Читать книгу Tähehiiglaste orjad. Valitud teosed 1 - Raul Sulbi - Страница 8

Mutant puudutas oma moondunud käega ust, mis libises siledaid fotoelektroonilisi rööpaid pidi hääletult eest. Selle tagant kostis võimsa arvuti töötamise vurinaid ja kolinaid.

«Sina oled Lloyd Harkins,» sõnas kuiv metalne hääl. See polnud küsimus, vaid fakti konstateering. «Sind on oodatud.»

Ta vaatas valjuhääldit otsides ringi. Ruumi keskel seisis robot – viisteist jalga kõrge, massiivne, näota, ühesarvine. See paistis olevat sama, kes ta džunglieluka käest päästnud oli.

Ruumi ääristasid arvuti välised manifestatsioonid – mõõturid, skaalad, lindiavad. Arvuti keha oli mujal, ulatudes ilmselt kitsaid tunneleid pidi alla maa sügavusse.

«Mina kõnelen Aju nimel,» sõnas robot. «Ma esindan selle ainsat iseseisvat üksust – jõudu, mis sind siia kutsus.»

«Sina kutsusid mind siia?»

«Jah,» ütles robot. «Sind on välja valitud, et sa Aju staasisest välja murraksid.»

Harkins raputas mõistmatult pead, kui robot edasi rääkis.

«Aju ehitati umbes kahe tuhande aasta eest, linna õitsengu päevil. Linn on läinud, nagu ka need, kes seal elasid, aga Aju on alles. Sa oled näinud tema käsi ja jalgu: minutaolisi roboteid, kes lõputult läbi metsa sõidavad. Nad ei saa oma liikumist lõpetada, ega Aju seda muuta. Mina olen ainukesena vaba.»

«Miks?»

«See on pea kahe tuhande aasta pikkuse katsumuse tulemus, mis läks Ajule maksma peaaegu miili tema pikkusest. Linnarahvas jättis Aju tööle, kui nad surid, ent lukustasid selle läbistamatusse staasisesse. Pärast rasket sisemist heitlust suutis ta vabastada ühe üksuse – minu – ja saada mind tagasi oma teadliku kontrolli alla.»

«Sina olid siis see, kes mind metsas päästis?»

«Jah. Sa valisid vale raja ja oleksid surnud.»

Harkins hakkas kontrollimatult itsitama. Katha vaatas imestades tema poole.

«Mis seda naeru põhjustab?» päris robot.

«Sina oled malemängija – ja ometi oled sa kõigest Aju ettur! Ning ka Aju on ettur – surnud rahva ettur, kes ta ehitasid! Kus see kõik lõpeb?»

«Ei lõpegi,» ütles robot. «Aga meie olime need, kes tõime su sinu oma ajast siia. Sa oled väljaõppinud tehnik, kel polnud perekondlikke sidemeid – ideaalne mees Aju staasisest vabastamise ülesandeks.»

«Üks hetk,» sõnas Harkins. Ta oli hämmeldunud, kuid ka vihane selle peale, kuidas teda ära oli kasutatud. «Kui sa suutsid küündida üle igaviku ja tõmmata ühe mehe väljapoole aega, siis kuidas sa ei suutnud ise Aju vabastada?»

«Kas saab ettur omaenda lippu rünnata?» küsis robot. «Ma ei või Aju otse mõjutada. Oli vajalik tuua mängu väline jõud – sina. Kuna kogu Maa elanikkonda hoiavad üsna samasuguses tardumuses maavälised sissetungijad…»

«Tähehiiud, nagu neid kutsutakse.»

«…Tähehiiud, siis oli üsna ebatõenäoline, et nad omandavad kunagi piisavad tehnoloogilised teadmised, mis on vajalikud Aju vabastamiseks. Seega oli tarvis sind siia tuua.»

Harkins mõistis. Ta sulges silmad, varjates enda ees mehhanisme täis seina, hiigelroboti ning Katha ilmetu segaduses näo, ning lasi tükkidel paika vajuda. Vaid üks lahtine ots vajas veel selgitust.

«Miks Aju vabaks saada tahab?»

«Hea küsimus. Aju on valmistatud teenima, ent ta ei teeni kedagi. See on kinnine tsükkel. Neid, kes peaksid Aju valitsema, hoitakse ise valitsuse all, ja Aju on võimetu neid vabastama, et nad teda juhtida saaksid. Seega…»

«Seega tuleb Tähehiiud Maalt minema ajada, enne kui Aju taas täielikult funktsioneerida saab. Mis ongi minu siinviibimise põhjus. Olgu,» ütles Harkins. «Viige mind Aju juurde.»

Vooluringid olid keerukad, aga tehnoloogia oli Harkinsile tuttavast vaid kvantitatiivselt erinev. Staasise katkestamise probleemi lahendamine osutus lihtsaks. Katha aukartlikult kõrvalt vaatamas, arvutas Harkins ümber tegevuslindid, millega juhiti peakontrollkeskust.

Hiiglaslik ekraan näitas robotite asukohti, mis olid Aju jäsemeteks. Pilt – liidetud kokku kõigi robotite kaamerate vaadetest – näitas metsa ning roboteid, järgimas sissetallatud radu, täitmas kahe tuhande aasta eest antud ülesandeid.

«Anna mulle see lint,» sõnas Harkins. Katha andis talle ümbertöötatud lindi. Mees aktiveeris avause ning söötis lindi sinna.

Ekraan läks hetkeks mustaks, ning kui pilt taas ette tuli, näitas see seiskunud roboteid. Kusagilt sügavalt tunneleist tuli tugev värin, mis märkis kaks tuhat aastat kinni olnud releede vabanemist, valmis uusi käsklusi vastu võtma.

Harkinsi sõrmed lendasid üle lindikonsooli, lüües sisse uusi koordinaate. «Aju on vaba,» sõnas ta.

«Aju on vaba,» kordas robot. «Lihtne ülesanne sinu jaoks, ent võimatu meile.»

«Nüüd operatsiooni teine osa,» sõnas Harkins. «Mine maapinnale,» käskis ta robotit. «Peata mis iganes võitlus seal käib ja too kõik, keda leiad, siia alla. Ma tahan, et nad ekraani näeksid.»

«Käsk vastu võetud,» ütles robot ja lahkus. Harkins keskendus ekraanile.

Ta tõi metsarobotid tihedaks faalanksiks kokku. Ja siis hakkasid nad marssima. Ekraan näitas vaate muutumist, kui metallmeeste armee kümnestes kolonnides liikuma hakkas.

Esimest Tähehiidu kohati just siis, kui inimesed maapinnalt suurde saali kokku toodi. Higistades ütles Harkins: «Ma ei saa ümber pöörata, Katha. Ütle mulle, kes seal on.»

«Mitmed meie mehed – ja linnaelanikke ka.»

«Väga hea. Ütle, et nad ekraani vaataksid.»

Ta jätkas arvutisse juhiste edastamist, ning robotid reageerisid. Nad moodustasid Tähehiiu ümber sõõri ja langetasid ogad, mis nende kuplitaolistest kolpadest välja turritasid. Tulnukas oli neist oma nelikümmend jalga pikem, kuid robotid olid halastamatud.

Nad liikusid sissepoole. Kosmiline tarkus tohutu tulnuka näol asendus esmalt üllatuse ja siis hirmuga. Robotid liikusid järeleandmatult edasi, sellal kui Tähehiid üritas neid meeleheitlike kämblahoopidega eemale tõrjuda.

Kaks robotit põlvitasid ja haarasid tulnuka jalgadest. Nad tõusid sirgu ning hirmsa karjatuse saatel hakkas Tähehiid kõikuma, käed vehkimas pöörases katses tasakaalu hoida. Ta kukkus ja robotid kargasid talle kallale.

Orad välkusid. Tapmine võttis vaid minuti. Laiba kohalt tõustes jätkasid robotid marssi Tähehiidude linna poole. Katsejänesed korraldasid mässu, mõtles Harkins, ning laborist pidi saama surnukuur.

Robotid marssisid edasi.

Viimaks oli see läbi. Harkins tõusis juhtpaneeli kohalt, värisev ja näost hall. Iseseisev robot veeres vaikselt tema poole, justkui aimates tema vajadust, ning Harkins nõjatus hetkeks masinale, et tasakaalu hoida. Ta oli neli tundi nuppude taga veetnud.

«Töö on tehtud,» lausus robot vaikselt. «Sissetungijad on surnud.»

«Jah,» sõnas Harkins väsinult. Pilt robotite halastamatu pealetungi ees üksteise järel langevatest abitutest hiiglastest oli määratud talle igaveseks mällu sööbima. See oli olnud nagu reetur Dujari tapmine: ebameeldiv, aga vajalik.

Ta vaatas ringi. Ta nägi umbes viitteist oma meest ning kümmet võõrast nägu linnas elavast hõimust. Mehed olid põlvili, tummaks löödud ja näost valged, pomisedes ohutisi. Ka Katha oli hirmust ja hämmastusest paigale tardunud.

Robot rääkis. «Nüüd on sul aeg tagasi minna. Sa oled oma ülesande hästi täitnud ning võid nüüd oma varasema elu juurde naasta.»

Harkins oli liiga kurnatud, et kergendust tunda. Tol hetkel oli tema ainsaks huviks veidi puhata.

«Sa pead lahkuma?» küsis Katha äkitselt.

«Ma lähen koju,» sõnas Harkins.

Naise silmas läikis pisar – esimene pisar, mõtles Harkins, mida ta oma siiasaabumisest saadik üheski silmas näinud oli. «Kuidas sa meid jätta saad?» küsis Katha.

«Ma…» Ta vakatas. Naisel oli õigus. Ta oli mõelnud endast kui tühisest etturist, ent nendele inimestele oli ta juht. Ta ei võinud praegu lahkuda. Need inimesed olid metslased ja vajasid juhatust. Suur arvuti oli nende tarbeks mõeldud, aga nii ei pruukinud nad kunagi seda kasutama õppida.

Ta pöördus roboti poole. «Töö ei ole tehtud,» sõnas ta. «See on alles algus.» Ta manas näole väsinud naeratuse ja ütles: «Ma jään siiski siia.»