Читать книгу Peidust välja - Reet Made - Страница 9

Kodus oli esimene asi midagi kõhusoppi saada. Võileiba pugima Maret siiski ei hakanud. Selleks polnud kõht veel liiga tühi. Ta tahtis midagi sooja. Külmetuskapis aga kahjuks ei leidunud eelmistest päevadest alles jäänud suppi või lihatoidu lõppu. Ei jäänud üle muud, kui traditsiooniline nii-öelda viletsate päevade lõunasöök valmis nihverdada. See oli lihtsamast lihtsam ning läks kiiresti. Pakk nuudleid kastrulisse, sutsuke maitseaineid juurde, sortsuke toiduõli ja elektrikannust keev vesi peale. Natuke keeta ja paariks minutiks kaane alla hauduma, siis sõelale nõrguma ja taldrikule. Hädapärast kõlbas juba süüa. Aga hoopis maitsvam kõhutäide tuli, kui nuudlikuhjale sai lisada vorsti- või singikuubikuid ning tõeliselt hea, kui juurde veel ohtralt juustu riivida. Üksnes mõte sellele pani suu magusat vett jooksma.

Roog valmis kiiresti ning kooliriideid vahetamata asus tüdruk maiustama. Täna tundus see toit eriliselt hea. Maret nautis iga suutäit ja lasi ka mõtetel hetkeks puhata. Need olidki käevõru sundteemast üpris piinatud.

Kõht sooje nuudleid täis, meeled rahunenud, õngitses Maret koolikoti põhjast ehtekarbi ja pistis selle sisu vastu huvi ilmutamata kirjutuslaua sahtlisse kaustikute varju. Seepeale vaatas üle, mis õppida antud ja asus innukalt tundide kallale. Eilne õhtu ja tänane päev olid kulgenud nagu udus ning paljud vajalikud asjad olid ripakile jäänud. Tüdruk õppis süvenenult tükk aega. Raskemad ained kõigepealt ja tema jaoks meeldivamad, nagu ajalugu ja kirjandus, jäid pärastiseks magustoiduks. Ta tegi väikese vaheaja ja, kasutades omaette olemist, võimles natuke. Saanud lihased soojaks, tegi venitusharjutusi ning lõpetuseks seisis pea peal. Vere tulv pähe andis alati kuidagi värske ja hea enesetunde. Seekord aga viis mõtted uue hooga käevõru juurde.

Maret käis kiirelt duši all. Võimlemistrenni, mis siis et kodus ja omaette, tegi ta ikka nii, et higi väljas. Hea värskus kehas, istus ta arvuti taha ja hakkas otsima Sagedi tänavat. Ta proovis nii- ja naapidi, aga sellenimelist ei leidunud terves linnas. Taas hakkas vastik kahtluseuss hinge närima. Mis imelik kullassepp, kelle juurde tal minna soovitati, niisugune oli? Kuidas sai töökoda, kuhu kliente oodati, tegutseda olematul tänaval? Keda too Egon Veski endast kujutab? Äkki on see ikkagi lõks, kuhu lapseohtu tüdruk meelitatakse, et kavalusega või, appi! – väevõimuga – kallihinnaline ehe ära võtta. Ilmselt on käevõru tõesti väärtuslik, võib-olla isegi ülimalt, kui sellele on hakatud niisugust jahti pidama. Teisalt jälle, kust võis kaubanduskeskuse kullassepp teada, kui kallihinnaline ehe ikkagi Mareti koolikotis pesitses? Omanik polnud seda talle targu näidanud. See oleks võinud olla pelgalt koolitüdruku udujutt, et vana ja peenelt tehtud, tegelikult on see aga kõige tavalisem vidin.

Mõtetega ennast taas üles kütnud, jättis Maret meeldivad koolitööd, mida järgmiseks ette võtta oli kavatsenud, jälle kõrvale ning tõstis lauasahtlist lagedale ehtekarbi. Kaas avanes, käevõru, eilsetest lõpututest seebiprotseduuridest särama löödud, piidles Maretit kutsuvalt. Tüdruk võttis oma leiu, süütas laualambi ja naelutas pilgu ehtele. Jah, siin see oli, peenelt töödeldud, ilus. Ainult pahatahtlik kadetseja oleks võinud vastupidist väita. Ilus küll, aga samas ikkagi ainult üks kasutu asjake. Endiselt polnud võimalik käevõru avada ning käele see ei mahtunud. Ei, siin ei aidanud midagi, tuleb meister Egon üles leida ja kui see kullassepatöö üle mõistuse kallis ei ole, siis lasta temal käevõrule sobiv lukk teha. Ainult, kuidas meistri juurde jõuda? Vähemasti otsus oli nüüd langetatud ja see võimaldas õhtupoolikuga tavalisemat rada edasi minna. Karbi peidupaika pannud, asus Maret rahuga ajalootunni kallale.

Isa jõudis seekord koju varakult. Ta tõi kaasa mõned ahjuvärsked küpsetised nagu tavaliselt, lisaks veel kaks pungis kilekotitäit muud toitu. Ladus kraami köögilauale virna ja hõikas:

„Sööma, sööma, kelle kõht pilli lööb!”

Maretil oligi õppimise ja võimlemise järel tunne, nagu poleks mõni tund tagasi suurem laar nuudleid keskpaika rännanud. Kutset ei lastud korrata.

„Siin on üks eriti näljane tütar,” ütles ta toidupakkide kohale kummardunud isa selja tagant kallistades.

Isa pöördus ümber ja tõmbas naeratades sõrmega üle tütre ninaotsa. „Sellele hädale leiame kohe rohtu. Vaata, kotist leiad grillitud kanakintsud, veel soojad. Kas siin majas kokaabilisi ka leidub?”

„Mitte abilisi, vaid meisterkokk isiklikult,” suurustas tütar.

„No-noh, lase ikka töö kiidab tegijat.”

Isa jätkas toidumoona köögikappidesse laadimist. Maret asus toorsalatit hakkima. See töö oli enamasti tema teha. Tomat, kurk, paar lehte salatit või Hiina kapsast, hulka näpuotsaga seemneid, purustatud pähkleid, sutsuke maitsestatud soola, sortsuke oliivõli, kogu kupatus segada – ja valmis. Grillkana oli üks Mareti lemmikutest. Isa teadis ja tõi aeg-ajalt tütre rõõmuks. Kintsud termokotis olid tõesti soojad, isegi kuumad. Need läksid lauale kohe niisama. Kollane riis rändas korraks veel pannile.

Köök muutus otsekui teiseks, kui isa ja tütar seal õhtuti oma ühist söömaaega nautisid. Kodune oli see koht muidu ka nagu köögid tavaliselt, ent nendel õhtutundidel valitses seal veel… ei oskagi öelda mis. Vanaema või memme kohalolek seda mõnusat kodust olemist ju ka otseselt ei häirinud. Isegi Diana külas olles jäi kõik küllalt tavaliseks. Ent jutud olid siis natuke teised, naljadki olid muud. Kuid isaga kahekesi oli lihtsalt nii, et sina oled minu ja mina olen sinu ja meil on hea ja lahe olla.

Maretil oli väga noor isa. Ta oli olnud ainult seitseteist, kui pirisev pisipiiga tema ellu ilmus. Seega oli isal ja tütrel üsna napp vanusevahe. See ei keelanud muidugi isal isa olemast. Parasjagu nõudlik, kohati range ja kontrolliv. Ülearugi, arvas Maret mõnikord. Aga aeg-ajalt isa nagu unustas isaksolemise. Või tegi näo, et unustas. Sellest polnud Maret kunagi päriselt sotti saanud. Igatahes nendel hetkedel tundus Maretile, et nad on justkui üheealised. Isa võis vahel sattuda mänguhoogu ja hardunult koos lapsega monteerida legoklotsidest maju või seada paika pusle mosaiikpilte. Vahel naljapärast tegid nad kahekesi kodus karaoket. Rääkimata igasugustest sportlikest harrastustest. Suvel käidi igal võimalusel ujumas ja talvel suusatamas. Isegi mäele suusatama viis isa Mareti juba neljaselt ja nüüd tuiskab plika rajal koos täiskasvanutega, ehkki vahel üsna tõsiselt pabistab. Kuid isale ei taha ta seda mingil juhul välja näidata, tuleb toime ja on pärast endaga rahul. Eriti viimasel ajal, kui Maret juba täisinimese mõõtu võtma hakkab, on nende vanusevahe justkui veelgi vähenenud. Tihti vestlevad nad asjust nagu kaks võrdväärset või vaidlevad kirglikult, kusjuures kumbki ei taha oma arvamust pisendada.

Isa on Maretile olnud ikka turvaliseks paigaks, kuhu muredega pageda. Rohkem küll siis, kui ta oli väiksem. Nüüd suure tüdruku naiselike muredega otsis ta pelgupaika rohkem vanaema, eriti aga memme juures. Viimasel ajal kaldus kaalukauss ses osas kõige rohkem Meelika poole. Ent just nüüd on hakanud tekkima ka neid, kohati lahendamatuna tunduvaid asju, mille ta jätab ainult enese teada. Nagu selle kummalise käevõruga.

Siiski, just praegu tahaks ta sellega seoses isalt midagi küsida. Maret krõbistas magusat kanakonti ja ootas jutuajamises selleks sobivat kohta.

„Kuidas siis tänane koolipäev?” See oli isa tavaküsimus.

„Ei midagi, tavaline.”

„Mind huvitab tavaline ka.”

„Noh… normaalne. Hindeid ei saanud.”

„Kontrolltöid?”

„Ei olnud. Aga homme ilmselt kutsub Ükskordüks mind esimesse pinki kirjalikult vastama. Täna kergelt vihjas.”

„Siis on ta ju igati mõistlik, kui isegi ette hoiatab.”

„Nojah…, aga vaevalt sealt mingit mõistlikku hinnet tuleb. Tema oskab ikka norida, eriti, kui on ette maininud.”

Isa tõstis toorsalatit juurde.

„Väga hea,” kiitis ta, „pean meisterkoka vist Lonnisse tööle võtma. Aga koolis… nalja ka sai?”

„Nalja ei saa meil kunagi. Tänapäeval on kõik nii naljavaesed. Kui oma meelest teevad, siis ainult nõmedusi.”

„No-noh, see tundub sulle praegu. Vaata aastate pärast tagasi. Meil juhtus ikka kogu aeg midagi, mis kooliskäimist vääris.”

„Teil muidugi, siis olid kõik nii… vaimukad.” Maret mõtles seda tõsiselt. Isa oli oma kooliajast rääkinud lugematuid lugusid. Üks lahedam kui teine. Aga praegu ei tahtnud tüdruk isa koolilugude liimile minna. „Kuule, kas sa tead linnas kõiki kohti?” küsis ta jututeemat muutes.

„Mis tähendab – kõiki?”

„Kaugemaid paiku, äärelinna ja…”

„Mine nüüd, nii suures linnas ei tea isegi taksojuhid kõiki kohti. Istud taksosse, loodad, et sind kõige otsemat teed pidi kiiresti kohale viiakse ja siis ühel hetkel vahib onuke sulle suhu, et kuhu nüüd edasi? Miks sa küsid?”

„Niisama. Äkki tead, kus on Sagedi tänav?”

„Sagedi? Võib-olla Lagedi. See pole tänav, on alevik. Tallinnale päris lähedal.”

„Ei-ei, see peab olema tänav. Ma juba olen arvutist otsinud, terve linna läbi tuhninud – ei ole.”

„Kui nii tõhusat tööd oled teinud, siis on keeruline leida. Milleks sulle see olematu tänav?” Laheda isa asemele oli kööki laekunud uuriv.

„Ah… mul on… ee…” puterdas Maret. Hädavaled, mis täna koolis ja hiljem kullassepa juures mängleva kergusega suust pudenesid, olid praegu tõrksad tulema. Hoopis parema meelega oleks Maret isale öelnud – tead, mis eile õhtul minuga juhtus, ja siis jutustanud õhinal kogu käevõruloo kuni Egon Veski ja Sagedi tänavani välja. Kindla peale oleksid nad seejärel isaga koos tundmatut tänavat otsinud ja kui lõpuks leidnud, Egoni jutule läinud. Aga ei-ei, hoia, plika, ennast ometi tagasi. See jutt ei ole veel rääkimiseks. „Üks uus tüdruk, noh sellest mu vanast tantsutrennist, elab seal. Kutsub kõiki külla… mind ka,” lõpetas Maret lauale vahtides.

„Uus? Siis sa ei tunnegi ju teda.”

„Ikka tunnen… natuke. Ma olen ju nende esinemistel käinud ja…”

„Mis sa siis muretsed, kui kõiki kutsuti. Lähed teistega koos, küll need täpselt järele küsivad.” Isa jaoks oli teema ammendatud ja selle võis päevakorrast maha võtta.

Maret hingas kergendatult. Seks korraks oli ta puhta nahaga välja rabelenud. Nad ajasid isaga veel natuke igapäevajuttu. Tüdruk oli ennast ette valmistanud juhuks, kui isa peaks midagi käevõru kohta küsima. Natuke vaevas mõte, et äkitselt oli isa siiski seotud võru öösise käelt kadumise ja ehtekarpi sattumisega. Kuid isa ei võtnud seda jutuks ei otse ega kavaldades. Seega jäi Maret hommikuse arvamuse juurde, et isal polnud öise seletamatu looga vähimatki pistmist. Söödud, koristas Maret kiiresti nõud, läks oma tuppa, proovis veelkord internetis Sagedi tänavat otsida, ent endiselt tulutult. Enne magamaminekut otsustas ta veel väheke vaadata kohustuslikku kirjandust. Lugemine oli üks Mareti meelistegevusi ning sõnu kohustuslik ja soovitav ei võtnud ta lisakoormana. Kuid seekord ei edenenud raamat sugugi. Põhihäda oli magamata öö ja pärast paari lehekülge muutusid silmalaud nii raskeks, et pane või tikud alla. Maret ei hakanud rohkem vaevlema, puges põhku ja uinus paari minutiga kui nott.

Järgmisel hommikul tundis tüdruk end väljapuhanuna. Pärast virgumist meenusid küll paugupealt viimased sündmused. Maret vaatas instinktiivselt oma rannet. Kui seal oleks olnud käevõru, poleks Maret eriti imestanudki. Pigem oli ta kergelt pettunud, et seda polnud. Ta oli alateadlikult juba jõudnud harjuda mõttega, et leitud ehe äkki polegi tegelikust, reaalsest maailmast, kuivõrd on sellega ühenduses seletamatud lood. Kas head või halvad – sellele ei osanud tüdruk hinnangut anda.

Isa oli juba tööle läinud ning Maret hakkas kooli sättima. Täna oli tal piisavalt aega. Käis duši all ja viitsis isegi kiirkaerahelvestest putru keeta. Enne toast väljumist käis kirjutuslaua juurest läbi ja võttis sahtlist ehtekarbi. Igaks petteks avas selle, mine tea, mis üllatus jälle vastu vaatab. Kõik paistis olevat korras, kuldne võru lebas rahulikult oma siidises süvendis. Hetke aru pidanud, libistas Maret karbi koolikoti põhja.

Koolis sulandus tüdruk sujuvalt mööda treppe ja koridore liikuvasse massi. Seekord polnud tal õpetajatega kokkujooksmisi, ees ootas vaid esimene pink Ükskordühe tunnis. Matemaatikaõpetaja ei kuulunud nende hulka, kes oma ähvardusi unustavad või sõnu söövad. Klassi jõudnud, prillid ninale seadnud ja pilgu klassipäevikus üle nimekirja libistanud, võttis ta prillid uuesti eest ja tõmbas nimetissõrmega kutsuvalt Maretit.

„Täna ootab esimene pink meil Pia-Maretit. Palun,” naeratas ta kui parim sõber.

Pia-Maret?! Terve klass vaatas imestunult Ükskordühte. See oli tõesti haruharv juhus, kui Maretit niimoodi kahe nimega kutsuti. Tähendas see nüüd head või vastupidi – juba ette määratud läbipõrumist. Pigem teist, oletas Maret. Kuid ta vaim oli valmistunud ka selleks. Pastakas oli tal juba peos valmis, paberi andis õpetaja ise, seda oli tal alati kaasas piisavalt. Maret võttis karistusaluse kohal istet ja süvenes küsimustesse, mis olid eraldi lehele kirjutatud. Aega vastuste kirjapanekuks oli täpselt kakskümmend minutit. „Paarkümmend minutit on paarile lihtsale küsimusele vastamiseks täiesti paras aeg,” leidis õpetaja. „Kui teate, tulete selle ajaga ilusti välja. Aga kui pea on tühi või pulki täis, ei aita ka kolm tundi esimeses pingis kükitamist midagi. Kust ikka teadmistetera võtta pole, sealt pole.” Jõudsid selle ajaga ülesannetega valmis või mitte, oli sinu mure. Uue tunni seletamise ajaks pidi igasugune muu tegevus, kirjalikud vastamised kaasa arvatud, lõpetatud olema, et uut materjali kuulaksid kõik kui ühine suur kõrv. Siin ei teinud Ükskordüks mingit erandit.