Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 9

SCIENCE FICTION ADVENTURES, aprill 1957

Kogu oma noorukiea unistasin ma ulmekirjanikuks saamisest. Kirjutasin palavikuliselt jutte, lõin neid kirjutusmasinal ümber ning saatsin tolleaegsetele ulmeajakirjadele (Astounding, Amazing, Startling jt). Kõik nad tulid eitava vastusega tagasi.

Kuid 1953. aastal, kui ma olin kaheksateistaastane ja Columbia Ülikooli teise kursuse üliõpilane, õnnestus mul müüa esimesed tekstid – artikkel ulmefandomi kohta, romaan minust endast vaid mõned aastad noorematele teismelistele lugejatele ning üks lühijutt. Oma võimekuse selliste tõendite pinnalt õnnestus mul saada endale kirjanduslik agent – Scott Meredith, üks tolle ajastu silmapaistvamaid ulmespetsialiste, kes esindas selliseid märkimisväärseid kliente nagu Arthur C. Clarke, Poul Anderson, Philip K. Dick ja Jack Vance.

Lootsin, et nii jõulise agendi egiidi all laekudes pälvivad mu lood toimetajate kiiremat ja poolehoidvamat tähelepanu, kui neile oli osaks saanud minu enda saadetuna. Päris nii siiski ei läinud – vahest mu lood loetigi kiiremini läbi, aga need tekstid konkureerisid ruumi pärast neis ajakirjades ikkagi härrade Clarke’i, Andersoni, Dicki ja Vance’i juttudega. Ometigi õnnestus Scottil järgneva aasta jooksul mõned pisikesed müügitehingud sooritada ja üksikud mu lood mõnele vähemtähtsale ulmeajakirjale müüa. Juunis 1954 müüs ta 1500-sõnalise «Vaikse koloonia» (The Silent Colony), kaheksa pingelist kuud hiljem, veebruaris 1955, õnnestus tal müüa 3000-sõnaline jutt «Marslane» (The Martian) William L. Hamlingi ajakirjale Imagination (Kujutlusvõime), mis oli pretensioonitu, väike, sent sõnast maksev väljaanne, mille lehekülgi täitsid erinevate tipptasemel autorite (Gordon R. Dickson, Robert Sheckley, Philip K. Dick, Damon Knight) lood, mida polnud õnnestunud paremini maksvatele ajakirjadele maha müüa. Mulle valmistas nende seltskonnaga liitumine vaid heameelt. Kuigi need kaks müügitehingut olid mulle sisse toonud vaid $40.50, tundsin ma ometi, et olen teel oma karjääri alguse suunas. Ning ma olin alles nooruk ülikoolist, kõigest kahekümneaastane. Aeg järelemõtlemiseks, kas nii on võimalik endale elatist teenida, pidi tulema hiljem.

Järgmine suurim areng minu kirjanikuteel oli seotud Randall Garretti saabumisega minu toonasesse kodulinna New Yorki. Garrett, minust seitse või kaheksa aastat vanem võluva olekuga võrukael, oli pärit Texasest, kuid elanud 1950ndate alul Kesk-Läänes, kus töötas apteekrina ning kirjutas ulmet vabast ajast. Ta oli sünnipärane jutuvestja ning kuna ta jagas võrdselt hästi reaalteaduslikku tausta ja teadusliku fantastika traditsiooni, õnnestus tal väga kiiresti müüa tosinkond juttu tähtsamatele ulmeajakirjadele, nende seas kaks oivalist jutustust «Ootamismäng» (The Waiting Game) ja «Jahionn» (The Hunting Lodge) John W. Campbelli Astoundingule, mis oli toona juhtiv ulmeajakiri. Aga nagu nii paljudel ulmekirjanikel, oli ka Garrettil kahjuks nõrkus alkoholi suhtes, mis viis 1955. aasta alguses ta abielu purunemise ja töö kaotuseni. Sõbrad Illinois’s, kelle juures ta oli seejärel pelgupaika otsinud, väsisid ta tõrksast loomusest ning soovitasid edasi liikuda. Sel kevadel pakkis ta oma vähesed asjad kokku, ladus lõpetamata käsikirjad kasti ning suundus New Yorki, et ennast seal vabakutselise ulmekirjanikuna sisse seada.

Üks väheseid inimesi New Yorgis, keda ta tundis, oli Harlan Ellison, kes oli tulnud Kesk-Läänest aasta enne Garrettit samasuguse eesmärgiga. Harlan ja mina olime lähedased sõbrad ning minu soovitusel oli ta üürinud minu kõrvaltoa kasimata ühiselamus, mõned kvartalid Columbia Ülikooli kampusest, Lääne 114. tänaval Manhattanil, kus ma oma üliõpilasaastail elasin. Seda maja asustasid märgade kõrvatagustega esmakursuslased, valik vananevaid kraadiõppureid, üksikud lootustandvad kirjanikud nagu Harlan ja mina, mõned eakad naispensionärid ning kummaline kogum saatuse käest peksa saanud ilma kindla ametita isikuid. Kui Garrett New Yorki jõudis, helistas ta kohe Harlanile, kelle püüdeid trükki pääseda olid seni krooninud vaid pettumused. Harlan rääkis talle meie uhkest hotellist ning järsku elaski ta juba meie koridori lõpus. Peaaegu kohe pärast tema sissekolimist said Garrettist ja minust kirjanduslikud partnerid meie omamoodi jutuvabrikus.

Vaevalt leidunuks kahte erinevama temperamendiga inimest kui meie olime. Randall oli laisk, distsiplineerimatu, korratu, mitteusaldusväärne alkohoolik. Mina olin raevukas töörügaja, ambitsioonikas, korda armastav, tüütult lugupeetud ja väärikas ning kuigi ma armastasin (ja armastan praegugi) vahel alkoholi tarbida, keeldus mu organism (ja keeldub praegugi) suuremal hulgal alkoholi vastu võtmast, ilma et mul väga halb hakkaks. Kuid meid ühendas üks suur asi: me mõlemad olime ülimalt vilunud ulmekirjanduse väljendusvahendite kasutamises ning kavatsesime teenida elatist vaid ulmet kirjutades. Meil oli ka sama agent. Lisaks sellele täiendasime oma oskustelt üksteist: Garrett oli saanud reaalteadusliku hariduse, mina humanitaarse. Tema tugevuseks oli teadusliku fantastika tehnoloogiline külg ning ta oli osav süžeede väljamõtleja. Mina, kuigi alles alustav autor, olin juba paremate stilistiliste võimetega ning valdasin huvitavate tegelaskujude loomise nõkse. Ma olin ka üliviljakas, võimeline kirjutama lühijutte ühe istumisega ja niiviisi mitu lugu nädalas. Garrett oli samuti kiire kirjutaja, aga ainult siis, kui ta suutis nii kauaks kaineks jääda, et midagi valmis saada. Talle tuli pähe, et kui me hakkaksime kahasse kirjutama, oleks minu distsiplineeritus ja ambitsioonikus piisavalt tugev meie mõlema jaoks, et suur hulk tööd ära teha. Tema kui kogenum kirjanik aitaks jälle minul üle saada algaja vigadest jutustamistehnikas, mille tõttu mul oli seniajani õnnestunud müüa jutte vaid vähemtähtsatele ajakirjadele. Ning me panimegi oma ettevõtmise püsti. (Harlan, kes ei olnud veel päriselt professionaalse kirjaniku tasemele jõudnud, jäi sellest tema mõningaseks meelehärmiks kõrvale.)

Garrett oli grandioossete ideede mees ja nii seadsimegi me endale kohe kõrgeima eesmärgi: me tahtsime müüa järjeromaani Campbelli Astoundingule. Kohe kui juunis mu kolmas ülikooliaasta lõppes, hakkasime ühe Campbelli lemmikvalemi põhjal kolmeosalise järjeromaani süžeed arendama: nimelt, kuidas kõrgemalseisev maalane aitab pimedusega löödud tulnukatel oma elujärge paremaks muuta. Kuna Campbell oli šoti päritolu, tegi Garrett ettepaneku, et meie peategelane oleks šotlane Duncan MacLeod ning ma nõustusin rõõmsameelselt. Töötasime selle kõik äärmiselt detailselt välja ning siis teatas Garrett minu suureks üllatuseks, et nüüd läheme kesklinna Astoundingu toimetusse ideed Campbelli peal isiklikult testima.

Ma ei olnud midagi sellist oodanud. Olin eeldanud, et laseme oma agendil käsikirja mahamüümisega tegeleda. Kuid Garrett uskus ülimalt seltskondliku inimesena isiklikesse kontaktidesse toimetajatega ja nõnda vedaski ta mu ühel suvehommikul Campbelli juurde toimetusse, kus mind tutvustati kui sädelevat uut talenti, kellega ta nüüdsest koostööd tegema hakkab. Me käisime oma idee välja, peamiselt rääkis Randall, mina lisasin siia ja sinna veidi Ivy League’i läbimõeldud ja sõnaosavat ilukõnet. Campbellile meie idee meeldis. Ta soovitas küll mõningaid parandusi – õigupoolest oli ta lõunaeine ajaks meie algse loo tundmatuseni ümber teinud. Siis soovitaski ta meil koju minna ja kirjutama asuda, kuid esmalt jutustuste seeriat ning alles siis romaani. Läksin tagasi Lääne 114. tänavale täiesti oimetuna.

Loomulikult ei uskunud ma, et sellest midagi välja tuleb. Mina, liiga noor, et isegi valimistel hääletada, ja müümas jutustuste sarja John W. Campbellile? Aga me istusime maha ja kirjutasime esimese loo oma seeriast valmis peaaegu silmapilkselt. Jäime ühise pseudonüümi Robert Randall juurde ning Campbell ostis jutustuse kohe augustis 1955, lugedes selle läbi toimetuses meie silme all. Olin niivõrd hämmastunud faktist, et mul oli õnnestunud midagi Astoundingule maha müüa, et ma ei saanud sel ööl silmatäitki und.

Garrett ei tahtnud, et me sellega piirduks. Ta oli veendunud, et edu põhjuseks oli isiklik kontakt. Toimetajad soovisid nägusid käsikirjadega kokku viia. Nii et me pidime külastama ka kõiki teisi toimetajaid – Amazingu Howard Browne’i, Future’ (Tulevik) Bob Lowndesi, Infinity Larry Shaw’d jt. Augusti lõpus osalesime Garrettiga Maailma ulmeconventionil Clevelandis, kus ma kohtusin William L. Hamlingiga, kes oli sel aastal ostnud kaks mu juttu ning andis teada, et ta ootab hea meelega veel mu lugusid. Garrettil oli õigus: selles väikeses maailmas, mida oli ulmekirjandus 1955. aastal, isiklik kontakt tõesti maksis. Campbelli Astoundingus kaastöö avaldamine oli piisav argument mu professionaalsusest ning see avas mu ees paljude toimetuste uksed: Garretti innustamine ja julgustamine oli mulle kindlustanud sissepääsu sellesse maailma.

Bob Lowndes, kes oli juba varem ostnud ühe mu loo, tundus olevat rõõmus minuga tutvumise üle ning ühine huvi klassikalise muusika vastu tegi meist paugupealt head sõbrad. Tal oli ulmekirjanduse osas hea maitse, ning edaspidi ostis ta palju mu lugusid, tavaliselt küll neid, mida mul ei olnud õnnestunud paremini tasuvatele ajakirjadele müüa. Browne võttis mind samuti soojalt vastu. Ta vedas teistsugust ajakirja, mis keskendus lihtsale põnevuskirjandusele, mida kirjutas väike grupp siseringi autoreid: Milton Lesser, Paul W. Fairman ja mõned teised. Juhtus nii, et 1955. aasta suvel oli Browne’i siseringis just kaks vakantset kohta ning ta pakkus seda tööd meile kohe esimesel päeval, kui me tema toimetusse ilmusime. Niikaua, kuni me talle igal kuul portsu mõistlikul tasemel kompetentseid lugusid tõime, lubas ta need läbi lugemata ära osta.

See hämmastas mind peaaegu sama palju kui John W. Campbelli ajakirjale jutustuste müümine. Siin ma olin: praktiliselt alles laps ülikoolist, kes oli müünud vähem kui tosin juttu, ning selline ettevaatlik vana proff nagu Howard Browne pakkus mulle põhimõtteliselt täiskohaga tööd: igakuist kindlat tasu selle eest, et tema ajakiri saaks sisuga täidetud!

Ma ei kõhelnud hetkegi. Ma olin kirjutanud jutu «Auk õhus» (Hole in the Air), mille Scott Meredith oli mulle tagastanud, kuna arvas, et ei suuda seda kuskile müüa. Andsin käsikirja Browne’ile ja ta ostis selle kohe. Järgmisel nädalal tulistasime Garrettiga valmis jutustuse «Õnnemänguri planeet» (Gambler’s Planet), ja ta ostis sellegi. Me tegime septembris talle loo «Püüa varas kinni» (Catch a Thief), ning müüsime kaks lugu Lowndesile ja veel ühe jutustuse Campbellile ja siis jälle Browne’ile ja nii edasi. Garretti ja minu partnerluse esimese viie kuu jooksul müüsin ma fenomenaalsed 26 juttu, osad neist kahasse kirjutatud, osad üksi, sest Randalli abiga oli mu karjäär saanud algimpulsi.

Veel üks asi, mida tegin, kui meie suhtlus Browne’iga kindlamaks muutus, oli vanade, Garretti-eelsete avaldamata juttude talle pakkumine, mida ei olnud õnnestunud läbi Scott Meredithi agentuuri toimetajatele müüa. Amazing Storiesi 1956. aasta juulinumber osutus minu jaoks märgiliseks ka selles mõttes, et seal ilmus kokku kolm mu juttu. Pisut enam kui aasta varem olin tundnud aukartust mõtte ees üldse oma lugu trükis näha ja nüüd ilmus neid ühes ajakirjanumbris korraga kolm!

1956. aasta kevadsemestril lõpetasin ülikooli, aga olin nii hõivatud lugude kirjutamise ja müümisega, et käisin loengutes vaid siis, kui see oli absoluutselt vältimatu, veetes suurema osa oma ajast oma Lääne 114. tänava urus uut materjali tootes. Samal suvel lahkus Howard Browne Amazingu toimetaja kohalt, et keskenduda talle palju olulisemale, kriminaalromaanide kirjutamisele, ning ajakirja uueks peatoimetajaks sai Browne’i senine kaastööline Paul W. Fairman, kes oli temast märksa vähem joviaalne mees ning kellega mul kunagi ei tekkinud tõeliselt usalduslikku vahekorda. Ka Fairman jättis mu ajakirja siseringi autorite hulka, kuid nüüd oli see rangelt ärialane läbikäimine, samas kui armastusväärne Browne oli suhtunud minusse kui omamoodi toimetuse maskotti.

Aasta kulgedes hakkas mu karjäär ulmekirjanikuna ning ka muu elu arenema tempos, millest ma veel paar aastat varem poleks fantaseeridagi julgenud. Ma jätkasin lugude kirjutamist sama kaelamurdvas tempos ning mais õnnestus mul müüa üks lugu prestiižsesse ajakirja Galaxy, mida toimetas erakordselt raske iseloomuga ja karmikäeline Horace Gold. Talle jutu müümine oli minu jaoks suur samm edasi. Juunis lõpetasin Columbia Ülikooli ning minust saigi vabakutseline kirjanik. Veetsime Randall Garrettiga kaks kuud sellest suvest John W. Campbellile romaani «Koitev valgus» (The Dawning Light) kirjutades, mida olime aasta varem nii suurejooneliselt planeerinud. Augustis õnnestuski see meil talle maha müüa. Sama kuu lõpus abiellusin oma ülikooliaegse tüdruksõbra Barbara Browniga ja me leidsime endale suurepärase viietoalise korteri Manhattani West End Avenue’l, lühikese jalutuskäigu kaugusel Columbia kampusest, kuid valgusaastate kaugusel tollest räpasest ühiselamutoast, milles olin kolm viimast aastat elanud. Kümmekond päeva hiljem osalesin Maailma ulmeconventionil, kus mind tervitasid kui kolleegi ulmekirjanikud Edmond Hamilton ja Jack Williamson, kes olid piisavalt vanad, et mulle isaks sobida, ning kus mulle mu suureks üllatuseks anti Hugo auhind kui aasta kõige paljutõotavamale uuele autorile.

See kõik oli üsna jahmatav. Minu tekste avaldas kogu ulmeajakirjade spekter alates Astoundingust ja Galaxy’st kuni Amazingu ja Fantastic’uni. Varsti pärast kokkutulekut olid mul juba taskus lepingud kahe raamatukirjastusega, Ace Booksiga uue romaani avaldamiseks ning Gnome Pressiga, et anda kahes köites välja Astoundingus ilmunud Robert Randalli tekstide tsükkel.

1957. aasta alguseks oli mul Larry Shaw’ga tekkinud teineteisemõistmine, et kirjutan igasse ajakirja Science Fiction Adventures numbrisse ühe lühiromaani. Kolmandasse numbrisse, mis ilmus aprillis 1957 ning mille võrratu punasetoonilise kaane tegi Ed Emshwiller, kirjutasin ma jutu «Surmamere sigitised» (Spawn of the Deadly Sea), mis on omamoodi viikingi-lugu vallutatud Maast, mis oleks suurepäraselt sobinud mõnda omaaegse Planet Storiesi numbrisse.