Читать книгу Põrmust tõusnud. Orpheuse Raamatukogu - Ray Bradbury - Страница 6
Proloog Kauneim on siin
ОглавлениеPööningul, kus vihm kevadpäevadel vaikselt katust paitas ja kus detsembriöödel võis paari tolli kaugusel väljas tunnetada lumekasukat, oli Tuhatkordne Vaar-Vanaema. Ta polnud ei elus ega ka igaveseks surnud, ta... oli.
Ja nüüd, Suursündmuse eel, Tähtsa Õhtu lähenedes, Kokkutuleku ootuses tuli talle külla minna!
«Valmis? Tulen!» hõikas Timothy nõrk hääl võbiseva pööninguluugi alt. «Võib!?»
Vaikus. Egiptuse muumia ei liigutanud oimugi.
Ta toetus pimedas nurgas seina najale nagu põline kuivanud ploomipuu või äravisatud kõrbenud triikimislaud, käed ja randmed kuiva jõesängi sarnasel rinnal konksus, aja vang, niidiga kinniõmmeldud laugude vahel pilukil sügavsinised lasuriitsilmad, milles välgatasid mälestused, kui ta suu, kus lookles krimpsutõmbunud keel, vilistas ja ohkas ja sosistas, meenutades iga tundi igast ammukadunud õhtust neli tuhat aastat tagasi, kui ta oli vaarao tütar, ämblikusiidis ja hingeõhuna kergetes kangastes, lõõmavad kalliskivid randmetel, joostes marmoraedades vaatama tulisesse Egiptuse õhku kerkivaid püramiide.
Timothy kergitas nüüd luugi tolmukatet, hüüdes kesköisesse pööningumaailma:
«Oo, Kauneim!»
Iidse muumia huulilt pudenes harvu tolmukübemeid.
«Mitte enam kaunis!»
«Vanaema siis.»
«Mitte lihtsalt vanaema,» kostis vaikne vastus.
«Tuhatkordne Vaar-Vanaema?»
«Tubli.» Vana hääl puistas vaiksesse õhku tolmu. «Veini?»
«Veini.» Timothy ronis üles, väike pudelike käes.
«Aastakäik, laps?» sosistas hääl.
«Enne Kristuse sündi, Vanaema.»
«Kui palju aastaid?»
«Kaks tuhat, peaaegu kolm enne Kristust.»
«Suurepärane.» Krimpsus naeratuselt pudenes tolmu. «Tule.»
Läbi papüüruseprahi teed rajades jõudis Timothy mitte enam Kauneimani, kelle hääl oli ikka veel kirjeldamatult armas.
«Laps?» küsis krimpsus naeratus. «Kas sa kardad mind?»
«Alati, Vanaema.»
«Niisuta mu huuli, laps.»
Timothy sirutas käe, lastes tibatillukesel piisal kukkuda huultele, mis nüüd värisesid.
«Veel,» sosistas muumia.
Veel üks veinitilk puudutas tolmunud naeratust.
«Ikka veel kardad?»
«Ei, Vanaema.»
«Istu.»
Ta toetus kastile, mille kaanele olid maalitud sõjamehi ning koerasarnaseid ja lõvipeadega jumalaid kujutavad hieroglüüfid.
«Miks sa siin oled?» kähises hääl kiretu kuivanud näo tagant.
«Homme on Tähtis Õhtu, Vanaema, ma olen seda kogu elu oodanud! Perekond, meie Perekond tuleb siia, lendab üle kogu maailma kokku! Räägi, Vanaema, kust kõik alguse sai, kuidas see Maja ehitati ja kust me tulime ja — »
«Küllalt!» hüüatas hääl vaikselt. «Las ma meenutan tuhandeid päevasüdameid. Las ma ujun kaevusügavusse. Vaikus?»
«Vaikus.»
«Niisiis,» sosistati nelja tuhande aasta tagant, «see juhtus nii...»
