Читать книгу Peidust välja - Reet Made - Страница 6

Tavaliselt läks isa tööle enne kukke ja koitu. Kondiitriäri pidada, et see ka perele elatist annaks ja tulu tooks, pole naljaasi. Selleks et varajasi kohvikukülastajaid ootaksid ees ahjusoojad pirukad-saiad, algasid kaupluse tagaruumis ja köögis ettevalmistused juba siis, kui enamik linnarahvast alles teist külge keeras. Maret oli harjunud, et kooliminekuks pidi ta end ise õigel aja valmis seadma, kodus polnud kedagi teda äratamas ja hommikuputru keetmas. Kui ta päris algklassides käis, siis olid vanaema või memme vaheldumisi nende juures ööd, et väike tüdruk puhtana, kammituna ja söödetuna kooli saata. Aga nõnda suure inimese puhul nagu Maret nüüd polnud see tõesti enam vajalik. Hommikune põhiline abimees oli öökapilt kõrvu kostev signaal. Mobiiliäratus oli pandud tilisema kolmveerand seitsmeks ning oma äratajakohustust võttis telefon täie tõsidusega. Putru, siinkohal peab pattu tunnistama, Maret küll igal hommikul endale keeta ei viitsinud, ehkki memme ei väsinud toonitamast hommikuse sooja söögi tähtsust. Tass kuuma teed ja võileib – eks seegi olnud soe söök – ning minek!

Kooli jõudis Maret alati õigeks ajaks, pigem isegi varem. Ta oli kohusetundlik õpilane ja vältis ebameeldivusi, kus vähegi võimalik. Aga sel hommikul oli ta äratushelinast hoolimata sisse maganud. Tõesti naljakas. Küllap sellepärast, et eelmine õhtu oli olnud eriliselt ärev ja veel tükk aega pärast hilist voodisse pugemist polnud ta suutnud uinuda. Pilk kellale viskas tüdruku ühe hoobiga voodist jalule ja vannituppa. Klõpsanud tule põlema, jäi käsi lülitile pidama. Mida paganat! Paremal randmel puudus side, mille ta oli raudselt eile enne voodisse minekut veel kõvemini kinni sidunud. Ja taga hullem – ka käevõru polnud. Kuhu see oli öö jooksul saanud? Maret tormas tagasi oma tuppa, lükkas ülestegemata voodilt teki kõrvale – ei midagi! Padja all laiutas samuti tühjus. Otsija laskus käpakile, küünitas voodi alla, sikutas aseme seinast eemale ja piilus selle taha. Käevõrust ja seda ümbritsenud sidemest mitte mingit märki. Kas ma siis tõesti võisin magades nii hullult rapsida, et tihkelt seotud side lahti harunes, ei jõudnud Maret ära imestada. Veelgi enam, kuidas sai ära libiseda võru, millest ta oli üritanud tulutult terve õhtu vabaneda? Kool ja sinna hilinemine ei tulnud praegu üldse pähe, kõige tähtsam oli leida üles käevõru. Maret sopsutas läbi kõik voodiriided, kiskus teki tekikotist ja padja püürist lagedale. Püüri nurgast ilmus küll päevavalgele varem kadunuks jäänud kõrvarõngas, kuid eile leitud ja nüüd kohe jälle kaotatud käevõrust polnud mitte mingit jälge.

Nõutult istus Maret segamini voodile. Mida see siis nüüd tähendab? Oli ta prügikastist üleüldse käevõru leidnud? Või oli see pelgalt unenägu? Mõnikord pidigi unenägu nii tõepärane olema, et on raske vahet teha, kas unes või ilmsi. Isa on rääkinud, et Mareti toast kostavad vahel öösiti imelikud häälitsused. Ikka nende tormiliste unenägude kaasmõju. Ükskord oli tüdruk magades ka tõsisemalt toimetanud. Tõusis voodist, korjas teki sülle, viis selle toanurka hunnikusse maha ja läks ise asemele tagasi. Kui isa vaatama tuli, et mida tütar seal südaööl asjatab, leidis ta jahedusest väriseva kägaras lapsukese oma voodis raskelt magavat. Hommikul ei teadnud uneskõndija oma öistest ettevõtmistest mõhkugi. Mis siis, äkki ta ongi ehe somnambuul – kuutõbine, kes liigub ja tegutseb unes ega mäleta hiljem oma tempe. Või kui läbi udu ehk midagi meenubki, peab seda unenäoks. Enamasti laiutab kuutõbistel mälus must auk. Õudus, oli niisugust jama nüüd vaja! Igatahes täna tuleb netist selle värgi kohta täpsemalt järele uurida, otsustas tüdruk.

Mõttekäik unestegutsejate juurde ei viinud käevõru osas oluliselt edasi. Hästi, oletame, et võru oli tegelikult olemas – see tundus Maretile tõepärasem – ja sideme oli ta lihtsalt unesegasena lahti harutanud. Aga kuidas ehe seejärel nõnda kergelt randmelt valla pääses ja nagu tina tuhka kadus?

Pea-pea! Võib-olla tulid talle öösel jällegi peale need „laulutuurid”, nagu isa tütre unehäälitsusi nöökamisi nimetas. Tavaliselt tuleb siis isa ja müksab teda kergelt, mispeale tütar need üpris koledad häälitsused lõpetab ning magab edasi rahulikult. Kui isa ka sel ööl tuli, märkas ta muidugi sidemes kätt. Side võis olla tulnud pooleldi lahti, isa hakkas seda kohendama ning avastas käevõru. Aga miks ta oleks pidanud siis selle Mareti käelt keset ööd ära võtma, õigupoolest rebima? Säärase jõulise kangutamise peale oleks ärganud igaüks, isegi Maret, kelle kohta memme ütleb, et maja võiks pea kohal kokku kukkuda, ei see tüdruk magades märka.

Mõtteid tuli kui külluse sarvest, ometi olid need ligadi-logadi kokku klopsitud. Ei-ei… isa poleks hakanud keset ööd tütre käelt ehet ära rebima.

Oleks rahulikult oodanud järgmise päevani, siis pärinud, mis ja kust… Lõppude lõpuks on igasugu vidinad Mareti rannet varemgi kaunistanud. Vaevalt oleks unine isa avastanud, et näe, nüüd on plika kätte ilmunud üks õige hinnaline ese, et kust ta küll selle on saanud, äkki on tütar kogunisti mingi hämara looga seotud?

Maret jättis isa mängust välja. Ta tõusis ja asus oma asjades tuulama uue hooga. Avas kirjutuslaua alumise sahtli ja õngitses vihikutevirna tagant sinna eile õhtul torgatud tühja ehtekarbi. Vähemasti see tõestas, et käevõru leidmine ei olnud mingi unenägu. Järelikult, kui on karp, peab kusagil olema ka ehe, ainult – kus? Mareti silmad jooksid mööda lauaplaati, samal ajal avasid sõrmed masinlikult karbikaane. Ja kuku või pikali – sealsamas siidist pesas lamas käevõru! Nagu poleks seda eile õhtul karbist välja võetud ja korduvalt käele passitatud, kuhu see lõpuks justkui liimitud pidama jäi. Sõrmede värisedes tõstis Maret võru lauale ja uuris seda taas väga põhjalikult. Endiselt ei suutnud ta leida avamise kohta ning seega polnud võimalik ehet randmele seada. Üliõnnelik, et käevõru taas leitud, ja samas õnnetu, et niiviisi jäigalt suletuna oli see täiesti kasutu iluasjake, pani tüdruk oma murelapse uuesti sametkarpi, klõpsas kaane kinni ja torkas tagasi turvalisse peidupaika vihikute varju. Kindluse mõttes libistas ta karbile veel kaustiku katteks peale ja sulges sahtli.

Nüüd vast lõi pea pauguga klaariks – jeerum, kool! Seal käis juba teine tund. Kolmandasse, matemaatikasse, napilt jõuaks, aga mataõps oli see viimane juuksekarva lõhkiajaja. Nii nagu üks pluss üks võrdub kahega, pidi tema jaoks ka kõik muu siin elus käima täpipealt reeglite järgi. Kui kihukese tundi hilinesid, oleks olnud parem hoopis ilmumata jätta. Raudselt saadeti siis patune esimesse tühja pinki kirjalikult vastama. Polnud mõtet loota, et sel puhul sulle mõni mõistlik hinne kukkus, isegi kui tundi enam-vähem korralikult oskasid. Järgmisse, inglise keelde, võiks juba minna. Seda ainet andis klassijuhataja ja tema oli igati normaalne. Lausa ime, et koolis peale poiste kehalise kasvatuse õpetaja veel mõni meesõpetaja leidus. Aga leidus, ja see ime kuulus neile. Valdek, tegelikult Vallo Valdeman, oli noor õpetaja, tööl alles kolmandat aastat pärast ülikooli. Ta oli tavaliselt heas tujus ja õpilaste, vähemalt tüdrukute vaieldamatu lemmik. Jah, Valdeku nina alla võis üks hilineja küll ilmuda.

Maret pani end kiiruga riidesse, mätsis sepikuviilule paksu kihi määrdejuustu, hammustas suuri suutäisi, ise samal ajal kooliasju kotti toppides, kulistas otse kilepakist paar lonksu piima peale ja tormas uksest välja. Ta oli juba turvakoodi korralikult peale pannud, luku kinni keeranud, kui mõtles ümber. Uks uuesti lukust lahti, kood maha ja õuejalatseid jalast võtmata – isale poleks kohe üldse niisugune asi meeldinud – tormas Maret oma tuppa, tiris kirjutuslaua sahtli lahti ja õngitses kaustiku alt ehtekarbi. Surunud selle koolikoti sisetasku põhja, lukustas tüdruk taas ukse ja lippas jooksujalu kooli poole.

Kohale jõudis ta vahetunniks, nagu oli kavandanud. Parasjagu käis söögivahetund. Kui riided õnnestub kiiresti ära panna, jõuab veel sööklas paar suutäit ampsata. Garderoobis sujus kõik õlitatult. Anni-tädi, kooli lukk ja hea hing, oli kohal ja tegi midagi pärimata rõivistuboksi lahti. Aga paraku just siis, kui juba hautatud juurvilja lõhn näkku lõi ja Maret oli söökla uksest sisse astumas, sattus ta matemaatikaõpetajale otse sülle. Pomisenud tere-vabandust, üritas tüdruk õpetaja laialisirutatud käte vahelt välja libiseda, kuid viimasel õnnestus oma saagil varrukast haarata.

„Kas kaunidusuni otsas, et otsustasid meie tagasihoidlikku õppeasutust külastada?” Küsimuses kõlas irooniat, kuid samas oli õpetaja nägu küllalt sõbralik. Ükskordüks – nii teda õpilaste keskel kutsuti, ja täiesti õigustatult, sest ta ei väsinud toonitamast, et vähemalt korrutustabel peab inimloomal kooli lõpetades pealuus olema – isegi naeratas.

„Käisin hambaarstil, öösel hakkas valutama,” tuli Maretilt silma pilgutamata vastuseks. „Pandi plomm.”

„Ja nüüd kohe sööma? Kas arst ei käskinud paar tundi sellega oodata?”

„Ei… tea…” kobas Maret.

„Nojah, need tänapäeva valgusplommid lubavad kohe närima hakata. Eks sa siis mine. Aga järgmises matemaatikatunnis sea oma vaim vastuseks valmis,” tõstis õpetaja tähendusrikkalt sõrme.

Seda võis hoiatamatagi arvata. Ükskordüks peab iga matatunnist puudmist või sinna hilinemist selle aine vastu suunatud sihilikuks ülekohtuks, mida ainult karmi, kuid õiglase karistusega saab leevendada. Ja mis võiks selleks olla veel parem moodus kui järelvastamine. Siin oli isegi kaks positiivset külge. Esiteks distsiplineeris see hooletut hilinejat ja kergemeelset puudujat kõige paremini. Teiseks nõudis karm meetod materjali iseseisvat äraõppimist. Mareti puhul tuli järelvastamisi ette haruharva. Tüdruku mäletamist mööda polnud matemaatikas neid olnudki. Seepärast oli Ükskordühel naerunägu ja karistuse etteteatamine heatahtlik, et õpi-õpi, laps, esimene pink on järgmises matemaatikatunnis sinu jaoks varutud.

Juurviljalõhn ei petnud. Oligi jälle hautatud ühepajatoit kõigi nõnda vajalike juurikate ja kaunadega, sees hakklihakribalad. Muidugi, kui oleks olnud valida, oleks Maret võtnud sooja lihapiruka ja tassi koorekohvi. Aga kus sa sellega, need olid ju lapsele ülimalt kahjulikud! Tass kohvi pidi tegema lapse närviliseks, virgutas petlikult vaimu ja veel sada häda. Suured muidugi võisid ennast sellega piitsutada, täiskasvanu vaba valik, aga alaealisel oli iga kell parem lürpida lahjat jahtunud teed. Kohustuslik piimaklaas tuli ka kõne alla. Viimase vastu polnud Maretil õieti midagi, seda jõi ta priitahtlikult, tõeline piimavasikas, nagu memme märkis. Täna aga läks isegi ühepajatoit suurepäraselt, kuna hommikueine, paar sepikusuutäit maha arvata, oli ära jäänud. Passis ka klaas kisselli ja juba jooksiski Maret trepist üles.

Täna tal kohe õpetajatele sülle jooksmisega vedas. Järgmine oli Valdeman. Klassijuhataja seisis, nagu tal kombeks, juba varakult klassi uksel ja jälgis, kuidas hoolealused vahetunnist kobaras ruumi pudenesid. Maret poetas ennast samuti ühte sülemisse, kuid Valdeku nõudlik: „Maret, pea!” jättis tüdruku ukseavasse toppama.

„Õpetaja Mets ütles, et sind täna matemaatikatunnis polnud.” No muidugi, Ükskordüks oli juba jõudnud ette kanda.

„Jaa, ma käisin hambaarsti juures. Eile õhtul hakkas valutama.” Maret vaatas õpetajale kindlalt otsa. Ta märkas, et mehe silmad, mis seisid tema omadest tunduvalt kõrgemal, olid huvitavalt kirjud: hallid, pruunide täppidega. Õpetajale tundus iseteadlik trotsiv silmavaade Mareti puhul ootamatu. Mõistagi puutub õpetaja koolis kokku sadade erinevate pilkudega, tee neist või teaduslik uuring. Selle õpilase puhul oli ta märganud pigem tagasihoidlikku, kergelt kõrvale libisevat silmanurgast vaatamist. Enesekindlad avali silmad, mis otsekui haarasid õpetaja endasse, olid ootamatud. Klassijuhataja peitis oma hetkelise segaduse köhatuse taha ja käratas üksteist nügivatele naaberklassi poistele: „Kella ei kuulnud või? Marss oma tundi!” Pöördunud tagasi Mareti poole, oli ta juba endine Valdek.

„Olgu, mine nüüd. Tunni lõpus anna mulle arsti vabastus.”

„Oi, seda mul pole. Unustasin küsida. Kiirustasin, et ehk jõuan veel Ükskordüh… ee-ee… õpetaja Metsa tundi, aga ei jõudnud. Siis ei tahtnud poolde tundi ka tulla ja…”

„Olgu.” Klassijuhataja lükkas tüdruku õlast õrnalt klassiuksest sisse ja sulges selle nende järel.

„Noh?” Meelika, Mareti pinginaaber ja parim sõbranna, küünitas kaela. „Juhtus midagi või?”

„Ei juhtunud. Jäin lihtsalt magama.”

„Magama?!” Meelika pööritas silmi. Tema enda puhul poleks see olnud mingi ime. Magamine, eriti hommikune uni, oli üks maailma parimatest. Meelika jaoks igatahes. Ükskord olid nad Maretiga koostanud nimekirja kümnest paremast asjast. Meelika pingereas oli magamine esimese viie hulgas.

„Jah, magama. Mis seal imelikku on? Ei kuulnud lihtsalt, äratus piiksus küll. Jäin eile õudselt hilja peale.”

„Mis tegid siis?” uudishimutses sõbranna.

„Ah tead, ma leid…” hakkas Maret õhinal pihta ja – vakatas. „Ei midagi.”

Meelika uuris pinginaabrit kipras kulmul. „Sa tead, ma vihkan seda, kui sa juba hakkad midagi ütlema ja siis jätad pooleli.”

„Ja mina vihkan seda, kui sina määrad, mida ma pean rääkima ja mida mitte. Aga… ei olnud tõesti midagi.”

Meelika pahameelekurd asendus imestusega. Turtsumine oli seni olnud ikka rohkem tema pärusmaa. „Mis sul viga on?”

„Jutud!” hõikas Valdek.

Tüdrukud klõpsasid suud lukku ja surusid ennast laua kohale madalaks. Tunnis ülearu silma torgata pole kasulik, kui just mingil põhjusel nimme vastama ei soovi minna.

Ülejäänud koolipäev sujus rahulikult. Meelika ei torkinud oma küsimustega ja Maret oli otsustanud käevõrust vaikida, ehkki keeleots lausa sügeles, et nii põrutavat ja kummalist lugu sõbrale rääkida ja seda siis koos arutada.