Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 1

Kõigepealt rahast: mul oli seda sissetulekut, mida nende lugude kirjutamine mulle tõi, tarvis, kuna kirjutasin esimesed neist lugudest 1954. aastal, mil käisin veel ülikoolis, ja ülejäänud järgneva nelja aasta jooksul, millesse jäi abiellumine ja oma iseseisva elu alustamine. Kirjutamine oli mu töö. See oli teadlik valik ja ühtki teist tööd mul polnud. Samuti ei toetanud mind muidu nii leplikud vanemad, ega olnud ükski ettenägelik esivanem asutanud toetusfondi, millest võinuksin elatuda. Mu naisel oli normaalselt tasuv töö, nii et ma ei saa öelda, et oleksin olnud täiesti omapäi, kuid kindlasti poleks me saanud ära elada vaid tema sissetulekust. Üür vajas maksmist, meie uus korter, mille olime ostnud, möbleerimist, sahver toiduga täitmist, arstiabi omast taskust kinni maksmist, kuna tervisekindlustusprogrammid olid toona suur haruldus, eriti veel vabakutselistele kirjanikele. Telefoniarved, elekter, kirjutusmasinalindid ja valge paber, juukselõikus, kinopiletid, restoraniarved, metroosõit (elasime Manhattanil, kus juba toona oleks olnud hullumeelsus autot omada), vahel paar uusi kingi – kirjanikel on väljaminekuid nagu kõigil teistel. Mida neil ei ole, on regulaarne kuupalk. Ja ma ei olnud endale valinud elevandiluust torni eraldumise eluviisi.

Kuna ma olin enda jaoks valinud pea võimatu ülesande teenida elatist ulmekirjanikuna ajal, kui Ameerikas avaldasid regulaarselt ulmeromaane vaid kaks kirjastust, ja neiltki ilmus kuus kokku kolm või neli nimetust, ning käputäis ulmeajakirju, mis toona eksisteerisid, maksid enamasti jutu eest 50 kuni 200 dollarit, andsin ma endale aru, et pean kirjutama kiiresti ja valmistama enamiku oma lugudest turu soovidele vastu tulles. Olles just ülikooli lõpetanud ja ilma kindla päevatööta, mis oleks mind aidanud üle inspiratsioonipuuduse perioodidest või toimetajate äraütlevate vastuste korral, ning evimata ka mingisuguseid sääste, ei olnud mul lihtsalt muud võimalust. Ma ei tahtnud ka hajutada oma energiat, tehes kaheksa tundi mingit argist tööd ning püüdes kirjutada teaduslikku fantastikat õhtuti, nagu tegid liigagi paljud mu hästi tuntud kolleegid. Ma tahtsin olla kirjanik, mitte suhtekorraldaja, raamatupidaja või kingamüüja. Aga ma ei olnud ka sellise meelelaadiga, mis oleks ärgitanud mind oma kunsti nimel nälgima. Ma ei ole kunagi suuremat askeet olnud. Ma armastasin teaduslikku fantastikat ja ihkasin kirjutada seda sama hästi, kui olid teinud need mu eelkäijad, kelle teosed olid mulle lugejana nõnda suurt naudingut pakkunud, kuid ma andsin endale aru, et aeg kunstnik olla tuleb hiljem, nüüd ja praegu – kui ma tahtsin kirjanikuna edu saavutada – pidin ma kirjutama asju, mille eest toimetajad olid nõus mulle maksma.

Mitte et ma ei oleks tahtnud jutustada teile kõiksugu tähendusrikkaid asju inimeseks olemise kohta või pälvida teie imetlust ainulaadsete ja unustamatute visioonidega tulevikumaailmadest. Oleksin loomulikult olnud õnnelik, teenides elatist ei millegi muu kui võrratute, kunstimeisterlike, kaalukate ja teravate lugudega, mis oleksid mind tõstnud žanri tippude kõrvale. Kindlasti oli see mu ülim soov ja selliste varajaste lugudega nagu «Öösse kaduv tee» (The Road to Nightfall; 1954) ja «Soe inimene» (Warm Man; 1957) ma just selle poole püüdlesingi.

Probleem oli selles, et žanri tipud olid juba seal ja minust polnud neile kaugeltki võrdset. 1950ndate alul, kui ma kavatsesin ulmekirjanikuks hakata, tegutsesid sel alal juba sellised inimesed nagu Theodore Sturgeon, Ray Bradbury, James Blish, Cyril Kornbluth, Alfred Bester ja Fritz Leiber, kes olid kõik minust viisteist või kakskümmend aastat vanemad ning kellel kõigil oli olemas rikkalik elukogemus (sõjaväeteenistus, lapsevanemaks olek, rahaline või abielukriis, vanemate või sõprade surm), millest mina teadsin vaid loetu kaudu.

Kuigi varaküps, ei olnud minust neile kirjanikele võrdset elutarkuses, ka ei olnud ma neile ligilähedanegi kunstimeisterlikkuses. Vahel leidsid mõned mu «tõsised» lood tee ajakirjadesse, kuid need jäid Sturgeoni või Besteri või Blishi või Leiberi uusimate tööde varju ning mul ei olnud mingeid illusioone, kumma kirjaniku teos pälvib esmalt toimetajate tähelepanu, kui sama hommikuse postiga laekuvad Sturgeoni ja Silverbergi käsikirjad. Nii et kui ma soovisin ulmekirjandusega elatist teenida, pidin lõviosa oma sissetulekuist saama pretensioonitute lugude kirjutamisega, mida tellisid pretensioonitud pulpajakirjad, mis olid mõeldud noorte ja vähenõudlike lugejate isu rahuldamiseks, keda huvitas lihtne ja elav lugemisvara.

Aga sedasorti seiklus- ja põnevuskirjanduse kirjutamise juures oli loomulikult ka lõbu ja naudingu faktor. Ma olin lugenud teaduslikku fantastikat alates kümnendast eluaastast ning kuigi ma olin tõsimeelne ja õpetatud väike poiss, kes mõistagi kaldus ulmekirjanduse tõsisema ja kirjanduslikuma suuna poole (mida tollal esindasid oma raamatutega H. G. Wells, S. Fowler Wright, Aldous Huxley, John Taine ja Olaf Stapledon ning sellised kõrgel tasemel ajakirjaautorid nagu Sturgeon, Leiber ja Bradbury), tundis mu teismeline mina varjamatut kiindumust pööraste ja «möirgavate» seiklusjuttude vastu, mida leidus sellistes kerglaste ja eputavate nimedega pulpajakirjades nagu Amazing Stories (Imestusväärsed Lood), Planet Stories (Planeedilood), Startling Stories (Jahmatavad Lood) ja Thrilling Wonder Stories (Vapustavad Imelood). Nende ajakirjade lehekülgedelt leidsin selliste autorite nagu Leigh Brackett, Poul Anderson, Henry Kuttner ja Jack Vance lugusid, mis olid minu jaoks täpselt sama rahuldustpakkuvad nagu väärikamat liiki SF (tihti samade autorite sulest), mida sain lugeda kolmest «täiskasvanute» ulmeajakirjast Astounding Science Fiction (Hämmastav Teaduslik Fantastika), Galaxy (Galaktika) ja Fantasy & Science Fiction (Fantaasia ja Teaduslik Fantastika). Ma armastasin parimate pulpautorite värvikat ja elavat loomingut ning imiteerisin seda paljudes oma varajastes lugudes. Nii et mu karjäär algas noil ammustel 1950ndatel veidi skisofreeniliselt: osa minust nägi vaeva hoolikalt kirjutatud juttudega, mis olid mõeldud sellistele nõudlikele toimetajatele nagu Astoundingu John W. Campbell, Galaxy Horace Gold ja F&SFi Anthony Boucher, osa aga nautis võimalust kirjutada Bracketti-Andersoni-Kuttneri-Vance’i laadis märulirohkeid seiklusjutte vähemtähtsatele ajakirjadele, mis olid mõeldud sedasorti «nõudlikule» lugejaskonnale, kuhu ma ise olin veel viis-kuus aastat tagasi kuulunud.

Mõlemal ulmekirjanduse tasandil tegutsemises polnud tollal midagi ebatavalist. Sellised intellektuaalsed autorid nagu Blish ja Isaac Asimov ja Damon Knight ning sellised poeetilised kirjanikud nagu Sturgeon ja Bradbury olid täiesti häbenematult Planet Storiesi, kõige metsikuma ja pulpilikuma seiklusulme ajakirja kaasautoreiks. (Mina jõudsin sündmuskohale napilt liiga hilja: minu suureks meelehärmiks lõpetas Planet Stories ilmumise just siis, kui mina oma esimesed lood avaldasin.) Nende nagu minugi jaoks mõned aastad hiljem olid sellise tegevuse motiivid eri nüanssidest koosnevad: kindlasti vajadus kiiresti raha teenida, aga samuti puhas nauding pöörases tempos vaoshoidmatuid seiklusi täis põnevuslugude kirjutamisest. Keegi neist ei näinud oma tegevuses jäika lahterdamist: jutt oli jutt, ulme oli ulme ja sugugi mitte kõik, mida nad kirjutasid, ei olnud mõeldud ajaproovile vastu pidama. Mu enda eriline kangelane oli Henry Kuttner, kes oli hulga erinevate pseudonüümide all kirjutanud kümneid kõige võrratumaid ulmejutte üldse, Kuid samuti andis ta maailmale küllaltki rõõmsameelselt riiside ja riiside kaupa pulp-mittemeistriteoseid nagu «Tühjuse sõjajumalad» (War-Gods of the Void), «Surematu olendi linn-hauakamber» (Crypt-City of the Deathless One) ja «Kosmilised tasujad» (Avengers of Space). Kinnitasin endale, et kui Suur Kuttner võis nii teha, võisin ka mina. Võibolla mitte nii hästi nagu tema, toona mitte, aga vähemalt sama põhimõtte järgi.

Kui ma olin kahekümneaastane, avanesid mulle pulpajakirjade maailma uksed (või täpsemalt öeldes avas need mulle tollane kaasautor ja hea sõber Randall Garrett) ning mul avanes endal võimalus hakata tootma riiside kaupa jutte seiklusulme ajakirjadele, mis kõik ka toimetajate poolt vastu võeti ja mõnede eest isegi ette maksti. Loomulikult tegin ma seda raha pärast. Nagu juba mainisin, tuli mul nagu kõigil teistelgi üüri maksta. Aga samuti leidsin ma tõeliselt nauditava olevat kirjutada sellises tempos, luua higimull otsa ees kirjutusmasinal lendlevate sõrmedega papist maailmu – 20-leheküljeline lugu hommikul, 40-leheküljeline jutustus ühe kuuetunnise tööpäevaga. Olin täis nooruslikku energiat, et seda kõike päevast päeva, terve aasta läbi teha. Olin oma vanemate kolleegide kohkumuseks kui pidurdamatu hiidveok, mis oli ette määratud purustama kõik ulmekirjanduse kiirusrekordid. Ja ma tundsin rõõmu teadmisest, et olin saanud sugulasvaimuks oma noorpõlve pulpulme lemmikute Henry Kuttneri, Leigh Bracketti ja Poul Andersoniga, ning veelgi kaugemale minevikku vaadates Edgar Rice Burroughsi, Max Brandi, Robert E. Howardi ja teiste üliviljakate pulpautoritega, kes olid edukalt tegutsenud enne minu sündi.

Neid jutte kirjutades sain ma suurepäraselt aru, mida nad endast kujutavad: eelkõige meelelahutuseks mõeldud tekste, mis ei pidanudki uusi kirjanduslikke rajajooni valgustama ega viima mind teadusliku fantastika suurte meistrite sekka. Ma ei loobunud sellest mõttest muidugi kunagi ja keskendusin aja möödudes üha vähem vaid üürimaksmise teemale ning üha rohkem sellele väljakutsele, et lisada ulmekirjanduse korpusele midagi uut, isikupärast ja meeldejäävat. Mida aeg edasi, seda enam hakkas mu loomingus rõhuasetus pöörduma kvantiteedi asemel kvaliteedile ja need varased lood langesid unustusse, kuigi ajaloomäluga ulmelugejad jäid mäletama, et ma olin kunagi selliseid jutte kirjutanud.

Neid lugusid nüüd üle lugedes tundsin ma kiusatust neid varaseid tekste siit ja sealt veidi kohendada, lisada siia veidi värvi, asendada seal semikoolon mõttekriipsuga, tõmmata maha veidi liiga sensatsioonilisi süžeetehnilisi käike või mõnel muul moel muuta teksti, arvestades mu vahepealse neljakümne aasta jooksul omandatud jutustamisoskusi. Kuid ma pidasin sellele kiusatusele vastu. Selline aastakümnete tagune ümberkirjutamine olnuks ebaaus tolle noormehe suhtes, kes need lood omal ajal kirja pani. Pole minu asi neile juttudele kaela määrida veterankirjaniku akumuleerunud tarkust, samuti oleks see läinud vastuollu raamatu põhilise eesmärgiga, milleks oli ikkagi tuua arheoloogi kombel päevavalgele ja lugejate ette minu pika kirjanikukarjääri koidiku artefakte, näitena teatavat kindlat tüüpi teaduslikust fantastikast, mis oli oma ajale iseloomulik ja mida praktiliselt igaüks meist toona enda karjääri mingis faasis kirjutada tavatses.

Seega on siin grupp lugusid, mille ma kirjutasin ammuunustatud ajakirjadele, lugusid, mida ma kirjutasin ülimalt kiiresti, lugusid, mille puhul ma valdavas osas jäin rangelt pulpajakirjade traditsiooni raamidesse. Järeleproovitud ja ausast narratiivivalemist hälbisin ma vaid sedavõrd, et lubasin endale vahel luksust tappa mõni oluline tegelane, mida oleks 1940ndate pulpajakirjades mõeldamatuks peetud, kuid mis oli kümnend hiljem juba mingil määral lubatud, kuid üldiselt toimus hea ja kurja vaheline võitlus ning kuri tavaliselt (kuid mitte alati) kaotas.

Ma ei kavatse panna kedagi petlikult uskuma, et siit leiab ebaõiglaselt tähelepanuta jäänud meistriteoseid. Usun, et olen selle juba küllaldaselt selgeks teinud, et isegi siis, kui ma neid lugusid kirjutasin, ei olnud nad mõeldud kui suur kunst – ajakirjad, mis neid avaldasid, ei olnud suurest kunstist huvitatud, vaid soovisid head ja järeleproovitud pulpkirjandust –, ja ma pakun neid siin peaasjalikult arheoloogilisest vaimust kantuna, nagu sai mõned read tagasi selgitatud, kui võimalust sukelduda neisse ammuunustatud kultuurkihtidesse, mis demonstreerivad, kes ma olin ja mida tegin kirjanikuna kuuskümmend aastat tagasi.

Tuleb tunnistada, et ma õppisin neid lugusid luues ilukirjanduse kirjutamise kohta palju: kuidas juttu huvitavalt alustada ja edasi arendada, kuidas kujutada konkreetset stseeni ja visandada (ükskõik kui pealiskaudselt) tegelaskuju ilma pika ja igava ekspositsioonita ning kuidas anda paari kiire liigutusega tekstile seda vajalikku värvi ja avastuslikkust, mille pärast inimesed üldse ulmekirjandust loevad. Nii et neis lugudes on ka midagi tehniliselt huvitavat ja midagi ajalooliselt huvitavat, kuna on lõppeks ju ikkagi sama inimese kirjutatud, kelle sulest on pärit ka «Sisemine surm» (Dying Inside), «Purjetades Bütsantsi» (Sailing to Byzantium), «Sündinud surnutega» (Born with the Dead) ning kõik need teised raamatud ja jutud, mille eest Ameerika Ulmekirjanike Assotsiatsioon otsustas 2004. aastal pärjata mind kõrgeima tunnustusega ulmekirjanduse maailmas – Suurmeistri auhinnaga. Kas nendes varajastes lugudes on võimalik ära aimata tulevase Suurmeistri pintslitõmmet? Tõenäoliselt mitte, kuna juba siis, kui ta neid kirjutas, esindasid need tema loomingu seda külge, mis tähendas ülisuurtes kogustes üüri maksmiseks ja lõbusaks ajaviiteks kirjutatud tekste. Ja mitte midagi enamat. Ma ei arvanud kunagi, et lood nagu «Tähehiiglaste orjad» või «Kosmosemõrtsukas» oli parim ulme, mis minus peidus oli. Aga nii või teisiti olid nad osa minu loomingulisest arengust. Ma ei ole neist kunagi lahti ütelnud, ega ka millestki muust, mida ma toona kirjutasin. Ja siin nad nüüd jällegi on, need kadunud ajastu artefaktid, üheksa varajast lugu, mis on toodud uue sajandi kõhedakstegevalt ereda valguse kätte, sajandi, mis oli nende lugude kirjutamise ajal alles kauge tulevik.