Читать книгу Peidust välja - Reet Made - Страница 5

Pia! See ei olnud lihtsalt kolm tähte või ainult üks naisenimi. See oli Mareti enda nimi! Tema täielik eesnimi oli Pia-Maret. Niisiis – Pia-Maret Palukas. Kui nimeandmise hetkel meeldib vanematele mitu toredat eesnime nii väga, et ei suudeta kuidagi nende vahel valida, siis pannakse oma armsale lapsele nimesid rohkem kui üks. Hea veel kui kaks. Aga on riike ja maid, kus inimesel on nimesid nõnda palju, et päike võib enne looja minna, kui nendega ühele poole saad.

Üsna tavaline, et mitme eesnimega last hakatakse kutsuma vaid ühe järgi. Enamasti on see tema nimede reas kõige esimene. Pia-Mareti puhul aga kujunes välja nii, et just too teine nimi – Maret – tundus kodustele armsam ja suupärasem. Kuna Maret oli nii harjunud, hakkasid selle nimega teda kutsuma ka kõik sõbrad ja klassikaaslased. Võõramad, tõsi, valisid Pia-Mareti, katsetati ka ainult Piaga, ent tüdrukule endale tundusid need mõlemad kuidagi kauged, justkui ei käiks temaga kokku.

Ja nüüd siis, täiesti ootamatult, on ühele prügikastist leitud käevõrule graveeritud kaunis kirjas „Pia!” See šokeeris, nagu tavatsetakse niisugusel puhul öelda.

Aga mitte ainult see. Numbrid, mis tulid luubi abil selgelt nähtavale, raputasid veelgi enam. Täpsemini – nimi ja numbrid koos. Kõik see kokku viis tüdruku täielikku hämmingusse. Niisugune lugu võib inimest teataval määral isegi kohutada ja ärevust tekitada. Eriti Maretit, kes pidas ennast pigem aravereliseks kui asju külma kõhuga võtvaks. Ometi jäi ta praegu täiesti rahulikuks ja vaatas kõike nagu kõrvalt.

See, mis tüdrukut numbrite nägemisel nii väga üllatas, oli asjaolu, et need langesid täpipealt kokku tema sünnipäevaga! Niisiis, nimi Pia ja selle juurde graveeritud kuupäev, kuu ja aasta – täpselt tema sünniandmed, kõik klappisid. Järelikult see käevõru kuuluski talle – Pia-Maretile!

Muidugi, alati on võimalus, et kusagil leidub su nimekaim. Isegi see, et too nimekaim on sinuga täpselt üheealine. Perekonnanime ju sinna graveeritud polnud. Aga kas ehetele üleüldse perekonnanimesid kirjutatakse? Pole kuulnud. Tavaliselt ikka eesnimi, et kellele ja kes on kinkinud ning millal. Sellel käevõrul polnud kinkijat märgitud, kinkimise päevaks oli pandud tema, Pia-Mareti, sünnikuupäev. Nagu oleks selle toonud mingi haldjas-ristiema. Justkui muinasjutus. Aga miks siis Piale ja mitte Maretile? Ja mispärast alles nüüd, nii palju aastaid hiljem? Ning tagatipuks, misjaoks pidi ta oma käevõru kätte saama sellisel kummastaval moel?

Küsimusi oli palju. Vastuseid – ei ainsatki.

Maret heitis pilgu kellale. Polnud veel kaheksagi. Isa tulekuni oli aega üksjagu. Külaskäigud Diana juurde nihkusid tal enamasti hilisemateks õhtutundideks. Päris hilja peale ei jäänud isa küll kunagi. Ja öösiti oli ära ainult siis, kui tegemist komandeeringu või välissõiduga. Neid oli isal harva. Sellistel puhkudel tuli Maretile seltsiks vanaema. Varasematel aegadel, kui memme veel kõbus oli, siis tema.

Päeval ja õhtutundidel Maret päris nautis üksinda kodus olemist, kuid öösel pelgas. Ehkki tegemist oli suure tüdrukuga, vähemasti nõnda toonitasid kõik kodused ja Maret ise pidas seda arvamist samuti päris loomulikuks. Ikkagi juba kolmteist turjal ja neljateistkümnes aasta käsil. Aga… nojah, olgu või sada, kui ikka öist üksindust ja pimedat kardad, siis kardad. Kogu lugu.

Praegu oli omapäi segamatult tegutsemiseks rahulik õhtune aeg. Tüdruk tõi isa kirjutuslaualt teise lambi veel lisaks, et teha oma uurimistööd filigraanse täpsusega. Midagi eriti uut ta ei avastanud. Luges seepeale üle võru kaunistavad sinirohelised kivid. Neid oli kolmteist. Jälle imelik tähelepanek, otsekui iga eluaasta kohta üks, leidis Maret, olles oma sünnikuupäeva lummuses endiselt kinni. Muidugi, ka kivide arv võis olla juhuslik, kullassepal lihtsalt läks neid nii palju mustri ilmestamiseks vaja. Taoline asja lihtsustamine ei tundunud Maretile siiski praegu päris õige.

Tüdruk võttis pehme lapi, millega isa tavaliselt arvuti ekraani puhastas, ja nühkis sellega käevõru hoolikalt üle. Puhas ja särav nagu ennegi, jäi see samasuguseks ka pärast lapiga üle käimist. Nüüd alles saabus käevõruloos otsustav etapp. Maret katsus ehet ettevaatlikult üle käelaba oma randmele lükata. Aga võta näpust, tüdruku peopesa osutus liiga laiaks. Surus ta sõrmi kokku, nagu jaksas, kuid võru oli lootusetult väike või tema käsi liialt suur. Mida see siis pidi tähendama? Ehk polnud see kaunisasi ikkagi temale mõeldud?! Sügavalt pettunult, peaaegu solvunult, nagu oleks talle teenimatult ülekohut tehtud, keerutas Maret kullast ehet näppude vahel. Siis märkas ta niitpeenikest joont, mis eraldas mustris kahte looklevat vääti, otsekui poolitaks käevõru. Tüdruk surus küünega joonele ja ennäe! nähtavale ilmuski imeväike pragu. Kostis vaevukuuldav klõpsatus – ja võru avanes. Lukusüsteem toimis imekavalalt. Nüüd vast tuli avatud käevõru ühel poolel nähtavale väike teravik, mis libises ehte kinni vajutamisel teises võrupooles peituvasse süvendisse ning seepeale sulgus käevõru kindlalt. Proovinud mitu korda oma kallihinnalist leidu avada-sulgeda, ei mallanud Maret enam pikemalt kannatada ning asetas lahti tehtult selle oma randme ümber. Kui ehe ka nüüd liiga väikeseks osutub, siis… Maret ei tahtnud edasi mõelda. Klõps! Kostis vaevumärgatav luku sulgumine. Käevõru istus tüdruku randmel kui valatud. Ei sooninud, ei langenud alla käelabale. Paras mis paras. Mitte mingit kahtlust – see imeline ese kuulus Maretile, oli talle selle siis saatnud kes iganes, olgu too tundmatu lihast või vaimust, vahet pole.

Tüdruk viibis kui seitsmendas taevas. Ta imetles oma kaunist leidu, keerutas toas ringiratast, tegi kätega tantsuliigutusi ning silmitses ehitud rannet lähemalt ja kaugemalt. Tantsiskledes liikus ta tualettpeegli juurde ning nautis enda peegelpilti. Vaid argirõivas tundus nii kauni ehte kandmiseks praegu kohatu. Seda viga andis parandada. Maret jooksis riidekapi juurde ja loopis kärsitult voodile laiali oma kõige pidulikumad riidetükid: õhulise pluusi ja lühikese, alt avarduva seeliku. Kannatamatult kiskus ta teksapüksid jalast ja rebis pusa üle pea. Nagu kütaks tagant paaniline kiirus, heitis Maret riided hoolimatult põrandale ning puges ülepeakaela pidulikesse. Seelik, pluus… Pilk peeglisse. Ei, veel ei jäänud ta endaga rahule. Rõivaste üle pea kiskumisest sassis juuksed rikkusid üldpildi. Tüdruk asus hooga nende kallale. Rasked pähklipruunid salgud andsid juukseharjale alla ja langesid kammitult kergelt lainetavana õlgadele. Hoides ühe käega juukseid ülal, tõstis Maret võruga ehitud randme pea kohale. Jah, just niiviisi, koos pidulikult ülespandud soenguga, sobis uus ehe ideaalselt.

Hõljunud tükk aega ühest toast teise, peatusid tantsiskleja silmad lõpuks ka kellal. Oi, juba pool kümme! Nagu ennist vanavanaema juures, ei soovinud Maret nüüd ka isale käevõru näidata. Vähemasti esialgu mitte. Kõigepealt tahtis ta seda ise natuke rohkem omaks võtta ja oodata, ehk tuleb ehtega seoses mingi selgus. Mis nimelt, seda Maret ei osanud arvata, kuid väga kindlalt ta selles käevõruloos ennast veel ei tundnud. Tüdruk avas sametkarbi, et võru oma pesasse tagasi asetada. Ta keeras ehet randme ümber, otsides avamiskohta kahe lookleva mustriväädi vahel. Esimese hooga ei hakanud see silma. Maret läks laualambile lähemale ja uuris looklevat mustrijoonist hoolega. Imelik – peenikest kriipsukest, mille juurest võru lahti käis, polnud praegu üldse näha. Ometi oli ta ju enne ehte randme ümber seadmist seda korduvalt kinni-lahti klõpsutanud. Lukk oli toiminud laitmatult. Ja avanemiskoht, ehkki kavalalt väädilehtede varjus, oli olnud pärast selle avastamist tema noortele ja terastele silmadele igati nähtav. Ent praegu ei suutnud tüdruk seda kuidagi üles leida, võta või silm näpu vahele, suurendusklaas appi ja uuri kahe laualambi valguses. Mida rohkem Maret võru randme ümber keerutas, seda närvilisemaks ta muutus. Otsimine ei andnud mingeid tulemusi. Lõpuks proovis ta oma ehet, mida alles viiv tagasi oli hellalt silitanud, jõuga käest rebida. Kuid nagu ennist ei olnud õnnestunud võru üle käelaba surudes randmele seada, polnud nüüd samal moel jõudu tarvitades seda võimalik ära sikutada.

Ükskord varem oli tal juhtunud sarnane lugu ühe sõrmusega, sõbranna omaga. Et sõrme läks nagu supsti, aga ära enam ei saanud. Siis oli ta käe seebiseks teinud ja seejärel pääses sõrmus libedast sõrmenukist kergesti üle. Sedasama nippi proovis Maret nüüd ka käevõruga. Ta seebitas vannitoas randme paksult vahuseks ja üritas kokkusurutud käelaba võrust läbi tõmmata – asjata vaev. Käsi läks pika pusimise peale punaseks ja valusaks, kuid seebitamisest veelgi säravamaks saanud käevõru piidles tüdrukut vahutortide vahelt parastavalt. Maret lasi käed nõutult rippu. Kraanikausi kohal rippuvast peeglist vaatas talle vastu üks suur segadusehunnik, kes polnud närvilise rahmeldamise kõrval isegi välisukse lukuklõpsatust kuulnud ja võpatas nüüd ehmunult, kui vannitoa uksele koputati.

„Oled sa sees?” kostis isa hääl.

„Jaa-jaa, ma… ma pesen,” kohmas Maret vastuseks ja peitis võruga käe ähmiga selja taha.

Isa sammud kaugenesid. Tüdruk keeras kraanivee jooksma, pesi randme seebist puhtaks, loopis paar kämalutäit külma vett ka silmadele. See rahustas. Mida teha käevõruga, mis tundus nüüd pärast seebiprotseduure eriti silmatorkavalt sädelevat. Seinakapis ravimite riiulil oli sidemerull. Selle mässis ta randme ümber – nii oli ehe hästi varjatud. Seejärel, mananud näole rahuliku ilme, üritas ta märkamatult oma tuppa lipsata. Sattus aga kohe silmitsi isaga.

„Mis siin toimub? Kas korteris on olnud läbiotsimine?” uuris isa oma tavalisel, kergelt tögaval moel. „Ja ise...? Sätid veel vastu ööd pidusse minema?”

Maret naeris. „Ei! Mis pidusse… ma lihtsalt niisama… proovisin… kas riided pole väikseks jäänud,” tassis tütar hädavale lagedale.

„Proovinud oled küll tormiliselt,” muigas isa ja läks kööki.

Vastas tõele, torm oli nende elamisest üle käinud. Mareti toas lausa keeristorm. Riidekapi uksed ristseliti, pool sisemusest riietest tühi, keidid-püksid -pluusid kus juhtus, voodil, toolileenidel, otsaga põrandal. Maret asus kiiruga rõivaid kappi tagasi riputama. Vahetas koduriided selga, valides pikkade varrukatega pusa, ehkki toad olid hästi soojad ja T-särgist oleks piisanud.

„Peo asemel otsustasid hoopis põhjanabale minna.” Isa piidles tütart muigamisi.

„Natsa külm on. Ei tea, kas hakkan haigeks jääma.” Maret tundis ennast tõepoolet imelikult, pusa oli täiesti paras.

„Ma ei imestaks. Oled täna isemoodi. Teevesi on valmis, joo sooja, pane mett ka. Enne magamaminekut võid ju kraadida. Söönud ikka oled?”

„Ei ole. Võtan võileiba. Teen sulle ka?”

„Mulle pole vaja. Diana toitis, tead ju teda. Aga sa ise söö ikka õigel ajal.”

„Ma ei tea, kiire oli… Käisin memme juures ja…”

„Nojah. Kuidas tal läheb?”

„Hästi, tervitab.”

„Nojah.”

Isa läks oma tuppa, lülitas arvuti sisse, selle vaikne tervitussignaal kostis kööki. „Kus mu laualamp on? Mis sellega on juhtunud?” hõikas ta siis.

„Oi, vabandust, minu toas, ma…” Maret tõi isale lambi.

„Sul kohe kahe lambiga valgust vaja. Täna oled sa tõesti imelik.” Isa kulmude vahele sigines murekorts, mis muutis ta kuidagi võõraks.

„Arvasin, et prügi on silmas, torkis hirmsasti, ei näinud õieti, kus see on.” Juba teine hädavale lipsas libedalt Maretil suust.

„Tohoh, said siis kätte või?”

„Sain. Ripsmekarv oli lihtsalt.”

„Nojah, seda need ripsmeid pikendavad ripsmetušid teevad. Ole ettevaatlik, Inglismaal olevat ühel tänu nendele möksidele ripsmed nii meeletult kasvanud, et komistas oma tohutute ripsmete otsa ja jäi auto alla,” rääkis isa tõsise näoga. Nüüd oli ta jälle igioma issi, naljatlev-nöökiv.

„Mina ei pane mingit tušši,” ajas Maret vastu.

„No-no?!”

„Paaril korral ainult natuke… proovisin.”

„Just-just. Proovimised ongi kõige ohtlikumad.”

„Ja siis ka kõige tavalisemat ja odavamat.”

„Näed siis, need on veel kõige hullemad. Õnn, et sul silmanägemine ikka alles jäi. Saad ehk natuke ka kooliasju piiluda. Nägu on küll niisugune, et pole täna õhtupoolikul raamatut lahti teinud.”

„Kohe teen, iss, ära muretse. Mul oli tõesti nii-ii kiire.” Kinnituseks marssis Maret joonelt oma tuppa ja sulges enda järelt ukse – selge märk, et tüdruk tahab rahus ja vaikuses koolitükkidele keskenduda.

Esimese asjana harutas ta sideme randme ümbert lahti ja üritas veel kord võrust vabaneda. Punetus oli tagasi andnud ja käsi polnud enam nii hell, ometi ei õnnestunud seegi katse. Käevõru oli kui randmega kokku kasvanud ja püsis kindlalt paigal. Samuti polnud vähimatki märki avamiskohast. Tüdrukul ei jäänud muud üle, kui side murelikult käele tagasi mähkida ja kooliasjad ohates käsile võtta.