Читать книгу Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu - Ray Bradbury - Страница 11

Üles taevasse, üle orgude, tähtede all, jõe, tiigi ja tee kohal lendas Cecy. Nähtamatuna kui sügistuuled, värskena kui hämaratelt põldudelt kerkiv ristikheinahõng lendas ta. Ta laugles tuvide sees, kes olid pehmed nagu valge hermeliin, peatus puudes ja elas lehtedes, paiskudes tuulehoo järel laiali leegitsevas värvimölluna. Ta istus piparmündina jahedas kollakasrohelises konnas sätendava lammijärve kaldal. Ta sörkis sakriskarvalises koeras ja haukus, et kuulda kajasid kaugete küünide seintelt. Ta elas võililleebemeis või lõhnavast maapinnast immitsevas magusas puhtas vedelikus.

Hüvasti, suvi, mõtles Cecy. Täna õhtul olen ma kõigis maailma elusolendeis.

Kord viibis ta vahvates ritsikates lagunenud teel, kord sädeles raudväraval kastetilkades.

«Armastus,» ütles ta. «Kus on minu armastus!?»

Ta oli öelnud seda õhtusöögi ajal. Ja vanemad olid end toolidel sirgu ajanud. «Kannatust,» soovitasid nad. «Pea meeles, et oled erakordne. Terve meie Perekond on ebatavaline ja erakordne. Me ei tohi tavaliste inimestega abielluda. Nii kaotaksime oma tumedad hinged. Sa ju ei tahaks kaotada oma võimet soovi ja tahtmise abil «reisida», eks? Vaata siis ette. Vaata ette!»

Kuid oma kõrges pööningutoas pani Cecy kaelale pisut parfüümi ja sirutas end oma sängil värisedes ja ootusärevalt välja, kui piimakarva kuu Illinois’ kohale kerkis, võõbates jõed koore ja teed plaatinaga.

«Jah,» ohkas ta. «Ma olen ebatavalisest perest, kes öösiti mustatiivulistena lendamas käivad. Ma võin elada, milles tahes — kivikeses, krookuses, palvetajaritsikas. Olgu siis!»

Tuul kiskus ta kaasa üle põldude ja aasade.

Ta nägi majakeste sooje tulesid, loojanguvärvides hõõguvaid taluhooneid.

Kui ma ise armastada ei saa, sest olen ebatavaline, mõtles ta, armastan ma kellegi teise kaudu!

Talumaja hoovis hämarduvas õhtus tõmbas tumedajuukseline tüdruk, mitte rohkem kui üheksateistkümnene, lauldes sügavast kivikaevust vett välja.

Cecy langes — kuivanud lehena — kaevu. Ta lebas kaevuseina õrnal samblal, vahtides üles läbi tumeda jaheduse. Siis sibas ta võbelevas nähtamatus amööbis. Nüüd veetilgas! Viimaks külmas tassis tundis ta, kuidas teda tõsteti tüdruku soojade huulte juurde. Õhtus kostis vaikne joomisheli.

Ceсy vaatas tüdruku silmist välja.

Ta sisenes tumedajuukselisse pähe ja uuris säravaist silmadest käsi, mis tõmbasid karedat köit. Ta kuulatas läbi merekarbitaoliste kõrvade selle tüdruku maailma. Nende õrnade sõõrmete kaudu haistis ta isepärast ilma, tundis seda ainulaadset südant tuksuvat, tuksuvat. Tundis võõrast keelt lauldes liikuvat.

Tüdruk ahmis õhku. Ta vaatas õhtusele aasale.

«Kes seal on?»

Vastust ei tulnud.

Kõigest tuul, sosistas Cecy.

«Kõigest tuul.» Tüdruk naeris, kuid judises.

Tore keha oli sellel tüdrukul. Peenimast õrnast vandlist luud pringi ihu varjus. Aju nagu pimeduses rippuv roosa teeroos ja suus siider. Ümarad huuled toetusid ta lumivalgetele hammastele, kulmud kaardusid peenelt ning juuksed langesid pehmelt ja kaunilt ta piimvalgele kaelale. Poorid tillukesed ja tihedad. Ninaots kuu poole püsti ja põsed õhetavad nagu väikesed lõkked. Keha heljus sulgkergelt ühest liigutusest teise ja näis alati endamisi laulu ümisevat. Selles kehas viibimine oli nagu kaminatule paistel lebamine, elu magava kassi nurrumises, värelus mere poole voolavas õhtuses soojas ojavees.

Jah! mõtles Cecy.

«Mida?» küsis tüdruk, nagu oleks teda kuulnud.

Mis su nimi on? küsis Cecy ettevaatlikult.

«Ann Leary.» Tüdruk võpatas. «Miks ma seda valjusti ütlesin?»

Ann, Ann, sosistas Cecy. Ann, sa armud varsti.

Nagu vastuseks kostis teelt valju mürinat, kolinat ja rataste krudinat kruusal. Lahtises autos keeras väravast sisse pikk mees, rool tohututes kätes, naeratus üle õue säramas.

«Ann!»

«Sina, Tom?»

«Kes siis veel?» Mees hüppas naerdes autost välja.

«Ma ei räägi sinuga!» Ann pöördus ämbrit käes loksutades.

Ei! karjatas Cecy.

Ann tardus. Ta vaatas künkaid ja esimesi tähti. Ta vahtis meest nimega Tom. Cecy pani ta ämbri käest pillama.

«Näe, mis sa tegid!»

Tom jooksis tema juurde.

«Näe, mis ma sinu pärast tegin!»

Mees pühkis ta kingi taskurätiga ja naeris.

«Kao minema!» Tüdruk lõi varbaga mehe käsi, kuid too naeris, ja miilide kauguselt tema peale vaadates nägi Cecy mehe peapööret, tema kolba suurust, tema ninaselja kühmu, tema silmade sära, tema õlgade laiust ja tema õrnalt taskurätiga toimetavate käte rohmakat jõudu. Peidupaigast pööningul neiu toredas peas sikutas Cecy marionetinööri ja ilus suu vajus lahti:

«Aitäh!»

«Ah et sul on kombeid?» Parknaha lõhn tema kätelt, auto lõhn tema riietelt kerkis õrnadesse sõõrmetesse ja Cecy, kaugel, kaugel eemal, teispool õhtusi aasu ja sügisesi nurmi, vähkres oma asemel nagu rahutus unenäos.

«Ei, sinu jaoks küll mitte!» ütles Ann.

Kuss, räägi ilusti, ütles Cecy. Ta nügis Anni sõrmi Tomi pea poole. Ann tõmbas need tagasi.

«Ma olen hulluks läinud!»

«Seda küll.» Mees noogutas, naeratades, kuid hämmeldunult. «Kas sa tahtsid mind puudutada?»

«Ma ei tea. Oh, lase jalga!» Anni põsed õhetasid roosikarva sütena.

«Jookse! Ma ei hoia sind kinni.» Tom tõusis. «Mõtlesid ümber? Tuled täna minuga tantsima?»

«Ei,» ütles Ann.

Jah! hõiskas Cecy. Ma pole kunagi tantsinud. Ma pole kunagi kandnud pikka kleiti, üleni kahisevat. Ma tahan öö läbi tantsida. Ma ei tea, kuidas oleks olla tantsivas naises; Isa ja Ema ei lubaks seda kunagi. Koerte, kasside, ritsikate, lehtede, kõige muuga ilmas olen ma üks või teine kord tutvust teinud, aga mitte kunagi naisega hilissuvel, mitte kunagi sellisel õhtul. Oh, palun — me peame tantsima minema!

Ta surus oma mõtet sügavamale nagu sõrmi uude kindasse.

«Jah,» ütles Ann Leary. «Ma ei tea, miks, Tom, aga ma tulen täna õhtul sinuga kaasa.»

Nüüd ruttu sisse! hüüdis Cecy. Pesema, vanematele ütlema, kleidi järele, oma tuppa!

«Ema,» ütles Ann, «ma mõtlesin ümber!»

Auto sõitis mürinal väravast välja, talumaja toad ärkasid ellu, vesi vahutas vannis, ema tormas ringi, juukseklambrid suus turritamas. «Mis sinuga lahti on, Ann? Tom ju ei meeldi sulle!»

«Tõsi.» Ann peatus keset palavikulist askeldamist.

Kuid on suve lõpp! mõtles Cecy. Viimased suvised hetked enne talve tulekut.

«Suve lõpp,» ütles Ann. «Viimased hetked.»

Ilus õhtu tantsimiseks, mõtles Cecy.

«...tantsimiseks,» pomises Ann Leary.

Siis oli ta vannis ja seep vahutas ta valgetel libedatel õlgadel, väikesed seebitupsud kaenla all, ja tema soojad rinnad liikusid ta kätes ja Cecy liigutas ta suud, seda naeratama pannes, kõike käigus hoides. Ei saa vahet pidada, muidu võib kogu näitemäng nurjuda! Ann Leary pidi liikuma, tegutsema, näitlema, siit pesema, sealt seebitama, nüüd välja!

«Sina!» Ann silmas end peeglis, üleni valge ja roosa nagu liiliad ja nelgid. «Kes sa — ?»

Ma olen seitsmeteistaastane tüdruk. Cecy piilus tema kannikesevärvi silmist. Sa ei näe mind. Tead sa, et ma siin olen?

Ann Leary vangutas pead. «Küllap on nõid hingedeajaks mu keha laenanud.»