Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 11

Dovirri ees laotus mere lai ebaühtlane kaar, kui ta Garyuni nina lähedal seisis ja tundis, kuidas lõikav soolane tuul tema vastu puhus. Taevas oli tume; rasked pilved rippusid madalal, ähvardades külma vihmaga. Merelsündinute kuldpruunid uimed ilmusid pinnale kord siin, kord seal, lõigates juhuslikult merd.

Kaugusse vaadates mõtles Dovirr Merelsündinuist, noist kummalistest olenditest, kes olid kord olnud inimesed – kelle inimesed olid sajandite eest loonud tulutus katses pealetungivaid dhuchay’ysid takistada.

«Mõtled, Dovirr?» küsis sügav hääl.

Ta pöördus. Gowyn seisis tema kõrval. Kuue kuu jooksul, mis ta oli laeva pardal veetnud, oli Dovirr võitnud hallineva thalassarhi kiindumuse. Gowyn lähenes keskeale; tema ülemvõim Läänemerel oli kestnud enam kui kakskümmend aastat. Aeg hakkas talle järgi jõudma. Ta otsis pärijat – ning Dovirr lootis, et lõpuks oli ta selle leidnud.

«Mõtlen, söör. Merelsündinutest.»

Gowyn kissitas välkuvate uimede poole silmi. «Meie vendadest sügavikus? Ühel päeval saad sa tundma nende hambaid, noormees.»

«On see tõsi, söör? Et nad söövad inimesi, kes vette kukuvad?»

Gowyn kehitas raskeid õlgu. «Seda saad sa teada päeval, kui sa üle parda pudened. Mul pole kordagi selleks põhjust olnud, kuid surev meremees tõmbab nende uimed hetkega ligi.»

«Imelik,» ütles Dovirr, «et nad meist toituvad. Nad olid kunagi ju ise inimesed, kas polnud?»

«Kõigest inimeste pojad.» Üle thalassarhi näo liikusid varjud. «Aastate eest, kui Maa oli alles kuiv ja kui tulid dhuchay’yd, lõi inimene Merelsündinud, et võõraste vallutajatega võidelda.» Ta itsitas sardooniliselt. «See oli lootusetu üritus. Dhuchay’yd võitsid Merelsündinute leegione kerge vaevaga, lõid siis ookeani võimsa saua, ning tõusvad mered katsid maa.»

«Millised nad olid, need dhuchay’yd?»

«Kahepaiksed! Nad elasid maal, elasid merel. Nad ujutasid meie maailma üle, et luua endile kudemispaik – nende kudu elab suurekskasvamiseni meres – ning ka selleks, et vabastada end tülikatest olevustest, kes kuival maal elasid. Dhuchay’yd ehitasid ujuvlinnad ning jätsid mõned meist ellu neid teenima.» Gowyn surus tusaselt käed rusikasse. «Oh, oleks ma vaid siis elanud, kui nad meid jalge alla trampisid! Kuid neid polnud võimalik peatada. Meri kattis kogu maa, välja arvatud nende ehitatud linnad. Meie isade maa on tuhat sülda allpool veepinda, ja Merelsündinud lõbutsevad meie uppunud linnades.»

«Ja siis nad läksid ära,» ütles Dovirr. «Kõik dhuchay’yd Maal lahkusid järsku ühel päeval. Kas nad ütlesid, miks?»

«Ei.»

Karmid pilves näisid horisondile kogunevat. Dovirr värises, kui jahe niiske tuul purjeid täitis. Sõudjate rütmiline ümin neljal alumisel tekil moodustas ühtlase helimustri, mis sulas kokku mere loksumisega Garyuni parda vastas.

«Ühel päeval tulevad dhuchay’yd tagasi,» sõnas Gowyn äkitselt. «Ühel päeval – niisama ootamatult, kui nad esimest korda tulid, ja sama ootamatult, kui nad lahkusid – tulevad nad tagasi.»

Vöörist lendas üles soolaseid pritsmeid. Madaldunud häälel ütles Gowyn: «Dovirr – kui ma peaksin surema enne, kui nad naasevad…»

«Söör?»

«Kui ma peaksin surema – ja minu aeg on ammu täis – siis kas sa vannud, et hävitad nad minu asemel?»

Dovirr näperdas närviliselt oma kasvavat musta habet. «Vannun, söör,» lausus ta kähedalt.

Gowyn oli hetkeks vait, tema jämedad sõrmed kaevumas Dovirri õlgadesse. Siis osutas ta allatuult.

«Sealt saabub veel täna pärastlõunal thalassarh Haraldi laev. Võitle minu kõrval, Dovirr.»

«Tänan teid, söör.» Dovirr kummardas peaga. Võidelda thalassarhi kõrval oli suur au – märk, et mantlipärija oli tunnustust leidnud. Gowyn oli nimetanud oma järglase.

Thalassarh sammus minema. Dovirr jäi kaugustesse vaatama. Kusagil kaugel idas oli saarelinn Vythain. Töötage ja orjake, te maarotid! mõtles Dovirr trotslikult. Te tasute veel Dovirrile andamit!

Nagu Gowyn oli ennustanud, tuligi Haraldi laev sel pärastlõunal, seilates vastu tuult. Hoiatushüüe ülalt kõlas veidi pärast keskpäevast söömaaega, ning Garyun valmistus sõjaks.

Thalassarhe oli üheksa, igaüks neist valitsemas umbkaudselt määratud osa planeedist. Gowyn nimetas oma valdust Läänemereks; Harald oli isandaks Mustal Ookeanil, mis oli ebamäärane territoorium Gorwyni vetest läänes ning kuhu kuulusid teiste seas Dimnoni, Lanobuli ja Ariodi ujuvlinnad. Ent ookeanil polnud piiritähiseid, ning iga thalassarh pidas naabritega tuliseid vaidlusi mõjusfääride üle.

Haraldi laev ligines. Garyuni ülemise teki sõudjad kinnitasid oma aerud; nii tugeva tuulega suutis alus manööverdada ka vaid kolme teki aerudega, vabastades kakskümmend meest relvi kandma. Kõik naised Garyuni pardal – Mereisandate naised ja tütred – olid ohutult oma kajutites laevalae all.

Garyun tõstis sõjalipu. Gowyn sammus tekile, relvastatud ja lahinguvalmis, ning Dovirr võttis oma koha thalassarhi paremal käel. Ta nägi, kuidas mitu laeva ohvitseri kadedalt tema poole vaatab, ent ei teinud neist välja. Ta oli Gowyni mees, ning nad austasid Gowyni valikut – või muidu!

Vaenuliku laeva nimi oli Brehtwol. Ka see tõstis sõjalipu. Garyuni tekk oli mõõkadest turris; konksumehed valmistasid end ette.

Kaks laeva lähenesid aeglaselt üksteisele. Dovirr nägi nüüd vastasteki mehi. Seal paistis lühikest kasvu süngenäoline Harald, kelle käsilased ootasid, ootasid.

Kõlas puidu tümin vastu puitu, ning lendasid ronimiskonksud. Mõtlemata liikudes järgnes Dovirr Gowynile teisele poole. Brehtwolile jõuti esimesena!

«Mõõgad! Mõõgad!» möirgas Gowyn. «Minu järel, mehed!»