Читать книгу Lapsepõlve radadel - Reet Made - Страница 4

13.09.1931

Olen oma elus kohanud väga palju ebahuvitavaid inimesi, aga mitte ühtegi ebahuvitavat looma

Rein ja tema kurttumm tädi Emma Ernits 1932. aastal Pikasillal.

Reet Made: Teid on kutsutud võluriks, kes valdab kunsti, mis on kättesaadav vähestele. Siin on silmas peetud teie oskust töötada loomadega, ka pelglike ja raskelt jälgitavate metsloomadega. Kangesti tahaks teada, kas kiindumus loomade vastu sai alguse juba lapsepõlves. Selleks läheme tagasi teie lapsepõlvemaale ja esimese mälestuse juurde.

Rein Maran: Ma ei mäleta, kui vana ma võisin olla, aga mu esimene pilt on hetkest, mil järsku taipasin, et suudan näha asju, mis on laua peal. Laud oli salapärane koht, kust midagi võeti või kuhu midagi ära pandi. Mul oli üsna range ja korralik kodu ning põnnide ronimisest tooli peale ei peetud eriti lugu. Aga ühel päeval ma nägin kõike seda, mis oli laua peal.

Teine mälestus on ajast, mil võisin olla neli või viis. Ma olen sündinud 13. kuupäeval ja pealekauba vist reedesel päeval. Aeg-ajalt peeti mu sünnipäeva, ent seekord ei olnud ma linnas, vaid maal vanavanemate ja oma põhilise kasvataja, kurttumma tädi juures. Tema võttis siis kätte ja tegi mu sellehommikuse ärkamise päris omapäraseks. Tädil oli palju lilli. Oli nii, et lilled õitsesid seal maja ümber varakevadest sügiseni välja. Tavaliselt lilli tuppa ei toodud, aga sel hommikul võttis mu tädikene kätte ja korjas pool aeda tühjaks. Ja kui ma ärkasin, olin järsku nagu lilleaias, terve mu voodi ja sein olid õisi täis. See pilt justkui põles mu mällu.

Te olete sündinud Tartus, aga tulite sealt juba üsna varakult ära. Kuhu siis?

Mu ema oli õpetaja ja tolleaegse õpetajakooli värskelt lõpetanud inimese saatus oli selline, et ta ootas vabanevat kohta ja konkureeris sellele. Valikuid vist väga palju ei olnud. Vaatasin alles hiljuti põnevusega vanu dokumente ja leidsin asju, mida ma ei teadnud. Me sattusime algul Pikasillale, sealt Riisiperre ja Riisiperest juba Tallinnasse. Nii et Tartuga ei ole mul peale sündimise fakti muud kokkupuudet, kui et olen seal pärast sõda üsna tihti käinud.

Kus oli see lapsepõlvekodu, mida te võite kutsuda igiomaks?

Mul oli mitu kodu. Pikasillast ei meenu midagi, Riisiperet mäletan ähmaselt. Aga mulle meenub kodu Suur-Karja tänaval Tallinnas, tolleaegse linnaapteegi viiendal korrusel. Mäletan, et ega ma sellest nii hirmus vaimustatud polnud. Me elasime ühes suures korteris koos Ott Raukasega. Mul on meeles, kuidas nad kahekesi, mu isa kõrgel tenorihäälel ja Raukas omal häälel, seal lõpmatuseni kõõrutasid. Pärast oli meie kodu Raua tänaval, kus 21. keskkooli kõrval valmis õpetajate maja. Kõik need olid aga niisugused kodud, mis ei tekitanud päris kodu tunnet. Või ilmselt ma valetan – see tunne ei olnud lihtsalt selline, nagu ta olema peaks.

Põhilised lapsepõlvemälestused ja – elamused, kõik need, mis on seotud meeldivaga, on pärit vanaema-vanaisa juurest, kes olid tillukese talu pidajad Väike-Maarja, Vao ja Kaarma vahel. Sinna sattusin ma kuni koolieani üsna varakevadel ja sealt ma tulin hilissügisel ära. Need olid emapoolsed vanavanemad. Isapoolseid ei olnud vist kedagi alles.

Milline oli kodumaja ja selle ümbrus?

See oli tillukene maja endise Väike-Maarja kirikumõisa maadel, mille mu vanaisa ehitas pärast Eesti iseseisvumist. Seal mõisas mu vanaisa omal ajal ka töötas. Ümberringi olid põllud ja viiskümmend meetrit eemal maantee ääres, mis viis Väike-Maarjast Vaole, oli suur kivihunnik. Suur väikeste kivide hunnik. Ja selle kivihunniku kohal kasvas remmelgas. Sellega on mul seotud palju mälestusi, see oli mu pärispaik. Nii kui vähegi sain, nii ma toast jalga lasin ja sinna läksin. Kõik mu põnevad esmakohtumised olid seal. Ja sadakond meetrit edasi, keset põlde, oli pisikene Loigu kuusik. Sealt veel veidi maad, võib-olla mõned kilomeetrid edasi, tuli Ebavere mägi ja kõik need Ebavere metsad. Ent sinna ma pääsesin harva, väiksele poisile oli see liiga kauge.

Kas käisite need paigad läbi üksinda või oli kaasa võtta mõni naabrilaps?

Nagu Eestis ikka, oli lähim talu poole kilomeetri kaugusel. Sealt edasi jälle pool kilomeetrit, ja sealt jälle pool kilomeetrit. Kaarmani oli kaks kilomeetrit, Väike-Maarjani üle kahe kilomeetri, Vaoni kaks kilomeetrit. Niimoodi need kohad maal olid ja ega sealsetes peredes sel ajal eriti lapsi ei olnud. Ja ma pean tunnistama, et mul ei olnud ka mingit vajadust seltsi järele. Ma ei tea, mispärast. Ma ei olnud kaugeltki kaaslaste või veel vähem inimpõlgaja, aga minu elu oli ka niisama küllaltki põnev.

Sealsamas talu räästa all olid räästapääsukesed, suitsupääsukeste pesi oli laudaesise küüni all kuus-seitse. Neid oli huvitav vahtida. Ja seesama remmelgaalune, seal maailm kogu aeg muutus. Hirmus põnev oli vaadata tillukesi lehti ja seda, kuidas nad järjest suuremaks kasvavad. Ka seda, kuidas sinnasamasse kivihunniku kõrvale tekib sakiliste lehtedega põõsas, mis sirgub järjest suuremaks. See oli üks rohupõõsas, kust tulid nupud välja ja lõpuks ilmus esimene kollane õis – kullerkupp. Tema juures oli põnev käia ja uurida, sest iga päev pilt muutus. Neid kollaseid kuppe tekkis aina juurde.

Remmelga tüveõõnsuses oli, ime küll, punarinna pesa. Esialgu ta nähtavasti kartis mind. Ent ma kössitasin seal vaikselt ja omaette. Remmelga juured tulid kaarega ja seal oli paras lohk, kus oli pehme ja soe päikese käes istuda. Lõpuks ei teinud emalind minust välja ja käis oma käike üle minu pea. Ma võisin lausa alt üles vaadata, kuidas ta alguses piidles ise pesast välja ja pärast pojad ka.

Ja mul oli veel üks müstiline paik. Vanaisa talu heinamaa oli kümmekond kilomeetrit eemal ja seal oli ilus kuusetukk. Mäletan, et ka tolles peres oli jutt, et raha ei ole kunagi liiga palju, tuleks võtta kuusetukk maha. Ent siis vanaisa käis ja silitas puid ja ütles, et las kasub. Nii ta kasvama meist jäigi, alles pärast võeti maha.

Heinamaa oli vana raiesmiku ala, kus oli võsa. Mulle tehti ka väike vikat, kuid ega ma suurem asi niitja olnud. Ent seal raiesmikus oli palju tiivulisi ja putukaid ning vanaisa õpetas mind kimalaste ehk maamesilaste mett võtma. Neid oli seal harukordselt palju, ma ei ole kunagi hiljem näinud, et oleks nii palju kimalaste pesi koos.

Tavaliselt oli nii, et maapinnal oli kännu kõrval samblal ümar pind, ja kui sa panid käe sinna peale, hakkas vaikselt sumisema. Seal all oli pesa. Vanaisa näitas mulle, kuidas tuleb võtta lepaokstest viht ja sellega enda ümber vehkida. Kimalased olid tegelikult tagasihoidlikud loomakesed, nad hoidsid kõrvale. Nüüd tuli sammal üles tõsta. Seal oli suur kärg, mõnikord nagu alustass, mõnikord supitaldrik. Selle serva pealt võis murda kärge ja siis pidi ta pessa tagasi panema. Vanaisa ütles, et pane tingimata tagasi, nad tahavad edasi elada. Ühe korra näitas mulle ette ja pärast sain ise hakkama.

Ükskord, kui jäin sinna oma tavalisel viisil passima, nägin, kuidas suured porisevad mesimummud tulid pesast välja. Mind huvitas, kuidas nad sambla alt välja pääsevad, sest mingit väravat, mingit ust polnud näha. Ja siis ma leidsin kõrvalt vaadates sambla seest pisikese ava, mille kaudu käidi. Nägin ka seda, et selle ava peal oli valvur, kes piidles seda maailma. Ja kui ma olin mõnda aega vaadanud, siis selgus, et ma võin sinna pesale päris lähedale minna, võin lausa nii ligidale minna, et olen kõhuli maas väljatuleku koha juures. Kimalased tõusid põrinal lendu ja läksid uuesti tagasi ja nad polnud üldse kurjad.

Ma olin muidugi maiasmokk ja tegin ikka pesi lahti. Mummu mesi on ju magus. Kui siis ükskord võtsin taldriku välja – suvisel palaval keskpäeval, kui enamik perest oli lennus –, hämmastas mind, miks neid nii vähe on. Pesa ise oli korralik supitaldrik, ning kui ma võtsin ta kätte ja pöörasin, nägin korraga, et seal oli kari valgeid tõuke. Ja kambrid, millest osa oli suletud, ent osast tuli keegi välja ja sirutas kohmakalt tiibu. Siis mul hakkas piinlik ja ma vist küsisin vanaisa käest ka. Ta seletas mulle veidi seda asja. Ma sain aru, et ma söön tegelikult kimalaste sööki.

Eks maiasmokk olin ma ikka ja mee näksimisest ei loobunud. Ent edaspidi iga kord, kui ma kimalaste pesale lähenesin, palusin neilt vabandust ja küsisin luba. Kunagi hiljem olin ma hämmastunud, kui vanu lugusid lugedes sain teada, et maarahval oli kombeks metsa minnes küsida metsalt luba, enne kui näiteks puu langetati. See oli loomusunniline käitumine.

Kuidas jõudsite kaamerasilma taha?

Sealsamas Raua tänaval, küll palju aega hiljem, oli ühel poisil isa kingitud fotoaparaat. Peaksin ütlema, et ma tundsin musta kadedust, ja mitte mina üksi, vaid teised maja poisid ka. Lugu lõppes sellega, et valdav enamik neist kuttidest, kes seal elasid, võtsid fotoaparaadid kätte ja neist said pildistajad. Oli võluv, et fotoaparaadi abil oli võimalik teha midagi nii imelist – püüda hetk kinni. See oli müstiline tegevus. Sa pistsid tühja paberi, mis oli valgust saanud, mingi raami sees olnud, vedelikku ja siis hakkas pilt tulema. Olid tuttavad näod ja kohad, armetud muidugi võrreldes sellega, mis nad tegelikult olid, aga nad olid. Ja sellest ajast saati olen ma sellele jäädvustavale karbile erineval kujul ja erineval viisil truuks jäänud. Nii naljakas, kui ka ei ole, selle maja poistest õige mitu ka. Sealt alt korterist on pärit raadio- ja telemaja ümbruseski tuntud kaameramees Anton Mutt, ja veidi kõrgemalt Andres Sööt.

Kui ma tulen nüüd lapsepõlve juurde tagasi, siis polnud mul sellal ja pole ka hiljem olnud tarvidust kuulutada maailmale iseennast. Ikka on maailm mind huvitanud nii, nagu ta on. Vaatleja või tundmaõppija oli mu roll lapsepõlves ja on ka nüüd. Looduslik keskkond on mulle olnud lähedane ja mõistetav, ma olin suuteline juba lapsena kontakteeruma temaga ta olevuste tasandil. Üks taim ei olnud lihtsalt taim, vaid olevus. Täpselt samuti lind ei olnud lihtsalt lind, vaid olevus. Ta oli nagu mina ise ja kui ma teda vaatasin, temaga suhtlesin, oli võimalik teda veel põhjalikumalt tunnetada, temast aru saada.

Te läksite oma vaatlustele tuttava puu juurde. Kas rohkem paelus metsik loodus? Juba inimkäe järgi vormitud loomade vastu ei olnud nii suurt huvi?

Oli küll, aga see huvi oli veidike teistmoodi. Ma mäletan koera ja kasse ja lambaid. Lehmi ja hobust ka. Sain nende kõigiga väga hästi läbi ja mul ei tekkinud suhtlusprobleeme. Tähendab, ilmselt on olemas veel mingi signalisatsioonisüsteem peale kõne- või viipekeele, mille abil üks olevus teise ära tunneb. Muidugi sel ajal ei teadnud ma sellest midagi.

Äkki oskasite lindude keelt või teadsite ussisõnu?

Minu arust on see inimlik egoism, mis väidab, et ainult meie keele abil on võimalik mõtteid edastada, tundeid formuleerida ja omavahel kontakteeruda. See ei ole ju nii, sest terve elus loodus suhtleb kogu aeg. Neil on oma keel, mille abil lävitakse ja mõistetakse üksteist hästi. Meie ei pruugi sellest lihtsalt alati aru saada. Aga kui sa ennast vabaks lased ja krambis pole, on see nähtavasti võimalik.

On veel üks naljakas asi, mida ma olen hiljem märganud: elav loodus, kes tunneb kokkupuutest inimesega ohtu, on taibanud, et tark on eemale hoida. Inimene on ohtlik, ettearvamatu. Laste seltsis käituvad nii mõnedki olevused teistmoodi. Lapse puhul – ma ei tea, kas väikese kasvu pärast – ei ilmutata hirmunud tähelepanu ega nii suurt ettevaatust, ollakse lojaalsemad. Vaadake ükskõik kuhu, kas aasa peale või metsa: kui seal jalutab lehm või lammas, ei põgene tema eest ükski lind, näriline, pisikiskja. Nad teevad oma elutoiminguid. Tasub aga inimesel ilmuda ja kõik on kadunud. See maailm lakkab olemast ning inimene näeb tühja, ta ei näe tervikut.

Uudishimu on nähtavasti see põhiline jõud, mis on täitnud mu elu. Ja ma arvan, et ega ma ole praegugi enesereklaamija või – kuulutaja, pigem vahendaja. Seejuures on mind alati kramplikult huvitanud – juba pisikesest poisist peale – suurte inimeste maailm. See on väga imelik ja veider maailm, naljakas ja tihtipeale mõistetamatu.

Missugune oli vanaema ja vanaisa pere?

Kui ma tuletan meelde neid elamusi maal, siis vanaema ja vanaisa pere ei olnud maruusklik. Mäletan vaid mõningaid kirikuskäimisi. Küll aga mäletan, kuidas vanaema, tillukene naine, viie tütre ema – ta oli siis juba väike ja kokkukuivanud – tuli enne magamaminekut vargsi mu voodi juurde ja ütles sõnad, mis igal õhtul olid täpselt samad: „Head und sulle Jumal andku ja voodi ette pangu oma inglid valvama.” Pärast seda võisin ma rahulikult uinuda, see oli nagu õnnistus. Hiljem tundusid ta sõnad groteskselt naljakad, sel ajal olid need nii tõsiseltvõetavad. Seejuures ei teadnud ma Jumalast midagi.

Mu vanaisa oli kõva töötegija, raske käega, teda kardeti. Tema arusaama järgi ei tohtinud tööd narrida. Mäletan hirmuga, kuidas olin poisina heinal, kui ta tuli ja vaatas: rohi kasub. Sellest jätkus, sa olid juba trammis. Samal ajal oli ta väga romantiline inimene, ja nähtavasti kohutavalt üksik. Tal oli igaõhtune harjumus: kui kõik tööd olid tehtud ja õhtusöök söödud, läks ta oma tuppa – tal oli isiklik tuba, kus kõik oli tema käe järgi – ning enne magamaminekut laulis ta kümmekond minutit isetehtud laule. Ta laulis neid oma Jumalale. Need kõik olid usklikud laulud. Lisaks oli ta pillimees, kes mängis iseendale.

Muidu oli perekond puhteestlaslikult suletud, oma tundeid ei näidatud kunagi. Lauas istuti rangelt ja söödi kõik ära. Ei mäleta, et seal oleks kunagi laginal naerdud. Ma ei saanud aru, mispärast. Miks on vanaema isekeskis nii pehme ja vanaisa muutub kahekesi olles jutukaks, ent kui kõik on vastamisi, lähevad kohe lukku? Ju see on suurte inimeste omapära. Lõppude lõpuks, kas pole naljakas – iga üksik inimene on äärmiselt põnev, aga mida rohkem sa inimesi kokku paned, seda totramaks lähevad. Ja kui on juba terved riigid, siis midagi tobedamat kui inimühiskond on raske välja mõelda kogu ajaloo vältel. Sest mis meie ajalugu on? Meie ajalugu on lõputute sõdade, lõputute hävitamiste, lõputute piinade, lolluste rida, iseenese hävitamise rida. Ja eks see ole ka üks inimmõistatus.

Ükskord märksa hiljem püüdsin sellest aru saada. Hakkasin vara lugema, aga lugemiskirg saabus kolmeteistaastaselt. Siis ma ahmisin kõike ja mul tekkis üks naljakas tutvus, peaaegu sõber. Raekoja platsilt Pikale tänavale minnes oli antikvariaatkauplus, kus oli müüjaks vana mees, keda me, poisid, hüüdsime Krokuks. Ta oli üks omapärane mees, kes suhtus meisse, tattninadesse, alati kui võrdväärsetesse partneritesse. Ta uuris põnevusega, mis meid huvitab, ja pakkus innuga raamatuid. Näiteks ostsin tema käest Pariisis ilmunud vene klassikute kogu. Ja siis sain tasapisi Põhjamaade romaanide sarja. Seejärel tuli Nobeli preemia laureaatide sari. Ja siis seiklusromaanid, mis eriti ei võlunud. Aga ma neelasin kõike ja tema oli inimene, kes mind varustas pidevalt raamatutega. Niisugune vanahärra, kes asendas mulle ilmselt tollal suurel määral isa.

Hiljem kippusin maailma seletavate raamatute juurde, ent targemaks ikka ei saanud. Mida rohkem lugesin, seda segasemaks läks. Siis sattusin kogemata raamatu peale, mis andis mulle väga lihtsa vastuse ja ma arvan, et see on päris õige. Inimene on sündinud siia ilma selleks, et tunnetada elu. See vist ongi olemise põhieesmärk.

Teid on ümbritsenud lapsepõlves väga huvitavad inimesed. Mainisite, et tegelikult oli teie põhikasvatajaks kurttumm tädi. Selle kõige lähedasema inimesega oli teil omamoodi suhtlus?

Kindlasti oli. Tänu temale õppisin ära viipekeele, milles ei olnud ilmselt mitte midagi kaasaegsest kurtide keelest. Mu tädi kaotas kuulmis- ja rääkimisvõime siis, kui ta oli nelja-aastane. Pärast seda oli ta terve elu suletud maailmas, mis teisipidi oli jälle väga avatud. Ta tunnetas aktiivselt kõike, hiljem vaatas suure põnevusega filme ja seletas, mida ta nägi. See oli kohutavalt huvitav.

Tädi oli kodus põhiline toimetaja ja aia korrashoidja – see lilleaed ju püsis tema najal, tema oli inimene, kes selle lõi. Ja tal oli iga taimega oma suhe ja ta rääkis aktiivselt kõigest viipekeeles. Žestide, miimika, liigutuste ja asendite keel, mis looduses on valitsev, on mulle võib-olla hiljem olnud tänu tädiga räägitud viipekeelele rohkem mõistetav. Päris huvitav, ma hakkan praegu tagantjärele mõtlema, et ilmselt ma väikse poisikesena suhtlesin viipekeeles märksa enam kui kõnekeeles. Tädi roll oli mulle ilmselt väga tähtis.

Mida te ise arvate, mida võtsite lapseeast kõige olulisemana kaasa?

Mul oli palju olulisi asju, ülimalt keerukas on leida nende hulgast tähtsaim. See on sama kui küsida: „Olete igasuguseid elukaid filminud. Öelge, missugune neist on teile kõige armsam.” Ma ei oska sellele vastata, sest hetkel on kõige huvitavam see, kellega ma parajasti tegelen, kelle maailma ma püüan avastada.

Aga mis on kõige olulisem? Ma olen kord lapsena väga tõsiselt kakelnud. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui vanaisa poleks vahele astunud. See juhtus ühe Kaarma poisikesega, kes arvas, et remmelgaalune ei ole minu koht. Võib-olla ta lihtsalt tahtis näidata oma jaksu ja jõudu, see on nii tavaline. Ent mina hakkasin ägedalt protestima ja siis me läksime karvupidi kokku. Me olime ikka üsna verised, kui vanaisa vahele tuli. Ta raputas mind korralikult läbi ja teisele poisile andis ka võmmu kuklasse, nii et see tönnides minema läks. Siis viis vanaisa mu kaevu juurde, pistis peadpidi veeämbrisse ja pesi üle. Ja ütles mulle: „Poiss, pea meeles, ära sa kunagi esimesena löö, aga kui sind lüüakse, siis löö vastu nii, et teist korda enam ei löödaks.” Tõepoolest, pärast seda pole mul kunagi tarvis olnud kellelegi oma ülemvõimu või tugevust demonstreerida.

Sama toimib looduses. Ka kõige hirmuäratavam kiskja ei tunne tigedust, ohver on talle vaid söök. Inimene on ainuke olevus, kes võib vägivallategusid teha lihtsalt lõbu või tigeduse pärast. Looduses sellist asja ei ole. Ja kui nüüd inimesel on midagi tõsiselt loodusest õppida, siis võib-olla seda, et kui ta tahab elus püsima jääda, ei tohi olla kohta tigedusel ja vägivallal.

Eetris 3.03.2001

Vanaema Anu Ernits ja vanaisa Kaarel Ernits 1936. aastal Väike-Maarjas.

Rein 1939. aastal Tallinnas.

Tallinna 18. algkooli esimese klassi lõpupilt. Rein tagant teises reas vasakult kolmas.