Читать книгу Peidust välja - Reet Made - Страница 4

Nagu võiski arvata, oli majatagune õuesopp pilkaselt pime. Lähim tänavalatern seisis täpselt nii tobedalt, et tahapoole ei langenud valguseraasugi. Rada prügikastini oli ligane ja täis sodi, justkui puistaks keegi nimme enne konteinerini jõudmist oma pühkmed laiali. Tuules laperdav praht ja kilekotiräbalad olid ilmselt prügikollide töövili. Noid oli Maret alailma kohanud kastide kallal urgitsemas. Neil puhkudel ootas tüdruk, oma kandam näpus, senikaua eemal, kui sonkijad tuhnimise lõpetasid ja minema lonkisid. Alles seejärel söandas ta metallkolaka juurde silgata, et pungil plastikaatkott kasti vinnata. See pealtnäha lihtne tegevus osutus küllalt keeruliseks, kui konteineri räpane kaas oli tihkelt kinni vajutatud. Andis punnitada, et see väheke irvakile saada ja prügipamp jõuga sisse pressida.

Õnneks polnud täna vaja kaant kangutada. Juba eemalt võis näha, et prügikast ajas üle ääre ja kaas lösutas kõrge sodivirna turjal. Kui vanavanaema ise oleks toonud pungil kilekoti, küllap oleks ta selle konteineri kõrvale maha sokutanud. Sama nõu oli ta mõnikord Maretilegi andnud. „Ära hakka neid räpaseid luuke rebima, rikud riided ja teed käed teab millega kokku,” ütleks ta. Aga tüdruk ei võtnud seda soovitust kuulda. Iseasi, kui nõnda talitab väeti kühmus vanamemm, kelle niigi lüheldast kasvu olid aastad veel napimaks kulutanud. Aga et täies jõus inimesed, kelle hulka ta ennastki arvas – no ei!

Maret tõusis kikivarvule ja üritas oma kandami suure mustakirju pambu kõrvale suruda. Tubli pusimise peale see õnnestuski. Samal hetkel tüdruku pilk justkui rebiti prügilasu keskel ilutsevale väikesele karbile. Karbike mõjus prügikasti eemaletõukavas plögas kohatult, seda enam, et paistis täiesti puhas, justkui uus. Maret põrnitses seda viivu ja tundis ühtäkki meeletut soovi karbike konteinerist kätte õngitseda. Juba ta küünitaski. Peatus siis, tõmbas väljasirutatud käe tagasi ja hoidis end jõuga vaos, et mitte kohemaid uuesti üritada. Mida ma, tohman, nüüd ometi teen?! Prügikastis sonkima! Ei sutsugi parem kõige räpasemast prügikollist. Tüdruk keeras kannalt ringi ja tegi minekut.

Vaevalt paar sammu astunud, taas kannapööre, ning ärevuses piiga tormas kasti juurde tagasi. Rohkem ei suutnud ta end vaos hoida. Maret venitas kaela katkemiseni pikaks, et paremini näha. Ja nägigi. Täiesti selgelt. Tilluke karp kükitas keset sodi kummaliselt helendavas kiirtevihus. Kust sai siia ühtäkki valgus? Õuesopp oli endiselt pime. Naljakas! Ent praegu ei soovinud Maret juurdlemiseks aega raisata. Ei ootamatute valguskiirte ilmumine ega sisemised keelud hoidnud teda tagasi. Prügikasti sisu ei tundunudki enam väga tülgastav. Tüdruk sirutas käe karbi järele otse sodi sisse nagu toidupala haarav näljane.

Saak kõvasti pihku pigistatud, lippas piiga pimedast õuesopist tänavalaterna alla ja uuris valguses oma leidu hoolikamalt. Tõesti, ta ärev sisetunne oli pidanud paika – see oli väike ehtekarp! Sinised sametised küljed uskumatult puhtad, ei vähimatki plekki. Kärsitult vajutas Maret kaanelukule. See avanes klõpsatades ja nähtavale ilmus karbi siidine sisemus, kus turvalises pesas lamas – tõsi mis tõsi – käevõru! Mareti sõrmed hakkasid värisema. Ärevus oli jõudnud täielikult meeli haarata. Tüdruk kammis lähema ümbruse veelkord pilguga üle, et olla absoluutselt kindel, kas keegi teda siiski ei jälgi. Silmad jooksid kiirelt ka kõrvalseisva maja akendele. Vähemasti valgustatud ruutude taga ei paistnud kedagi seisvat ja õue vahtivat, pimedate kohta polnud seda küll võimalik kinnitada. Uhh! Süda tagus nii tugevasti, et hing ähvardas kinni jääda.

Mida oma leiuga peale hakata? Igatahes tagasi prügikasti ei viska ta seda mitte mingil juhul! Ja miks peakski? Leitud ese kuulub ju ometi leidjale. Vähemasti niisugune ese, mille vastu eelmine omanik enam vähimatki huvi ei ilmuta. Miks muidu oli ta kalli ehte minema visanud? Selge, ta ei soovinud seda rohkem, samuti ei tahtnud kellelegi edasi kinkida või lihtsalt niisama ära anda. Talle oli see käevõru täiesti vastumeelne. Minema! Kartulikoorte, toiduste plastkarpide, kokkukägardatud piima- ja mahlapakkide, igasugu nimetu sodi keskele! Koos sametkarbiga. Miks peaks Maret end süüdi tundma, kui ta selle nüüd siit rämpsu keskelt üles korjab ja endale võtab? Päriselt. Ehted rändavad sageli käest kätte. Kas kingitakse, pärandatakse või müüakse antiigipoodides. Ja vahel ka lihtsalt leitakse. Olgu siis keegi selle enne kaotanud või sootuks minema visanud.

Maret vajutas karbi sügavale jopitaskusse. Nüüd hakkas kiire. Siin prügikasti naabruses ei soovinud ta enam hetkegi viibida ja ta lippas tagasi majja.

„Heldeke, ma pidin sind juba otsima tulema!” Memme seisis esikus, paks villakampsun kodukitlile peale tõmmatud, ühes jalas saabas. „Need koledad prügikastituustijad tiirutavad seal pidevalt ringi, mõtlesin, et äkki tulid veel lapsele kallale.”

„Oh ei, memme, ära muretse, ega ma nende ligidale lähe. Ja nii hullud ei ole nad ka, et kohe kallale, ainult mustad ja koledad. Konteiner oli lihtsalt võimatult täis, prügikott ei mahtunud kuidagi sisse.”

„Olen sulle öelnud: ära õienda nende räpaste luukidega. Kui vajalikud asjad tehakse nii kõrged ja rasked, et laps ei ulata ega jaksa, ärgu siis nõudku, et prügi kasti kõrvale maha ei pandaks. Aga sina oled meil ju väga korralik.”

„Olen jah, memme. Ärme sellest enam rohkem räägi, eks?”

Väga korralik laps läks vannituppa käsi pesema. Enne katsus veel, kas karbike on jopitaskus alles. Oli. Alles seejärel seebitas käed ja pesi nii kuuma veega kui nahk vähegi kannatas.

Maretil olid memmega usalduslikud suhted. Isegi väga. Sest vanavanaema oli tüdrukule üks lähedasemaid inimesi. Lähedasem vanaemast, isegi… jah kindlasti, isegi isast. Sest vanamemm oli Maretit hoidnud beebist peale. Tüdrukutirtsu vanaema, aastatelt veel küllalt noor, töötas täie innuga ja oli lisaks hirmus usin laulja huviklubi ansamblis. Isa tegi pisitütre kõrvalt pidevalt mingeid eksameid ning mässas koolide ja kursustega. Ema? Ema Maretil polnud. See tähendab, tegelikkuses muidugi oli olnud, keegi ei saa siia ilma sündida nii, et tal poleks ema. Kuid Maretil oli ema ainult teoreetiliselt – nii tavatses isa vastata, kui tütar emateema üles võttis. Mida isa selle ütlemise all täpselt mõtles, jättis ta avamata, kangutas tütar nii palju kui kangutas. Varasemalt oli neil isaga olnud emajutte sagedamini, Mareti algatusel muidugi. Viimasel ajal oli ka tüdruk ise juba nendest loobunud. Niisiis jäigi Mareti jaoks kõige tähtsamaks inimeseks vanavanaema, muhe ja sooja südamega memme, kel oli tütrepoja tütre jaoks alati aega. Väike laps on nagu koerakutsikas – kes süüa annab ja pead silitab, see on talle ka kõige tähtsam. Taolist ütlemist oli Maret kusagilt kuulnud ning tema puhul pidas see päris hästi paika.

Eks seetõttu nüüd hiljem, kui memme oli väga vana ja juba igapäevaste toimetuste juures alatihti abi vajas, oli just Maret see, kes kõige sagedamini vanakese ukse üles leidis, poodi toidukraami järele lippas ja toas tolmuimejaga ringi tuuseldas. Ning iga kord kõige lõpuks – ikka prügikott, et seda ei unustaks välja viia.

„Memme, tšau, ma hakkan nüüd minema!” hõikas Maret esikust.

„Kas juba minek? Täna me mokalaata ei peagi?” Köögiuksele ilmunud memmel oli solvunud ilme kui pisitüdrukul, kellelt on mänguasi käest krabatud.

Mokalaat – see tähendas vanavanaema puhul köögis mõnusat teejoomist ja juurde porgandipiruka nosimist. Porgandipirukas oli esimene asi, mida memme alati söögitoojatelt tellis, kõik muu toidukraam võis ootama jääda. See oli oluline. Ent veelgi tähtsam, lausa ülitähtis, oli mokalaat, sest vana naise üksildases elus oli kõige suurem nälg seltskonna järele. Mõnus jutupooltund – see ületas kõik muud tahtmised. Ning Maretil oli memmele alati uudiseid jutustada. Oma kodust ja koolist ja sõpradest. Memm rääkis vastu oma lapsepõlvelugusid. Ehkki neist paljud olid Maretil juba pähe kulunud, meenus jutustajale ikka ka midagi uut. Neil hetkedel olid väga noor ja väga vana tõelised sõbrannad, sünniaastad polnud siin olulised.

„Memmu,” nõnda kutsus Maret vanavanaema, kui tahtis eriti õrn olla, „anna andeks, kuid täna ma kiirustan. Tulen jälle ülehomme, see on reede, siis pole järgmiseks päevaks õppida ja laadatame kahekordselt. Luban.”

Vanavanaema ohkas. „Mis mul ikka üle jääb. Mine muidugi ja hea laps, et tulid. Las ma kallistan sind veel.” See oli ta komme – kui lahkuja juba üleriietes, veelkord kõvasti emmata. Nina memme kõrva taga pehmetes hallides juustes, ahmis Maret endasse head tuttavat lõhna, milles võis aimata ka pisukest porgandipiruka hõngu. Küllap oli vanavanaema juba jõudnud pirukast suutäie ampsata. Tüdrukul oli memmest kahju, et kõige enam oodatud hetk – väike jututuba – olemata jäi. Kuid selles oli Maret kindel, et kui viimane oleks toimunud, poleks ta suutnud oma prügikastileiust jutustamata jätta. Ja siis oleks memm nõudnud, et tüdruk sodi seest urgitsetud karbi sinnasamasse tagasi viskaks. Aga Maret teadis ka seda, et nii ei talitaks ta mitte mingil juhul. Ning et vanakest mitte ärritada, otsustas ta kindlapeale käevõrust vaikida. Seega tuli siit kähku varvast visata.

Kodutee polnud Maretile veel kunagi nõnda pikk tundunud. Vaid neli peatust bussiga. Kui rohkem aega, läks ta koju jalgsi. Tal oli oma kindlaks kujunenud marsruut, millele kulus napp pool tundi. Tegelikult oli see meeldiv kiirkõnd, paras väike trenn. Täna valis Maret bussi, sest soovis koju jõuda võimalikult kiiresti, et saaks oma leidu põhjalikumalt uurida.

Seekord olid uuringuteks kodus lausa ideaalsed võimalused: isa oli läinud külla oma töökaaslasele. Diana – tädiks ei lubanud too ennast kutsuda – oli isast hulga noorem, kuid see polnud nende sõprusele takistuseks. Sukk ja saabas – nii kutsus Maret neid sõbralikult. Töökaaslased olid nad väikeses kohvikus, kus isa oli küll omanik, kuid seda rohkem nime poolest. Koos Dianaga nad remontisid ruumid, ise sisustasid, ise küpsetasid saiakesed, tegid tordid, keetsid kohvi ja olid ettekandjad. Enamasti liikus laudade vahel Diana, kuid ega isagi klientidega suhtlemist paljuks ei pidanud. Ja tegelikult andis see kohvipoele palju juurde. Aeg-ajalt, kui kringlitele ja tortidele tuli tellimusi rohkem, käis neil abiks vanem proua, vanaema kauaaegne tuttav Leontiine, keda kõik sõbralikult Lonniks kutsusid. Leontiine oli Lonni-nimega hästi päri. Isegi niivõrd, et lubas selle panna ka kohvikule.

Mareti ja tema sõbrannade meelest polnud Lonni kohvikust mõnusamat kohta. Nad ise olid siin samuti käinud abiks remonti tegemas. Paar väiksemat värvimistööd köögi poolel usaldati täielikult tüdrukutele. Diana käis oma pintsliga siit-sealt veel korraks üle. Hoopis teine tunne, kui oled oma töövaeva mingisse paika sisse pannud, leidsid Meelika ja Amanda, Mareti sõbrannad. Tüdrukud said Dianaga väga hästi läbi. Mõnikord mõtles Maret, et Diana on peaaegu niisama suur sõbranna neile kui isalegi. Kuidas ta küll oskab olla hea semu võrdselt nii endast vanemate kui ka noorematega, nii meeste kui naistega? Igatahes kuldaväärt iseloomuomadus.

Võib-olla oleks Maret tänagi läinud koos isaga Dianale külla, sest Dianal olevat nimepäev. Kuid homseks oli palju õppida, lisaks veel lubatud käik memme juurde. Maret oli juba hommikul isale öelnud, et ei tule. Praegu tundus, nagu oleks saatus ise kõik niiviisi korraldanud, et ta saaks kodus rahulikult omaette olla ja käevõruga tegeleda.

Esikus õngitses Maret esimeses järjekorras jopi taskust ehtekarbi, viskas üleriided kärsitult varna, saapad jalast ning tormas otsejoones oma kirjutuslaua juurde. Süütas laualambi, see oli hästi ereda valgusega, ja uuris karpi tähelepanelikult. Mida rohkem ta uuris, seda enam ka imestas. Isegi siin, kirkas valguses, ei paistnud sametise materjaliga kaetud karbikesel ainsatki määrdunud kohta. Nagu poleks see tõesti välja kougitud prügikastist, vaid toodud linna kõige nooblima kaupluse juveeliletist. Tüdruk hakkas karpi avama ja tundis taas, kuidas ärevus pääses hinge matma. Miks ometi? Praegu polnud tal ju midagi peljata. Siin, üksi endaga, nagu memme ikka armastas öelda, võis ta talitada täielikus rahus. Aga ärevus aina paisus, pigistas kurku ja pani käed värisema. Maret suutis vaevu karbi kaant avada.

Millegipärast oli ta hakanud kartma, et karp on tühi. Et ta oli saanud laterna all heita sinna vaid pabistava kiirpilgu ja et tegelikult oli käevõru paljas meelepete. Aga ei – kõik oli päriselt. Rõngas istus kindlalt karbis padjakesel, säras kuldselt ja seiras Maretit rohekassiniste kivisilmadega. Tüdruk sirutas värisevad sõrmed võruni. See oli klambriga padja külge kinnitatud. Maret päästis ehte klambrist lahi, nüüd oli käevõru tal näppude vahel. Samal silmapilgul hoomas tüdruk, kuidas ärevus taandus ja asendus meeldiva rahuga. Sõrmed lõpetasid võbisemise, silmad närvilise pilkumise. Maret tõstis leiu lambile hästi lähedale, et iga pisimatki kohta hoolikalt silmitseda. Jah, see oli kuldne käevõru, mis muud sai ta olla, kollane ja särav. Ehk äkki ainult kassikuld? Mõned laste mängusõrmused paistavad ju ka täpselt päris kuldsõrmuse moodi, aga vanaema ütleb, et need on lihtsast metallist, tavaline kassikuld. Väärtusetud. Niisuguseid võid saada peoga igast teisest pudipadipoest. Aga see? Ei, see käevõru ei saa olla väärtusetu. Odavad asjad pakitakse väikesesse kilekotti, mitte ei asetata sametkarpi siidpadjale. Järelikult on see ikkagi kuldvõru. Hinnaline. Ja väärtust lisavad veel kivid. Mis kivid need võiksid olla? Kindlasti kalliskivid. Aga millised? Neid on nii palju ja erinevaid. Kalliskividest Maret suurt ei teadnud. Memmel oli üks sõrmus punase läbipaistva kiviga. Tolle nimi on rubiin. Aga need siin on sinised … või hoopis rohelised, oleneb mis nurga all vaatad, ja täiesti läbipaistmatud. Äkki just sellepärast on eriti väärtuslikud? Maret uuris õnnelikuna oma leidu edasi. Tõesti, käevõru juures polnud ta avastanud veel kõike. Siin polnud tegemist pelgalt kivikestega ehitud sileda kuldvõruga. Käevõru oli lisaks veel kaunistatud imepeene mustriga, mis lookles mööda ehte säravkollast pinda nagu õrn lehekestega taimeväät.

Maret keerutas võru käes ja imetles seda igast küljest. Ilus, tõesti vägaväga ilus. Aga...? Korraga torkas pähe mõte: võib-olla on käevõru siseküljele midagi graveeritud? Vahel tehakse nii. Vanaema ühes sõrmuses igatahes on. On tema sünnipäeva kuupäev ja vanaisa nimi, sest vanaisa oli kinkinud selle sõrmuse oma naisele kolmekümnendaks juubeliks. Maret puuris pilguga hoolikalt kuldse võru sisekülge. Tõepoolest, sinna oli midagi graveeritud. Aga mida? Tüdruk lükkas käevõru peaaegu vastu tulist lampi, et paremini näha ja… pidi ehmatusega selle sõrmede vahelt maha pillama. Võru siseküljele oli kauni kaldkirjaga kirjutatud „Pia!” Ja veel midagi. Need oli numbrid, kahjuks üsna tuhmid. Maret jooksis kööki. Köögikapi sahtlis oli luup. Kui vanaema nende juures käis ja köögis toimetas, kasutas ta seda vahel toidupakkide pealt imepeene kirja lugemiseks. Teda huvitasid hirmsasti igasugu E-numbrid ja kalorid. Läbi luubi oli nüüd Maretilegi see kirbukiri selgelt loetav. Jah, ei mingit kahtlust. Need olid Maretile tuttavad numbrid. Vägagi tuttavad!