Читать книгу Peidust välja - Reet Made - Страница 8

Täna viisid tüdrukute teed neid kohe koolimaja juures lahku. Päris imelik, aga Maret ei tundnud seekord tuttavat vastikut torget, kui Meelika talle rõõmsalt naeratades viipas, mõtetes juba oma tsirkusesõprade juures. Maret keeras samasuguse õhinaga teise suunda ning pani sammule hoogu juurde. Tal olid omad plaanid, mis järgmisel tänavanurgal viisid koduteest vastassuunda.

Tüdruk otsis kullasseppa. Kus ta seda silti oli näinud? Õige, suure kaubanduskeskuse allkorrusel, ühe kullaäri juures. Tavaliselt ei kolanud Maret mööda kaubanduskeskusi. Nende sõpruskonna tüdrukutel oli igaühel oma ringide ja trennidega küllalt tegemist. Ka õppimisele pöörati üksjagu tähelepanu. Hea, kui oma päevaga välja tulid. Aga kullassepa silti oli ta seal ühel korral märganud. Oli isegi poodi sisse astunud ja hõbekette vaadanud. Hõbe meeldiski Maretile rohkem kui kuld, kuna see polnud ka nii kallis. Ta oleks tahtnud ühte tugevamat hõbeketti. Paar imepeenikest olid tal kaelas nagu iseenesest lülidest lahti pudenenud. Hea veel, et punaste kivikestega ripats – vanaema kingitus kümnendaks sünnipäevaks – märkamatult maha ei libisenud ega ära kadunud. See oli õnneks jäänud salli sisse pidama.

Maret seadis sammud otsejoones südalinna kaubanduskeskusesse. Siin oli alati palju rahvast. Sisenedes kadusid justkui mingisse ollusesse, muutusid nimetuks osakeseks ühtses lainetuses. Kõik kiirustasid kuhugi, igaühel olid peas oma sihid, naabrit ei märgatud. Kullapoe leidis Maret kohe. See oli ikka vanas kohas. Lettide kohale oli kummardunud uudistajaid, kelle soovil avati lukustatud klaasvitriine ja näidati ehteid.

Poeruumi tagumises osas oli kullassepal väike omaette tööpaik. Läbi klaasseina paistis noorepoolne mees kummardumas töölaua kohale. Üks klient astus kullassepa juurde, rääkis temaga ja ulatas pikliku ehtekarbi. Meister avas selle, tõstis enda ette töölauale, asetas silma ette väikse ümmarguse luubi, mida hoidis osavalt silma kissitades põse ja kulmu vahel, ning asus karbist välja tõstetud eset tähelepanelikult uurima. Siis võttis luubi silmast, tõstis ehte karpi, klõpsas kaane kinni ja ulatas kliendile pead raputades tagasi. Nad vestlesid veel mõne minuti, klient lahkus ning kullassepp vaatas seejärel nõudlikult otsa tüdrukule, kes tema tegevust oli kõrvalt tähelepanelikult jälginud.

„Kas minu juurde?”

„Ee-ee… jah,” kohmas Maret.

„No siis – palun,” viipas kullassepp kutsuvalt.

Noore mehe lahke silmavaade ei mõjunud Maretile hoopiski mitte julgustavalt. Oma ettekujutuses oli ta arvanud kullassepaks muheda vanahärra. Silmitsedes noormehe kelmikat nägu, paistis see talle kavala rebase sihverplaadina. Tõeline rebane Alice Buratino lugudest. Tüdruk kahetses, et oli üleüldse siia tulnud. Vastumeelselt astus ta kõrge leti äärde.

„Mis mureks?” küsiti endisel julgustav-kavalal toonil.

„Kas te…” kobas Maret, „parandate ka… ee… hästi peenikesi hõbekette? Mul on mitu niisugust katki läinud,” leidis piiga korraga pääsetee ja haaras sellest hoobilt kinni.

„Niisugust tööd ma kahjuks ei tee. Need ketid on sellised, kuidas öelda, ühe hooaja kaup. Kui katki, siis katki. Parandada pole mõtet. Lülid on nii haprad ja viletsalt tehtud, selline kett võib kaelas iga kell uuesti katki minna. Teisest kohast, aga vahet pole.”

Maret noogutas rahulolevalt. Nüüd võis rahulikult tänada ja ära minna.

„Aga ega see polnud ju põhjus, miks sa tulid,” naelutas kullassepa järgmine lause tüdruku paigale.

Teab! Kust ta teab mu käevõrust? Järelikult olid Mareti kahtlused paika pidanud. See siin polnud päris aus tegelane. Rebane on kindlalt tema jälgedele sattunud.

„Ei-i… ee… Aga kui te juba seda ketti ei saa parandada, siis… teist…”

„Noh, anna siia, vaatame. Enne ei oska midagi öelda.”

No ei, vaadata ma seda sul küll ei lase! Maret võttis sisse kaitsepositsiooni. „See on üks käevõru, vanaaegne,” kogus tüdruk hoogu. Vanavanaema oma… tähendab, vanavanaema kinkis selle mulle. Aga lukk on vist rikkis. Ei käi hästi lahti. Seda te muidugi ei saa…”

„Vanaaegne?” kullassepp tõstis huviga kulmud. „Täpne ja ilus töö, jah?”

„Jaa, ilus on küll,” pomises Maret vaikselt. Võru võetakse praegu kavalusega tal käest, ehmus piiga.

„Ega põrsast kotis osteta. Lao lagedale, vaatame üle.” Kullassepp oli eriti abivalmiks muutunud.

„Ee-ei… mul ei ole kaasas. Küsisin lihtsalt möödaminnes, et kas niisugust parandustööd siin tehakse.”

„Ah soo. Niimoodi kaugjuhtimise teel on raske öelda.” Mareti meelest kostis mehe hääles selge pettumus. „Aga kui su jutt peab paika, et see on tõesti vanaaegne peenike kullassepatöö, siis niisugust ma enda teha ka ei võtaks. Need vanaaegsed kinnitused ja lukud on tihti nii keerulised ja nõuavad suurt meistrikätt. Meie siin teeme lihtsaid asju. Põhiliselt graveerime kullale ja hõbedale ja ka muud nipet-näpet. Ikka kiirtööd. Aga ma annan sulle oma õpetaja koordinaadid. Tema on niisuguste asjade peale meister. Võib-olla saab sind aidata.” Kullassepp õngitses töölaua sahtlist ühe visiitkaardi. „Siin see on. Aadress on siin olemas. Ema või isa aitavad sul selle koha üles leida.”

Maret võttis visiitkaardi, tänas ja pööras ruttu minekule.

Mis see siis nüüd oli? Polnudki rebane Alice. Lihtsalt lahke meistrimees ja tema oli juba tonti näinud. Või siiski… Võib-olla saadeti ta nüüd hoopis vanema ja kogenenuma – kass Basilio haardesse.

„Tšau!” Vaevalt kullapoest välja astunud, põrkas Maret kokku endise trennikaaslase Annabeliga. „Ostsid midagi?”

„Ei ostnud. Tahtsin hõbeketti parandada, aga nad ei tee. Ütlevad, kui on peenike ja õrn, läheb kohe jälle lülidest lahti.”

„Tõesti? Lähevad katki? Me tahtsime just emaga mu täditütrele osta. Et mingi väikese ehte sinna otsa ja… Ta saab viieteistkümneseks ja on ema ristitütar. Ema tuleb ka kohe, pidime siin kokku saama.”

„Nojah, ära siis väga õrna osta, see on jama.”

„Hea, et ütlesid. Aga näita, missugune sul see katkine on, siis ma tean.”

„Ah, mul pole kaasas. Läksin siit mööda ja mõtlesin naljaviluks küsida, kas nad teevad.” Mis sinuga täna lahti on, Maret? Korralik ja üdini aus tüdruk puistab hädavalesid varrukast. Ja nii lihtne see ongi, märkas tüdruk rahulolevalt. „Aga… tšau! Tervita teisi, ma pean lippama.”

„Tervitan! Tule meid vaatama, esineme pühapäeval siinsamas all, selles suures fuajees. Ja tervita Meelikat!”

Maret juba läks. Tõstis veel käe üle pea, viipas ja kadunud ta rahva hulka oligi. Taevale tänu, et ma oma käevõru kullassepale ei näidanud, arutles ta mõttes. Siis oleks muidugi Annabel veel lisaks ninapidi sinna kõrvale tulnud. Seejärel poleks mõtet lootagi, et terve linn ei pasundaks: „Appike, kui lahe kullast käevõru Maretil on! Vanaaegne, vanavanaema kinkis.” Vahel ikka saatus hoiab.

Aga samal ajal teeb ka selliseid käike, millest ühe lihtsa koolitüdruku pea mitte mõhkugi ei taipa.

Enne kui Maret kaubanduskeskusest väljus, toetas ta korraks välisukse lähedale pingile. Pingil istus veel üks vana naine ja teises servas ema väikese lapsega. Aga Maretit oli haaranud säärane väsimus, et ta pidi ennast korraks koguma. Teda eile õhtust alates saatnud rahutus, magamata öö, turtsumine Meelikaga ja nüüd lõpuks käik kullassepa juurde olid kallanud väsimust kui kotiga. Kõht oli tühi, kuid isa töö juurest, kus Diana talle tagaruumis mõned soojad pirukad või salatit pakuks, ta täna läbi minna ei tahtnud. Selle asemel otsis taskust visiitkaardi ja uuris seda korralikumalt. Kaart oli üsna uhke. Kuldsete tähtedega kaldkirjas seisis: Egon Veski, kullassepp. Asukoht, postiindeks ja telefon. Tänavanimi oli Maretile täiesti võõras – Sagedi. Kus niisugune asuda võiks? Linnatänavatele pandi nimesid sageli nii, et temaatika järgi sarnased olid ühes pundis koos. Linnunimelised ühes kohas, loomanimesid kandvad teises, kolmandas jalutasid justkui mööda taevalaotust. Päikese juurest kuule, kuult pilvele ja pilvelt pöörasid tähele. Oleks tänaval Egon Veski visiitkaardil kah mingi sõnaline tähendus olnud, võiks selle asukoha ehk sarnaste järgi üles leida. Aga Sagedi ei öelnud tõesti mitte midagi. Selle tänava ülesleidmine võis kõvaks pähkliks osutuda. Jäägu see teiseks korraks. Täna jääb see käik ära. Maret oli väga väsinud ja tahtis koju.