Читать книгу Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu - Ray Bradbury - Страница 10

Ammu enne seda, kui oli kedagi kuulamas, oli olemas Ülemine Pööning, kus ilm läbi katkise akna tuppa tuli, pilvist teel eikuhugi, kuhugi, ükskõik kuhu, joonistas põrandalaudadele tolmust jaapani aia mustreid ja pani sellega pööningu enesega kõnelema.

Mida iilid ja tuuled lahtisi katuselaaste lõgistades sosistasid ja pomisesid, ei teadnud keegi peale Cecy, kes peatselt pärast kassi saabudes sai Perekonna kauneimaks ja kalleimaks tütreks, sedamööda kuidas nad harjusid tema andega teiste kõrvade vahele ja sügavamale mõistusse ja veelgi sügavamale unenägudesse pugeda; ta heitis seal jaapani mustrite keskele pikali ja lasi tillukestel luidetel enese ümber mängida, sellal kui tuul katuseharja kiskus. Seal kuulis ta ilma ja ilmamaa kõnet ning teadis, mis leidus selle künka taga, või tolle mere taga ühel pool ja kaugema mere taga teisel pool, olgu selleks põhjast triiviv muistne jää või leebelt Mehhiko lahelt ja Amazonase metsadest õhkuv igavene suvi.

Nii magades hingas Cecy sisse ilmu ja kuulis linnade suminat preerias mägede taga, ning kui teda söögilaua taga paluda, oskas ta sulle rääkida kümne tuhande miili kaugusel elavate võõraste julmadest või lahketest ametitest. Ta vestis alati jutte Bostonis sündivatest või Montereys surevatest inimestest, mida oli öö jooksul kinnisilmi teada saanud.

Perekonnas oli ütlemine, et kui pista Cecy nagu messingsilinder mängutoosi ja ringi ajada, mängib ta maha kõik sadamasse saabuvad või sealt lahkuvad laevad, või ehk koguni terve ilma maad ja rahvad, või miks mitte terve universumi.

Lühidalt öeldes oli ta tarkusejumalanna, ja sellest teadlik Perekond hoidis teda nagu õrna portselani, lubades tal päevad läbi magada, teades, et kui ta ärkab, kõlavad ta suust kaksteist keelt ja kakskümmend mõistust, küllalt õpetatust, et rabada Platonit keskpäeval või Aristotelest keskööl.

Ja Ülemine Pööning oma tolmuste araabia kallaste ja puhasvalgete jaapani luidetega ootas nüüd, ning katuselaastud lõgisesid ja krabisesid, meenutades tulevikku kõigest paari tunni pärast, kui lendav hing koju jõuab.

Nõnda sosistas Ülemine Pööning.

Ja Cecy, kuulatades, kiirendas lendu.

Tiibade pekslemise, udude ja hingede räbaldunud hämu keskel nägi ta omaenese hinge ja igatsusi.

Kiirusta, mõtles ta. Oh, kähku nüüd! Torma. Lenda kärmesti. Aga miks?

«Ma tahan armastada!»