Читать книгу Lapsepõlve radadel - Reet Made - Страница 5

26.01.1932

Muusika on kui elu juhtmõte, tulekivi. Muusikas on mõtet olla vaid tipus

Kaheaastane Peeter oma emaga Valgas elava tädi maja juures.

Reet Made: Muusika on tõesti olnud teie elu juhtmõte. Ka see peab paika, et olete saanud olla muusikas tipus. Kas teie ellu mahub veel mõni töö- või huviala, kus tunnete, et see on teile õige?

Peeter Saul: Jah, võin seda öelda küll, kuigi ala ise on kummaline ja kaugel muusikast. Väga noore poisikesena imponeeris mulle Eesti spordi suurraamatus pilt sportlasest, kel olid võimsad õlad ja biitsepsid. See oli raskekaalu maailmameister Joe Louis. Selle pildi tõttu tekkis mul suur huvi poksimise vastu, mis on saatnud mind kogu elu muusika kõrval.

Olin kaheteist-kolmeteistaastane, kui läksin Tallinnas Maakri tänaval asunud poksiklubisse ja küsisin, kas nad võtavad mu vastu. Treener vaatas mind ja ütles: „Tead, pojakene, söö veel paar aastat putru.” Siis ma sinna ei läinud. Ent paar aastat hiljem läksin Dünamo poksiklubisse Pikal tänaval, kus töötas legendaarne treener, härrasmees, õpetaja Nigul Maatsoo. Käisin seal usinasti kolm-neli tundi ja tegin kõike hästi. Siis ühtäkki treener tuli ja küsis: „Kuule, kui vana sa, noormees, oled?” Ütlesin, et neliteist, mispeale ta kostis: „Ei käi, tule siis tagasi, kui viisteist oled.” Ja tulingi tagasi.

Kui te nüüd küsite, mis on ala, mis on mind köitnud, siis on see poks. Kõlab ehk kõrgelennuliselt, aga mul oli eeldusi saada heaks poksijaks ja selleks ma ka sain.

Käisin viiekümnendate lõpus oma klassiõdedega Pikal tänaval Tombi klubis tantsupeol, kus räägiti sellist lugu, et lõngused olevat kord tantsusaalis kaklust ärgitanud. Mispeale tulid orkestrist Peeter Saul ja Hillar Loskit, lõid platsi lõngustest puhtaks ning läksid püüne peale tagasi. Muusika jätkus ja pidu ka. Kas see on legend või tõsijutt?

See on täitsa tõsi. Sel ajal oli Tombi klubis teatud bande, kes tuli sinna selleks, et tantsuaja lõppedes valida välja ohvrid, norida tüli ja lihtsalt kakelda. No ja tookord olid nad võtnud sihikule ühe mu sõbra, kes hoidis absoluutselt eemale igasugusest kehalisest konfliktist. Mu süda lihtsalt ei pidanud vastu, kui nad läksid talle mitmekesi kallale. Tegime seal Hillar Loskitiga puhta töö.

Kas see oli siis, kui Peeter Saul ei olnud ise enam koolipoiss?

Tookord Tombi klubis olin ma veel koolipoiss, võisin käia kümnendas või üheteistkümnendas klassis. 1947.–1949. aastal tulin Eesti juunioride poksimeistriks, lisaks olin kolme-neljakordne Tallinna meister. Nii et ma olin heas vormis. See lugu juhtus viiekümnendatel. Tombi klubis mängis siis Emil Laansoo suur džässorkester, kus lõid kaasa legendaarsed muusikud. Boris Kõrver mängis klaverit, Emil Laansoo kitarri, helilooja Evald Vain oli üks saksofonistidest ja hilisem Abi Zeider trompetisolist. Aga siis, kui tuli Ždanovi otsus, kadusid fokstrotid ja soovitati jälle vanu ballitantse.

Viiekümnendate lõpul olid taas toredad peod. Head svingorkestrid mängisid tantsuks isegi tavalistel koolipidudel.

Siis olime meie jällegi Tombi klubis. 1954.–1955. aastal tuli Laansoo sinna tagasi, tegime uue ja hea orkestri.

See on väga huvitav, et poks oli teile nii tähtis. Ka üks teine dirigent, Eri Klas, on käinud kooliajal ringi, poksikindad viiulikastis.

Jaa, tema oli ka hea poksija. Mina olin Dünamo spordiseltsis ja tema oli Spartakis. Meid ühendas see, et pikka aega Nigul Maatsoo käe all harjutanud Evald Seepere läks lõpuks Spartakisse, kus temast sai treener. Eri Klas oli siis tema juures. Eri oli väga andekas ja meil oli ükskord au poksiringis kohtuda. See juhtus Andres Vihalemma saates „Sport ja muusika”, kus esinesid muusikud, kes olid ka spordis tuntud. Meie Eri Klasiga kohtusime selles saates ning poksisime kolm üheminutilist raundi. Seda nimetati sajandi matšiks. Kahjuks selle saate lint hävis Gonsiori tänava televisioonimaja keldris, kui oli üks suur vihmasadu ja uputas üle.

Olite erinevates kaaluklassides?

Ei olnud. Mina olin raskekaallane ja Eri Klas samuti. Kus on ikka härga, seal on ka sõrga.

Teie isa oli legendaarselt hea mäluga. Kas ka teil on hea mälu?

Sellist mälu nagu minu isal on raske leida. See oli erakordne nähtus. Just nagu polnudki mälu, vaid vahatahvel – mida ta luges, see sinna ka talletus. Meie, teised inimesed, peame ikka asju mingite võtete abil meelde jätma, neid kordama. Sellist mälu pole ei minul ega kellelgi teisel minu tutvuskonnas.

Aga iseennast te ju mäletate väikese poisina. Mis on esimene mälestus?

Lapsepõlvemälestused viivad mind tagasi aadressile Lennuki tänav 24. Seal oli kööktuba, kus mu vanemad, muusikainimesed, elasid. Mäletan, et isa ehitas mulle jõuluks vineerist punase auto. Tõelise võidusõidumasina, jalgrattavändad ja kett küljes. Meeles on hetk, kui selle kätte sain. Isa ja ema õppisid tollal konservatooriumis, nad olid vist juba lõpusirgel.

Ema on teil samuti juhatanud suurt orkestrit ja koolitanud näitlejaid. Mis on tema tööst poisikese pilguga vaadatuna meelde jäänud?

Kindlasti laulutunnid Töölisteatris. Seal oli koos justkui Eesti teatri kullafond. Priit Põldroos oli kunstiline juht. Lisaks Andres Särev, Ruts Baumann, Helmut Vaag, Aleksander Teetsov, Olli Vare. Oh taevake, kõiki ei jõua loetleda.

Ema tegi teatris kõike: oli orkestri dirigent, klaverisaatja, lauluõpetaja ja orkestreerija. Ja siitsamast, Kreutzwaldi tänava ja Tartu maantee nurgapealsest majast, ma mäletan laulutunde. Kõiki harjutusi ja laule, mis nad laulsid, ning inimesi, kes seal käisid. Ma tahtsin kangesti, et ema teeks minuga ka ühe tunni. Eks ta sai aru, et lapsel on niisugune südamesoov, ja tegigi. Pani mind klaveri juurde seisma ja siis ma laulsin: „Ma sõuan merel ja sõuan, oma saart…” Laulsin ja olin nii uhke.

Ema töö juures on alati tore käia.

Need laulutunnid olid meie kodus, terve see teater käis kodus. Seda kohta, kus Töölisteater oli, enam ei ole, maja põles maha 9. märtsi pommirünnakus.

Nii et uksekell helises ja jälle oli mõni kuulsus ukse taga?

Jah, see oli tore aeg. Mäletan ka seda, et vahel võeti mind hommikul teatrisse proovi kaasa. Käisin garderoobides ja kuulsin kõiki neid kuulsaid lugusid, Teetsovi ja Baumanni nalju ja vigureid.

Kas teatrirahva tihe viibimine teie kodus andis ka tõuke vennale, kellest hiljem sai näitleja?

Ei usu. Vend sündis 1936. aastal jõulu esimesel pühal. Kolisime Kreutzwaldi tänavast ära Laulupeo tänavale, kui ta oli kolmene. Edasi tulid juba aastad 1939–1941, mil kõik oli teisiti.

Mäletan oma lapsepõlvest hästi ka vanavanemaid. Oli kummaline kokkusattumus, et mõlemad mu vanaisad olid head ja jõukad rätsepad. Mu emapoolsel vanaisal olid ärid Tartus ja Riias, isapoolsel vanaisal Peterburis, Moskvas ja Permis. Emapoolne vanaisa Peeter Saar oli ka suurte kunstiliste kalduvustega ja ärkamisaja kultuurivaimustuse kandja. Rikka mehena oli tal Valgas kaks maja ja Puka lähedal Komsis suur talu, mille ta hiljem Johannes Semperile müüs.

Vanaisa võttis usinalt osa kõigest, mis Komsi vallas tehti – näiteringist, laulukoorist ja jõumeeste seltsist. Ta oli väga tugev ja see talle ka saatuslikuks sai. Tol ajal olid hinnas Aleksander Aberg ja rammumeeste seltsid. Vanaisa, kes oli juba härrasmees, tõstis koos küla noorukitega suure heinakoorma emapalgist üles, nihestas selgroolülid ja jäi elu lõpuni jalutuks. Tal oli ka suur tahe näidelda ja näitemängus mängida. Ma arvan, et ema kaudu, kes oli samuti artistlik inimene, on pärit need omadused, mis tegid mu lahkunud vennast selle, kes ta oli.

Kas lapsepõlves oli teil vend Jaaniga hea läbisaamine? Vahe oli teil neli aastat.

Ma pean küll kahjuks ütlema, et vahel ma natuke kiusasin teda, nagu ikka vanem vend nooremat kiusab. Kui mulle öeldi, et ma midagi tooks, teatasin: „No Jaan, mine!” Aga hiljem saime väga hästi läbi.

Te olete enda kohta öelnud, et matemaatikas pole te eriti tugev. Vend Jaan oli just täppisteadustes osav.

Teate, see oli väga suur anne, mis minu kadunud vennal oli. Minu isapoolne liin on kõik targad mehed. Mu onu oli suurepärane insener, ehitustehnik ja matemaatik. Mu isa täpselt samuti. Tema lõbu oli lahendada kodus näiteks matemaatikaülesandeid ja uurida relatiivsusteooriat. Tihtipeale õhtuti ütles ta: „Kuule, Peeter, tule siia! Tartust sõidab välja üks rong niisuguse kiirusega ja siit läheb teine rong niisuguse kiirusega. Mitmendal kilomeetril nad kohtuvad?” Ei mina saanud seda lahendatud. Jaan tegi kohe ära, nagu nuga läbi või.

Jaanil oli eriline matemaatiline anne ja Reaalkoolist astus ta Tartu Ülikooli füüsikateaduskonda. Ülikoolis läks ta näiteringi ja tõlkis inglise keelest eesti keelde Archibald Joseph Cronini „Tsitadelli”. Seal see näitlemispisik teda hammustas. Ja üks tahk oli tal veel, mida kahjuks minul ei ole: tal oli suur kirjanduslik anne. Mäletan, mu emale helistati Tartust, kui vend astus ülikooli. Tollal oli kõigil vaja kirjutada kirjand ja tema kirjand oli parim kõigi sisseastujate seast. Kirjandusfakulteedi inimesed ütlesid: kuulge, miks ta läheb füüsikat õppima, filoloogiat tuleb õppida ja kõik. Aga ta läks füüsikasse ja sealt siis teatrikooli.

Minu venna elu oli lühike ja traagiline. Olgu see õpetuseks kõigile, et sarlakid ei ole naljaasi. Sarlakid hävitasid ta südame. Kui ta keskkooli lõpetas, oli ta praktiliselt juba surmalaps. Aga kui ta kirjutas mõne artikli või kirja, oli see suurepäraselt tehtud. Meie perekonnas on reliikviana au sees tema kiri, mille ta kirjutas mu pojale Indrekule sünnipäevaks. Onu kiri. Selline suur talent oli ta.

Olen kuulnud, et kui olite väikesed poisid ja mängisite malet, oli vend suuteline teisest toast käike ütlema, ilma et tal olnuks malelauda ees. Kas see vastab tõele?

Jah, ta luges seal ajalehte.

Ja ütles malekäike?

See oli niisugune pimemale. Mina olin Laulupeo korteri ühes toas ja tema teises. Eks tal oli juba süda haige ja ta luges raamatut. Ja siis me hakkasime malet mängima, nii et mina panin laua ette, ütlesin käigud ja tema vastas. Mäletan, ta kutsus mind ikka naljanimega Puujalg Pedro. See oli ühe joonissarja järgi, mis ilmus Päevalehes. Puujalg Pedro, Miki-Hiir ja Fantoom. Vaatasin, et poole mängu pealt hakkas mul seis kehvaks minema. Mõtlesin, et parandan seda veidi, ja nügisin ühe vankri parema liini peale. Teisest toast kõlas: „Kuule, kuidas sa selle vankri sinna said? Puujalg, pane tagasi, kus oli.” Ütles ruudu ka. Ja siis ma ükskord küsisin: „Jaan, kuidas sa nii saad?” Ta vastas, et see peast mängimine pole midagi. Iga seisu järel fikseerib ta mällu pildi ja tal on need meeles.

Kuidas muusikaõpingud hakkasid?

Juba Kreutzwaldi tänavas. Olin ju ikkagi muusikute laps, ema oli mitmekülgne muusik, isa tugev viiulimängija. Ükskord küsiti minult, kas tahaksin klaverit õppida. Eraõpetaja Helga Tahuri siis õpetas mind. Hakkasin tunnis käima ja väikseid lookesi mängima.

Oli endal ka huvi asja vastu?

Oli küll, aga ilmselt mitte nii suur, et see sundinuks mind tõsiselt harjutama, nii et tulnuks priima pianist.

Poksimine oli ikka huvitavam?

Poksimine algas 1946. aastal. Sinnamaale ei lastud mind uksest sisse, aga siis lasti. Samal ajal saabus mu ellu üks noorepõlve suursündmus. Ühel ilusal päeval tuli Gustav Adolfi gümnaasiumi, tollase 1. keskkooli üheksandasse klassi uus poiss. Minu kõrval oli vaba koht ja ta pandi sinna. Lüheldast kasvu poiss, minust natukene vanem. Me saime kohe tuttavaks, sõbraks. Ja siis kolmas tund oli laulutund. Läksime sinna ja seesama pisikene käbi istus klaveri taha ning mängis nii, et tervel koolil jäi suu lahti. See oli Heino Jürisalu.

Noh, muidugi mängis ta džässi! Tol ajal oli see suur vaimustus, Tallinna kinodes jooksis legendaarne Sonja Henie ja Glenn Milleri orkestriga film „Päiksepaistelise oru serenaad”. Ja Heino mängis perfektse harmooniaga ja perfektselt õigesti. Teate, pärast seda oli tõesti nagu Jeesus ja kolmteist jüngrit… Ikka ütlesime: „Heino, mängi!” ja „Heino, mängi!” Tema kaudu tutvusin siis džässmuusikaga. Mu sõrmed jooksid päris hästi. Tema käest sain algteadmised ja nii see läks.

Hiljem oli ta sunnitud meie koolist lahkuma. Ta oli tulnud ära Westholmi gümnaasiumist, kus oli läinud tülli vene keele õpetajaga. Kohe korralikult tülli. Ja kujutage ette, poolteise aasta pärast tuli sama õpetaja Gustav Adolfisse vene keelt andma. Tuli tundi ja teatas: „Aa, Jürisalu, teie olete nüüd siin.” Kuradi Einmann sööb mind siit ka välja, muretses Heino. Ja sõigi. Jürisalu läks õhtukooli.

See on muidugi väga kurb, kui on selline õpetaja.

Jah, väga kurb.

Aga on mõni õpetaja olnud teile ka tõeline ime?

Jah, ikka. On selline lugu, et minu vanaisa lõpetas Gustav Adolfi, minu isa lõpetas Gustav Adolfi, minu onu lõpetas Gustav Adolfi. Ja kui mina 1944. aastal sinna läksin, olid seal samad õpetajad. Kooli direktor oli Aleksis Kuusik, füüsikaõpetaja, kes oli ametis ka siis, kui isa seal õppis. Vene keele õpetaja oli Aleksejeva, ladina keele õpetaja Vestnurm. Muidugi oli see esimese vabariigi aegne – meil öeldi „kodanlikuaegne” – kaader hoopis midagi muud.

Mäletan meie kooli inspektorit, Richard Kressi, eesti keele õpetajat ja ühtlasi matemaatikut. Tema on jätnud minu mällu kustumatu jälje, me saime juba siis aru, et ta on suur mees. Ta ei õpetanud mitte ainult hiilgavalt eesti keelt ja maailmakirjandust, vaid kasvatas meist ka härrasmehi. Igale asjale pööras ta tähelepanu. Ta oli niisugune omapärane, küllaltki mahlane. Kui sa näiteks läksid õpetajate tuppa uurima: „Kas õpetaja Morin ei ole siin?”, siis Richard Kress ütles: „Ma tahaks kohe küsida, kas te ei taha, et õpetaja Morin oleks siin.” Miks ma ei taha? „Miks te siis küsite, kas ta ei ole siin? Küsige, kas proua Morin on siin.” Tema vaimsus, teadmised ja sügav eesti meel olid hämmastavad.

Ta oskas ka peenikesel moel tögada.1947. aasta kandis tuli ju välja, et kõik oli leiutatud venelaste poolt, isegi kanasõnnik. Rääkimata raadiost, aurumasinatest ja elektrist. Sel teemal ta siis tögas. Aga ta oli sunnitud koolist ära minema, hea veel, et kinni ei pandud. Kui me abituuriumis olime, siis mäletan, kuidas ta tuli jumalaga jätma. Ta oli üsnagi karm mees. Me õppisime parajasti ladina keelt ja kui ta need viimased sõnad ütles, siis järsku terve klass tõusis püsti ning hüüdis: „Vivat! Vivat! Vivat, Kress!” Niisugune mees on jäänud mulle mällu kooliajast.

Kindlasti oli teil lapse- või koolipõlves ka oma lemmikmuusika, mida olete tahtnud kas ise mängida või kuulata. Mis laadi see muusika oli?

Kui ma olin laste muusikakooli õpilane, siis seal imponeerisid mulle mõned klaveripalad, mis mu hingest läbi käisid. Üks neist oli varases nooruses kuuldud Sergei Rahmaninovi prelüüd „Do-diees-minoor”. Rahmaninov armastas Vene kelli, Novgorodi kelli. Seal palas klaveri oktavid justkui jäljendavad neid.

Mäletan ka, et ükskord Laulupeo tänaval mängis raadio ja sealt tuli imeilus meloodia. Ma ei tea, kuidas see mulle poisikesena sellist mõju avaldas, igal juhul tulid pisarad silma. Mu isa tundis muusikat hästi ja nii ma küsisin, mis pala see on. Isa ütles, et Tšehhi helilooja Bedrich Smetana „Vltava”. Ja siis ta seletas, kuidas see programmiline muusika algab. Et kaks ojakest nirisevad ja saavad kokku, vett järjest lisandub ning siis hakkab pidulik meloodia, kuidas suur jõgi voolab. Sellised lemmikpalad.

Hiljem, kui juba Jürisalu tuli, hakkas mulle muidugi meeldima džässmuusika oma harmooniaga, mis tekitas minus naudingut ja erutust. Nii et ühte lemmikpala on väga raske öelda. Seda ei saagi ütelda.

Eetris 22.09.2001

Nelja-aastane Peeter emaga Valgas Kungla tänaval.

Isa poegadega: üheaastase Jaani ja kuueaastase Peetriga.

Peeter Saul helilooja Adolf Vedro korteris Nõmmel päev pärast märtsipommitamist.

Swing Clubi kvartett: Uno Naissoo (akordion), Aleksander Rjabov (kitarr), Ustus Agur (viiul) ja Peeter Saul (kontrabass).