Читать книгу Lapsepõlve radadel - Reet Made - Страница 6

20.06.1936

Mind huvitab liiga palju asju

Väike Enn.

Reet Made: Kas see vastab tõele, et beebipoiss Enn viskas oma ristimisvette väikese kummist loomakese?

Enn Vetemaa: See vastab absoluutselt tõele, ma päris imestan, kuidas te seda teate. Minu ristsed olid haruldased ses mõttes, et mind ristis Uku Masing. Ma olen ainuke laps, keda ta on ristinud. Tema tegeva kirikuõpetajana ei tegutsenud. Ent minu puhul tegi ta erandi, kuna ta oli ema ja isa hea tuttav ning elas sellal kõrvaltalus. Muide, ta oli alustanud kõnet veel lausega, et must kass läks üle tee, nii et vanemad prouad löönud risti ette. Väga ebatavaline ühe vaimuliku kohta.

Kuna mina käitusin ristsetel küllalt halvasti, susati mulle oranž kummikoerake pihku. Ja mina olevat visanud selle lörtsti! ristimisvette, mis siis härra Masingu paksudele prillidele lendas. Seda peeti jälle halvaks, imelikuks endeks, et näe, koerapesuveega ristitud.

Suudan praegugi tolle (märja) kummikoera lõhna meenutada… Täiesti fantastiline, et ma midagi nii varast tean, aga lõhnamälu olevat kõige kaugemale minevikku küündiv mäluliik. On fakte, et inimesed on aastaid hiljem tundnud lõhna järgi ära oma sünniruumi haiglas.

Kui vana te siis olite?

Ma ei ole babtist, nii et ma olin ikka üpris noor, arvatavasti mõnekuine. Muud mäluliigid võivat talletuda parimal juhul kahe ja poole aastaselt. Näiteks mäletan valuaistingut, kui põletasin kord käe petrooleumilambi klaasi vastu. Kolme aasta vanusest, sealt on juba rohkem mälestusi.

Olite Tallinna poiss?

Üldiselt küll, aga suviti olin maal, sest et minu isa, nagu suurem osa eestlasi, on juurtega maal. Mu vanaisa talu oli seal. Ma läksin maale, nagu kool lõppes, ja olin enamasti terve suve seal. Ja märtsipommitamise järel, kui esimene klass jäi linnas katki, käisin ma Raikküla koolis poolteist kuud.

Milline oli päriskodu ehk lapsepõlvekodu linnas?

Linnakoduga ei saa just hoobelda – kahetoaline. Minu isa ei jõudnud oma projekti järgi tehtud maja valmis. Tema oli nimelt arhitekt. Me elasime Väike-Ameerika tänaval, mis pommitamisel, mida ma loomulikult päris hästi mäletan, maha põles. Hiljem sai isa elamise Lillekülla Lille tänavale, kus ma olin oma hilisema lapsepõlve. Väike-Ameerikas ma jõudsin käia ainult esimeses klassis.

Kas märtsipommitamise ööl olite Tallinnas?

Jah, ja see on hästi meeles. Sellises vanuses laps ju eriti ei karda, nii et mul polnud suurt hirmu, aga ajju või mällu on sööbinud, kuidas majaga koos põles ka meie klaver. Ja kas te teate, mis häält teeb põlev klaver? Fantastiliselt jube kontsert! Sellepärast, et keeled katkevad kordamööda ja löövad teiste ümber rulli. Põlev klaver annab pöörase kontserdi. Vaat see tegi mind märksa tõsisemaks ja pani nutma, kuigi ma heliredeleid harjutada ei viitsinud.

Meil endil sissepõlemisohtu polnud. Me olime õue peal. Mäletan, kuidas isa tassis plekkvanniga raamatuid õue. Ta oli bibliofiilne tüüp ja meil oli suur raamatukogu. Ja mida kõike majaelanikud välja tõid – hapupiimapurke ja kärbsepiitsu, täiesti mõttetuid asju. Isa käitus ikka olukorrale vastavalt, tõi riideid, raha ja kirjutusmasina. Aga üle kõige on meeles see concerto grosso.

Ise olen Koidu tänava tüdruk…

Me oleme ehk kohtunudki kunagi.

Kindlasti. Samal ööl, millest te praegu räägite, sellest hetkest on minu enda esimene mälestus, ma olin siis pisike tüdruk. Aga kuna see tänavate nurk, Väike-Ameerika, Kesk-Ameerika, Tähe ja Koidu tänava rist, tehti majadest puhtaks, on mu mälestustes ainult üks suur tulemöll. Kas te läksite kohe ka sõjapakku?

Jah, me sõitsime järgmisel hommikul minu tädi juurde Nõmmele ja sealt maale. Meil oli vanaisa talu, meil oli koht, kuhu minna. Ema töötas võrguvabrikus tehnilise sekretärina, tema tuli linna tagasi. Ka isa tuli Tallinna. Vaid mina olin märtsist kuni sügiseni maapoiss. Ega meil vahepeal polnudki vist korterit. Sügiseks isa sai, sest arhitektidel, ehitusinseneridel oli see võimalus. Sõjaajal läks vaja kaitseehitisi ja ehitust tundvaid inimesi rakendasid nii sakslased kui venelased. Selle tõttu me pääsesime ka poliitilistest ohtudest.

Läheme siis mälestustega maale vanaisa tallu.

Vanaisa oli mul küllalt range ja küllalt mees. Oma olemuselt heatahtlik, aga kõva sõnaga. Poisikesena ei saanud ma päris ulada, ta ikka nõudis ühte ja teist. Et korja nüüd mulle tubaka sisse neid valgeid lilli, need annavad hea aroomi. Ja hektarilist aeda ümbritseva kuuseheki pügamine oli minu töö. Kilomeetrise heki lõikamiseks pidin kaks-kolm tundi redelil turnima. Vanaema seevastu püüdis mulle ka vabadusi võidelda, nii et päris raskele tööle poissi ei pandud. Küll anti mõista, et kui sa tahad söögilauas olla, pead midagi tegema.

Vanaisa oli oma ajastu kohta silmapaistev mees. Leidsin alles nüüd maalt krahv Keyserlingi mälestusteraamatu, mis oli vanaisale pühendatud. Ta oli vana mõisahärra Alexander von Keyserlingiga tuttav. Tähendab, minu vanaisa ei olnud päris põllumees. Põldu ja metsa meil muidugi oli, aga täiesti keskmiku normis. Ka kari ei olnud suur, neli-viis lehma ja kaks hobust.

Vanaisa oli oma kandi esimene fotograaf, millega ta juba sajandivahetusel üsnagi teenis. Tal oli oma laboratoorium, oma pimik punase valgusega ja maalitud dekoratsioonidega ateljee. Ka lapse muljed on pärit sealt pimikust, kus müstilised kontuurid klaasi peale ilmusid. Sa ei tea, kas ilmutab end kaunis piiga või hoopis kirst… Ja kui vanaisa olnuks vene rahvusest, mine tea, ehk võinuks temast isegi Popov saada. Ta tegeles kuivakude peal raadiotega. Popov vist tegi raadio 1895. aastal, minu vanaisa kihu hiljem, ent mitte ka palju.

Lisaks üllatas mind ta keelteoskus. Saksa keelt oskas isegi vanaema, kes oli tavalisem talunaine, aga vanaisal oli saksa- ja venekeelsete raamatute kõrval ka inglis- ja prantsuskeelset kirjandust. Näiteks fotograafia kohta, mida ta luges sõnastikuga. See on pannud mind mõtlema, et pole minagi kaugemale jõudnud – prantsuse keelt loen ka mina sõnastikuga.

Ta oli ka justkui tärkava kapitalismi esindaja, sest ta ehitas laua- ja jahuveski, mille pärast pahandusi tuli. Veski oli oma aja kohta küllalt suur. Veel pani ta tervele külale varakult elektri sisse, meil käisid kaevud elektriga ma ei tea mis ajast juba. Nii et ta oli tehniliste huvidega. Tal olid ka treipingid, nii puu- kui raua oma. Ja ta oskas sepatööd. Kõike, mida vaja, tegi ise. Ma ei idealiseeri mitte üks raas, aga oma ajast oli ta küll ees.

Põnev vanaisa igal juhul.

Oli küll, jah.

Kas olite tal ka ninapidi juures, kui ta pilte tegi?

Ta oli üks isevärki mees, kes jäigi enim meelde oma pimikuga. Püüdsin ka ise seal lapsena midagi teha. Muidugi mitte esimeses klassis, aga neljandas-viiendas katsusin pilte teha. Mäletan, tollal olid hüdrokinoon- ja glütsiinilmutid. Seal punases toas oli väga põnev. Ent vanaisa oli kõva sõnaga: kui me temaga pilte tegema läksime, pidime kolm tundi jutti paigal püsima, välja ei saanud. Muidu oleks ta pidanud kõik kinni katma.

Vanaema, vastupidi, oli sümpaatne ja heasüdamlik talunaine. Tema neiupõlvenimi oli Võerahansu ja ta oli kunstnik Võerahansu tädi vist. Igal juhul tolle sünnikoht on paar kilomeetrit meist edasi.

Kes oli teile pisikese poisina kõige lähedasem?

Kuidas nüüd võtta. Loomulikult Tallinna elu ajal ikka oma vanemad, aga suviti, kui isa-ema lähedal ei olnud, siis vanavanemad. Eks poistel ole muidugi palju sõpru ja vanaisaga meil suurt ühiseid jututeemasid polnud. Tõsi, meil oli maal klaver ja harmoonium. Vanaisa natukene mängis klaverit ja viiulit ning minagi pidin harjutama. Mitte ainult Czerny palasid, vaid ka lihtsamaid Chopini või Straussi valsse. Mäletan „Sinist Doonaud” ja muud sellist.

Kui tuli Saksa aeg, oli mul „Sinisest Doonaust” ka kasu. Meie saali – maal oli üsna suur maja, üheksa tuba kahel korrusel – paigutati üks kõrge saksa võimur, kes oli väga hea ja lahke mees ning oli üllatunud, et ma natuke nooti tundsin. Siis ma mängisin talle „Sinist Doonaud”, istusin ta süles ja mugisin Saksa sõjaväe šokolaade, niisuguseid oranže, ümmarguses karbis. Minul küll ei ole sakslastest halbu muljeid, too ülemus käitus meiega väga kenasti. Vanaisa rääkis temaga ka saksa keelt.

Suuri täiskasvanuid, kellega tundide kaupa vestelda, mul maal esialgu ei olnud. Vahel käisin onu juures, temaga mängisin malet. Ja hiljem Rapla kiriku õpetaja ja Pärnu praost, semi keelte spetsialist Evald Saag rääkis minuga nagu täiskasvanuga. Ka religioonist, aga täiesti ebatraditsiooniliselt, kerge kaldega agnostitsismi, mis lausa üllatas.

Ja veel hiljem – siis, kui ma olin teeneager’i moodi poiss juba – ilmus naabertallu suviti Uku Masing. Tema oli esimene täiskasvanu, kes hullutas mind lõpmatuse mõistega ja tegi selgeks, et lõpmatult pika sirge poolitamisel tulevad pooled täpselt sama pikad kui poolitatav, sest aksiomaatiliselt on lõpmatus ju suurem igast kujuteldavast suurusest. Ta rääkis ka ruumi sadulpinnalisusest, n + 1 mõõtmelisusest ja suletusest. Mis mu vaene poisiaju pidi sellest arvama…

Kuidas te muusikaõpinguteni jõudsite? Kas enda huvist klaveri vastu või leiti, et poiss on vaja panna pilli õppima?

Minu isa mängis pühapäeviti Czerny etüüde. Ta ütles, et need meeldivad talle arhitektuurilises mõttes, et need on puhtad. No tavaliselt on Czerny väga puhas, ratsionaalne ja isegi kuiv. Ühesõnaga, puhas funktsionalism. Arhitektile täius. Ka ema mängis natuke klaverit. Minul endal polnud klaveri suhtes erilist tõmmet, aga ka mitte vastumeelsust. Ja ega vanemad minust kontsertpianisti tahtnudki koolitada, nii rumalad nad ei olnud. Ehk olin liiga neurootiline, närviliste kätega, ja oli näha, et masside ees esinemine mulle ei sobiks.

Millal algasid muusikaõpingud?

Vast kümneselt. Ema viis mind klaveritundi, meil müüdi selleks ka mõned vaibad maha. See oli Vene korra alguses. Mul oli klaveriõpetaja, kes nägi, et kontsertpianisti minust ei saa, ning rõhus muusikateooriale. Ta andis mulle Rimski-Korsakovi harmooniaülesandeid ja ma läksin kohe seda liini pidi edasi.

Aga siis jäid muusikaõpingud natuke tagaplaanile, nagu muusika on mu elus kogu aeg jäänud natuke tagaplaanile. Isa arvas, et muusikat teha ja luuletada on tore, ent see ei anna leiba, mis on täiesti õige. Vene korra ajal võis ka anda, kuid praegu hästi ei anna, kui just Kultuurkapital ei toeta. Nii et isal oli õigus, kui ta ütles: poeg, mine TPIsse. Läksingi sinna, kuid arhitektuur mind ikka ei huvitanud. Et pimikuasjad olid meeles, hakkasin õppima orgaanilist keemiat.

Muusika vallas harisin ennast edasi Heliloojate Liidu noortesektsioonis. Selle programm ei olnud ehk võrreldav muusikakooli omaga, kuid harmooniat ja polüfooniat õppisime siiski. Neid õpetas Edgar Arro. Ja Boris Kõrver andis mulle isiklikult kompositsiooni.

Tõsisemalt hakkasin muusikaga tegelema TPI kolmandal-neljandal kursusel, kui sain aru, et teadlane võiks minust tulla, aga inseneri, kes parandab pumpasid ja orienteerub elektriasjanduses… vaevalt küll. Mõistsin, et selle kooli ma lõpetan ära ja mitte kõige halvemini, ent keemiatehase vahetustega tööl pole minust asja. Seda pole ilus tunnistada, aga ma ei kujutanud ennast insenerina ette. Ja siis ma hakkasin ägedalt mõtlema tuleviku peale ning pöördusin taas muusika poole.

Ent see on juba teine jutt, lapsepõlv oli siis läbi…

Jah, ja kui ma hakkan mõtlema, mis ma selle lapsepõlve ajal õieti tegin, siis… natuke õppisin muusikat ja natuke uurisin fotograafiat ja natuke kirjutasin Masingu õhutusel värsse, aga mitte selle mõttega, et kunagi luuletajaks saada.

Uku Masingust tahakski nüüd rääkida, me olemegi käinud nagu kass ümber palava pudru. Kuid alustuseks sellest, kes teile kirjutamise ukse lahti keeras.

Kõige esimene mõjutaja oli ilmselt ema, kes natuke kirjutas ja mõnel lastejutuvõistlusel auhindu sai. Niisugune intelligentne daam oli ta. Ent temale, nagu ka isale, ei sobinud 1947. aasta järgne kord sugugi. Kui ta oleks sinna ühiskonda sujuvalt sulandunud, oleks ta võinud olla täiesti keskmine kirjutav daam. Mitte just Vaarandi, aga keskmine Eesti naiskirjanik küll.

Kirjutamist märksa tõsisemalt võtma pani mind Uku Masing, see kummaline mees, keda ma esimest korda koos kummikoeraga kohtasin. Koolis me õppisime põhiliselt vene kirjandust, ning Nõukogude Liidu ja Eesti kirjandust, kus lehvitati lippe, vallutati kõrgusi ja kosmost. Hakkasin juba arvama, et nii see luuletamine käibki. Ent kui Masing pistis mulle, kolme-neljateistaastasele poisile, pihku Betti Alveri luulekogu, Bernard Kangro sonetikogu, Heiti Talviku „Kohtupäeva” ja iseenda „Neemed vihmade lahte”, siis… milline kontrast mulle avanes, võrreldes koolis õpituga. See kontrast oli nii suur, et ma hakkasin luuletamist väga tõsiselt võtma.

Mu esimene lemmikvorm oli range sonett. Mulle meeldisid Kangro sonetid ja siis ma proovisin neid ka ise. Olin ennegi pisut luuletanud, aga need salmid olid sellised magusad, armastusest ja surmast… nagu noored ikka teevad. Nüüd hakkasin teadlikult süvenema, vaatasin: ahhaa, siin on niisugused riimid ja siin naasugused. Ühesõnaga, teema muutus kaalukamaks ja mõtestatumaks. Seda vaid ühe suve jooksul.