Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 6

Olles jätnud enda ja Vaatleja vahele arvestatava vahemaa, peatus Harkins toeka kiulise koorega puu juures ja püüdis fakte seedida.

Jõud, mis olid mõistmiseks liiga suured, mängisid mingit mängu. Tema oli sellesse teadmata põhjustel kistud, ja kui Vaatleja just valetanud polnud, viis tema väljapääsutee läbi Tunnelilinna.

Tal polnud aimugi, kus linn asus, ja ta ei teadnud, mida ta seal otsima pidi. Sa pääsed koju, kui sa robotite üle kontrolli saavutad, oli Vaatleja öelnud. Kummaline mutant oli viidanud, et Tunnelilinn oli robotite juhtimiskeskus. Aga ta oli öelnud ka, et roboteid polnud võimalik käskida.

Harkins naeratas. Pidi olema mingi viis sinna pääseda. Ka temal endal oli aeg natuke manipuleerida. Ta oli liiga pikalt olnud hüpiknukk – nüüd tõmbab ta ise veidi nööridest.

Ta vaatas üles. Hilispärastlõunased varjud hakkasid laskuma ning taevas oli tumenemas. Ta pidi kähku tegema, kui tahtis loojanguks pärale jõuda. Kiirelt hakkas ta tuldud teed läbi metsa tagasi minema, liikudes sissetallatud rada mööda Jorni küla poole. Ta rändas kiirelt, pooleldi kõndides, pooleldi joostes. Aeg-ajalt nägi ta Tähehiidude kiilaspäid kaugete puulatvade taga, aga tulnukad ei teinud temast välja. Kord kuulis ta läbi alustaimestiku sõitva roboti jõhkrat häält.

Mängus olid veidrad jõud. Tähehiiud – kes nad olid? Mida nad Maalt tahtsid, ja mis osa mängisid nad praegu paljastuvas draamas? Nad näisid kauged, erapooletud, niisama ükskõiksed sündmuste käigu vastu kui läbi metsa liikuvad mõistuseta robotid. Ometi teadis Harkins, et see polnud tõsi.

Robotid huvitasid teda filosoofiliselt. Nad esindasid Jõudu – peatamatut, juhitamatut Jõudu, mis oli seotud mingi ettekirjutatud ja ammuunustatud tegevusmustriga. Miks oli robot ta karnivoori käest päästnud? Kas seegi oli seotud juhtumiste võrguga, mõtiskles ta, või oli malemäng isegi robotite tegevusmustri suhtes ülimuslik.

Oli ka huvitav isiklik probleem Jorni ja Katha suhte näol; see oli probleem, millega ta pidi peagi taas rinda pistma. Katha ilmselgelt armastas Jorni, ent mingis primitiivses ambivalentsuses vihkas teda samaaegselt. Harkins mõistatas, kuhu tema antud olukorras sobitub, kui ta Jorni külla naaseb. Jorn ja Katha olid mitmetahulised, etteaimamatud inimesed ja tema plaani edukus sõltus nende tujudest.

Hammasrattad hammasrataste sees, mõtles ta nukralt. Suurema mängu etturid määravad käike väiksemas mängus. Ta tõstis tempot, sest öö lähenes kiirelt. Mets muutus jahedaks.

Küla ilmus lõpuks nähtavale – hall kuhil, mida läbi tihedate sõnajalgade ähmaselt näha oli. Harkins aeglustas sellele lähenedes tempot.

Oli varavõitu ning külarahvas polnud veel ühisele õhtusöögile kogunenud. Harkins peatus metsaserval, seistes ohtliku välimusega puu juures, millel olid jalapikkused sarvetaolised lehed, ning mõtles, mis oleks külale lähenemiseks ohutuim viis.

Järsku ragises tema taga oksaraag. Ta pööras ringi.

«Enda arvates käskisin ma sul mitte tagasi tulla, Harkins. Mida sa siin teed?»

«Tulin tagasi, et sinuga rääkida, Jorn.»

Suur mees kandis ainult niudepõlle ning tema pikajäsemeline tiheda musta karvastikuga kaetud keha näis võitlusvalmis. Üksik lihas Jorni põsel tõmbles tahtmatult.

«Millest sa rääkida tahad?»

«Tunnelilinnast,» sõnas Harkins.

«Ma ei taha sellest midagi teada,» nähvas Jorn. «Ma lubasin, et tapan su, kui sa siia tagasi tuled, ja ma mõtlesin seda tõsiselt. Ma ei taha, et sa Kathaga mängid.»

«Ma ei mänginud Kathaga. Ta ise heitis end minu käte vahele.»

«Sama asi,» sõnas Jorn. «Hõimu silmis on see minu reetmine. Ma ei saa seda lubada, Harkins.» Torisev hääl kõlas peaaegu meeleheitlikult. Harkins mõistis järsku, kui vähe erines võimuiha hullumeelsusest, kui see avaldus täies alastuses niisuguses puhtakujulises diktatuuris.

«Kas sa tõesti vajaksid Kathat,» küsis Harkins, «kui ma sinust maailma isanda teeksin?»

«Mida sa sellega mõtled?» Jorn näis umbusklik, ent sellest hoolimata huvitatud.

«Ma rääkisin Vaatlejaga,» ütles Harkins. Nimi tekitas kohe reaktsiooni. Jorn kahvatus, limpsis närviliselt huuli ja vehkis silmadega siia-sinna.

«Sa… kõnelesid Vaatlejaga?»

Harkins noogutas. «Ta rääkis mulle, kuidas Tunnelilinna võita. Kui sa mind kuulad, võid sa terve maailma vallutada, Jorn!»

«Selgita.» See oli selge käsk.

«Sa tead, mis Tunnelilinna all on?»

Jorn kahvatus taas. «Jah,» vastas ta kähedalt. «Me ei käi seal. Halb koht.»

«Mina võin sinna minna. Ma ei karda seda.» Harkins irvitas võidukalt. «Jorn, ma võin sinna minna ja robotid enda heaks tööle panna. Nende abil võime me maailma vallutada. Me…»

Kohe mõistis ta, et oli teinud vea. Üksainus sõna: meie. Jorn oli jäigaks tõmbunud ja hakkas ilmselgelt ohtlike kavatsustega selga küüru ajama.

«Me ei tee midagi taolist,» ütles Jorn külmalt.

Harkins püüdis olukorda päästa. «Ma tahtsin – ma panen robotid tööle ja sina võid neid käskida. Sina oleksid juht. Mina vaid…»

«Keda sa lollitad, Harkins? Sa püüaksid minult võimu ära võtta, kui sul robotid käes on. Ära eita seda!»

«Ma ei eitagi. Neetud, kas sa ei valitseks parema meelega poolt maailma kui seda väikest porimülgast siin?»

See oli teine viga, ja hullem kui esimene. See sai saatuslikuks, sest see lõi Jorni kohta, kus ta oli kõige haavatavam.

«Ma tapan su!» karjus Jorn ja sööstis paigalt.

Harkins astus tagasi ja valmistas end turske mehe raevukat rünnakut vastu võtma. Jorn rammis teda, tõukas ta selili ja hüppas talle peale.

Harkins tundis tugevaid käsi tema kõri otsimas. Meeleheitlikult haaras ta Jorni rannetest ja tõmbas need lahti. Suur mees liikus peaaegu kassiliku graatsiaga, veeretades end koos Harkinsiga, sellal kui linnud ülal rõõmsalt kisasid.

Harkins tundis rusikaid tema kõhtu tagumas. Jorn istus nüüd tal otsas, pääsemata surmahaarde jaoks kõri kallale, ent püüdes sellest hoolimata teha nii palju kahju, kui suutis. Läbi valuhägu suutis Harkins Jorni alt välja vingerdada ja end jalule ajada, hingeldades raskelt. Veri nirises soolakalt tema üle keele ja suunurgast välja.

Jorn taandus. Vastased silmitsesid üksteist. Mõistmine tarretas vere Harkinsi soontes: see oli võitlus elu ja surma peale ning ta kahtlustas, et sel korral polnud oodata vahelesegamist ei robotite ega Tähehiidude poolt.

Ta oli oma lähenemises rängalt eksinud. Ta vajas Jorni juhtimist, et Tunnelilinna jõuda, ent võimu jagamisele viidates oli ta hõimupealiku tundlikke närve tabanud. Ning tema viimane märkus, mõtles Harkins, oli olnud lauslollus: loogiline mees oleks eelistanud poolt impeeriumi mõisavaldusele, ent Jorn polnud loogiline mees.

«Tule siia,» kutsus Jorn rasket rusikat viibutades. «Tule lähemale, et ma sind kätte saaksin.»

Harkins kaalus põgenemist, kuid mattis siis mõtte maha. Hakkas pimenema ning Jorn suutnuks ta ilmselt niikuinii kinni püüda.

Ei – ta pidi jääma ja saatusele vastu astuma.

Jorn tegi sammu edasi, tohutud käed kutsuvalt välja sirutatud. Kui ta tema poole küünitas, astus Harkins kõrvale ja äsas kõvasti Jorni kaela pihta. Käeseljalöök pani turske mehe kõikuma, ent ta ei kukkunud. Harkins kasutas oma eelise ära, andes kolm kiiret ja kasutut hoopi Jorni külgede pihta. Siis oli suurem mees end kogunud.

Ta haaras Harkinsil ühest käest ja tõmbas ta enda ligi. Anna andeks, mõtles Harkins ilma tegeliku kahetsuseta ning lõi ühe põlvega ülespoole. Jorn lasi lahti ja tõmbus kööku.

Harkins oli tal kohe kallal, ent oma üllatuseks avastas ta, et põlvehoobist hoolimata valitses Jorn end täielikult. Suur mees lasi pea alla ja rammis vastast. Harkins kukkus selili, ahmides õhku ja tõmmeldes kätega. Tundus, nagu oleks teda taraaniga kõhtu löödud. Hetkeks arvas ta, et hakkab kuival maal uppuma.

Jorn valmistus nüüd teda tapma. Kui ta tema kõrini pääseb, on kõik läbi. Harkins jälgis abitult, kuidas suured käed alla laskuvad. Jorn kummardus ettepoole.

Järsku tõstis Harkins jalad üles ning tõukas oma vähest allesjäänud jõudu kokku võttes kõvasti. Jorn, keda see ootamatult tabas, kaotas tasakaalu, vaarus tahapoole ja kukkus Harkinsi õuduseks ogapuu otsa, mis väikese lagendiku serval kasvas.

Jorn karjatas korraks, kui jalapikkune sarvetaoline oga tema selgroolülide vahele tungis. Ta rabeles hetke kramplikult, kuid taltus siis ja vahtis kibeda segaduses pilguga Harkinsi poole, kuni ta silmad sulgusid. Mõned verepiisad segunesid pulstunud karvadega Jorni rinnal. Oga otsa oli vaevalt näha – see ulatus Jorni vasaku rinna lähedalt pelgalt kaheksandiku tolli jagu välja.

Ilmselgelt oli see tema südame läbistanud.

Harkins vaatas oma kolmkümmend sekundit mõistmatult orkiaetud mehe poole, saamata veel aru, et võitlus oli läbi ja et tema oli võitnud. Ta oli arvestanud kaotusega ja eeldanud, et see jääb tema viimaseks tunniks, ent selle asemel oli Jorn surnud. Kõik oli juhtunud liiga kiiresti.

Sündmuspaiga kohale laskus vari. Harkins vaatas üles. Umbes saja jala kaugusel seisis Tähehiid, olles puusadeni põõsastikus ning vahtides kaugusse. Harkins mõtles, kas tohutu tulnukas oli võitlust pealt näinud.

Adrenaliin voolas temast välja. Rahunedes püüdis ta hinnata olukorda, nagu see oli. Nüüd, kui Jorn oli surnud, oli järgmiseks sammuks ise hõimu üle kontroll saavutada. Ja see…

«Jorn!» hüüdis naiselik hääl. «Jorn, oled sa seal? Me tahame sööma hakata.»

Harkins pöördus. «Tere, Katha.»

Naine vahtis kivinenult temast mööda. «Kus Jorn on?» päris ta. «Miks sa tagasi oled?»

«Jorn on seal,» ütles Harkins julmalt ja astus kõrvale, et naine näeks.

Ilme Katha näol oli hirmuäratav. Ta pööras pilgu Jorni laibalt Harkinsi poole ja küsis: «Kas sina tegid seda?»

«Ta ründas mind. Ta oli arust ära.»

«Sa tapsid ta,» lausus ta loiult. «Sa tapsid Jorni.»

«Jah,» vastas Harkins.

Tüdruk pigistas lõuapärad kokku ja sülgas põlglikult. Siis hüppas ta hoiatamata.

See oli nagu tiigritari hüpe. Harkins, kes oli kokkupõrkest Jorniga ikka veel kurnatud, ei olnud naise pealetungiks valmis ja oli sunnitud käed kiirelt üles tõstma, et oma silmi tema sõrmeküünte eest kaitsta. Naine tõukas ta pikali, pressis oma reied tugevalt tema pihta ümber ning tagus, hammustas ja küünistas.

Pärast peaaegu minutipikkust rüselust sai Harkins tema randmetest kinni. Ta on ohtlikum kui Jorn, mõtles ta, kui ta naise käsi tahapoole väänas ja teda aeglaselt jalgu lahti laskma sundis. Ta tõmbas ta püsti ja hoidis teda enda ees. Naise lõuad töötasid kramplikult.

«Sa tapsid ta,» kordas ta. «Nüüd tapan mina sinu.»

Harkins vabastas ta käed ja naine kargas eemale, vehkides oma pikkade juustega, nõtkutades oma paljaid jalgu. Tema rinnad, mida katsid kaks riideriba, kerkisid ja langesid kiirelt. Harkins jälgis hämmastusega, kuidas naine alustas metsikut sõjatantsu, vääneldes ja võttes ähvardavaid poose ning tiirutades tema ümber. See oli neimariitus, taipas ta. Tiigritar tasus võõrale oma kaaslase eest kätte.

Järsku katkestas ta tantsu ning jooksis puu juurde, mille otsas oli Jorni orkiaetud keha. Ta murdis ühe kuldse oga ning liikus seda noataoliselt hoides taas Harkinsi suunas.

Mees vaatas ringi, leidis varisenud oksa ning lõi sellega prooviks läbi õhu. Naine tungis peale, nuga kõrgel, sellal kui Harkins ootas, et ta löögiulatusse jõuaks.

Tema kaunid jalad vetrusid ja kandsid teda läbi õhu. Harkins liikus intuitiivselt, tõstes vasaku käe löögi tõrjumiseks ning lüües paremaga vastu. Oks raksatas vastu Katha rannet; ta tõi kuuldavale tahtmatu valuhäälitsuse ning pillas ora käest. Harkins tõukas selle eemale ja haaras temast kinni.

Ta surus naise enda vastu, pigistades ta käed vastu külgi. Katha vehkis pettunult jalgadega, kuni nägi, et ei võinud nii vastasele viga teha, ja jättis järele.

«Nüüd olen ma sul käes, Lloyd Harkins – kuni sa mu lahti lased.»

«Ära muretse, tiigritar – ma hoian sind siin, kuni sa enam vastu punnida ei jaksa.»

«Selleks kulub terve igavik.»

«Olgu nii,» ütles Harkins. Ta kallutas pead tema kõrvale lähemale. «Sa oled tulivihasena väga kaunis, kas tead.»

«Kui ma sinu juurde tulin, ütlesid sa minust ära, argpüks. Nüüd sa solvad mind Jorni surnukeha juures?»

«Jorn vääris, mis ta sai,» sõnas Harkins. «Ma pakkusin talle impeeriumi, ja tema keeldus. Ta ei suutnud leppida mõttega võimu kellegagi jagamisest.»

Tüdruk jäi hetkeks vaikseks. Viimaks ütles ta muutunud häälel: «Jah – Jorn oli selline küll.»

«Valik oli kas tappa või saada tapetud,» ütles Harkins. «Jorn oli hullumeelne. Ma pidin…»

«Ära räägi sellest!» nähvas ta. Siis ta küsis: «Mis selle impeeriumiga on?» Viha näis asenduvat saamahimulise huviga.

«Miski, millest Vaatleja mulle rääkis.»

Katha reageeris nagu Jorngi: ta näole ilmus hirm ning ta pööras pea küljele, et Harkinsi pilku vältida. «Vaatleja näitas mulle, kus asub võimu saladus,» ütles mees. «Ma rääkisin Jornile…»

«Kus?»

«Tunnelilinnas,» sõnas ta. «Kui ma võiksin sõjaväe eesotsas sinna minna, saaksin ma robotite üle kontrolli haarata. Nendega vallutaksime me maailma.» Kui Vaatleja tõtt rääkis, lisas ta sõnatult. Ning kui ta leiab viisi robotite juhtimiseks.

«Tähehiiud ei laseks sul seda teha,» ütles Katha.

«Ma ei saa aru.» Ta lõdvendas veidi survet tüdruku kätel, ning too tõmbus pingesse. See oli nagu välgunoole otsas istumine, mõtles ta.

«Tähehiiud hoiavad meid väikestes rühmades,» sõnas ta. «Kui tekib oht, et moodustatakse sõjavägi või rajatakse linn, lõhuvad nad selle laiali. Mingil moel saavad nad alati teada. Sul ei lastaks eales maailma vallutada. Nad lihtsalt ei lubaks seda.»

«See on siis nende laboratoorium?» küsis ta, kui pilt selgemaks sai.

«Misasja?»

«Ma tahtsin öelda, et Tähehiiud jälgivad ja uurivad teid. Nad hoiavad sotsiaalseid rühmi hallatavates piirides – seitsekümmend-kaheksakümmend, mitte rohkem. Nad eksperimenteerivad psühholoogiaga.»

Tema meeltesse tekkis kujutuspilt: maailm katseklaasis ning seda hoidmas targa näoga uudishimulik Tähehiid, kes on võimetu pidama intelligentseks kedagi nii väikest kui inimene. Inimesed olid neile kui puuviljakärbsed; nad takistasid tsivilisatsiooni taastekkimist mitte kurjusest, vaid puhtast teaduslikust huvist. Temas hakkas tukslema viha.

«Ma ei mõista sind,» ütles Katha. «Nad jälgivad meid ainult sellepärast, et see meeldib neile?»

Kuidas selgitada laboriuuringute kontseptsiooni metslasele? mõtiskles mees. «Jah,» sõnas ta. «Nad jälgivad teid.»

Naine kortsutas kulmu. «Kuid sina saad roboteid kontrollida? Harkins, ehk ei suuda Tähehiiud roboteid peatada. Ehk…»

Harkinsil polnud vaja teda rohkem veenda. «Sul on õigus! Kui ma saan robotite üle kontrolli, võin ma Tähehiiud puruks lüüa – saata nad tagasi sinna, kust nad tulid!»

Oli see tõsi? Ta ei teadnud, aga see vääris proovimist. Erutunult hüppas ta eemale, vabastades tüdruku.

Too polnud kättemaksu unustanud. Kohe oli ta mehel kallal, paisates ta maha. Harkins pööras ümber, ent naine klammerdus tema külge. Tol hetkel laskus nende kohale tume vari.

«Vaata üles,» ütles Harkins tasasel häälel.

Nad vaatasid koos. Nende kohal seisis harkisjalu Tähehiid, pilk suunatud alla, raidkujutaolisel näol sügav huvi.

«Ta vaatab meid,» ütles Katha.

«Nüüd sa mõistad? Ta jälgib – püüab aru saada, mis sorti olendid need pisikesed loomad metsa all küll on.» Ta mõtles põgusalt, kas see kolmepoolne stseen – Harkins Jorni vastu, siis Harkins Katha vastu – oli ka ehk nende kohal seisva koletisliku olendi lõbuks korraldatud. Uus kujutluspilt tekkis ta meeltesse – tema ja Katha tohutus laboratooriumis, heitlemas üksteisega suures retordis, mida hoiab muigav Tähehiid. Ta ihu tundus jäine.

Katha pilk pöördus Tähehiiult Harkinsi poole. «Ma vihkan neid,» sõnas ta. «Me tapame nad koos.» Metslaslikus tujukuses oli ta viha unustanud.

«Enam me ei võitle?»

Katha irvitas, välgutades erkvalgeid hambaid ning lõdvendades haaret Harkinsi ümber. «Vaherahu,» sõnas ta.

Mees tõmbas ta tagasi enda peale ning surus suu tema oma vastu, mõeldes samas, kas Tähehiid neid ikka veel jälgis.

Tüdruk itsitas lapselikult ning hammustas sügavalt Harkinsi alahuulde. «See oli Jorni eest,» lausus ta, hääl nurruv ja mänguline. «Nüüd oleme tasa.»

Ta surus end mehe vastu ning pühkis vere suudlusega minema.