Читать книгу Lapsepõlve radadel - Reet Made - Страница 3

21.05.1926

Ideid ei tule otsida, need tulevad ise mu juurde

Kümneaastane Ira – Prantsuse Lütseumi õpilane.

Reet Made: Te olite kuueaastane, kui kirjutasite oma esimese luuletuse, milles on read: „See ilus aeg on mööda läind ja minu noorus ka.” Minu meelest on see naljakas, et kuueaastane nii kurva ja nostalgilise luuletuse kirjutab.

Ira Lember: Jah, see oli mu esimene luuletus ja siis ei saanud ma aru, et ta kurb on. Minust kaheksa aastat vanem vend ja onupoeg mõlemad luuletasid ning mina nende järel. Mul on nii palju meelde jäänud, et nad naersid, kui ma oma värsi ette lugesin. See mõneti solvas mind, sest tegu polnud koomilise luuletusega. Hiljem sain aru, et teema oli kuueaastasele ebakohane. Aga tänu vennale ja ka onupojale ma raamatuid armastama hakkasin.

Kui me juba ühe lustaka looga algust tegime, kas tuleb lapsepõlvest veel midagi naljakat meelde?

Ma olin oma pere neljas, kõige noorem laps. Vanem õde oli kaksteist aastat minust vanem. Eks seda väikest hoiti, aga narritati ka. Ja vahel jäin ma uskuma, mida nad rääkisid, ja sain omad vitsad selle eest. Näiteks niisugune asi tuli meelde. 1930. aastate algul oli mood, kus daamid kandsid poolde säärde kleite. Vanematel naisterahvastel, vanaemal ja tema sõbrannadel, olid aga riided vaat et maani, nemad olid konservatiivsed. Mina imestasin, miks nad nii pikkadega käivad, nagu nunnad. Siis vend seletas lahkelt, et vanematel naistel on sabad taga ja neid tuleb varjata. Jäingi tema juttu uskuma. Küllap oleksin emalt üle küsinud, ent teda polnud käepärast ja nii hakkasin ise tõestust otsima. Tõstsin vanaema kleiti ja… vanaema ei pahandanudki. Kui tegin sama ühe võõrama prouaga, kes meile külla oli tulnud, tekkis aga pahandus.

Siiski on mul tunne, et mina sain vist vähem riielda, vend sai rohkem. Eks ma olin pesamuna ja ära hellitatud. Suuremad lapsed hoidsid mind ka. Teise õega on meil ainult kolm aastat vahet, ta elab nüüd Ameerikas ja me ikka näeme paari aasta tagant. Siis räägime lapsepõlvemälestusi: üks mäletab ühte, teine teist. Eks kõigile paista lapsepõlv kaunina, aga mulle kirgastub ta kohe alatise suvena, soojade ilmade ja suure valgusena.

Muidugi suurt vihma oli ka. Mäletan, kuidas jäime kord vihma kätte. Meil oli suvila Merivälja ja Pirita vahel ja me läksime jalgsi Viimsi röövlikoobastesse, Randverest paremat kätt. Siis tuli suur vihm ja me varjasime end koopas, ja pärast andsid sugulased meile märgade riiete asemel kuivad selga. Ent kohe tuli jälle päike välja ja haigeks ei jäänud keegi.

Mis meenub esimese mälestusena endast?

Minust vanemad õde ja vend ütlevad, et küllap ma mäletan seda pildi järgi, aga ma tean, et olin seal. Ma olin kolmeaastane. Meil oli kahe korruse peale korter, see oli Kolde tänavas. Ja meil elasid seal ühel aastal mu isa tädipoja kaks poega teisest abielust; nõbu sõitis Austraaliasse ja palus, et nad oleks meil kostil. Üks käis juba tööl ja teine oli viimases keskkooliklassis. Ja kui nad hakkasid ära sõitma, istusin vanema süles, kellest ma palju pidasin, ja ainult nutsin. Ma ei tahtnud, et nad ära lähevad. Olin hirmus kurb, mis on ka pildi peal näha.

Lisaks mäletan ühte hetke. Meil oli palju lapsi ja kui lõuna oli tehtud, siis ema oli väsinud ja lapsed pesid nõusid. Ema läks teise korruse peale puhkama. Meie, suuremad, toimetasime all: vanem õde pesi ja poisid kuivatasid. Ka need kaks kostilist kuivatasid, nii et üks oli köögis, teine puhvetkapi juures söögitoas. Kui kuivataja oli taldrikuga valmis saanud, viskas ta selle läbi ukseava ja kunagi ei läinud taldrik katki. Mina istusin eemal, vaatasin suu lahti ja kartsin, et nüüd kohe kukub. Natuke isegi lootsin, et nii läheb, et saaks nalja.

Teised ütlevad, et ma mäletan ka seda pildi järgi. Ent see tunne on mul meeles ja seda ei saa tekkida rääkimise järgi. Nii et ma mäletan ennast natuke alla kolme aastat.

Teie olete näinud siis lendavat taldrikut?

Jaa, ma olen pärast kirjutanud ka, kas otse lendavast taldrikust, aga kosmosetulnukatest. Mulle meeldib see teema.

Kas Kolde tänava maja ja korter oli lapsepõlvekoduks pikka aega?

Mina sündisin seal teisel korrusel, kui õde oli kolmeaastane. Arst oli tulnud pikerguse kotiga meile ja kui ta ära oli läinud, siis kolmeaastane õde arvas, et arst tõi mu selle kotiga. Jah, ma sündisin kodus. Aga siis juhtus nii, et õel jäid kaelanäärmed ja minul kopsunäärmed väga haigeks ning kardeti, et tuleb tuberkuloos. Sellepärast kolisime Nõmmele ja Kolde tänava kodu, toonane kooperatiiv, müüdi maha. Olin üheksa-aastane, kui isa ehitas Nõmmele maja ning sest ajast on Nõmme mu kodu. Olen Nõmme patrioot siiani, tahan, et Nõmme saaks tagasi linnaks, nagu ta kunagi oli.

Jutustage palun veel elust Kolde tänavas, enne Nõmmele kolimist.

Kaks maja edasi elas mu lelletütar. Lelle perega oli tihe läbikäimine. Ja vastas olid meil sõbrad, õde ja vend, kellega hiljem koos kooli läksime ning kelle pere ehitas ka meie kõrvale Meriväljale suvila. Olime nendega pidevalt koos ja sõprus on jäänud siiani.

Mul on meeles ka esimene valu, kui mul läks pind kätte. See läks hirmus sügavale, vanem õde tiris seda välja ja mina karjusin, aga kuidagi ta ikka kätte saime. Siis läksin ülemisele korrusele voodisse ning nutsin end magama. Kui ma üles ärkasin, paistis pärastlõunane päike heledalt tuppa ja mul ei olnud enam valu. Tulin trepist alla, kedagi ei olnud, kõik olid aias. Ja siis ema küsis, kas magasin oma valu välja. Mul jäi see nii teadmiseks, et kui on valu või suur mure, siis lihtsalt maga ta välja. Muidugi täiskasvanuna olen aru saanud, et väga raske on mõnda suurt valu välja magada. Et ei jäägi magama, kui on väga suur mure. Aga see on üks kogemus, mis on sealt esimesest kodust pärit.

Mul oli väga kahju Kolde kodust, kuid ka Nõmme sai ruttu omaks. Mäletan, kui käisime Nõmme krunti vaatamas, siis poisid mängisid seal palli, ja pärast kerkis meil sinna maja. Ma olen kaua seal elanud. Vahepeal mitte, aga nüüd jälle.

Milline oli kodu siis, kui Nõmmel maja valmis sai?

See maja oli kahe korteriga, all oli kuuetoaline ja üleval neljatoaline, mis üüriti välja. 1935. aastal sai ehitatud. Siis läksid aastad edasi, meid oli neli last ja isa arvas, et kuna Eestis on majanduskriis ja korterid on kallid, tahab ta midagi oma lastele jäädvustada. Seega ehitab maja suuremaks, teeb neli korterit.

Isa töötas väga palju. Ta oli raamatupidaja, aga võttis põhikohale veel paar kohta lisaks ja tegi kodus tööd. Peres oli ju neli last ja kõik käisid erakoolides. Isa ei priisanud, kuid ei olnud ka liialt kokkuhoidlik, oskas majandada. Ja siis ta otsustas, et ehitab meie kodumaja suuremaks. Mis oli vale samm. Ilmselt tuli rahapuudus kätte, mistõttu leiti, et suvila tuleb maha müüa. Me olime kõik selle vastu, aga kuna Meriväljal oli udune ja meil jälle häda nende kopsunäärmetega, läks suvila müüki. Niisiis ehitati maja suuremaks ja 1940. aastal oli maja nii suur, et kuulus natsionaliseerimise alla. Isale jäeti ainult väike tuba.

Lapsepõlvemängud, need on mul ikka Merivälja lähistelt meeles. Seal männikus meeldis meile indiaanlasi mängida. Olime lugenud Nahksuka jutte ja kõik tahtsid kangesti indiaanlased olla, valged olid pahad. Ükskord hakkas aga päris valge mees meid jälitama. Jooksime elu eest ja siis ma unustasin ära, kas see on mäng või tegelikkus. Õnneks saime kuidagi sealt tulema. Mina olin kõige väiksem ning naabripoiss võttis mul käest ja vedas. Too mees jälitas meid kuni majani. Mu ema teda ei näinud ja kui ma hingetult põrandale langesin, sai naabripoiss sugeda, enne kui õde selgeks tegi, et poiss aitas meid. Niimoodi vahel põimus elu ja mäng.

Mängisime seal igasuguseid mänge, mida suuremad, minu vend ja onupoeg ja õde organiseerisid. Oli erinevaid võistlusi, küll spordi-, küll iludusvõistlusi.

Isegi…

Jah. Mäletan, et kõigile anti mingi koht, et keegi kurb ei oleks. Mina sain naerukuningannaks. Mängisime kooli ja haiglat, kõige halvem oli haiglas lamaja olla. Kogu aeg oli meil mingi päevakava. Nüüdki veel oleme tollaste sõpradega rääkinud, et ei tea, kas oli see nii hea seltskond või oli aeg selline… meie endi lastel pole niisugust lapsepõlve olnud.

Te olete täiskasvanud inimesena hästi palju koos olnud oma sugulase, teise lastekirjaniku Erika Esopiga. Olete isegi üheskoos raamatuid kirjutanud. Kas juba lapsepõlves olite semud?

Ei, me oleme sugulased küll, aga meil on väga suur sugulusringkond ja meie perekonnad ei käinud läbi. Mõne sugulase pool ikka teineteist nägime, kuid me ei olnud sõbrannad. Selleks saime hiljem. Töötasime Eesti Tarbijate Kooperatiivis, kui avastasime, et mõlemad kirjutame luuletusi. Siis saime järk-järgult lähedaseks.

Teie peres olid kõik lapsed kirjutajad. Vanemad õed kirjutasid ajakirjale Laste Rõõm ja te olete kirjutanud ühe luuletuse ka lapsepõlvest.

Jaa, selle ma kirjutasin just oma lapsepõlvemälestuste ajendil hästi ammu. „Mängureeglid” on selle nimi, aga kas tal nüüd mingit väärtust on…

Mul on omad mängureeglid,

Lapsepõlves mul olid suured kaustikud luuletusi täis, aga need on kõik kadunud. Kas ise hävitasin või lihtsalt ajahammas on ära viinud.

Kas lapsepõlves kirjutasite salaja enda tarbeks või oli tahtmine ka teistele ette lugeda?

Ei teinud salaja, ikka tahtsin ette lugeda. Isegi siis, kui naerdi. Ja hiljem, juba koolipõlves, tegin vemmalvärsse. Kui mõnele sõbrannale suvevaheajal kirja saatsin, siis ikka riimis. Ma ise olin selle peaaegu unustanud, aga üks sõbratar hiljem ütles, et pole ime, et sa luuletad, sa ju kirjutasid riimis.

Täiskasvanuna olete eelistanud pigem proosat. Kas te lapsepõlves jutte ei kirjutanud?

Ei, ei kirjutanud. Ma tegin küll meelsasti kirjandeid. Kui olin haige ja õppekavast maha jäänud, ütles eesti keele õpetaja, et ma kirjutaksin kirjandeid järele. Ma siis tegin igal teemal kolm tükki ja viisin need õpetajale. Tema ütles hiljem, et kirjutanud parem kaks-kolm, aga vähemalt õigesti. Mul olid need ortograafiliselt ülekäe visatud ja palju vigu sees. Tahtsin mõtte paberile panna, kuid ei teinud seda korrektselt. Ei, niisugust kirjanikusoont mul tol ajal ei olnud. Mõtteid on muidugi palju olnud, seda näitavad juba lapsepõlvemängud… seal on seda fantaasiat ikka vaja olnud.

Te ütlesite, et isa oli hästi tubli mees ja hoolitses pere eest. Mis eriala inimene ema oli?

Ema oli kodune, nagu tol ajal ikka. Ta oli nooruses olnud bonneks ja õpetanud saksa keelt ühe vene mõisniku lastele. Ta kiindus sügavalt sellesse perekonda ja käis nendega reisimas, ja siis pandi meile mõisniku laste nimed. Ikka küsiti, miks meil vene nimed on – aga sellepärast, et ema tahtis mälestust talletada. Ta tahtis ka väga teada, kuhu nad jäid. Kunagi õde käis uurimas, kuid keegi ei teadnud. Küllap revolutsiooni käigus läksid kaduma.

Isa oli teil hästi humoristliku meelelaadiga, aga ema?

Ema tegi ka nalja, ent mitte nii. Isal tuli see nagu varrukast, isal ja tema vennal. Ma olin nende sooja huumoriga harjunud. Vahel, kui pinge oli õhus, siis huumor maandas. Isa vend oli koolinõunik ja kui ta tuli kooli katsuma, nagu vanasti nimetati, siis ma närveerisin, sest ta teadis mu nõrkusi. Ma ei olnud just väga hea õpilane. Kuna ma olin peres kõige noorem, ei kuulanud ma alati tunnis, sest teadsin, et õed teevad kodus nagunii asja selgeks. Ja eks siis kodus räägiti, millega ma hakkama ei saa. Kartsin, et lell küsib midagi sellist, olin suure pinge all. Tegelikult midagi ei juhtunud, ta vaatas vaid kavalalt otsa.

Olen sündinud Grünthal, hiljem me eestistasime oma nime ja ma sain Kivikuks. Lell seda ei teinud. Ütles, et kui ta isale sobis see nimi, sobib tema perele ka. Mul oli sellest hea meel, siis vähemalt koolikaaslased ei teadnud, et nüüd tuleb minuga samanimeline nõunik.

Kui ema oli keeleõpetaja ja kasvatajanna ning isa tegi raamatupidamistööd, siis ilmselt püüti kodus ka lastele anda vaimselt üsna palju.

Isa ja ema mõlemad oskasid kolme kohalikku keelt vabalt ning saksa keel õpetati meile juba lapsena selgeks. Vanemad tahtsid, et õpiksime ka mõnda teist võõrkeelt. Minust vanem õde pandi Prantsuse Lütseumi. Vend käis Westholmis, seal oli ka prantsuse keel. Ja et isa saaks meiega võrdne olla ja kontrollida, läks ta juba küpse mehena Alliance Française’i keelekursustele. Nii et ta väärtustas väga keeli. Kahjuks ma jäingi selles võlgu, kuna ükski keel pole mul päris selge.

Ja muidugi olid raamatud meie peres au sees. Tollal, esimese Eesti ajal, olid raamatud väga kallid ja kui sünnipäevaks kingiti raamat, oli see suur väärtus. Meil olid oma raamatukogud, kõigil lastel eraldi. Igaühe raamatud olid nummerdatud ja nimega varustatud. Vennal olid veel templid sees.

Tahtsin ükskord kangesti venna raamatut lugeda, aga tema ei andnud mulle, ei usaldanud. Küll ma nuiasin ja võib-olla isegi ema tuli vahele. Siis vend saatis mind käsi pesema. See oli muidugi solvav, kuid läksin ja pesin. Kui tagasi tulin, ei andnud ta ikka veel. Ulatas hoopis valge paberilehe ja käskis tõmmata sealt käega üle, et näha, kas käsi on puhas ja kuiv. Alles seejärel andis raamatu. Ja siis ma pidin laua taga sirgelt istuma, mitte kuskil diivanil lösutama, paks „Tõde ja õigus I” ees. Nagu selgus, oli raamat mulle liiga raske. Ainult kohad, kus karjapoiss sai jaanipäeva vabaks ja lapsed mängisid, olid huvitavamad. Ent ma lugesin ega jätnud midagi vahele, seda kommet meie majas ei olnud.

Kui vanalt te seda tegite?

Esimeses klassis või nii. Eks sellest, et ma raamatu nii suurte raskustega enda kätte sain, tuli ka hinnang, et raamatu juurde tuleb minna puhaste kätega ja seda tuleb hoida. Pärast, kui Vene ajal olid teosed odavad – mu esimene lasteraamat maksis kuusteist kopikat –, olid need kõigile kättesaadavad, kuid kaotasid ka väärtust. Kui ma siis kuulsin, kuidas mõni tuttav ütles: „Oi, ma ostan lapsele ikka kolm raamatut igast, kaks lõhkumiseks ja ühe lugemiseks”, jäi see mulle hinge. Kui palju vaeva sellega nähakse ja nüüd siis lõhkumiseks…

Mäletan ka raamatuaastat 1935. Sellal olid raamatud päev-paar hästi odavad, ostsime neid palju ja olime nii õnnelikud. Isegi „Looduse kuldraamatud” olid alla hinnatud. Mul on üks veel sellest ajast alles.

Oli teil kodus ka muusikakasvatus?

Jah, see käis loomuliku kasvatuse juurde, et iga laps pidi muusikat tundma. Meil oli vennal kõige parem kuulmine, tema pandi viiulit õppima, teised harjutasid klaverit. Minul oli kõige halvem kuulmine – nagu öeldi, elevant oli kõrva peale astunud –, aga ka mind saadeti klaveri taha. Mul on meeles esimene lugu, mille ma selgeks sain. Nii nagu nüüd on laialt mängitud „Koerapolka”, oli tollal levinud „Irische Volksstück” (iiri rahvamuusika lugu). Kui ma seda praegu kuskil kuulen, meenub Kolde tänava lapsepõlv.

Meil polnud tiibklaver ega ka mitte pianiino, vaid tahvelklaver. Olete niisugust näinud? Suur nagu tiibklaver, aga pikergune ja madal. Seal ma mängisin veel lastetükke ja jõululaule. Muidugi jõululaupäeval tuli kõigil midagi mängida. Üks mu lemmik oli Tšaikovski „Lillede valss”, mis oli päris raske. Õde mängis seda väga hästi ja mina sain ka kuidagi hakkama.

Prantsuse Lütseum oli kool, kus te käisite ja mida te olete hiljem hingesoojusega meenutanud. Kas raamatus „Kevadromanss” leidub ka teie koolipõlve ja teid ennast?

Jah, see on minu koolipõlv küll ja need raamid on elust võetud. Aga ma ise… võib-olla ennast on igas raamatus, kirjanik paneb enese tahtmata sisse.

Seal koolis ei käinud ma kümnendas klassis. Kool lõpetas eksistentsi enne, kui ma nii vanaks sain. Ent huvitav on kirjutada kümnenda klassi lugu, kus on juba ka armastust. Õde on minust vanem ning eks seal olegi natuke mind ja natuke õde ja natuke meie kodu ja muidugi rohkem fantaasiat. Kuid need raamid ja õpetajad, midagi ikka igaühes on. Ja direktor oli tõesti selline: me austasime teda nagu kaptenit laevas. Ei kujuta ette, et me oleksime julgenud rääkida temaga nagu omasugusega. Väga suur austus oli tema vastu.

Esimene direktriss oli prantslanna, mademoiselle Brenot. Tema õpetas meid reveranssi tegema – täielikku reveranssi, nagu baleriinid teevad. Tollal oli vana koolimaja veel Tehnika tänavas, üüritud pinnal Riigi Tööstuskoolis. Seal jalutati ringiratast ja kui direktriss seisis trepiäärel, siis iga tütarlaps, kes temani jõudis, tegi reveranssi. Kui sa õigesti ei teinud, käskis ta teha uue ringi, kuni tegid õigesti. Nii sai reveranss kõigile selgeks.

Kas see on praegu ka selge?

On küll, jah. Ma võin teile näidata, kui soovite.

Oli teil tore kool?

Oli küll, ta andis vaimsust. Kõik need vanad lütseumlased käivad praegugi kord kuus koos ja räägivad mälestusi. Küllap sealt sain ma kõrvad kikkis kuulates ka raamatusse üht-teist, mida ma ise ei olnud kogenud.

Mida see kool andis kaasa tüdrukutele, kes seal õppisid?

Nagu üks õpetaja ütles: daam peab alati daamiks jääma. Üheski olukorras ei tohi endast välja minna. See kool andis väga mitmekülgset haridust ja ma leian, et praegune Prantsuse Lütseum annab ka.

Meenub üks episood koolist. Sõitsime pundiga Nõmmelt koolipeole, me olime siis päris lapsed. Buss peatus ainult siis, kui kella anti. Olime hästi lõbusad ja üks poiss tõmbas Liival nöörist. Ta oli kordniku poeg, tema isa oli ka bussis, aga eespool. Bussijuht peatas bussi ja kui nägi, et keegi välja ei lähe, uuris, kes tõmbas nööri. Poiss tunnistas, et tema. Kohe tuli meie juurde poisi isa ja ütles, et lähed ette vabandama. Poiss läks ja palus juhi käest vabandust, kummardas siis terve bussirahva ees ning palus andeks ka neilt. See tundub praegu isegi koomiline, aga tollal oli loomulik. Siis olid hoopis teised elu- ja käitumisnormid.

Mille te kõige olulisemana oma lapsepõlvest kaasa võtsite?

Ma usun, et koduse õhkkonna ja sõbralikkuse ja vaimsuse. Käisime maast madalast laste jumalateenistustel, eks mõjus seegi. Kui palju lapsi kasvab tänapäeval üles kümmet käsku tundmata! Mina käisin leeris hästi noorelt, neljateistaastaselt. Tädi ütles: „Ära mine nii vara, jääd ruttu vanaks.” Siis oli nii, et kes leeris oli käinud, oli täiskasvanu. Ent räägiti, et see on viimane leer. Oli juba nõukogude aeg ja ma ei kujutanud ette, kuidas ma leeritamata jään.

Sain siis oma tahtmise, käisin leeris ära. See oli 1. detsembril

1940. aastal. Pärast olen tunnetanud, et nii oligi, saingi täiskasvanuks. Saabus aeg, mil kõik muutus: võeti ära kodumaja, kool ei olnud enam sama kool. Hoopis teised tuuled hakkasid puhuma. Aga lapsepõlv oli väga ilus.

Eetris 27.05.2000

Viieaastane

Ira koos õde Veeraga nukupesu pesemas.

Kolm õde ja vend.

Lapselapsed vanaema Juulie ümber Merivälja suvilas. Ira vasakult teine.

Leerilaps Ira Lember 1940. aastal.