Читать книгу Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu - Ray Bradbury - Страница 7
1. peatükk Linn ja Koht
ОглавлениеAlguses, ütles Tuhatkordne Vaar-Vanaema, oli ainult koht avaras rohtlas ja küngas, millel polnud midagi peale sellesama rohu ja musta välgunoolena kõvera puu, mis ei kandnud midagi, kuni tuli linn ja saabus Maja.
Me kõik teame, kuidas linna kogunevad üksteise järel vajadused, kuni korraga selle süda lööma hakkab ja inimesed oma kohtadele voolavad. Aga kuidas, küsid sa, saab üks maja saabuda?
Tõsi on, et puu oli seal ning kaugele Läände teel olev puuraidur nõjatus sellele ja arvas seda vanemaks kui oma isa töökojas palke saaginud ja planke hööveldanud Jeesuse või käsi pesnud Pontius Pilatuse. See puu, räägitakse, kutsus Maja välja mässavast tuulest ja Aja eksirännakutest. Kui Maja kord kohale jõudis, keldrijuured sügaval Hiina hauakambrites, oli see nii suurejooneline, meenutades fassaade, milliseid muidu näeb ainult Londonis, et vankritel jõge ületama suunduv rahvas aeglustas käiku ning leidis üles vaadates, et kui see tühi paik on küllalt hea paavstipalee, keiserliku valitsushoone või kuninganna eluaseme jaoks, pole neilgi põhjust lahkuda. Vankrid peatusid, hobustele anti juua, ning taas ringi vaadates leidsid inimesed, et nii nende kingad kui ka hinged on juuri ajanud. Nõnda rabatud olid nad Majast künkatipul välgunoole kujulise puu kõrval, et nad kartsid lahkuda, uskudes, et Maja jääks neid unenägudes jälitama ning kõik eesootavad paigad kahvatuks selle kõrval.
Niisiis saabus Maja esimesena ning selle saabumine andis põhjust legendidele, müütidele või ehk purjuspäisele lobisemisele.Räägitakse, et rohtla kohal tõusis tuul, mis tõi endaga vihmasagara, kasvades tormiks, mis paisus võimsaks tuulispeaks. Kesköö ja koidu vahel korjas see üüratu torm üles viimse kui ühe lahtise asja Indiana ja Ohio rajamaalinnade vahel, kiskus Põhja-Illinois’ metsad raagu, ning saabus seni veel sündimata paika, taltus, ja ladus nähtamatu jumala kindla käega plank plangu ja laast laastu haaval kokku kõrguva hoone, mis päikesetõusu eel kuju võttis, otsekui oleks Ramses selle välja mõelnud ja unelevast Egiptusest põgenema löödud Napoleon selle ehitanud.
Katusetalasid oleks jätkunud tervele katedraalile ja aknaid oli küllalt, et terve linnuparv päikesest pimestada. Ümbritsev veranda oli piisavalt ruumikas sugulaste ja kostiliste summa võõrustamiseks. Akende taga terendas tubade kobar, taru, labürint, piisav seni veel sündimata hulkade, masside, leegionide majutamiseks, nende saabumise ootuses tontlikult tühi.
Maja oli seega valmis ja katuse all enne, kui tähed koiduvalgusse hääbusid, ning seisis üksi oma kõrgendikul aastaid, millegipärast suutmata oma tulevasi lapsi koju kutsuda. Igas urus peab olema hiir, iga ahju taga kilk, suits loendamatuis korstnates ja iga voodit peavad kaunistama esmapilgul inimestena näivad olendid. Siis: kurjad koerad aias, elavad veesülitid katustel. Kõik ootasid justkui ammu lahkunud tormi võimsa kõuekärgatusena kõlavat hüüdu: Alustage!
Ja viimaks, palju pikki aastaid hiljem, alustatigi.