Читать книгу Lapsepõlve radadel - Reet Made - Страница 2

13.11.1924

Laste lapsepõlve ei tohi lühendada

Ferdinand Veike koos ema ja pojaga.

Reet Made: Olete öelnud, et käite ikka vahel oma lapsepõlvemaal.

Ferdinand Veike: Jaa, tõesti. Olen seal aeg-ajalt käinud ja alles hiljuti tulin kohast, kus ma olin kaheteistaastase poisina loomakarjas. Tollal tuli mul lüpsta kaksteist lehma. Nüüd käisin ja vaatasin, et see suur puu on alles ja linnudki laulavad tuttavlikult. Ja vaikselt vulisev Võhu jõgi, kus forellid löövad lupsu… lülitab täielikult välja linnamiljöö. Kahju oli sealt ära tulla, aga oli tarvilik.

Mis on lapsepõlvest esimesena meeles?

Esimesena on meeles üks kevadhommik. See võis olla aprillikuu. Päike oli juba päris suures kõrges, kui ma voodist välja tulin. Olin pikas särgis, jooksin ruttu põnts-põnts talutrepile ja õue. Trepp auras päikese käes, sinna oli paljajalu hea astuda. Vasakul pool künka otsas oli vana ait, kus ma hiljem mängisin. Seal oli meeldivalt jahe, kui suvel oli palav. Paremal pool oli loomatall, kus kõlksusid lehmaketid ja – päitsed. Vaatasin siis lauda poole ja ootasin, et saaks juba karja minna. Vanaema oli rääkinud, et karjapoiss on kuningas ja tema võtab mind kaasikusse karja kaasa. Ja hiljem võttiski.

Vanaema rääkis mulle palju jutte. Ta oli ka väga musikaalne, laulis ja mängis viiulit. Ta oli kooliõpetajate perekonnast pärit – Kreutzmanid, hilisemad Kabed. Meil oli kodus viiul, mille mängu ta õpetas isale. Selle järgi õppisid ka mu kaks venda, ja minagi pidin viiulimängu harjutama.

Karjas oli tore käia. Sinna tuli ka üks vana valgepäine pika habemega mees, valged linased püksid jalas, valge särk seljas. Isegi pastlalapid olid helevalged. Ta tuli nagu metsavaim ja tegi mulle kadakapuust mõõga. Just karjaajal õppisin Kirbu-taadilt mõõgategemise ära, nii et hiljem sain Estonias Kalevipojana ka oma lavastajale Helmi Tohvelmannile kinkida ühe sellise.

Kui te käisite oma lapsepõlvemaid vaatamas, kas tundus, et kõik oli väiksemaks jäänud?

Tundus tõesti, et on väiksem. Kas või see hiigelsuur kodutalu hoone. Virumaal on ju taluhooned kaunis suured, kuni kuusteist meetrit laiad ja kuuskümmend meetrit pikad. Ka otsakambrid ja toad on laiad ja kõrged. Need ikka avaldasid lapse peale mõju. Ent nüüd, kui vaatan, polegi enam nii suur.

Tol ajal, mäletan, armastati suurde ettetuppa koguneda. Pandi rohelise kupliga õlilamp põlema ja siis õed ja ema laulsid. Nad laulsid kõik hästi, mida vanaema oli õpetanud. Need laulud läksid nii südamesse, et praegugi, kui lähen sinna kanti ja kuulen linde, kes seal ilusasti laulavad, tuleb meelde laul:

Vaat seda viimast kohta ma ei kannatanud, jooksin kohe eestoast ruttu magamistuppa, panin pea kahe padja vahele ja püüdsin nuttu tagasi hoida. Ja eriti siis läks mul raskeks, kui nad laulsid edasi ega märganud, et ma olin sealt toast ära. Ja kui viimane salm tuli:

Need kurvad laulud on tõesti rasked asjad väiksele poisile. Ja ma tean, et kui teised siiski kuulsid mu häält patjade vahelt, tulid nad lohutama. Aga mu enda lapsed nõudsid, et sellel laulul oleks uus lõpp. Mul tuli välja mõelda ilus uus pesa, et elu läheks edasi. Ikka palju pehmem pesa ja palju rohkem mune ja väikene puur, kuhu must kaaren ei pääse. Vaat niisugune lugu! Tähendab, lastele peab ikka mõtlema. Alati ei saa nende kuuldes kõiki asju teha, sest kurb emotsioon võib täitsa haiglaselt mõjuda.

Ka teised asjad, mis kodus toimusid, on jäänud meelde. Väga raske oli õppida viiulit, millel üks noot tegi kriuksu-kräuksu. Kus poogen ei liikunud ilusa heliga, nii et heliredel olnuks korras. Kergem oli mängida tuntud viisi „Tõmba, tõmba, Jüri”. Siis vahepeal öeldi, et nüüd oled sa harjutanud, nüüd võid lasta vibupüssi. Pärast tuli tagasi tulla ja „Ema südant” mängida. Küll sellega oli tegu, võttis mitu aastat, enne kui see korralikult mängitud sai. Ja nüüdki on „Ema süda” hinges.

Mäletan ka üht niisugust lugu. Sain uue ülikonna, mis oli must ja manisk oli punane. Seega, punane krae ja lühikesed püksid. Leidsin, et olen päris huvitav oma uues riietuses, võtsin saunast ruttu väikesed pliidirõngad ja panin käte ümber. Suure rõnga sättisin kaela, siis veel paar tükki jalgade ümber ja läksin ennast naabritüdrukutele näitama. Naabritel oli viis kaunist tüdrukut, kõik ilusate nimedega. Olin seal nagu moedemonstratsioonil.

Kord jälle naabri kõige noorem tütar õpetas, kuidas teha pärgi ja need lehmadele kaela panna. Mina ise pidin väikese härjana ka köies olema. Samal ajal sõitis üks lahtine auto kaasikust mööda. Seal oli palju naisperet ja järsku keegi hüüdis: „Vaadake, vaadake, kui väikene härjavärss köies on!” Rohkem ma enam ei lubanud ennast köide panna. Eks ma olin kõige noorem ja suuremad vahel tegid natuke nalja.

Kas nende toredate tüdrukute hulgas oli ka mõni, keda võis väheke pruudi moodi vaadata?

Seal olid tõesti väga kenad tüdrukud, aga meil oli palju ilusaid kogu külas. Ümbruskonnas oli viisteist talu. Ja ma mäletan, ükskord tulid küla poisid minu isa paluma, kas võiks meil säru teha – meie kandis polnud simmanid, vaid särud. Niisiis nuiasid poisid ühe pudeli abil isalt: „Ole kena, luba oma suuri ruume, kandlemängija tuleb ja Kala-Eedi mängib lõõtsa…”

Siis isa lubaski ja muidugi tegid õed jälle tembu. Üks neist ütles mulle, nelja-aastasele poisikesele: „Vaata, kui kena neiu istub seal tabureti peal.” Istus tõesti, mul on siiani meeles ta nägu ja riietus. Üleni must. Punane roos oli rinnas, must pigimüts peas ja väikesed rõngad kõrvas. Ta istus väga korrektselt sirge seljaga. Õde utsitas: „Mine võta ta tantsima, tee kraapsu.” Ja ma läksin. Kannel mängis, ma tegin kraapsu ja mõtleks – ta tuligi põrandale. Mina panin ühe käe sirgelt välja, ta pani oma käe minu käe peale, hoidis end kummargil ja tantsis. See oli polka.

Meloodia oli mulle tuttav, aga tundus, et kannel mängib suures ja rahvarikkas ruumis liiga vaikselt. Ja ma hakkasin ise laulma. Keegi rohkem tantsima ei tulnud, kahekesi tantsisime ümber posti ja mina laulsin kõva häälega: „Tull-tull-tull, pluut on tull-tull.” Ma veel r-tähte ei tundnud, nii ma laulsin „pluut” pruudi asemel. Kui lugu lõppes, oli aplaus vägev. Kummardasin sellele daamile ja teistele ka, ja korraga olin ma tehtud väike mees. Ma vist hakkasin tervele külale silma.

Aga lapsepõlvest meenub ka üks raske mälestus. Kui olid mu vanema õe pulmad, sõideti kodust kaheteist kilomeetri kaugusele Rakverre. Selleks oli kaks veomasinat. Üks neist oli Rakvere kommivabriku omaniku, onu Aleksander Veike krusa. Onu tõi mulle suure ja ilusa karbi. Mõtlesin, et need on kommid – kui kaane lahti tegin, olid kenad väiksed tükid pitspaberites. Aga kui ühe suhu panin, tundsin, kui vastik maitse. Juust! Minust see karp sinna liivakasti jäigi, õde oli juba kirikusse teel.

Et üks pulmaliste auto oli täis, läksin järgmisse, kus ristiisa võttis mu sülle. Selle auto juht, seesama Aleksander Veike, oli aga nii purjus, et ütles nalja pärast sõnad, mis hiljem peaaegu täide läksidki. Ta ütles: „Kes surma tahavad saada, tulge peale!” Kihutasime nii, et kased autokastis värisesid. Ja kui siis ühes teeristis lõhkes kumm, lendas auto rentslisse kummuli.

Kui mina mäletama hakkasin, oli ristiisa minu all kõhuli ja mina tema seljas pimeduses. Korraga tundsin, et kasti tõstetakse. Auto rattad käisid veel ringi, kui ma sealt välja sain. Ja siis ma nägin, et onu Aleksander, see juht, oli pikali, ajas suust verist vahtu välja ja talle valati vett näkku. Kõik pulmalised sealt kirikusse ei jõudnudki: mõnel olid luud katki ja mõned olid tõsiselt vigastatud. See jäi mulle alatiseks meelde ja sellest peale ma kardan autosõitu.

Ja veel üks mälestus, mis on juba paremate killast. Olime rukkilõikuse päeval põllul. Mina, kuueaastane poisike, olin kah abiks. Tegin sidemeid, millega vihkusid seoti. Õhtul oli õel ja vennal kooriproov, ent õel olid kingad puru. Siis ta ütles mulle: „Kuule, mina ei saa tööd pooleli jätta, kuid sina jäta need sidemed ja mine Rakveresse, katsu ruttu käia ja kingad osta. Annan sulle seitse krooni ja kui nad hakkavad rohkem küsima, ütle kohe, et häbi on rohkem maksta.”

Sain kaksteist kilomeetrit ruttu käidud ja jõudsin linna. Mul oli Rakvere tee selge, olin vennaga jalgratta peal lennuväe peole sõitnud. Teadsin ka, et restorani kõrval on Põikliku pood, kus on ilusad kingad. Aga mis värvi osta? Õde oli öelnud, et hallid. Ja isegi kui on kaunistus peal, seitsme krooniga peaks kätte saama. Mina olin väikest kasvu, ei näinud üle leti. Siis meesmüüja tuli ja tõstis mu leti peale. Valisingi kingad välja, kuid need olid seitse ja pool krooni. Teatasin müüjale: „Häbi on nii palju nende eest maksta!” Kus siis tekkis naer nende naismüüjate poolt ja kassa tuli ka välja. Kõik naersid, et kes sind õpetas niimoodi rääkima. Aga ma ei öelnud. „Palju sa siis maksad nende eest?” küsiti. „Seitse krooni,” vastasin. Ja mõtleks, nad andsidki need kingad. Pärast toodi plekist kompvekikarp, kästi käed sisse panna ja võtta rohkem. Nii oli mul palju ilusaid rabarberiviilude taolisi kompvekke. Läksin koju ja ka õde oli õnnelik: need kingad läksid temale täpselt. Õhtul läks ta nendega koori laulma.

Teie vennad tegid bändi. Kas nad võtsid ka teid kampa?

Mind võeti jalgratta peal kaasa. Siis ma kuulasin venna repertuaari lahtise saaliukse taha peitudes, et õpetajad ei näeks. Vend laulis ja mängis viiulit. Nad olid ka nii vahvad poisid, et tegid ise trummi. Kirjutasid peale „SP bänd”, mis on Saueaugu poiste bänd. Repertuaaris oli palju tollaseid laule, nagu ka: „Kord ligadi-logadi sõitsin ma oma uue vankriga, küll ülespidi mäe, küll alaspidi mäe, nii et tolmupilv käib üle pää” ja „Kui ma vanaisale veel üks kord…” Vennal oli neid laule palju. Ja õhtul viis ta mu jalgrattaga jälle tagasi. Ma peitsin väikese poisina end ikka kusagile varju ja kuulasin, kuidas neil läheb. Hiljem hakkasid nemad mu näitemängudes kaasa tegema.

Juba viie-kuueaastasena olin külamäe peol näitejuht. Ühes muinasjutus oli vaja nõia eest põgeneda, kolm ringi teha. Näitasime siis tantsuplatsil, kui oli vaheaeg, teiste lastega neid kolme ringi. Lisaks mängisime muinasjutte, mis Kirbu-isa oli rääkinud, ka nende peres oli palju muinasjutu-etlejaid.

Kas nukud olid selle väikese poisi maailmas ka olemas?

Olid jah. Sealt mulle kogu see muinasmaailm tuligi. Hakkas pihta sellest, kui tehti see kadakast mõõk. Ja kui vanaema koos Kirbu-taadiga tegi lepaurbadest lambakarja ning kuuse- ja männikäbidest loomad. Need olid mänguaedikutes ja hakkasid seal rääkima. Siis oli minul muidugi vaja mängida taluperemeest. Need nukud olid omapärased ja köitsid väga.

Isa tegi mulle ka kiikhobuse. Ema kudus kangastelgedel ja mina pidin samal ajal lugema aabitsast gooti tähti. Need olid kole rasked ja vigurid ja ma ei saanud hakkama. Siis ükskord lükkasin pahameelega aabitsa akna peal sulava märja koha peale. Karistuseks ei tohtinud ma kiikhobu peale minna.

Mulle meeldis ka hobust mängida. Tegin plekist kingakreemikarbi kaanele kaks auku, panin pastlapaelad läbi ja sidusin selle nagu hobuseraua jala alla. Teisele jalale panin viksikarbi alumise poole, mis tegi teist häält. Niiviisi jooksin mööda külavaheteed klipp-klapp, klipp-klapp, klipp-klapp… Ja siis olid rehe all tünnid, mis kandsid pisikest poissi. Läksin oma klipp-klappadega nende peale ja tulin ülevalt alla klippadi-klappadi, klippadi-klappadi, nii et sellest sündis rütm. Nagu stepptants, mida ma täiesti valdan.

Muidugi oli teatrikoolis kõiki neid lapsepõlvemälestusi vaja. Õppisin tantsu ja paljud arvasid, et ma olin nagu geenius seal „Kalevipojas”, aga ma olin ju salaja harjutanud. Jah, see tantsuõppimise tahe tuli lapsepõlvest, sest kui mulle juba esimese tantsu peale tehti aplaus, miks ka mitte? Algkoolis, mäletan, ma ikka julgesin tüdrukuid tantsima kutsuda. Keskkooli ajal tantsisin Jõhvis ühe Narva baleriiniga duetti.

Mis on olnud kõige tähtsam, mille olete lapsepõlvest kaasa võtnud? Mis on teid kõige rohkem teinud selleks, kes te täna olete?

Loomulikult talus olid need töökuse küsimused ja karjaskäigud, aga ma mõtlen, et ka saatus, kes on kõrgemal ja meist üle. Selle autoõnnetuse järel on elus olnud palju ohtlikke juhuseid. Ka noorpõlves, kui nõukogude sõdurid röövisid me taluloomad; kui püssikuul käis enne, kui pauk minuni jõudis, teise kuuest läbi. Sama uppumise puhul, tulekahjude puhul, ikka jäin ellu.

Siia kuulub ka lugu Estonias. „Kalevipoeg” ei olnud veel valmis, kui meetrine veetoru tuli kõrgelt lava kohalt alla ja jäi püsti põrandasse võnkuma minust pool jalga eemal. Otse sel hetkel, kui ma sõpradega jahilt naasin, kui sarvik oli tulnud Lindale kosja. Et niisuguseid asju on elus juhtunud, paneb sügavalt mõtlema, et iga inimese elu on ette nähtud. Arvan, et igaühel vististi on oma hoidja ja saatus, ning pead olema äärmiselt tänulik, et oled hästi toime tulnud. Elame veel!

Eetris 22.06.1996

Kodutalu trepil 1938. aastal. 1. reas vasakult: vend Rein, kaheteistaastane Ferdinand (Viru-Jaagupi kooli 5. klassi õpilane), onu Aleksandri tütar Tiina. 2. reas vasakult: isa Johannes, ema Helene, vend Hugo, onu Ferdinandi naine Reet Kabe, onu Karl Udu.

Kaheteistaastane Ferdinand külaeidena (keskel) kodukülas enda lavastatud rahvatükis „Latatara”.