Nii olen ma ära parandanud paar viga. Ühel oma viimastest optimistliku pahatahtlikkuse hetkedest enne surma mängis Mussolini mõttega jätta sõjajärgsesse Itaaliasse ohtlikult hulpima „ühiskondlikud miinid”. Kas tal see õnnestus või mitte, selle küsimusega tegeleb käesoleva biograafia viimane peatükk. Ent pole kahtlust, et faktivead ajalooraamatus kujutavad endast samasugust ohtu, neid on raske, kui mitte võimatu täielikult kõrvaldada, ent parandada tuleb neid alati kärmelt ja piinliku ilmega näol, kui teie tähelepanu neile juhitakse.

Samuti olen ma kaasajastanud raamatu teksti seal, kus vahepealsed aastad on toonud päevavalgele uusi fakte, seejuures piisavalt tähtsaid, et tekiks vajadus nende biograafiasse lülitamiseks. Mussolini puhul on selleks uued teadmised tema kaksikabielust Ida Dalseriga ning viisist, kuidas tema ja ta vend Arnaldo kohtlesid Dalserit ja tolle poega Benito Albinot, kuni selleni välja, et nad surid eraldi ja vaimuhaigla jõhkras üksinduses. Seda silmas pidades ning ka üldisemalt olen ma käesoleva raamatu bibliograafia ümber töötanud, lisamaks uut materjali, mis puudutab antud teemat ja duce elu muid aspekte.

Lõpuks, ja eriti just viimases peatükis, olen toonud jutustuse Mussolini müüdist ja mainest 2010. aastasse välja. Lugu on põnev ja tervistav. Enne kui hakata sellest siin ülevaadet andma, peaks autor endale tunnistama, et igasugune ajalooraamat, nagu ka kõik muud raamatud, kannab endas märke ajast, mil see kirjutati. Soovil, et kutselise ajaloolase töö oleks vaid empiiriline ja piirduks üksnes jutustusega sellest, mis aset leidis, pole kunagi määratud täituda. Kirjutasin Mussolinit aastatel 2000–2001 ja see raamat kannab endal ilmset pitserit ajast, mil USA-s võidutsesid neokonservatiivid (pärast seda, kui mu kodumaal Austraalias oli juba nii läinud) ja Itaalias moodustas Berlusconi oma teise valitsuse. Olid alanud protsessid, mis 2003. aastal viisid sissetungini Iraaki liidu poolt, mis koosnes neokonservatiividest ja liberaalsetest imperialistidest, kelle parimaks kehastuseks oli Briti peaminister Tony Blair.

Selle sõjaaegses retoorikas kasutati sõdadevahelisest perioodist pärit ajaloolisi võrdlusi. Nagu (konservatiivne) Ameerika teadlane Stanley Payne 1995. aastal kirjutas, oli Saddam Hussein oma püüdlustes luua „Kolmanda Reich’i jõle koopia edukam kui ükski teine diktaator”. Payne nõustus George W. Bushiga, kes 1990. aastal nimetas Iraagi ainuvalitsejat „meie aja Hitleriks”.7 Kuid mulle ei meeldinud ei see pealiskaudne võrdlus ega ka mitte peajoon, mille eestkõneleja Samuel Huntington nõudis, et kuna „Lääs” on võitnud külma sõja, peab ta taasalustama ülemaailmset lahingut pahe vastu, mida varsti hakati nimetama „fundamentalismiks”.8 Olin juba oma teistes töödes ilmutanud tundlikkust poliitikute korduvate katsete vastu kasutada „pikka Teist maailmasõda” omaenda lühiajalistes eesmärkides.9 Mida kauem ma olin Mussolini kallal töötanud, seda enam ma veendusin, et kuitahes julm ja hävitav tema diktatuur ka polnud, ei saa teda pidada lihtsalt Führer’i Itaalia „koopiaks”. Hitler, too fanaatiline, ise ennast „teadlaseks” pidav antisemiit ja antikommunist võis tõepoolest olla fundamentalist. Kuid Mussolini polnud seda.

Üritades seda seisukohta selgitada ning otsustades duce „tõlgenduse” kasuks (nagu E. H. Carr juba ammu osutas, on ajalooalases kirjutises „tegelikult” tähtsad just tõlgendused ja mitte faktid), valisin endale keerulise ülekande. Juba kümme aastat pärast Berliini müüri langemist ning sellest johtunud sõjajärgse poliitilise ja kultuurilise süsteemi kokkuvarisemist Itaalia vabariigis ilmnes sellel maal ärevakstegevaid märke, et diktaatori jonnakas austamine pole kuhugi kadunud ning et imetlus tema vastu on taas tärganud. Varsti tuli Inglise ajakirjanik Nicholas Farrell lagedale minu raamatuga konkureeriva kirjatükiga, mis kannab üldpealkirja Mussolini: a new life, kus ta väljendas mõõdukat lootust duce mälestuse taaselustamise suhtes.10 Just vestluses Farrelliga teatas Berlusconi koguni, et Mussolini ei tapnud kedagi.11 Ning mida aasta edasi, seda julgemaks muutuvad revisionistid, väites, et Mussolini diktatuur oli kõiki asjaolusid arvestades, ning eriti võrreldes sellega, mis võinuks juhtuda, kui kommunistid oleksid Itaalias riigivõimu juurde pääsenud, Itaalia elus õnnelik hetk.12

Revisionistidega ühte seltskonda sattumine oli küll viimane asi, mida ma igatsesin. Sest eeskätt usun ma, et sõdadevahelise perioodi mõistmiseks vajalikus politoloogilises skeemis säilitab fašismi mudel, mis õhutab tõmbama paralleele fašismi ja natsismi vahele, üsna palju oma selgitusjõust. Liiati, ja esimeses peatükis olen ma seda rõhutanud, on Mussolini diktatuuri üks põhilistest olemuslikest joontest asjaolu, et see põhjustas vähemalt ühe miljoni inimese enneaegse surma. Päris kindlasti väärib tema valitsusaeg kohta 20. sajandi mustas kroonikas. Ent „Itaalia diktatuur”, nagu ma selle režiimi ühes varasemas töös teadlikult ristisin,13 polnud ühe kurja inimese kätetöö. Pigem kasvas see suurel määral välja risorgimento-järgse Itaalia riigi ajaloo tugevustest ja nõrkustest. Nagu ma käesolevas biograafias rõhutan, tagasid poliitilised, kultuurilised ja majanduslikud struktuurid selle, et duce „töötas itaallaste heaks” (kes olid võimul ja mõjukad). Mussolini ei tegutsenud olukorras, mida Ian Kershaw on täheldanud Hitleri puhul, kus Führer sai toetuda sakslastele, kes „töötasid tema heaks”.

Kui ma uurisin Mussolini isikut, tema võimu, selle mõju ja puudusi, veendusin selles, et duce polnud mitte üksnes esimene kaasaegne diktaator, vaid ka, hoopis rohkem kui Hitler, tegelane, kellega võrrelda nii paljudes sõdadevahelise Euroopa riikides ning arengumaades nii siis kui ka pärast valitsenud arvukaid türanne. Keerulisemat võrdlusmalli kasutades on Mussolini võrreldav ka Stalini ja tolle hilisemate Ida-Euroopa matkijatega, kes näilist vastaspoolt esindades juhtisid oma riiki kommunistidena. Heites selle probleemi kui käesoleva lühikese ülevaate jaoks liiga keerulise kõrvale, lubage mul selle asemel juhtida tähelepanu paarile tähtsamale erinevusele Mussolini ja Hitleri vahel. Saksamaa Führer oli tõepoolest üksik inimene, hoolimata viimasel hetkel sõlmitud abielust oma armukese Eva Brauniga. Hitleril puudus selline eraelu, mida võiks mõista kui „tavalist”. Kuigi mulle teeb jätkuvalt muret, et järeldus, mille pakkus välja Kershaw, et Hitler oli „hull”, kujutab endast ohtlikku alavääristamist ning on vaimses mõttes seega masendavalt allaandlik, on selge, et Itaalia diktaator säilitab oma „halbusele” vaatamata tuttavalt inimlikud jooned, nii et teda ei saa kuidagi hulluna maha kanda. Duce oli itaalia mees, kes lootis endale nime teha, olles pärit provintsist ning võrdlemisi madalast ühiskonnakihist. Tema üle valitsesid tema kohutav naine ja viis tugevasti närvidele käivat seaduslikku last. Mussolini oli perekonnapea, kel tuli taluda ka oma viimast, veelgi jubedamat armukest, kes pani maniakaalse järjekindlusega kirja iga Mussolini „reetmise” ning nõudis, et talle helistataks päevas kaksteist korda või enam.14 Nii oma eraelus kui puhuti ka ühiskondlikus elus matkis too diktaator oma kaasmaalaste paljusid harjumusi ja seisis silmitsi samasuguste igapäevamuredega nagu nemad. Kui Hitler uskus sügavalt ja tähttähelt rassiteooriat, siis Mussolini võis küll mõnikord näida karmikäelisena ning pidas tapmiste õigustamiseks kindlasti ka regulaarseid kihutuskõnesid. Ent samal ajal olid talle omased ka skepsis, künism, intellektuaalne analüüs, kahtlused, vasturääkivused, hingeline segadus, tusane hämming, kõik need seisundid, mida „kohutavate lihtsustajate” „teadus” hukka mõistab ja püüab olematuks vaikida. Oli Mussolini, milline ta oli, kuid ta ei olnud „teistsugune”, äratundmatuseni eriline oma kaasaegsete ja koguni tänapäevaste poliitikute ja täitevametnike hulgas.

Kõnekaim näitaja Führer’i ja duce eristamiseks on suhtumine rassi, kuigi selle küsimuse uurimisel tuleb üles näidata suurimat ettevaatust. Peter Novick on tulnud välja julge väitega, et holokausti mõiste on viimastel aastakümnetel avardunud ning sellest on saanud suurel määral poliitikute kõlbelisuse proovikivi.15 Nüüdseks on holokaust oluline lakmustest, kui jutt käib Teisest maailmasõjast ja tegelikult ka Euroopa sõjajärgsest kogemusest.16 Sügavam arusaam tänapäeva ühiskondlikus mälus juutide kohutavast teaduslikust ja tööstuslikust tapmisest on leidnud väljenduse 27. jaanuari kuulutamises „holokausti päevaks” mitmel maal, sealhulgas Itaalias; iroonilisel kombel tähistatakse nii päeva, mil Punaarmee Auschwitzi (Oświęcim) „vabastas”. Fašistlikus Itaalias kiusati samuti juute taga ja 1938. aastal algatas Mussolini isiklikult seadusandliku protsessi, millega juudid muu elanikkonna seast välja arvati. Vastupidiselt legendile oli Itaalia ühiskond üsna suurel määral antisemiitlik, olgu siis tegu katoliku kiriku, Saksamaad imetlevate fašistide või tavakodanikega, ning ei diktaator ega tema rahvas ole puhtad süüst Itaalia juutide kannatuste eest. Eriti kasvas nende süükoorem Salò vabariigi ajal, kui too nõrk ja vägivaldne režiim 1943. aasta septembris sisse seati. Kui oleks võimalik kujutada ette virtuaalajalugu, mille kohaselt Teise maailmasõja võitnuksid natsid, siis nende Itaalia liitlane oleks kindlasti teinud kaasa edasistes katsetes juudid maailmast täielikult hävitada. Fašismi ei tohiks Auschwitzi (Oświęcim) õuduste eest süüst vabastada.

Ja ometi ei järeldu siit, et itaallased või Mussolini oleksid olnud „innukad timukad” sel määral, nagu see kehtib Saksamaa kohta. Itaalia fašistlik antisemitism polnud kindlasti fundamentalistlik. Liiati polnud Itaalias arusaam juutide ja bolševismi seosest sugugi ühene. Kuigi Mussolini peaeesmärk võimule tõustes oli Itaalia marksismi hävitamine, hoidis tema režiim pärast 1922. aastat NSV Liidu suhtes üldiselt realistlikku joont. Lõpuks ühines Itaalia oma Saksamaa suunanäitajaga ja liitus Barbarossa plaani täideviimiseks alustatud operatsiooniga, ent ei ilmutanud seejuures erilist indu. Ei möödunud kaua aega, kui Mussolini demonstreeris, et ta ei saa oma partnerist aru, kui ta paljudel puhkudel õhutas Hitlerit tegema idas kompromissrahu, et astuda vastu „tõelisele” vaenlasele, angloameerika vägedele läänes. Erinevaid arusaamu teljeriikide vahel rassilistes ja ideoloogilistes eesmärkides peegeldab tõik, et kui hukkunud kokku lugeda, ei toimunud Itaalia diktatuuri hirmsaimad tapatalgud mitte juutide vastu Itaalias, vaid Liibüas, Etioopias ja Balkanil. Tapamasin oli seal suunatud araablaste, mustanahaliste ja „slaavlaste” vastu. Üks tänapäeva Itaalia poliitika ja kultuuri murettekitavamaid jooni on see, kuidas postfašistid on soostunud taluma süüdistusi Itaalia osa eest holokaustis, keeldudes samas andmast tõsisemat kriitilist hinnangut fašismi muudele mõrvategudele ja türanniale. Teaduslik lähenemine Itaalia antisemitismile hõlmab järjest selle uusi tahke. Seevastu üldse pole tõsisemalt uuritud orientalismi mõrvarliku Itaalia variandi juuri, mustvalget suhtumist rassidesse ega eelarvamust slaavlaste suhtes. Minu arvates pole mitte keegi mõtisklenud selle üle, milline kurb iroonia ja ohtlikud järelmid peituvad asjaolus, et üks kaasaja üllamaid inimesi Primo Levi on võtnud kasutusele mõiste muselmann (moslem), et tähistada sellega neid Auschwitzi (Oświęcim) juute, kes nurisemata oma surmale vastu läksid.17

Andes ülevaadet fašistide tapatööst, tuleb selgeks teha veel üks asi. Rünnates NSV Liitu ja asudes samaaegselt hävitama juute, oli Hitleri diktatuuri mootoriks nii diktaator ise kui ka omavahel läbi põimunud rassism ja natsionalism, mille eesmärgiks oli tuua sakslased, keda elas isegi Volga ääres, tagasi Saksa riiki. Natside rassiidee – kõrvaldada kogu võõras „veri” sellest piirkonnast ja ka Saksamaalt – polnud rahvusriigiga vastuolus. Kuid Mussolini imperialism oli valdaval määral teist laadi, osalt „kaasaegne” ja fašistlik, osalt traditsiooniline ja itaaliapärane, ning teatud määral seotud itaallaste väljakuulutamata impeeriumidega, mille keskused olid New Yorgis ja Buenos Aireses. Kuigi Mussolini kasutas terroripommitamist, keemiarelva ning propageeris genotsiidi (ehkki see polnud nii tõhusalt kavakindel nagu natsidel), mõrvasid tema ja tema režiim nii seepärast, et oldi Saksamaa „pealiitlased” ning ka põhjusel, et tegemist oli Euroopa riigiga, mis lootis hilinenud imperialistliku ekspansiooni kaudu Aafrikas järele jõuda Suurbritanniale, Prantsusmaale, Belgiale, Portugalile ja teistele koloniaalvalduste omamises. Valge inimesena, kelles „rassiliselt alamate” inimeste tapmine ei tekitanud protesti, järgis Mussolini hoiakut, mida esindasid nii Hitler kui ka Cecil Rhodes, Belgia kuningas Léopold II ja Jean-Baptiste Marchand.

Niisiis, kuidas on vastu võetud minu soovitus, et Mussolinit tuleks vaadelda Itaalia ja Euroopa ajaloo kontekstis? Leebelt, kõlaks vastus, kuigi Mattia Feltri andis Itaalia neokonservatiivses päevalehes Libero mõista, et arusaamal vabadusest neis ringkondades on teatud piirangud, kui ta hoiatas, et raamat, mille on tema sõnul kirjutanud üks „Austraalia kommunist”, sisaldab kriitikat Berlusconi aadressil, kellele kuulub käesoleva biograafia itaaliakeelse tõlke välja andnud kirjastus Mondadori, ning et Mussolinit on selles teoses õigustamatult hukka mõistetud.18 Nüüdseks on Feltri arvatavasti leidnud lohutust oma Ameerika neokonservatiivist mõttekaaslase Jonah Goldbergi kirjutisest Liberal Fascism. Goldberg näib arvavat, et Mussolini ideoloogia on kõige värvikam esindaja kuulsas sugupuus, mis kulges Woodrow Wilsonist Franklin Roosevelti ja John Kennedy ning edasi Hillary Clintonini (tema 2007. aastal valminud tööst jääb mulje, et ta eksis USA Demokraatliku Partei presidendikandidaadi väljapakkumisega).19

Kui mul lubataks neokonservatiivsest pealiskaudsusest mitte välja teha ja võtta vaatluse alla tõsise teadustöö valdkond, siis olen sunnitud möönma, et minu kirjutis Mussolinist ja tema ajastust tekitab vaidlusi. Üsna paljude oma kolleegide jaoks olen ma oma lähenemises duce’le liiga relativistlik. Nende arvates ei rõhuta ma piisavalt tema otsustavust sõda pidada ja hävitada.20 Ma alahindavat tema ideede siirust ja sügavust.21 Ma ei nägevat, kui tugev on tema soov tuua itaallaste mõistusse ja meeltesse kultuuriline ja „antropoloogiline” pööre ning millised on tema saavutused selles vallas.22

Nii kaua kui püsib demokraatia, vaieldakse ja peabki ajaloo üle vaidlema. Kuni minevik kajastub olevikus, peab arutelu kindlasti jätkuma, ning Mussolini elu ja ideed on selle näiteks, seda nii Itaalias kui muul kujul kogu laias maailmas. Vaevalt saan ma loota, et mu biograafia ükskõik milline väljaanne osutuks selleks imevitsaks, mis paneks kõiki jagama minu seisukohti. Ent ühte tuleb rõhutada. Kuhugi sellesse debatti fašistliku mineviku üle tungib erinev arusaam olevikust ja eriti suutmatus kokku leppida fundamentalismi määratluses, nagu ka selles, kas „meie” ise oleme ikka nii veatud ja vooruslikud. Parima näite selles osas pakub vahest ameeriklase David Robertsi erakordselt üksikasjalik The totalitarian experiment in twentieth-century Europe: understanding the poverty of great politics (2006). Selles raamatus väidab Roberts, et Hitleri Saksamaad, Stalini NSV Liitu ja Mussolini Itaaliat tuleb pidada režiimideks, mis üritasid kõige otsesemas mõttes „teha ajalugu”. Teisisõnu olid nad otsustanud muuta inimesed, kelle üle nad valitsesid, uuteks meesteks ja naisteks. Need režiimid ihkasid kõigest väest olla inimhingede insenerid. Roberts väidab, et nende ülbuse eest tuli tasuda holokausti õuduste, Gulagi ja sõja hinnaga, ning nad läksid nendele koledustele vastu veelgi otsustavamalt oma närvilisuse tõttu, mis saatis iga nende uut sammu varem kaardistamata territooriumil.23

Minu meelest on see huvitav argument, ehkki pisut liialdatud, vahest tüüpiline reaktsioon sotsiaal-poliitilise ajaloo uurija poolt, kes keskendub inimkogemuse lõpmatule mitmekesisusele ega usalda mudeliloojate üldistavaid ponnistusi. Ent minu jaoks näib tähtsust omavat veel üks asjaolu. Kui Roberts avaldas oma raamatu, ei teinud George W. Bush mingit saladust oma eesmärgist muuta ajaloo käiku Lähis-Idas. Ta lootis saavutada selle eesmärgi paari hästi sihitud punkripommi ja vastiku diktaatori (või „paha poisi”, kui kasutada Bushi imelist stiili) Saddam Husseini füüsilise kõrvaldamise abil. Seejuures mööndi, et sõjal võivad olla tagajärjed, ning need osutusidki väga tõsisteks, ent see olevat siiski vaid pisiasi, võrreldes ülimalt ambitsioonika kavaga muuta Iraagi, Iraani ja ülejäänud riikide elanikud uuteks meesteks ja naisteks. Ent Roberts ei ilmutanud vähimatki märki kavatsusest lisada oma kaasmaalased hullunud ajaloomeistrite nimistusse.

Juhtides tähelepanu taolisele kaasaja ülbusele, ei püüa ma lagedale tulla absurdse argumendiga, et Bush, Cheney ning nende sõbrad ja liitlased olid uuesti sündinud fašistid. Ent samas ütlen ma, et rahvusvaheline debatt selle üle, kui tõsine ja sügav võis Mussolini fundamentalism olla, sisaldab võrdlust meie endi ajaga. Minu arusaam Mussolinist kui „tavalisest” türannist on hoiatuseks selle eest, et meie praegusi vaenlasi ei hakataks liiga kergekäeliselt määratlema „hullude” „alaväärsetena”, kes on üheselt sõja ja genotsiidi pooldajad, uued Hitlerid, juhid, kellega pole võimalik kokku leppida või rääkida. Olgu siinkohal veel kord öeldud, et Mussolini oli diktaator, kes surus maha palju poliitilisi ja sotsiaalseid vabadusi ning ilmutas valmidust alustada agressiivset sõda, ja selle eest maksid ränka hinda nii itaallased kui ka tohutu hulk teistest rahvustest inimesi. Oma julmuse ja isekuse tõttu, ning vaatamata sellele, et teda ilmselt kohutas järeldus, et juht peab juhiks olemiseks alati kas läbi murdma või hävima, ei vääri Mussolini nostalgiat, millega liigagi paljud itaallased teda tänapäeva Berlusconi Itaalias vääristavad. Ja ometi, kogu selle omaduste seguga, nii oma läbikukkumiste kui ka edusammudega, ilmsete puudustega, viha, rumaluse ja vaimse edevusega, seksismiga, rassiliste eelarvamustega, usuga võimu, provintslusega, oli Mussolini patune, nagu seda olid, ja on praegugi, paljud meie hulgast. Tema režiim kelkis, et fašismi näol arendatakse „20. sajandi ideoloogiat”. Pigem juhtus aga see, et Mussolinist sai etalon kõigile neile paljudele 20. sajandi diktaatoritele kogu maailmas. Ning kuigi me üritame neile vastu seista ja talitseme iseendas kiusatust langetada järske ja paljusid inimesi puudutavaid otsuseid või imetleme neid, kes seda teevad, on Mussolini elu siiski väärt, et sellest lugeda ja selle üle mõtiskleda.