Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 7

Külla naastes tervitati teda kahtlustavate pilkude ning kohmetu vaikusega.

«Jorn on surnud,» teatas Katha. «Ta võitles Harkinsiga metsaserval.»

«Ja nüüd ongi Jorn mulla all,» itsitas inetu naine nimega Elsa. «Ma nägin seda tulemas, vennad. Keegi ei saa öelda, et ma teda ei hoiatanud.»

«Harkins on nüüd juht,» sõnas Katha kindlalt. «Ja mina tema naine.»

Unise olemisega külaelanik, kes oli Harkinsi ellujätmise poolt hääletanud, küsis: «Kes tema selleks valis?»

«Mina ise, Dujar,» ütles Harkins. Ta tõstis rusikad. Säärases ühiskonnas tuli kogu aeg end kehtestada. «Kes on vastu?»

Dujar vaatas abitul ilmel nõidnaise Elsa poole. «Kas tasub?»

Too kehitas õlgu. «Jah ja ei. Tee, nagu heaks arvad.»

Unise näoga mees kortsutas murelikult kulmu, ent ei öelnud midagi. Harkins vaatas ühte näkku, siis teise. «Kas keegi on vastu, et mina seda hõimu juhin?»

«Me ei tea isegi, kes sa oled!» ütles üks paksunäoline mees. «Kuidas me teame, et sa ei ole salakuulaja Tunnelilinna rahva seast? Elsa, kas ta on see?»

«Korra ma nõnda arvasin,» vastas jässakas naine. «Enam ma nii kindel pole.»

Harkins naeratas. «Eks me näe, kas ma olen või ei ole. Homme asume teele. Valmistuge sõjaks – Tunnelilinna rahva vastu.»

«Sõjaks? Aga…»

«Sõjaks,» lausus Harkins. See oli kindel väide, käsk. «Elsa, kas sa kaarte oskad joonistada?»

Elsa noogutas tusaselt.

«Hästi. Tule mu hütti, ja ma ütlen sulle, mida ma vajan.»

Nõidnaine irvitas kurjalt. «Mis sa ütled, Katha – usaldad sa mind oma mehega kahekesi?»

«Ei – ma nõuan Kathat ka sinna,» ütles Harkins kiirelt.

Pettumus Elsa kahvatul näol oli ilmne; Katha silmad olid Elsa märkuse üle hetkeks vihaselt välgatanud, ehkki ta midagi ei öelnud. Harkins kortsutas kulmu. Kujunemas paistis olevat järjekordne keeruline suhe, ja pealegi veel ohtlik. Ta vajas Elsa toetust – too oli hõimus tähtis isik, ent ta ei teadnud, kas võib nõia jätkuvale abile loota või mitte.

Ta silmitses hüti muldpõrandale joonistatud kaarti. «Selline pilt siis?»

Ta vaatas Elsa, siis Katha otsa. Mõlemad naised noogutasid.

Varbaga osutades ütles Harkins: «Meie oleme siin ja Tunnelilinn on kahe päevatee kaugusel idas. Vastab tõele?»

«Nagu ma ütlesin,» vastas Elsa.

«Ning Tähehiiud elavad kusagil seal,» sõnas Harkins, osutades ähmaste piirjoontega alale kusagil suure metsa teises otsas.

«Miks sa tahad Tähehiidude kodu kohta teada?» päris Elsa. «Sa lõid maha Jorni – see ei anna sulle veel hiiglase jõudu, Harkins.»

«Vait, Elsa.» Naise torkimine hakkas teda ärritama. Lisaks ilmutas Katha armukadeduse märke, mis teda häirisid. Tüdrukul oli tugev omandiinstinkt, ent ta oli sama agar vihkama kui armastama, ning Harkins suutis kergesti ette kujutada olukorda, kus mõlemad naised tema vastu pöörduksid. Ta surus võdina alla ning pööras oma tähelepanu taas kaardile.

«Elsa, täna õhtul juhatad sa palvust, et meie sõjakäiku saadaks edu. Homme lahkuvad mehed Tunnelilinna poole.»

«Ning kumb meist sind saadab?» küsis Katha külmalt.

«Sina,» lausus Harkins. Enne, kui Elsa midagi vastu öelda sai, lisas ta: «Elsa, sind on siin vaja, et sa küla peale kaitseloitse lausuksid, kui sõdalasi kohal pole.»

Too itsitas õõnsalt. «Kavalalt välja mõeldud ülesanne, Harkins. Olgu nii, ma võtan selle vastu.» Ta vaatas mehele otsa, silmad kavalalt säramas. «Kuid palun ütle mulle midagi.»

«Mida?»

«Miks sa Tunnelilinna rahvast just praegu rünnata tahad? Mida sa loodad selle mõttetu sõjaga saavutada?»

«Loodan võita maailma, Elsa,» sõnas Harkins vaikselt ning ei öelnud siis rohkem midagi.

Tol ööl kõmasid metsaserval rituaalsed trummid ning lausuti veidraid loitse. Harkins vaatas pealt, lummatuna barbaarsuse ja kultuursuse omapärasest segust.

Nad lahkusid järgmisel hommikul – kakskümmend kolm meest, keda juhtisid Harkins ja Katha. See oli hõimu kogu vägi, välja arvatud mõned pahurad vanamehed, kes jäeti maha ettekäändel, et küla vajas ikkagi kaitsjaid.

Tee Tunnelilinna oli aeglane ja pidevate peatustega. Pikk sõdalane nimega Frugo määrati Katha soovitusel teejuhiks; ta lasi salgal poole pärastlõunani metsaserva mööda kõndida, kuni neil lõpuks tuli džunglisse keerata.

Katha marssis uhkelt Harkinsi kõrval, nagu poleks Jorni kunagi olemas olnudki. Ning nüüd, surnuna, polnudki ehk teda selles ajaloota maailmas olemas olnud.

Sõjasalk toitis end liikumise pealt. Kaks meest olid viskekepi käsitsemises vilunud ning tõid alla küllaldaselt linde õhtusöögi tarbeks; teised kogusid korvitäite kaupa pentsikuid rohekaskuldseid puuvilju. Sellal, kui linde puhastati ja küpsetati, võttis Harkins ühe kätte ja uuris seda, avades selle lõuad, et hambaid vaadata.

See oli huvitav mutatsioon – taandareng tunnuseni, mida peeti tuhandete aastate eest kadunuks. Ta silmitses raevuka väljanägemisega sulelist mõne hetke, siis heitis selle tagasi kuhja.

«Pole enne lindu näinud?» päris Katha.

«Mitte sellist,» ütles Harkins. Ta pöördus ja kõndis tule poole, kus kolm samasugust isendit toorpuidust lõkke kohal küpsemas oli. Kaugusest kostis puude murdumist.

«Tähehiid?» küsis ta.

«Ilmselt robot,» vastas Katha. «Nemad teevad rohkem lärmi. Tähehiiud vaatavad, kuhu astuvad. Robotid põrutavad lihtsalt otse.»

Harkins noogutas. «Seda ma loodangi, kui ma nad meie jaoks tööle saan. Otse läbi Tähehiidude.»

Metsarajal ilmus nähtavale moondunud välimusega pruun tiivutu lind, kel oli punnis rindmik. See jooksis kraaksudes ja vestigiaalsete tiivaköntidega vehkides otse väiksesse laagrisse. Märgates, kuhu ta sattus, pööras lind ringi ja püüdis ära joosta, ent jäi hiljaks. Üks irvitav sõdalane sai tal kaelast kinni ning sikutas vastupunniva sulelise lõkke juurde.

«Nemad põrutavad ka otse,» sõnas Katha. «Otse tulle.»

«Ma arvan, et me saame hakkama,» ütles Harkins. Ta soovis, et tunneks end südames niisama kindlalt kui sõnades.

Tunnelilinn kattis peaaegu kümne miili suuruse maa-ala, mida piiras igast suunast lähemaletungiv mets. Harkins ja ta mehed seisid kaljunõlval, vaadates alla varemeis linna poole.

Murenevad ehitused olid vanad – lausa iidsed – aga arhitektuurist nägi Harkins, et need olid ehitatud pärast tema aega. Mis võisid kord olla olnud elegantsed kroomist ja tsemendist nõeljad tornid, olid nüüd mustunud kolakad, mis džungli pealetungi ees aeglaselt hävisid.

Harkins pöördus Katha poole. «Kui palju inimesi siin elab?»

«Sadakond. Nad elavad tolles suures hoones seal,» ütles Katha ühe lühikeseks murenenud torni poole osutades.

«Ja sissepääs tunnelitesse?»

Naine judistas kergelt. «Linna keskel. Seal ei käi keegi.»

«Ma tean seda,» sõnas Harkins. Olukord erines veidi oodatust. Ta oli eeldanud, et metslashõim elab kusagil tunnelisuudme vahetus läheduses. Sellisel juhul tulnuks neid enne võita, kui saab maa-aluse uurimist alustada. Kuid nüüd näis võimalik neist ilma lahinguta mööda hiilida.

«Mis sa mõtled?» küsis Katha.

Ta selgitas oma plaani. Naine raputas kohe pead. «Esmalt tuleb sõdida. Mehed ei oleks millegi muuga nõus. Nemad pole huvitatud noisse tunnelitesse minemisest, nad tahavad ainult võidelda.»

«Olgu,» ütles ta pärast lühikest järelemõtlemist. «Saagu siis võitlus. Kogunegu rividesse ja me ründame.»

Katha pani ühe käe toruks. «Valmistuge ründama!»

Sõna liikus kiirelt. Noad ja nuiad võeti välja ning viskekepi-kütid seadsid end valmis. Harkins suutis vaevu jätta naeratamata, kui tõsisel ilmel see räbalais kamp sõtta minema valmistus, kaasas vaid käsirelvad ja kivid. Naeratus suri huultel, kui talle meenus, et need mehed võitlesid taoliste rohmakate relvadega puhtalt sellepärast, et nende esivanematel olid olnud paremad.

Ta kissitas silmi varemeis ehitiste rägastiku poole ning nägi linnas liikumas inimkogusid. Vihatud vaenlased, mõtles ta. Võõrad.

«Mäest alla!» hüüdis ta.

Kakskümmend kolm meest laskusid rahulikult ja osavalt nõlvast alla ning suundusid linna. Harkins tundis tuhka ja räbu jalge all krõbisemas, kui ta nendega kaasa jooksis. Tunnelilinna rahvas oli lähenevast väest ikka veel teadmatuses; Harkins tabas end lootmast, et nad ründajaid õigel ajal kuulevad. Ta tahtis lahingut, mitte veresauna.

Ta pöördus joostes Katha poole. «Kui on selge, et lahing kulgeb kenasti ja kõigil on tegemist, läheme sina ja mina tunnelisse.»

«Ei! Ma ei tule sinuga sinna!»

«Karta pole midagi,» ütles Harkins kannatamatult. «Me…»

Ta jättis jutu. Tunnelilinna mehed olid neid kuulnud ja valgusid oma pilvelõhkujast kodust välja, valmis end kaitsma.

Kaks väge põrkasid kuuldava mürtsuga kokku. Harkins jäi meelega tahaplaanile – mitte argusest, vaid tapahimu puudumisest. Oli tähtsam jääda ellu ja tunnelisse jõuda.

Üks ta meestest valas esimese vere, torgates oma väitse lihaselise linnamehe rinda. See sai kohe vastuse: langes nui ja tapja kukkus. Harkins vaatas rahutult üles, mõeldes, kas Tähehiiud toimuvat jälgisid ja kas nad vaatepilti ka nautisid.

Ta nihkus rüselevast massist välja ja jälgis rahuldustundega, kuidas kaks väge üksteisele kordamööda peale tungisid. Ta müksas Kathat. «Lahing käib. Läheme tunnelisse.»

«Ma pigem võitlen.»

«Ma tean. Aga ma vajan sind seal all.» Ta haaras tal käsivarrest ja tõmbas ta enda poole. «Ega sa nüüd argpüksiks muutu, Katha?»

«Ma…»

«Seal pole midagi karta.» Ta tõmbas ta enda ligi ja suudles teda jõuliselt. «Tule – kui sa just ei karda.»

Too vakatas, pidades hetkeks iseendaga seesmist heitlust. «Olgu,» nõustus ta lõpuks.

Nad taganesid võitlusest vargsi eemale ja sööstsid ümber räbuhunniku ühe kitsa tänava suunas.

«Ettevaatust!» hüüdis Katha äkitselt.

Harkins sukeldus, ent läbi õhu vihisev nuga lõikas tema õlga. Kuum verejuga valgus üle ta käsivarre, kuid haav polnud tõsine.

Ta vaatas ringi ja nägi, kes noa heitnud oli. See oli Dujar, unisenäoline külaelanik, seismas väändunud metalli kuhja otsas ja vaatamas päranisilmi alla, justkui suutmata uskuda, et tema heide oli ebaõnnestunud.

«Tapa ta!» sõnas Katha teravalt. «Tapa reetur, Harkins!»

Hämmeldunult pööras Harkins tagasi ja hakkas räbukuhja mööda üles turnima, et Dujarini jõuda. Viimaks raputas külaelanik end tardumusest välja ja hakkas jooksma, tehes pikki kohmakaid jänesetaolisi samme.

Harkins kummardus, korjas üles jalgpallisuuruse šlakikamaka ja heitis selle pageva mehe selja pihta. Dujar komistas, kukkus, püüdis tõusta. Harkins jooksis tema juurde.

Dujar sai end püsti ja kargas Harkinsi kõri suunas. Harkins virutas rusikaga külamehele näkku ning teisega kõhtu. Dujar tõmbus kööku.

Harkins võttis tast kinni. «Kas sina viskasid noa?»

Vastust ei tulnud. Harkins haaras hirmunud mehel kõrist ja raputas teda metsikult. «Vasta!»

«J-jah,» suutis Dujar viimaks öelda. «Mina viskasin.»

«Miks? Kas sa ei tea, kes ma olen?»

Külaelanik oigas haletsusväärselt. «Ma tean, kes sa oled,» sõnas ta.

«Kiirusta,» õhutas Katha takka. «Tapa see uss ja jätkame seda, mida me tegema tulime.»

«Üks hetk,» sõnas Harkins. Ta raputas Dujarit uuesti. «Miks sa selle noa heitsid?»

Dujar oli hetkeks vait; tema suu liikus seosetult. Siis ta ütles: «Elsa… käskis mul seda teha. Ta… ta ütles, et ta mürgitab mu, kui ma sind ja Kathat ei tapa.» Ta langetas pea.

Elsa! «Pea seda meeles, Katha,» ütles Harkins. «Me tegeleme temaga, kui külla naaseme.» Nõianaine oli ilmselt mõistnud, et Harkinsiga tal tulevikku polnud, ja oli otsustanud ta mõrvata enne, kui Katha tema endaga arved õiendas.

Harkins haaras Dujarist kõvasti kinni. Tal oli mehest kahju; too oli olnud algusest peale hukule määratud. Ta vaatas Katha poole, nägi naise kindlat ilmet ja teadis, et sai teha vaid ühte. Ta tõmbas noa ja surus selle Dujari südamesse. Unisenäoline mees jõllitas Harkinsile hetkeks hukkamõistvalt otsa ja lõtvus siis.

See oli Harkinsil teine kord tappa. Kui esimene oli olnud enesekaitse, siis see oli hukkamine, ning mingil moel tundis ta end sellepärast räpasena. Ta lükkas noa tuppe tagasi, pühkis käed reite vastu puhtaks ja astus üle laiba. Ta teadis, et oleks Dujarit ellu jättes kaotanud igasuguse autoriteedi. Samamoodi pidi ta külla naastes Elsaga käituma.

Lahing allpool jätkus. «Tule,» käskis Harkins. «Tunnelisse!»

Ehkki linna maapealne osa oli kunagises konfliktis peaaegu täielikult hävinud, ei ilmnenud tunnelis mingeid märke sõjaarmidest. Tunneliehitajad olid teinud head tööd – nii head, et nende looming oli neist endist peaaegu kaks aastatuhandet kauem kestnud.

Sissepääs tunnelisse oli üüratu platsi keskel, mida olid kunagi ääristanud neli kõrghoonet. Nüüd oli alles vaid neli majakändu; väljak ise oli termilises rünnakus üles sulanud ja ära keenud ning tunnelisuue oli peaaegu täielikult purunenud.

Katha külm käsi kindlalt tema omas, tõukas Harkins eest rippuva metallitüki ning astus alla tunnelisse.

«Kuidas me seal sees näeme?» küsis ta.

«Räägitakse, et seal on tuled,» vastas Katha.

Olidki. Eredad elektroluminestsentslambid särasid tunneliseintel, süttides nende lähenedes ja kustudes, kui nad sada jardi edasi olid läinud. Pidevalt liikuv valgussein käis nende eel mööda käiku, mis viis süsteemi südamesse.

Harkins vaatas imetlusega tunneli kõva, säravat vooderdust, täpsust, millega see oli paika pandud, ning ehituse vastupidavust.

«Siit kaugemale pole keegi meist läinud,» ütles Katha, hääl kajadest veidralt moonutatud. «Siit edasi läheb palju väikesi tunneleid, kuhu meie pole kunagi julgenud siseneda. Seal elavad kummalised olevused.» Tüdruk värises, püüdes oma hirmu alla suruda. Ilmselgelt olid need katakombid tabude tabu, ning ta pingutas edutult, püüdes oma õudu varjata.

Nad läksid ümber käänaku ja jõudsid esimese haruteeni – kaks tunnelit pöördusid ise suundades, märkides võrgu algust.

Harkins tundis, kuidas Katha paigale tardus. «Vaata – vasakul!»

Seal seisis alasti kuju – pime ja peaaegu ilma näota, kui mitte arvestada õhukeste huultega punakat pilu, mis pidi olema suu. Selle nahk näis olevat kuiv, soomuseline ja tuhmi sinakat tooni.

«Te olete väga vaprad,» ütles olevus. «Te olete esimesed maapealsed, kes on siia enam kui tuhande aasta jooksul tulnud.»

«Mis see on?» päris Katha vaikselt.

«Midagi Vaatleja-taolist,» sosistas Harkins. Mutandile ütles ta aga: «Tead sa, kes ma olen?»

«Mees eilsest,» vastas ilmutis sujuvalt. «Jah, me oleme sind oodanud. Aju on ammu sinu saabumiseks valmistunud.»

«Aju?»

«Tõepoolest. Sina oled määratud teda kammitsaist vabastama, loodab ta. Kui me muidugi laseme sul seda teha.»

«Kes sa oled ja mis osa sinul selles on?» nõudis Harkins.

«Minul pole mingit osa,» vastas mutant ohates. «See on kõik osa mängust, mida me mängime. Sa tead mu venda?»

«Vaatlejat?»

«Nii ta end nimetab. Ta ütles, et sa tuled siia. Ta soovitas sind Ajuni jõudmast takistada. Ta arvas, et see oleks meeldivalt irooniline.»

«Millest ta räägib?» küsis Katha.

«Ma ei tea,» sõnas Harkins. Seda takistust ei olnud ta oodanud. Kui sel mutandil olid sama suured vaimsed võimed kui Vaatlejal, oli kogu ta plaan nurjumisele määratud. Ta astus edasi, küllalt lähedale, et haista mutandi kuiva naha kopitavat lõhna. «Mis motiiv oleks sul mind takistada?»

«Ei olekski,» ütles mutant tuimalt. «Mitte mingit motiivi. Kas see pole siis ilmne?»

«On küll,» vastas Harkins. Ilmne oli ka, et tal oli vaid üks võimalik tegevuskava. «Vilets olevus! Astu kõrvale ja lase meid läbi!»

Ta rühkis edasi, hirmunud Kathat pooleldi kaasa sikutades. Mutant kõhkles korraks ja astus siis kuulekalt kõrvale.

«Otsustan teid mitte takistada,» ütles mutant pilkavalt, kummardades sardoonilises tseremoniaalsuses oma näota peaga. «Mind ei huvita teie takistamine. Teie takistamine oleks igav!»

«Täpselt nii,» sõnas Harkins. Tema ja Katha kõndisid kiirelt käänulist koridori mööda alla, suundudes veel avaldumata sihtkohta poole. Ta ei julgenud ei tagasi vaadata ega näidata välja hirmu, mis temas kasvas. Malemeistri identiteet oli veel vähem selge kui enne.

Aju – robotarvuti, küberneetiline masin, mis maa-alust linna juhtis – oli liitunud mänguga mingitel vaid iseendale teadaolevatel eesmärkidel. Arvuti sikutas teda ühes suunas.

Ka Tähehiiud olid manipulaatorid, tõmmates teises suunas. Ja nood veidrad mutandid olid samuti keerukate vastasmõjude süsteemis sees. Nende motiivid olid vähemasti seletatavad: Harkins arvas, et nende motiiv oli motiivi puudumine. Harkins mõistis, et mutantidel polnud enam mängida mingit olulist osa; nad tegutsesid sihitult, suskides siin ja seal omaenese lõbuks.

See oli meeleheitlikku sorti lõbustus; niisugune, mida võinuks oodata moraalita olendeilt, kes on igaveseks steriilsesse keskkonda vangistatud. Kui Harkins oli teed tõkestava mutandi entusiasmi hävitanud, oli ta tolle võistluse võitnud.

Nüüd olid võrrandisse jäänud vaid robotaju ning Tähehiiud – mõlemad kahjuks muutujatena. See tegi olukorra kalkuleerimise äärmiselt raskeks, mõtles Harkins kurvalt.

Seina sees avanes alkoov, kust astus välja järjekordne mutant. Sel oli sisalikusaba, punased jõllis laugudeta silmad ning soonilised kahesõrmelised käed. «Mul on ülesanne teid Aju juurde juhtida,» ütles mutant.

«Hästi,» nõustus Harkins. Mutant pöördus ja juhatas teed koridori lõppu, kus tunnel terveks hulgaks teisejärgulisteks käikudeks jagunes.

«Siitkaudu,» ütles mutant.

«Kas me peaksime teda usaldama?» küsis Katha.

Harkins kehitas õlgu. «Tõenäoliselt juhatab ta meid õigesse kohta. Nad on end minu segadusseajamisega nii palju lõbustanud, kui andis; nüüd on nad rohkem huvitatud, et ma tegutsema hakkaksin.»

«Ma ei mõista,» ütles Katha siiras hämmelduses.

«Ma pole kindel, kas ma isegi mõistan,» vastas Harkins. «Halloo – ma arvan, et me oleme kohal!»